VÄHITEEMALISTE PODCAST´IDE KOKKUVÕTTED

Alljärgnevalt võid lugeda vähiteemaliste podcastide kokkuvõtteid. Samas sobib neid väga hästi kuulata ka ükskõik millise teise kroonilise haiguse puhul, sest kui midagi töötab juba vähi puhul, siis ammugi teiste krooniliste haigustega – seda mainivad alljärgnevates kokkuvõtetes ka intervjueeritavad arstid, onkoloogid ja muud eksperdid ise. Teiste, üldisemate teemade (füüsiline aktiivsus, toksiinid, paastumine, eeterlikud õlid jms) podcast´ide kokkuvõtteid võid leida SIIT. Alati on parem podcaste ise kuulata (hetkel käimasolevaid või tulevaste podcastide nimekirja näed selle postituse lõpus), kuid kui sa näiteks inglise keelt ei mõista, siis loe alljärgnevaid kokkuvõtteid (enne on kasulik lugeda eelnevalt viidatud postitust, kus on soovitused ja hoiatused – kuigi ma kunagi ei soovita ega kirjuta mulle kahtlastest teemadest ja käsitlusviisidest, siis taolistel summit´itel on mitukümmend esinejat ning nad pole alati kõiges ühel meelel – seega tuleb ikkagi säilitada kriitiline mõtlemine).

Vähivastane revolutsioon 2, tõenduspõhine meditsiin (Anti-Cancer Revolution 2, Evidence-Based Medicine) – antud summit on lõppenud, kuid järgmisele lingile vajutades on vajadusel ehk võimalik endale kõik intervjuud + boonused osta: https://anticancerrevolution2.com/?idev_id=29903

Minu poolt vaid väheste intervjuude kokkuvõtted. Et oleks kergem orienteeruda:

  1. Vähi poolt alandlikuks muudetud
  2. Toitumine ja vähk
  3. Integreeritud vähiravi põhimõtted
  4. Kuidas terveneda vähist teaduse ja looduse abil
  5. Elutähtsad strateegiad vähi puhul
  6. Vähivastane süsteemne detox
  7. Soolevähi ennetus
  8. Integreeritud lahendused vähist taastumiseks ja vähiennetuseks
  9. Dokumentaalfilmi „Vähk; Integreeritud vaatepunkt” (“Cancer; The Integrative Perspective”) kokkuvõte
  10. Vähist tervenemine (intervjueeritavad on vähihaige lapse vanemad)

1. Vähi poolt alandlikuks muudetud (Humbled by Cancer). Marcus Freudenmann

  • Intervjueeritav on tegelikult hariduselt arhitekt, kuid kes tõmmati vähi-maailma ühe oma sõbra haigestumise tõttu, kes küll suri, kuid ta jätkas teema uurimist ning tervenemise võimaluste otsingut.

Minu kommentaar: Vahest võib ühiskonnas tunda suhtumist, et kui sa pole arst või mõni muu tervishoiutöötaja, siis ei maksa üldse kuulata, mida sa haiguste või tervenemise kohta räägid, sest noh, sul pole ju vastavat haridust. Mina olin vähiga kokku puutudes sotsioloogi haridusega ja minu meelest see mõnes mõttes päästis mu elu, sest kuigi ma tervishoiust ei teadnud midagi, siis minu oskustepagasis oli informatsiooni leidmine, andmebaasides soramine, tavainimesele ehk pikkade ja keeruliste uuringute lugemise ja numbrite mõistmise oskus. Väljastpoolt tervishoidu tulevatel inimestel on tihti hoopis erinev vaade teemadele, nad on rohkem avatud igasugusele informatsioonile ja tänu sellele näevad, mida tervishoiutöötajad ei näe. Arstidel on tihti oma hariduse tõttu klapid peas ning nad ei ole valmis nägema mitte midagi väljaspool seda, mida neile meditsiinikoolis õpetati. Ma olin 4 aastat selles haridussüsteemis ning kergelt öeldes ma pettusin sügavalt neis tööriistades, mida meile seal jagati. Piltlikult ongi nii, et sulle antakse karp väga väheste tööriistadega ja sa pead iga probleemi lahendama seal leiduvaga, väljaspool seda karpi mõtlemine puudub. Palju rõhutakse sellele, et kõik peab olema tõenduspõhine, aga samas ei ole enamus arste valmis lugema teaduslikku kirjandust, et mõista, et paljud asjad, mida meil peetakse halvamaiguliselt „alternatiivseks meditsiiniks” on tegelikult vägagi tõenduspõhine! Ma ise olen ka selles süüdi. Isegi sotsioloogina olin paljude teemade kohta juba ette ära otsustanud, et see on mingi „uhhuu-teema” (põhimõtteliselt, kui silmaga ei näe ja käega katsuda ei saa, siis pole olemas) ja ma ei uuri seda asja. Vähidiagnoos sundis mind veidi karbist välja vaatama ning avastasin iseenda suurimaks üllatuseks, et teadus paljude „alternatiivsete” meetodite kohta on olemas, ja mitte vähe! Kas meditsiiniline haridus on mind aidanud? Absoluutselt! Kuid ainult tänu sellele, et ma olin vähidiagnoosi saanud enne kooli minemist. Kui ma oleksin keskkoolist otse läinud, siis ma poleks koolist saanud muud kui ravimite jagamise oskuse ja teadmise, et kroonilised haigused on eluaegsed ning neist pole võimalik paraneda.

  • Intervjueeritav katsetas oma vähihaige sõbraga igasuguseid asju, millel pidavat olema vähivastane toime, kuid miski ei toiminud. Siis nad jõudsid arusaamiseni, et tuleb hoopiski muuta keskkonda, milles vähk elab. Ta reisis oma naise ja 4 lapsega 3,5 aastat maailmas ringi, et leida vastuseid vähi kohta, millest lõpuks panid kokku dokumentaalfilmi. Nad intervjueerisid erinevaid professionaale (arstid, psühholoogid jne), kes kõik nägid vähki oma mätta otsast, oma tööriistakasti raames ning nad ühendasid need erinevad vaated üheks tervikuks.
  • Ta räägib sama, mis kõik teisedki, et kui probleemi põhjustega ei tegele, siis sa jäädki igaveseks ajaks tagajärgedega tegelema. Illustratsiooniks on lekkiv veetoru – naisterahvas muudkui kuivatab ja kuivatab, aga samal ajal jookseb ju uut vett peale, sest ta tegeleb tagajärjega (vesi põrandal), mitte põhjusega (lekkiv veetoru). Me võime leiutada suuremad ja uhkemad mopid ja rätikud, kuid nii kaua kui me katkise toruga ei tegele, pole sellest kõigest kasu. See on sama, mida me teeme krooniliste haigustega oma meditsiinisüsteemis: paneme järjest rohkem raha üüberuhkesse tehnikasse, betooni, leiutame ravimeid jne, kuid haiguste põhjustega ei tegele.
  • Haigust põhjustavad paljud erinevad faktorid, millest olulisemad on: stress, hormoonid, toksiinid, põletikud, infektsioonid, toitainete puudus, soolestiku probleemid.
  • Me kõik tuleme siia maailma teatud nõrkustega, mis pika aja jooksul võivad kujuneda suureks probleemiks. Seega ei saa kõiki inimesi ravida täpselt ühte moodi, samade meetoditega, vaid tuleb indiviidist lähtuda. Meditsiinisüsteemis tihti aga kasutatakse sama haiguse puhul sama „ravi” ning individuaalsete erinevustega ei arvestata. Ta toob näite, kuidas ta ühes kliinikumis küsis arsti käest, kuidas ravida vähki ja kuidas erinevad ravimeetodid töötavad jne, ning see arst ütles talle otse välja, et ta esitab rumalaid küsimusi. Arst näitas talle kolme täpselt sama tüüpi rinnavähiga patsiendi haiguslugusid, millel olid täiesti erinevad algpõhjused ja seega ei saanud olla ka sama ravi.
  • Rääkis ka oma soolevähiga sõbrast, kel oli palju suuprobleeme – erinevad metallid suus, hambajuur oli täidetud elavhõbedast (neurotoksiin!!!) plommiga, suus vohasid bakterid, lisaks töötas ta tehnikapoes, kus müüdi palju telekaid ja raadioid, seega seal oli palju kiirgust, millega ta päevade viisi ümbritsetud oli ja mis suus olevate metallidega halva kombinatsiooni põhjustasid. Samuti ei töötanud hästi selle patsiendi kehas detox – seega tema keha elavhõbedanäitaja oli ülikõrge ning mürgitas teda, sest keha ei suutnud elavhõbedat kuidagi väljutada, ja tema töökeskkond oli selles olukorras väga ebasoodne. Sõber läbis suuravi ehk siis ta lasi probleemid suus korda teha ja seejärel hakkas ka ta vähiravi lõpuks vilja andma. Enne seda ta oli pea miljon dollarit oma tervenemisse investeerinud, kuid miski ei töötanud. 8-10 nädalat pärast suutervise kordasaamist hakkas kasvaja vähenema. Mitte muidugi lihtsalt niisama, vaid ta ikka ravis (ma sain aru, et mitte meie mõistes ravi ehk siis keemiaravi ega midagi sellist, vaid termoteraapia, palju erinevaid veenisiseseid teraapiaid nagu näiteks C-vitamiin jms).

Minu kommentaar: Kas enamasti onkoloogid huvituvad üldse suutervisest, kas küsitakse toitumise kohta vms? Ei! Neil on standardravi kõigile, kel on sarnane diagnoos ning seda muudetakse vaid vastavalt sellele, kuidas nende erinevate inimeste kehad seda sama ravi vastu võtavad, aga haiguse põhjused ei huvita kedagi ning vastavalt sellele ravi ei määrata.

  • Ta ütleb oma 20-aastase kogemuse põhjal, et 70%-l inimestest on soolestikuprobleemid, soolestikus kas mingi põletik, infektsioon, mürgisus vms, mis iga toidukorraga põhjustab immuunsüsteemi languse.
  • Ta ütleb sama, mis minagi alati, et vähk ei teki tavaliselt ainult ühel põhjusel, vaid probleemid peavad olema mitmes valdkonnas. Alati on 3-4 peamist põhjustajat, mida tuleb hakata oma elust eemaldama, lahendama jne, ning siis saab alles tervenemine alata. Tervenemine ei ole tavaliselt seotud vähiga, vaid patsiendi üleüldise immuunsüsteemi stabiilsusega.
  • Lisaks sisemistele probleemidele, mida ta oma sõbra näitel illustreeris (halb suutervis) tuleb tähelepanu pöörata ka patsiendi välisele keskkonnale nagu elutingimustele ja -keskkonnale: kosmeetikavahendid, seinavärvid, hallitus jne.
  • Tervenemine ei ole lühiajaline lahendus, see pole sprint, see on maraton, ja tuleb oma ressursid hästi läbi mõelda. Ta peab sellega silmas USA vähipatsienti, kes üldjuhul maksab oma vähiravi eest omast taskust ja neil on ka rohkem võimalusi valida kui meil ehk siis meil polegi peale operatsiooni, keemia- ja kiiritusravi midagi, kuid USAs saab igasugustes integreeritud meditsiinikliinikutes end ravida. Sellegipoolest ta ütleb midagi olulist: kui on raha, siis muidugi minge kliinikutesse, nad aitavad sul suurepäraselt raviga alustada ning eriti kui sa oled juba viimases staadiumis ja kriitilises seisus, siis see on hea idee, kuid olgem ausad, kui paljudel inimestel on piiramatud ressursid? Inimesed panevad oma majad panti, laenavad raha oma perelt ja sõpradelt, küsivad annetusi, ja ta tunneb sadu inimesi, kes on sellistesse kliinikutesse läinud, tulevad sealt 3-4 nädala pärast koju, nad on seal saanud väga head ravi, sest seal tehakse korraga palju erinevaid teraapiaid. Kuid siis nad tulevad koju ja neil ei ole võimalust tagasi minna, sest neil pole enam raha selleks. Oleks ideaalne kui kõik saaksid nendesse kliinikutesse minna, kuid see pole reaalsus, ning seetõttu tuleb õppida teha kodus neid samu asju, mida tehakse seal kliinikutes. Sa ei saa kodus teha mingeid teste, süste ega veenisisest teraapiat, kuid mida sa saad teha, on puhastada ära keskkond, kus sa elad (a´la kosmeetika, kodukeemia, alkohol, toit, sigaretid, kiirgus ja muud toksiinid) ja toetada oma immuunsüsteemi tööd (a´la toitumine, paastumine, vee joomine, stressi juhtimine, füüsiline aktiivsus, vitamiinid jne).

Minu kommentaar: Ma pole ennast üheski sellises kliinikus ravinud, sest tol ajal kui ma ise keemiaravi sain, siis ma ei teadnudki üldse (ja ma arvan, et paljud Eesti inimesed ei tea), et on olemas midagi peale keemiaravi, ma ei teadnud, et mul on üldse võimalus keemiaravist loobuda ning midagi muud valida/teha. Muidugi mul ilmselt poleks olnud rahalisi ressursse sinna minna olnud enivei ja selles mõttes on isegi hea, et ei teadnud, sest siis pidin ise leidma kodused lahendused. See oleks mu unistus kord kasvõi külalisena mõnes sellises kliinikus vaadata, mida ja kuidas nad oma patsiente ravivad. Ma tegin ühe oma praktika Lissaboni väga uhke erakliiniku vähihaigete päevaravis, kuid pidin väga pettuma, sest kuigi välimuselt see oli võrreldes meie PERHi päevaraviga nagu sanatoorium (kõik vähihaiged istuvad eraldatud nurgas, vaatega imeilusale rohelisele siseaiale, kõrval on alati tool ühe pereliikme või sõbra jaoks, kes sind ravi ajal toetada saab, igal patsiendil oma telekas jne, jne), oli sisu sama, mis meil – ma ei teinud päevad läbi midagi muud kui ühendasin patsiente keemiaravi kottide külge. Seejuures tuletati mulle pidevalt meelde, et ma kindaid ei unustaks ja kotti katki ei teeks, sest tegu on…ohtliku mürgiga…ja siis ma läksin ning ühendasin selle teise inimese vereringesse…

Ja veel – patsientidele pakuti tasuta teed, kohvi ja saiakesi! Ning kui ma nägin küpsiseid mugivaid patsiente ning küsisin õdede käest, et kas nad ei kavatsegi sellele patsiendile öelda, et see pole tervenemiseks kõige parem tegu, siis mulle öeldi, et see on vale jah, aga nad annavad toitumisalast nõu ainult siis, kui keegi konkreetselt küsib. Samuti oli mul võimalus osaleda 2-päevasel kliiniku poolt korraldatud vähikonverentsil, kuhu tulid kohale vähipatsientidega tegelevad professionaalid nii kodu- kui välismaalt ning seal esinenud kliiniku toitumisnõustaja ajas enam-vähem sama juttu, mida meile kõigile meditsiinikoolis õpetatakse (toidupüramiid bla-bla-bla).

Kui minuga on ühendust võtnud vähihaiged, kel on ressursse, siis ma olen öelnud, et uurigu nende kliinikute kohta, sest ma ise kohe läheks, kui mul need võimalused oleksid. AGA kui vaadata, mida seal kliinikutes tehakse, siis tõesti – sa ei pea minema USAsse, Aasiasse, Saksamaale ega Šveitsi ja maksma selle eest, et juua värskelt pressitud rohelisi mahlu (kuidas ja millist mahlapressi valida, saad lugeda SIIT), teha rohelist smuutit, süüa täistaimset toitu, mediteerida, paastuda, teha joogat, jalutuskäike metsa ning randa, värsket õhku ja päikest nautida. Jah, päriselt – kõik need asjad on programmis sees. Nagu intervjueeritav ütles, siis seal iga päev tehakse sulle vereanalüüse, teste, võib olla on su raviprotokollis veenisisene kõrge C-vitamiini manustamine, võib olla madaladoosiline keemiaravi, termoteraapia vms – neid sa ei saa kodus ise teha, kuid kõik muu on sinu enda teha. Ja tegelikult tehakse ka Eestis mõningaid neid teraapiaid kuskil kliinikutes/salongides. Keegi ei reklaami neid kui vähiravimit, kuid saunas käimine on näiteks kõigile meile kättesaadav teenus (pole nüüd küll päris termoteraapia, mis viib temperatuuri nii kõrgele, et sul on palavik, kuid saunas higistamine on toksiinide väljutamise mõttes samuti oluline), samuti massaaž jne – on palju teenuseid, mida saab ka Eestis endale teenusena osta, see vajab küll teatud ressursside olemasolu, kuid see on väga odav võrreldes sellega kui sa kuskile välismaale kliinikusse 2-3 nädalaks lähed.

  • Intervjueeritav ütleb, et vähk on küll negatiivne asi, kuid see toob endaga kaasa nii palju positiivset, sest ta on näinud sadade inimeste muutumist ja kasvamist tänu sellele haigusele. Talle meeldib ütlus: „Vähk on koledas pakkimispaberis antud kingitus”. Kui ettekande pealkirjast rääkida („Vähi poolt alandlikuks muudetud”), siis pealkiri on selline, kuna ta usub, et vähk on õpetaja, mis paneb meid mõistma, mida me teeme, midagi, mis näitab, mis on meie alateadlike tegevuste tulemus. Ja tegelikult ta ei mõtle selle all ainult vähki, vaid ka teisi kroonilisi elustiilihaiguseid.

2. Toitumine ja vähk (Diet and Cancer). Paul S. Anderson, NMD

  • Tegu on onkoloogiga, kes on algusest peale ravinud intervjueerija poega, kes on nüüd 7-aastane, kuid sai enne aastaseks saamist neljanda ehk viimase staadiumi vähidiagnoosi.
  • Intervjueeritav räägib mustritest, mis aja jooksul silma hakkavad vähipatsientide puhul: millised inimesed paranevad ja millised mitte, millised on nende elustiilid jne. Ta on vähihaigetega teinud uuringuid ning vaatamata sellele, et nende puhul kasutati samu ravimeetodeid, mõned neist said paremaid tulemusi kui teised ning see tekitaski küsimuse, et mis neis inimestes teistmoodi on. Üheks erinevuseks nende patsientide puhul, kelle vähk progresseerus ja kes surid, oli see, et nad ei olnud nõus tegema muutusi oma toitumises. Kohe ütlesidki, et nad ei taha ja ei kavatsegi, ning arst lootis, et ehk ravi toimib vaatamata sellele, et nad oma toitumist ei muutnud, kuid tuli välja, et nii need asjad ei toimi (loe edasi, siis saad aru, et nad tegid II ja III sammud, kuid kuna I samm oli tegemata, siis ravi ei toiminud).

Minu kommentaar: Ma olen seda samuti rääkinud, et loomulikult on erandeid, kuid valdav enamik kroonilisi haigeid on väga sarnased: nende mõttemaailm, nende toitumisharjumused jne. Ma kuskil postituses kirjutasin, et ühe vähikliiniku õed suutsid erakordselt täpselt ennustada millised patsiendid saavad terveks ja millised mitte ning see polnud seotud sellega, mis vähitüüp neil oli või millises staadiumis oli nende haigus, vaid suurema tähtsusega oli suhtumine ja elustiil. Kui sa oled haiglas pikka aega ning näed kroonilisi haigeid, siis need mustrid hakkavad silma. Välised tunnused nagu nende kaal, ümbermõõt jne, suheldes nende suhtumine oma haigusesse ja mõttemaailm, ning loomulikult nende öökapil olevad joogipudelid ning snäkipakendid. Põhimõtteliselt on terve olemise retsept lihtne: tee asju, mida kroonilised patsiendid ei tee, ning ära tee neid asju, mida nad teevad. Minu esimene kokkupuude nende mustritega oli keemia päevaravi ja onkoloogi ukse taga istudes – ma veetsin seal poole aasta jooksul tunde ning juba siis, olles sunnitud kuulama pealt võõraste inimeste vestlusi, tekkis mul kahtlus, et kas sellise mõttemaailmaga on üldse neil inimestel mingit lootust paraneda? Mul endal olid alguses paljud need samad jooned, mida ma enda juures ei pannudki tähele, kuid kuude viisi erinevaid inimesi kõrvalt vaadates sain aru, et see pole okei ning paranemiseks tuleb suhtumist muuta. Mõni aasta hiljem meditsiini õppima minnes juba otsisin neid mustreid ja nagu ma olen kirjutanud, siis mul ei õnnestunud 4 aasta jooksul kohata mitte ühtegi taimetoitlasest ega veganist kroonilist haiget, kuigi ma konkreetselt neid otsisin. Kindlasti lülitasin oma toitumisest välja kõik selle, mida nägin patsientide öökappidel ja mis tuli välja nende sahtlitest. Samal viisil võib näha mustreid muudes eluvaldkondades: edukatel on teatud ühised jooned ja edututel on samuti väga sarnased jooned. On vaja vaid silmad ja kõrvad lahti hoida ning matkida edukaid – siis on suurem tõenäosus, et saavutad samad tulemused.

  • Tema kokkuvõte nendest mustritest oma pea 30-aastase kogemuse põhjal on, et on kolm fundamentaalset sammast: toit, lihased ja aju (ehk siis toitumine, füüsiline aktiivsus ja mõttemaailm).
  • Vähist paranemine on nagu maja ehitus: sul peab olema tugev vundament (I samm), seejärel seinad (II samm) ning siis katus (III samm). Vundamendita ei tööta miski pikka aega, pole mõtet teha II ja III sammu, kui esmalt pole vundament valmis. I samm (vundament): toit, lihased ja aju. II samm (seinad): toidulisandid. III samm (katus): spetsiifilised teraapiad. I samm on täiesti patsiendi enda kontrolli all ning odav (kulusid üldjuhul juurde ei tule, sest inimesed peavad sööma, liikuma ja nad mõtlevad – see ei maksa rohkem kui varem, lihtsalt neid tuleb muuta). Sa võid teha III sammu all olevaid uhkeid teraapiaid (näiteks keemiaravi), kuid kui sa I sammu (näiteks oma toitumist muutnud) pole teinud, siis need teraapiad ei tööta eriti.

Minu kommentaar: See on täpselt see, mida minagi alati räägin – keemiaravist vms pole mingit kasu, kui sa jätkad eluviisi, mis sulle vähidiagnoosi tõi. Kui sa jätkad selle tegemist, mis lõppes eelmine kord vähidiagnoosiga, siis kuidas sa saad loota, et sel korral on teistsugune tulemus, kui sa pole mitte midagi oma elus muutnud? Kui sa jätkad vanaviisi ja midagi ei muuda, siis on tulemus ju sama. Võib olla sa võidad keemiaraviga mõne aasta, aga oled siis jälle samal karussellil: operatsioon, keemiaravi, taastumine, aasta-paar sümptomiteta, uus diagnoos (tavaliselt hullem, sest vähk levib järjest rohkematesse organitesse), operatsioon, keemiaravi, taastumine jne. Kas see on see, kuidas sa tahad oma elu elada?

  • Oluline on alustada tööd inimesega sellest punktist, kus ta parajasti on. See on üldjuhul samm-sammult kulgev protsess. Ainult siis, kui patsient on juba hilises faasis ning pole aega, siis tuleb kõike teha nüüd, kohe ja kiiresti. Kui vaadata tüüpilist ameerika patsienti, siis nende toitumisharjumused (sarnased eestlastele toitumisuuringute põhjal!) on valgusaastate kaugusel tervislikust toitumisest ning kui seda drastiliselt päevapealt muuta, siis nad ei ole selleks valmis. Ta ei taha, et arstid patsientidele ütleks, et kui nad toitumist ei muuda, siis miski ei tööta, sest see on demotiveeriv.
  • I samm: toitumine. Mahetoit ja filtreeritud vesi – sa ei saa end mürgitada 3 korda päevas ning loota, et su kehal on kõik vajalik olemas, et oma tööga hakkama saada. Igapäevane intervallpaastumine: 14-16h ainult vesi, söök 8-10h jooksul (kui tahad rohkem teada, siis loe samateemalist postitust). Paastumine hirmutab inimesi, kuid samas me juba kõik teeme seda iga päev magamise ajal.

Lihased. Mida vähem on lihaseid ja rohkem rasva, seda kehvem on vähipatsientide elulemus. Mida rohkem lihaseid ja väiksem rasvaprotsent kehas, seda parem on vähipatsientide elulemus. Sama kehtib teist tüüpi diabeedi puhul. Rasvaga kaasneb suurem põletik kehas. Ka füüsilise aktiivsuse puhul tuleb arvestada, kus patsient parajasti on – kui ta on ülekaaluline ning vaevu jaksab kõndida, siis ta ei pea kohe jooksma minema, vaid alustabki väikestest sammudest.

Aju. Üks arsti sõber, kes on 2 korda hullud vähidiagnoosid saanud, ütleb, et vähist paranemist on „mind game” (seda on keeruline tõlkida, kuid põhimõtteliselt tahab ta öelda, et paranemine on mõtlemises kinni), kuid arst ise ei julge seda oma vähipatsientidele öelda, kartes, et keegi selle peale solvub.

Minu kommentaar: Ma nõustun täielikult selle arsti sõbrast vähipatsiendiga. Minuga võetakse tavaliselt ühendust ainult sellepärast, et tahetakse toitumisest rääkida, minu käest on isegi küsitud väga konkreetset menüüd jne. Ma alati räägin, et toitumine on oluline, kuid see on siiski teisel kohal pärast mõttemaailma. See on ka põhjus, miks ma oma blogis alguses kirjutasin palju mõttemaailma puudutavatel teemadel ja mitte toitumisest. See toitumine ei aita mitte midagi, kui sa ei mõista notseeboefekti, seda, kuidas sinu passiivsus (ja milles see üldse väljendub), ohvrimentaliteet ja oma haigusest kogu aeg heietamine sulle vastu töötab, kuidas sul pole võimalik paraneda, kui sa oma haigusest mingit kasu saad, kui sa ei kontrolli oma mõtteid ja väljaöeldud sõnu jne, jne. Samuti on arusaadav, et see arst ei julge seda oma patsientidele öelda, sest kui vähihaigele hakata rääkima, et ta on oma vähi oma mõttemaailmaga loonud vms, siis selle mõistmine käib julgelt 99,9% inimestel üle mõistuse. Terve inimesena ei julgeks mina ka midagi sellist väita, aga kuna ma olen isiklikult sõja läbi teinud, siis mul on rohkem julgust tõde välja öelda. Valdav enamik patsiente ei suuda tänase päevani mõista, et nende füüsilised haigused võivad olla põhjustatud „nähtamatu” stressi poolt – kui seda patsiendile üritada selgeks teha, siis on sõim garanteeritud, seega ongi parem suu kinni hoida.

Intervjueeritav arst jätkab aju teemal, et me oleme täpselt nii terved kui terved on meie mõtted. Su aju töötab kogu aeg ja me arvame, et see on meie kontrolli all, kuid enamasti mitte. Kuid see on nagu toitumine, mida sa saad muuta ja mille kallal töötada. Ta ütleb sama, mis ma just oma kommentaaris ütlesin, et paljud ta patsiendid nimetavad seda juraks ning ei taha sellest teemast midagi teada ega sellega tegeleda. Esiteks on oluline, kuidas sa oma pähe tulevate mõtetega toimid, milline on sinu sisekõne. Teine teema on välismaailmast tulevad signaalid. Sul on enda ümber vaja positiivseid inimesi, kes sind toetavad. Sama käib kõige muu kohta, mida sa tarbid – mida sa vaatad (TV), mida sa kuulad (podcast´id), mida sa loed (ajalehed, ajakirjad). Neid tuleks piirata või teha häid valikuid, sest uudised näiteks on enamasti mürk, mida sa ei vaja.

Minu kommentaar: Mina näiteks elasin vähidiagnoosini teadmatuses sellest, et (negatiivsed, hirmutavad jne) mõtted lihtsalt ei tule mulle heast peast pähe, vaid et mul on nende üle kontroll ja ma õppisin selle ära – kui ma tabasin end mõttelt, mis mulle midagi head ei tähendanud, siis kohe katkestasin selle ja nii igaks juhuks kordasin peas negatiivsele mõttele vastupidist positiivset mõtet 🙂 Ja tõesti – lõpeta kohe ära Õhtulehe lugemine, Kodutunde vaatamine jne, jne. Kui ma kunagi keskkooli ja 20ndate eluaastate alguses lugesin raamatuid tarkadest, rikastest ja edukatest inimestest, kes ütlesid, et nad uudiseid ei vaata, siis ma kohe kuidagi ei suutnud sellest aru saada, et mis mõttes, sest peab ju kursis olema! Pärast vähidiagnoosi hakkasin sellest väga hästi aru saama. Ma ei hakka isegi minema sellesse teemasse, et uudised on ju kellegi poolt välja valitud ja kuna kõik negatiivne ja traagiline müüb, siis sellest me ainult kuulemegi ning siis tundub, et oi, oi, maailm on kokku kukkumise äärel. Mul on endal lähedaste seas inimesi, kes „toituvad” Õhtulehest, Kroonikast ja uudistest ning see kõik on nende mõttemaailma nii mõjutanud, et nendega kohtumisel midagi muud ei kuulegi, kui mingite võõraste inimeste autoõnnetustest, et kellegi maja põles maani maja, keegi jäi vigaseks jne, jne. Miks ma pean neid asju teadma? Kõik see negatiivne tuleb kõrvale jätta, filmidest/sarjadest valida need, mis naerma ajavad, kuna eestikeelseid edulugusid pole eriti kuskilt kuulata, siis otsida neid võõrkeeles ja kuulata positiivseid podcaste, mis annavad lootust, tõestavad, et paranemine on võimalik jne. Kui võõrkeeli ei oska, siis häid raamatuid on küll eesti keelde tõlgitud. Mul on ka postitus edulugudest.

  • Intervjueeritava arsti vaade vähipatsientide toitumisele. Toitumisega on sama lugu nagu eelnevalt arutletud majaga – inimesed keskenduvad III sammule ehk siis mingitele uhketele ja kallitele teraapiatele, kuid mitte vundamendile. Toitumisega on sama, et baas on kriitilise tähtsusega ning siis pole vahet, kas vähipatsient otsustab toortoitumise, veganluse, modifitseeritud vahemere dieedi, keto vms kasuks. Baas peab olema sama, sest see muudab kehakeemia paranemiseks sobivaks – see ei anna garantiid, kuid annab immuunsüsteemile võimaluse.
  • Millest see baas siis koosneb, mida kindlasti paranemiseks peab tegema? Tähtsuse järjekorras: 13 tundi intervallpaastumist ja vee joomine (võib alustada samm-sammult: alguses 10h paastu, siis 11, 12 ja 13h. See on miskit, mida igaüks saab teha, isegi kui on mingid kroonilised haigused. Lihtsalt arvestad, mitu tundi sa magad ning lisad puudujäävad tunnid, mille jooksul sa enam ei söö, aga jood vett.), töödeldud/pakendatud (valmis)toidu ja muu halva kvaliteediga toidu söömise lõpetamine (arst ütleb, et ta teab peresid, kus 80% tarbitud toidust tuleb karpidest, pakenditest jne. Vaadates eestlaste ostukorve, siis tundub, et sama lugu), lihtsüsivesikute tarbimise vähendamine (süsivesikuid on mitmesuguseid, brokolis on süsivesikud, kuid neid ei pea piirama, kuna selles on palju vajalikke toitaineid, need vabanevad pika aja jooksul ning ei põhjusta insuliinisööstu. Töödeldud toidu eemaldamisega oma toidulaualt saab ka juba enamikest lihtsüsivesikutest lahti), juurviljade ja kiudainete söömise suurendamine.
  • Enamik meist ei ela omas mullis, vaid teiste inimestega. Ta ütleb, et tal on olnud patsiente, kelle pered ei ole nõus muutusi tegema, mis tundub uskumatu, et seda ei tehta oma lähedase vähist paranemise heaks, kuid seda tuleb ette. Kui sa oled üksi ja valmistad toitu ainult enda jaoks, siis see on lihtne, kuid on patsiente, kes teevad kaks erinevat õhtusööki – tervisliku endale ja teistele siis seda, mida nad soovivad/on harjunud sööma. Intervjueerija ütleb selle peale, et ta pole ka kunagi aru saanud sellest, kui vähihaiged peavad kaks erinevat einet valmistama. Ma olen ka sellest teemast kirjutanud SIIN.
  • Nagu öeldud, siis kui toitumise baas on selline nagu eelnevalt kirjutatud (4 punkti), siis võib päris vastandlikke toitumisstiile valida. Kui tegu pole väga agressiivse vähiga, mille puhul neil on väga kindlalt teada, et mingi spetsiifiline toitumisstiil on parim, siis nad lasevad patsientidel peale baasi muus osas ise otsustada, sest siis on suurem tõenäosus, et ta on motiveeritud.
  • Esimeseks võimalikuks suunaks on toortoit ja modifitseeritud vahemere dieet. Nad soovitavad ka enne suurt toitumises muudatuste tegemist veepaastu neile, kes on nõus seda tegema. Teevad paastu ja siis alustavad puhtalt lehelt (minu kommentaar: ka oma veepaastu postituses kirjutan, et paast on väga hea suhkru- ja toidusõltlastele üleminekul tervislikule toitumisele, sest üldjuhul on inimeste maitsemeeled nii rikutud, et nad ei suuda tervisliku toidu maitset tunda. Pärast veepaastu aga maitseb igasugune tervislik toit jumalikuna). Need, kes paastuda ei taha, siis neile nad teevad sarnase ülemineku toortoiduga (2 nädalat), mis peamiselt koosneb köögiviljadest. Seejärel hakkavad patsiendid tarbima modifitseeritud vahemere dieeti. Modifitseeritud selles mõttes, et vähipatsientide puhul nad vähendavad teraviljade osa ja selle võrra söövad nad muud taimset toitu rohkem. Põhjuseks on, et teraviljad põhjustavad insuliinisööste. (minu kommentaar: mina isiklikult teeksin veel mõned muudatused, sest Vahemere dieet pole üldse nii ideaalne kui sellest üritatakse muljet jätta. Selle kohta saab pikemalt lugeda SIIT).
  • Teine vastupidine suund on süsivesikutevaene toitumine/ketodieet. Baas jääb samaks (4 punkti), kuid muus osas siis keto, mis on viimasel ajal väga populaarseks muutunud. Keto toitumisstiili puhul ei saa seda lihtsalt teha, vaid selleks, et sellel oleks vähile mingit mõju, tuleb ketokehasid ja veresuhkrut oma kehas mõõta, et olla kindel, et su keha on ketoosis, millel on vähivastaseid omadusi (minu kommentaar: ka veepaast viib su umbes 4. päevast samasse seisundisse, kuna kehas olevad süsivesikud on selleks ajaks ära kulutatud ning keha hakkab energiat saama su keharasvast). Ta ütleb, et sa saad iga toitumisstiili teha kas tervislikuks või ebatervislikuks. Ta ütleb, et ta teab inimesi, kes muudavad ketodieedi väga ebatervislikuks, mis ei aita kuidagi vähiga toimetulekul. Ta on näinud imelisi paranemisi/vähi stabiliseerumist antud toitumisviisiga, kuid ehk vaid 1-2 inimest 10st, kes peavad ketodieeti, teevad seda õigesti. Peekoni ja hot-dogi söömine ei ole see ketodieet, mis vähki raviks (minu kommentaar: meie ühiskonnas tundub, et just see ongi ketodieet, mida inimesed nii väga tahavad teha – meeletus koguses liha ja töödeldud toitu. Kui tema baastoitumise 4 punkti vaadata, siis ei peekon ega hot-dog saa kuuluda ketodieedi hulka, sest need on mõlemad töödeldud toidud + töödeldud lihatoidud on Maailma Terviseorganisatsiooni poolt kantserogeenseks kuulutatud.) Seoses ketodieediga rääkis ka ühe patsiendi loo, mis tõestas, et ketodieedi puhul on ka väga oluline, kui palju valku süüa, sest teatud aminohapped võivad suhkruteks muutuda ja selle patsiendi puhul hakkas vähk seetõttu kasvama ning agressiivseks muutuma (minu kommentaar: üldiselt jäi mulle mulje, et võrreldes modifitseeritud vahemere dieediga võib ketoga päris palju asju valesti minna, mis kasu asemel hoopis kahju toovad, lisaks vajab see suurt kontrolli ja mõõtmist ning ilmselt ka abi väljastpoolt ehk siis pole väga iseseisvalt tehtav. Mul on ka postitus liigse valgu kahjulikust mõjust – tundus, et just see ongi see, millest ta rääkis).
  • Intervallpaastumise kohta toob ta välja ühe rinnavähiga patsientide uuringu, mille tulemusel tuli välja, et paastumine 13h ja rohkem suurendas tõenäosust, et vähk ei tulnud tagasi võrreldes nende naistega, kes paastusid iga päev vähem kui 13h. Iga lisatud 2h paastu (13+2h+2h…) vähendas võimalust, et rinnavähipatsientidele haigus naaseks. Kusjuures antud uurijad isegi ei muutnud nende vähipatsientide toitumist ehk siis ainuüksi igapäevane paastumine ning vähemate tundide jooksul söömine vähendas oluliselt vähi naasmise tõenäosust. (Minu kommentaar: Sealt ta siis võttis, et miinimumpaast peaks iga päev olema 13h. Mina ise armastasin venitada intervallpaastu 16h pikkuseks, aga näiteks dr. Longo ütleb, et optimaalne oleks 12h.)
  • Kõik eelnev käib ka muude elustiilihaiguste kohta, sest nad ei tegele oma kliinikus ainult onkoloogiliste patsientidega.

3. Integreeritud vähiravi põhimõtted (Principles of Integrative Cancer Medicine). Dwight L. McKee, MD, CNS, ABIHM

  • Intervjueeritav oli tavalise meditsiinilise arsti (seda tähistab MD tema nime taga) haridusega, kuid puutus kokku juhuslikult alternatiivse meditsiini, toitumise jne kasutamisega patsientide ravis, mis hakkas teda huvitama. Ta suutis aidata väga kriitilises seisus vähipatsiente, kuid mis teda kurvaks tegi, oli see, et kui ta patsiendid läksid tagasi oma onkoloogi juurde (ta ise polnud onkoloog, vaid n-ö lisaarst nendele patsientidele), siis nad astusid oma tervenemises 2 sammu edasi ja 3 tagasi, sest nad ütlesid oma onkoloogile, et neil läheb hästi, nad tunnevad end hästi ning nende onkoloogid ütlesid neile, et vahet pole, neil on IV ehk viimase staadiumi vähk ja seega neil on 6 kuud (või mis iganes muu number) elada jäänud. Ja sellest onkoloogide öeldust sai iseenesest täideminev ennustus (minu kommentaar: ma olen sellest teemast, et kunagi ei tohi oma arstide ennustusi uskuda, kirjutanud notseeboefekti postituses). Seetõttu ta läks 40-aastaselt uuesti meditsiinikooli tagasi, et onkoloogiks õppida.
  • Ta seletab, et tavaonkoloogia (minu kommentaar: seda, mida meie kõik tunneme ja mida meile Eestis pakutakse) ja integreeritud onkoloogia vahe seisneb selles, et onkoloogia on teadus kasvajatest ning kuidas nendega võidelda – see on oluline, kuid moodustab vaid poole tervikust. Teise osa moodustab patsient, kellel see kasvaja on, ning mikrokeskkond, milles kasvajarakud elavad (minu kommentaar: sellega meil ei tegeleta. Minul küll tegeleti ainult vähiga konveiermeetodil, kedagi ei huvitanud, kes olen mina, millised on mu harjumused, elustiil vms).
  • Elustiil, toitumine, ravimtaimed jne võivad dramaatiliselt muuta seda keskkonda, kus kasvaja elab, mis alguses oli talle elamiseks ja kasvamiseks väga soodne (kasvajat poleks seal, kui tal poleks seal mõnus) selliseks keskkonnaks, mis talle enam meele järele pole. Ta teab mitmeid patsiente, kelle puhul ei suudetud saavutada, et vähk täielikult kaoks, kuid kes elasid aastakümneid harmooniliselt koos vähiga, sest leidsid tasakaalu.
  • Tavaonkoloogia ja meditsiinisüsteem üldiselt on väga sõjaväeline mudel: eesmärk kasvaja ründamine, maskuliinne, loogiline, lineaarne, statistiline, süstemaatiline, kategoriseeritud. Eesmärgiks on vähirakkude hävitamine kehas. Ravi on tihti traumaatiline, patsiendi soovid on teisejärgulised, toitumise puhul on oluline ainult kalorid – söö, mida tahad, peaasi, et sööd. Onkoloogid on olnud kuni viimase ajani väga skeptilised immuunsüsteemi rolli osas, kui välja arvata väga väike osa arste, kes tegelevad immuunraviga. Ta ütles, et kui tema meditsiinikoolis käis, siis täpselt nii nagu õpetati, et toitumisel pole vähiga mingit pistmist, ei ole ka immuunsüsteemil vähiga mingit seost. See on hakanud muutuma alles viimasel ajal, kui on nähtud, et paljusid siiani ravimatuid vähivorme saab ravida immuunraviga.

Minu kommentaar: Ma tunnen sellest kirjeldusest ära täpselt meditsiinisüsteemi, millega olen kokku puutunud, ja täpselt selline oli ka mu ravi vähipatsiendina. Toitumise kohta on ka täpselt õige – mulle öeldigi otse, et pole vahet, mida ma söön, kõike võib süüa ja isegi soovitati ebatervislikke meelistoite süüa, et mitte kaalu kaotada. Seda sama olen kuulnud aastate jooksul paljude vähipatsientide käest ja veel üsna hiljuti, seega viimase 9 aasta jooksul pole nagu midagi muutunud selles vallas. Alles aastaid hiljem sain teada, et paranemise eesmärgil oleks isegi mitte millegi söömine ehk siis paastumine olnud parem nõuanne kui rämpsu süüa kaalu säilitamise eesmärgil (ja mina näiteks võtsin hoopis keemiaravi jooksul kaalus juurde, mitte ei kaotanud seda).

  • Ta kirjeldab integreeritud onkoloogiat kui aju mõlema poolkera kasutamist. Üks pool on eelpool kirjeldatud vasak ajupool, kuid lisaks kasutatakse ka paremat ajupoolkera: naiselik, intuitiivne, mittelineaarne, individualiseeritud. Eesmärgiks on kasutada mitmeid erinevaid viise, millega toetada patsiendi organsüsteeme, et tõsta patsiendi vastupanu kasvajarakkudele ning parandada tema üldist tervislikku seisundit. Ravi on toitev, hoolitsev (siiski on mõningaid detoxprogramme, mis võivad patsiendile ebamugavusi tekitada), patsiendi soovid on esikohal. Toitumisprogrammide eesmärk on tõsta patsiendi vastupidavust ning „näljutada” kasvajarakke. Integreeritud meditsiinis on arstid pikka aega teadnud, et immuunsüsteemil on oluline roll vähiravis.
  • Tavameditsiinis räägitakse personaliseeritud meditsiinist ja ravist, kuid see tähendab geenide arvesse võtmist, mis on ikkagi ainult poole võrrandi kasutamine. Ta ei näe tavaonkoloogiat kui midagi halba, vaid et see on mittetäielik, kasutades vaid ühte ajupoolkera ja jättes pooled võimalused kasutamata.
  • Integreeritud meditsiinis on väga keeruline teha uuringuid, sest kuna vähk on väga kompleksne haigus, mille raviks tuleb muuta paljusid aspekte ja üksikud muudatused ei tööta, siis ei saa täpselt uurida, millised nendest kasutatud komponentidest paranemise toovad. Tavameditsiin aga tahab täpselt teada, mis, kuidas, kui palju jne. Kui sa aga muudad paljusid asju, patsient võtab palju erinevaid ravimtaimi, sa muudad nende toitumist, psühholoogiat jne, ning siis sa saad hea tulemuse, kuid pole võimalik ainult vasakut ajupoolt kasutavale meditsiinisüsteemile arusaadavalt seletada, kuidas paranemine mehhaaniliselt toimus. Seega seda kõike teaduslikult tõestada on tõsine väljakutse ja see on rahaliselt väga kallis. Seega polegi integreeritud meditsiinis ette näidata väga häid, kõiki parimaid uurimistavasid (ravi saav grupp, keda võrreldakse platseebot saava grupiga, kusjuures ei patsiendid ega arstid ise ei tea, kes saab ravi ja kes platseebot) järgivaid uuringuid, vaid on n-ö „juhtumid”, mille osas tavameditsiin on skeptiline.

Minu kommentaar: Meditsiinis peab kõik olema tõenduspõhine ja ainult neid meetodeid ning ravimeid võib kasutada, kõik muu visatakse kõrvale, sest pole „tõendeid” ehk siis pole spetsiifilisi reegleid järginud uuringuid ette näidata. Ma olen sellest ka kirjutanud, et see on suur probleem, sest kuna sellised uuringud on kallid, siis näiteks kellel oleks huvi tõestada, et kõigi meie tagaaias kasvaval „umbrohul” on mingid vähivastased võimed? Seda ei saa ju kuidagi patenteerida, hiljem müüki panna, et oma uuringutesse investeeritud raha tagasi saada. Seega uuritaksegi asju farmaatsiatööstuse poolt, sest neil on raha, ja ainult selliseid asju, mida saab tabletivormi panna ning maha müüa. Samas on meditsiinisüsteemis see „tõenduspõhisuse tagaajamine” ka väga valikuline, sest no toitumine on küll teema, mille kohta on nii palju teaduslikke uuringuid tehtud ning kõik on väga tõendatud, kuid need samad tõenduspõhisust tagaajavatele meditsiinitöötajatele toitumise osas äkki ei lähe tõenduspõhisus üldse korda ning ikka räägivad, et sellel pole mingit tähtsust. Neid teemasid on veel – ka kõik stressi, psühholoogia, mõttemaailma ja haiguste kohta käiv teadus on täitsa olemas, kuigi see enamikele inimestele tundub mingi „voodoo” värk olevat. Kui mina kunagi hakkasin uurima, kuidas vähist on võimalik paraneda, siis ma lugesin teaduslikku kirjandust, nende hulgas arstide/onkoloogide poolt kirjutatud juhtumianalüüse ning juba neid on ilmselt sadu ja sadu. Sealt leitud märksõnade abiga vaatasin Internetis ringi ja leidsin veel ilmselt tuhandeid sarnaseid „juhtumeid”. Minu enda jaoks oli see piisav, et kui ikka nii paljud inimesed teevad täpselt neid samu asju ning saavad häid tulemusi, siis jumala savi, kas selle kohta on olemas sada ideaalset teaduslikku uuringut! Mul polnud aega ootama jääda, kuni teadus järele jõuab või keegi üldse kavatseb selliseid uuringuid rahastada! Seejuures ma ikkagi olin kriitilise mõtlemisega inimene ja tegin asju, mis halvemal juhul lihtsalt ei anna tulemust, kuid mingit kahju mu kehale ei tee. Kindlasti võib Internetist leida „juhtumeid”, kus Torusiili või odekolonniga on oma vähki ravitud, kuid ma jäin ikka tervisliku toitumise, füüsilise aktiivsuse ja oma elust toksiinide väljaviskamise juurde, sest no kui tuleb välja, et see brokoli ja jalutamine mulle ei mõju, siis ega see mulle midagi halba ka ei tee. Mingitest „imeravimitest”, „imemeetoditest” käisin kauge kaarega mööda.

  • Ta ka ütleb, et see, mida ta 1976. aastal tegi, nimetati šarlatanluseks, ja ta teeb täpselt sama asja nüüd, ning seda nimetatakse integreeritud onkoloogiaks. Tema 40-45-aastase karjääri jooksul on toimunud nii suur muutus.

Minu kommentaar: Ma oleksin väga ettevaatlik siltide osas, mida meditsiinisüsteemis osadele kolleegidele külge pannakse. Ma olen üpris kindel, et olen kuskil oma postitustes ehk nimetanud mõnda arsti, uurijat vms, keda guugeldades võib leida, et ta on meditsiinilise haridusega šarlatan. Ma olen ise vahest üllatuslikult leidnud, et mõni nii asjalik, haritud, loogilist juttu ajav inimene, kes oma patsiente ravib veidi teistsuguste (elustiili) meetoditega, on meditsiinisüsteemis põlu alla sattunud. Olen ka paari sellise inimese lugu huvi pärast sügavuti vaadelnud ning on täiesti mõistetamatu, miks neilt on isegi arstilitsentsid ära võetud jne – nende süü on olnud see, et nad on julgenud suu avada teemadel (näiteks vaktsiinid), millest rääkimine on kuulutatud mingite kõrgemate jõudude (farmaatsiatööstuse, nende poolt kinnimakstud poliitikute?) poolt tabuteemaks ning on tehtud näidishukkamine, et oleks teistele arstidele hoiatuseks, et nende teemadega ei jamata.

  • Arst ütleb, et kõige kasulikum asi, mida ta teha sai, oli anda oma patsiendile inimese kontakt, kel oli täpselt sama tüüpi „ravimatu” neljanda staadiumi vähk 10 aastat tagasi ning kes on elus ja terve. Kui inimene näeb, et see on võimalik, siis see on oluline, kuna onkoloogias õpetatakse, et see pole võimalik.

Minu kommentaar: Täpselt minu point! Kui sul on vähk, siis sulle loevad just need konkreetsed „juhtumid”, jumala savi, mida see teadus sellest arvab, peaasi, et töötab ja ma ellu jään!

  • Vähiravil on 6 faasi: I faas – tervise ja vitaalsuse ehitamine toitumise, füüsilise aktiivsuse, ravimtaimede, toidulisandite, nõelravi, energiameditsiini vms abil. II faas – tegelemine kasvajaga operatsiooni, keemia- ja kiiritusravi, termoteraapia vms abil. III faas – juhul kui on tehtud operatsiooni, kiiritust, siis tegelemine põletiku (kasvajatele meeldib põletikuline keskkond, nad ise tekitavad põletikku, sest see on nende toit, mille peal nad kasvavad – see on põhjus, miks krooniliste põletikuliste haigustega inimestel on suur tõenäosus vähidiagnoos saada, isegi ülekaalulisus tõstab tõenäosust, sest rasvakiht pole lihtsalt ülesöödud kalorite ladustamise koht, vaid juba ise põletikuline. See on põhjus, miks ülekaalulisus on nii paljude haiguste riskifaktoriks ja omab tervisele negatiivset mõju) ja muude sellise raviga kaasnenud probleemidega, immuunsüsteemi parandamine ja üles ehitamine, patsiendi vastupidavuse tõstmine. IV-VI faas – seotud immuunsüsteemi stimulatsiooniga mingite peenete meetoditega, mida ilmselt Eestis keegi ei paku. Kuues, viimane faas sisaldab endas ka pikaajalist tervise hoidmise plaani personaalse toitumise, toidulisandite ja elustiiliprogrammiga. See viimane on väga nõrk või olematu tavaonkoloogias.

Minu kommentaar: kui neid faase vaadata, siis väga sarnane lähenemine sellele, mida rääkis vähist ja toitumisest dr. Paul S. Anderson (eelmine kokkuvõte) – igasugused peened ravimeetodid tulevad alles hiljem, esmane baas on ikkagi toitumine, füüsiline aktiivsus jms. See on samuti tõsi, et pärast vähiravi ei saa meie vähipatsiendid mingeid suuniseid, kuidas eluga edasi minna. Minule öeldi, et ela edasi nagu siiani ja järgmine kord saame ehk varem jaole 🙂 Kui lohutav! JÄRGMINE kord saan kõigest I või II staadiumi vähidiagnoosi 🙂 Kuidas oleks, kui JÄRGMIST korda ei tuleks?!

  • Vähist paranemise faasid. Meid kõiki on üles kasvatatud selle militaarse mudeli järgi ning hakkame esmalt vähiga võitlema, kuid tema kõige edukamad patsiendid on need, kes on selles protsessis muutunud ja ta peabki vähki elumuutvaks haiguseks, sest valik on, kas sa muutud oma kehas või sa lahkud sellest (inglise keeles sõnade mäng: „you either transform in your body or you transform out of your body”). Nad õpivad oma haigusest ja viimastes staadiumites tervendavad oma elu ning isegi patsiendid, kes on surnud, on talle öelnud, et see haigus oli neile kingituseks, sest neil oli piisavalt aega, et oma lähedastega suhteid parandada jne. Sul ei ole seda võimalust kui sa infarkti või insuldi tagajärjel kokku kukud (minu kommentaar: just mõni päev tagasi oma „teise sünnipäeva” puhul kirjutasin FB postituses täpselt sama asja :))

Paljud vähihaiged elavad pärast vähidiagnoosi palju tervislikumalt ja paremat elu kui enne seda, sest nad ei teadvustanud eelnevalt oma keha ega toitumist (minu kommentaar: võin sellele vähipatsiendina alla kirjutada, päris paljud probleemid, a´la seedeprobleemid jne, mis mul 20ndates eluaastates olid ning mida ma „normaalseks” pidasin, sest nagu kõigil tuttavatel olid samad probleemid, kadusid kõik toitumise ja elustiili muutmisega ning alles nüüd tean, et see polnudki normaalne ja kui hästi tegelikult terve inimene end tundma peab).

  • Ta räägib ühest Norra mammograafia uuringust, mis näitas, et kui sa testid inimesi mitu korda vs ainult üks kord 5 aasta jooksul, siis leiti 22% rohkem kasvajaid selles grupis, kus tehti mammograafiat mitu korda selle aja jooksul ehk siis need 22% vähki oleks ise ära kadunud. Sest kasvajad tulevad ja lähevad ning kui harvem käidi kontrollis, siis neid ei avastatud, sest need kadusid ära. Mammograafia ei suuda eristada agressiivseid ja mitteagressiivseid kasvajaid. Kokkuvõttes suutis mammograafia ennetada 1 surma 2500 mammograafias käinud naise kohta, kuid samal ajal said 10 naist valediagnoosi. Selle uuringu tegija dr. Mette Kalager ütles kokkuvõttes, et „mammograafia ei pruugi olla hea rinnavähi sõeluuringuks, sest ei suuda eristada progressiivset ja mitteprogressiivset vähki”

Minu kommentaar: Mulle kuidagi ei tule meelde, et oleksin konkreetset Norra uuringut lugenud, kuid täpselt sama asja näitasid ühed teised uuringud, mida mina rinnavähi sõeluuringute kohta lugenud olen ning millest selles postituses kirjutasin. Lühidalt, tuhanded naised käivad sõeluuringus, päästetakse 1 elu, aga samal ajal on suur ülediagnoosimine ning kümned naised läbivad kogu rinnavähiga seotud jama, mida nad poleks eales läbinud, kui nad nii kohusetundlikult poleks iga aasta sõeluuringul käinud. Mammograafia ei ole ennetamine, ennetamist saad teha oma elustiilivalikutega.

  • Sama lugu on meeste eesnäärmetega, et 60% meestest 60ndates eluaastates on biopsia tegemisel eesnäärmes vähirakke, 100-aastastel on absoluutselt kõigil (100%), kuid ainult 3% meestest sureb eesnäärmevähki. Seega on suur vahe, kas sul on vähk või sa sured vähki. Sellised uuringud näitavad, et on tõenäoline, et osa eesnäärmevähist spontaanselt kaob. Sama ilmnes ühes neeruvähiga ja emakakaelavähiga patsientide uuringus. Ta ei taha öelda, et sõeluuringuid ei peaks tegema, need võivad elusid päästa, vaid ta tahab öelda, et mitte kõik vähirakud ei muutu ohtlikuks vähiks ja kuna meditsiinisüsteem ei suuda vahet teha, siis kõiki neid juhtumeid ravitakse agressiivselt. Me võiksime kokku hoida palju raha, stressi ja hirmu.
  • Vana vaade vähile: vähk on lineaarne protsess, mille käigus kuhjuvad mutatsioonid, kuni tekib kasvaja, mis tuleb eemaldada, et ennetada metastaase ja surma.
  • On uus vaade vähile, mille autorid on Soto ja Sonnenschein: varajaste staadiumite vähid võivad spontaanselt taanduda, edasijõudnud vähid võivad jääda uinuvasse olekusse ja keskkonna muutus (toitumine, ravimtaimed, elustiilimuudatused) võib ennetada vähi progresseerumist ja tuua kaasa vähi taandumise.
  • Keskkond, mis ei ole soodne kasvaja tekkeks/arenguks: D-vitamiin, mikrotoitained (vitamiinid, mineraalid, antioksüdandid jne), ravimtaimed, füüsiline aktiivsus, meditatsioon/kõik, mis aitab stressist vabaneda, kõrge tsingi- ja madal vasesisaldus veres.
  • Keskkond, mis on soodne kasvaja arenguks: toksiinid, kõrge suhkur/insuliin/IGF1, ülekaalulisus, mikrotoitainete puudus, kõrge vase- ja madal tsingisisaldus veres, krooniline põletik.
  • Stressijuhtimine on kriitilise tähtsusega. Pole vahet, kui ideaalne su toitumine on, kui sa viibid pidevalt kroonilise stressi seisundis (sümpaatiline närvisüsteem). Vähist paranemiseks on väga oluline, et enamuse ajast toimib parasümpaatiline närvisüsteem (puhkus, rahulikkus).
  • 2003-2004 kukkus rinnavähitase 50%, sest 2002. aastal tuli välja The Women’s Health Initiative raport selle kohta, et hormoonasendusravi ja rinnavähi vahel on seos, ja miljonid naised lõpetasid sünteetiliste östrogeenide võtmise menopausi ajal.
  • Ta kirjeldab dr. Ornishi tehtud uuringut eesnäärmevähiga patsientidega, kes muutsid oma elustiili ja toitumist ning kelle geenide avaldumine selle tulemusena muutusid. See tõestab seda, et toitumine ja elustiilimuudatused muudavad keskkonda kasvajale ebasoodsaks ning et geenid ei määra su saatust. (Minu kommentaar: Ma olen detailselt dr. Ornishi uuringut kirjeldanud SIIN. Geenide kohta on ka postitus olemas.)
  • Kõige tuntumad vähki tekitavad geenid on BRCA1 ja BRCA2. Uuringud on näidanud, et naised, kes sündisid enne II Maailmasõda ja kellel olid need geenid, omasid umbes 40% riski oma elu jooksul rinnavähk saada. Naised, kes on sündinud pärast 1960. aastat ning kel on need geenid, on 90% risk oma eluajal rinnavähki haigestuda. On suur vahe, kas naine on üles kasvanud nüüd või enne II Maailmasõda, sest toit on teistsugune, keskkond on teistsugune, elustiilis, stressitasemes ja elektromagneetilises kiirguses on suur vahe. Seega ei ole asi ainult geenides, vaid kantserogeenses keskkonnas, kus need naised üles on kasvanud. Kuid isegi kasvades üles praeguses kantserogeenses keskkonnas, on meil siiski suur kontroll ja võime valida, mis toitu me ostame, elada füüsiliselt aktiivset elustiili, kontrollida oma stressitaset – see kõik muudab geene. Onkolooge on õpetatud, et asi on geenides ja halvas õnnes, kuid see ei ole tõsi.
  • Kõigi vähi raviks kasutatavate tavameetmete – operatsioon, keemia- ja kiiritusravi – probleem on, et need panevad tugeva põntsu immuunsüsteemile. Immuunsüsteem on väga oluline. See on põhjus, miks inimesed, kellele on antud elundidoonori mõni organ, on kõrge vähiriskiga, sest nad on sunnitud võtma immuunsüsteemi allasuruvaid ravimeid, et nende keha võtaks võõra inimese organi omaks. Kui immuunsüsteem ei saa nende ravimite tõttu normaalselt funktsioneerida, siis ongi kõrgem risk vähi tekkeks.
  • Igas vähipatsientidega tehtud uuringus on väike protsent inimesi, kes elavad pika elu. Intervjueeritavat paneb alati imestama see, et mitte keegi ei uuri neid inimesi. Need on tõelised edulood. Mis on nende juures teisiti? Uuringus saavad näiteks kõik patsiendid eksperimentaalset ravimit, mille tagajärjel 95% uuringus osalejaid sureb. Mis on erinev nende 5% juures, kes ka veel 10 aastat hiljem on elus? Kas nad muutsid oma toitumist? Kas nad lõpetasid halva/vägivaldse suhte? Selle uurimine näitaks, mis töötab. See on kummaline, et me lihtsalt ignoreerime neid edulugusid.
  • Soovitused tulevikuks: naturaalne toitumine, füüsiline aktiivsus ja stressiga toimetuleku tehnikad on näidanud suurt edu, et vähk tagasi ei tuleks, kuid ainult 5% patsientidest kasutab neid võimalusi.

Minu kommentaar: Minu kogemus ütleb ka, et umbes 95% patsientidest ootab enese ravimist vaid arstide poolt, ise mitte midagi tehes. Väike osa neist inimestest on sellised nagu ma ise vähidiagnoosi saades olin, kes päriselt ka ei tea, et nad saavad ise midagi teha, sest arstid/teised tervishoiutöötajad ei räägi või hullemal juhul lausa ütlevad, et ise ei saagi midagi teha (minu onkoloog ütles, et saan vaid õigel ajal keemiaravile kohale ilmuda ja kodus tablette võtta. Samuti öeldakse kõigile teist tüüpi diabeetikutele, et diagnoos on igavene ja ravi eluaegne, mis ei pea ju tõsi olema, kui hakata haiguse probleemiga tegelema). Suurem osa neist inimestest ei ole tervenemise nimel valmis oma elustiili ja toitumist muutma (eriti, kui see tähendab lihakoguste vähendamist või lihast loobumist). See on väga marginaalne osa kroonilistest haigetest, kes on valmis tegema rohkemat kui tablettidega oma sümptomeid kontrolli all hoidma.

  • Ketodieet on viimasel ajal väga populaarseks muutunud ning sel on mingi kasutegur olemas, kuid seda mõistetakse väga valesti. Väga varajane staadium pärast diagnoosi ja enne ravi on optimaalne aeg ketodieediks, sest oma toitumise muutmine glükoosi kasutamiselt ketokehade kasutamisele toob kasu. Pärast ravi sa pead teadma, kas su kasvaja on anaboolne või kataboolne. Kui sul on kasvaja ümber palju vedelikku (kataboolne), siis on ketodieet lausa ohtlik. Ketodieet pole päris nii lihtne, et kasvaja toitub glükoosist ja kui glükoos ära võtta, siis kasvaja kaob.

Minu kommentaar: Ma olen seda palju kordi kuulnud ning ka siin podcastide kokkuvõtetes keegi teine esineja ütles sama, et ketodieeti saab kasutada, sellel on oma koht, kuid sellega võib väga palju valesti minna, kui sa täpselt ei tea, mida sa teed, ning sa võid kasu asemel endale hoopiski karuteene teha. Mina isiklikult ei julgeks sellega riskida ning ei soovita ka kellelegi teisele. Naturaalne taimne toitumine on palju lihtsam, ohutum ja kõik suudavad seda iseseisvalt kodus teha.

  • Patsientide suhtumine võib väga palju meditsiinisüsteemi muuta. Väga palju muutusi meditsiinisüsteemis on kaasa toodud patsientide nõudluse tagajärjel. Kui piisavalt paljud patsiendid nõuavad sama asja, siis arstid peavad hakkama sellele tähelepanu osutama. Intervjueeritav ütleb, et kui ta õppis onkoloogiat, siis ta oli osa sellest maailmast, mis kasutas hirmutaktikat: kui sa ei tee „seda”, siis juhtub „see”. Patsiendid peaksid arstidele ütlema, et see on hirmule toetuv süsteem ning nad ei kavatse selles osaleda, sest soovivad säilitada oma parasümpaatilist seisundit. On väga oluline leida arst, kellesse sul on usk ja keda sa usaldad, sest usaldus toob kaasa vähist paranemise, samal ajal kui hirm(utamine) tapab.

4. Kuidas terveneda vähist teaduse ja looduse abil (Science and Nature Healing Cancer). Thomas Lodi, MD(H), FICT, DAARFM, CNS

  • Intervjueeritav tegeleb integreeritud onkoloogiaga ning juhib mitmeid kliinikuid, kus patsiente ravitakse.
  • Ta alustab intervjuud öeldes, kui mõttetu on küsida „teist arvamust” täpselt sama haridusliku taustaga arsti käest, sest nad räägivad sulle täpselt sama juttu ehk siis sa saad lihtsalt sama arvamuse teise ja kolmanda arsti käest. Seletuseks nii palju, et USAs on teistsugune meditsiinisüsteem ja kui inimene saab vähidiagnoosi, siis on tavaks käia ühe onkoloogi juures, siis teise ja kolmanda juures, see on mingis mõttes nagu arsti shoppamine – käid ringi, kuulad, mida nad su loost arvavad, millist ravi pakuvad, milline on ravi prognoos jne. Kui sa aga käid samast „tööstusest” väljatulnud arsti juures, siis sa tegelikult ei saa ju erinevat arvamust, mis siis et sa käid kolmes erinevas linnas. See on nagu erinevates linnades Toyota esinduses käimine – nad pakuvad sulle igal pool Toyotat, nad ei räägi sulle Hondast ega BMW-st

Minu kommentaar: Minu meelest see on hea tähelepanek iga eluvaldkonna kohta. Ka Eestis tulevad kõik arstid välja ühest koolist, kõik õed kahest koolist (seega on mõttetu küsida, kas kroonilisest haigusest on võimalik paraneda või kas sa peaksid oma last vaktsineerima – sa ei kuule erinevat vastust), toitumisnõustajad räägivad kõik sama juttu, sest nad õpivad kõik sama programmi järgi. Kui sa tahad päriselt valikuvabadust ja kuulda erinevaid arvamusi, siis sa pead ka otsima erineva taustaga spetsialiste – ainult sel viisil sa saad mingist teemast teada erinevaid tahke ning saad oma otsuse teha.

  • Mis on vähk? Ta ütleb, et see, mida meditsiinisüsteemis nimetatakse haiguseks, on müüt. Tuleb aru saada, et keha teeb alati seda, mida vaja, nendes tingimustes, mis on loodud, ning kui tingimused on halvad ning ta on sunnitud tegema midagi, et tasakaalu hoida, siis meditsiinis nimetatakse seda tihti haiguseks. Näiteks, inimene sööb liiga palju pastat, kooki ja leiba ning seetõttu on tema veres palju suhkrut. Keha saab aru, et see liigne suhkur tapab ta, midagi tuleb teha, et tasakaal saavutada – seega rakud muutuvad insuliiniresistentseks. Arst ütleb sulle, et sul on haigus, mida nimetatakse insuliiniresistentsuseks. Kuid see pole haigus, su keha kohaneb olukorraga, et ellu jääda. Teine inimene sööb liiga palju juustupitsat jne ning tema arterid on ummistunud ning muutuvad järjest kitsamaks ja kitsamaks, mis vähendab verevoolu. Keha teab, et ta peab teatud arteriaalse rõhu tagama, et …noh, ellu jääda! Kuidas kitsastes torudes (ehk ummistunud veresoontes) (vere)voolu suurendada? Suurendades rõhku, eksole. Arst ütleb, et sul on haigus, mida nimetatakse kõrgvererõhktõveks. Jne, jne. Vähiga täpselt sama lugu. Sa ajad oma keha tasakaalust välja – kiirgused, ebatervislik toit, stress jne. Keha peab kohanema nende toksiliste rünnakutega, mida sa oma elustiiliga lood. Keha teeb alati seda, mida on absoluutselt vajalik teha selles keskkonnas, mis on tema jaoks loodud, seega et seda muuta, pead sa muutma keskkonda, et keha ei peaks tegelema kohanemisega, mida meie nimetame haiguseks. Kui sa täidad oma keha kõik bioloogilised tingimused, siis on tulemuseks tervis.
  • Nüüd kui sa saad aru, mis haigus on, saad sa sellega tegeleda. Loomulikult tuleb kõrvaldada põhjus. Kui inimene saab kopsuvähi ja on suitsetaja ning ei kavatse suitsetamist maha jätta, siis kas arstil on üldse eetiline seda inimest ravida? Või siis see inimene ütleb arstile, et okei, ma jätan suitsetamise maha, aga kui kauaks ma seda tegema pean? Me mõistame sellise olukorra absurdsust, kuid me ei saa sellest aru ülejäänud elustiili (magamine, toitumine, elektromagneetiliste kiirguste, suhete jne) osas.

Minu kommentaar: ma olen seda samuti kirjutanud, et ühiskonnas võib leida palju pahameelt selle osas, et kiirabi jagab tihti üledoosi saanud narkomaanidele kalleid süste, et nende elusid päästa. Samal ajal võib aastast aastasse näha, et kõige rohkem raha kulub Haigekassal krooniliste haigete nagu II tüüpi diabeetikute, kõrgvererõhktõvega jne patsientide peale, ja nende summade kõrval on need narkomaanidele jagatavad süstid köömes. Mingil määral vaadatakse viltu suitsetajatest kopsuvähi ning alkohoolikutest maksavähi patsientidele ja nende puhul arvatakse, et neid ei peaks meie kõigi raha eest ravima, kui nad suitsetamist ja joomist maha ei jäta. Kui aga ülekaalulistele elustiilihaigustega inimestele mainida, et nad võiksid oma toitumist muuta, et terveks saada, siis sellest ei saada aru, et see kuidagi oleks sama teema nagu nende suitsetajate ja alkohoolikutega, kes on nagu ise oma haiguses süüdi.

  • Selleks, et paraneda, tuleb toksiinidest vabaneda, mis haigust põhjustavad, ning mitte neid enam juurde lisada. Toksiinidest saab vabaneda detoxi teel (detoxi kohta on mul postitus), mis võib olla sooleklistiir, lümfisüsteemi puhastus, toormahlapaast (kuidas endale mahlapress valida, loe SIIT), veepaast jne. Samuti on oluline palvetada/mediteerida, end füüsiliselt liigutada, minna vara magama (kell 19-20).
  • Kokkuvõttes, me oleme inimkonnana haiged sel põhjusel, et me oleme loodusest eemaldunud. Me oleme olnud väga edukad selle kunstliku maailma loomisel, milles me nüüd elame. Me teame, kuidas pangaautomaati kasutada, kuidas autoga kaubanduskeskuse ette parkida, kuid võtke meilt riided seljast ning saatke meid džunglisse ja me ei jääks ellu, sest me ei teaks, mida süüa. Loodus on kõik, mis meil on vaja. Loodus ei teinud viga, kui ta lõi tomatid, aga mitte tomatikastet. Me oleme ainukesed olevused planeedil, kes arvavad, et see on viga ja me peame selle ära parandama. See keskkond ei täida meie bioloogilisi vajadusi, seega me peame kohanema ja me nimetame seda haiguseks. Sel põhjusel peab tagasi minema võimalikult loomuliku, loodusliku eluviisi juurde, et see protsess peatada. Sa ei pea selleks minema meditsiinikooli ega olema tuumateadlane, lihtsalt eemalda haiguse põhjused. Sa pead loodust austama ning mõistma, et loodusseadused on ülimad ning mitte läbiräägitavad. Sa võid end libeda jutuga liiklustrahvist välja rääkida, osta pääsemine mõrvasüüdistusest, kuid sa ei saa tomatiseemet istutades tellida sellest kurki. See ei tööta nii.
  • See on kõik see, mida nad aitavad patsientidel oma kliinikus teha. Nad teevad detoxit, tasakaalustavad hormoone – need on esimesed asjad, mida teha, et vähk edasi ei areneks. Kui sa seda ei tee, siis pole vahet, kui head me oleme sellest lahtisaamisel, sest see tuleb tagasi. Teise sammuna nad sihivad ja eemaldavad vähi kahju tegemata metaboolsete teraapiatega. Kolmas samm on immuunsüsteem üles äratada, sest vähk on väga-väga kaval ja kohaneb kõigega. Miks nad teevad mitmeid erinevaid metaboolseid teraapiaid? Sest 1-2 ei tööta. Sa pead tegema mitmeid asju, et vähk oleks ülekoormatud. Ainult nii saab temast jagu. Kui sa lähed võitlema Bruce Leega, siis sa pead 20 sõpra kaasa võtma, et temast jagu saada. Kui sa suudad immuunsüsteemi üles äratada, siis vähk kaob, sest see on immuunsüsteemi ülesanne.
  • Kõik need eelnevad sammud seob omavahel ühiseks tervikuks usk (faith) ja see pole kuidagi seotud religiooniga ega ka uskumusega (belief). Uskuda saab ainult asju, mida pole olemas nagu jõuluvana, haldjad ja poliitikud, kuid sa ei saa uskuda mägedesse, vihma ega ookeanisse. Tõeliste asjade puhul sa kas oled teadlik nende olemasolust või sa pole teadlik nende olemasolust. Kui sa täna õuna koorides endale noaga sõrme lõikad, kas sa USUD (believe), et see paraneb? Ei, sa TEAD, et see paraneb. Kui sa tead, et midagi juhtub, kuid see pole veel juhtunud – seda nimetatakse usuks (faith). Sul ei ole uskumust, et see juhtub, vaid sa tead, et see juhtub. Need, kellele meeldib statistika – vaata, mida andmed ütlevad selle kohta, kuidas naer, õnn, armastus, optimism mõjutab sinu kehas loomulikke tapjarakke. Ja kuidas hirm, viha, kahtlus neile mõjub.
  • Neil on kliinikus inimene, kes aitab patsiente mediteerimisel. Meditatsioon on lihtsalt peas oleva pideva jutuvada väljalülitamine. Psühholoogid ütlevad, et sisekõne on 70% osas negatiivne. Ja 95% meie ajust on alateadvus, mis tähendab seda, et me isegi ei tea, mida me endale räägime, kuid võime olla kindlad, et sellest 70% on negatiivne. Seega pole sellest kasu, et ma kõnnin ringi ja ütlen, et ma olen optimistlik – see tuleb välja lülitada. Kui sa selle välja lülitad, siis toimub paranemine, sa lõpetad enese saboteerimise. Kui sa saad vähidiagnoosi, pead leidma koomiku, kes paneb su südamest naerma. Veeda aega inimestega, keda sa armastad, ning kallista neid. Sa pead hirmust lahti saama. Teadmised on sild hirmu ja usu (faith) vahel. Teadmised on võtmetähtsusega, see aitab hirmust lahti saada. Nad kliinikus harivad oma patsiente nende endi keha osas – mis see on, mida see teeb, millest see koosneb. Selleks ajaks, kui patsiendid kliinikust lahkuvad, on neil piisavalt teadmisi, et enda eesti hoolitseda. See kõik oleks pidanud meil olema selge keskkooli lõpuks.
  • Toormahlad ja paastumine on fundamentaalne asi, mida nad teevad kõige esimese asjana, sest patsiendid peavad haiguse põhjusest ehk siis kõigist toksiinidest vabanema. On ainult üht tüüpi paastumine ning see on veepaast, kui sa ei söö 24h midagi. Kui sa jood midagi peale vee, näiteks teed, rohelist mahla vms, siis see on vedeldieet. Olenevalt patsiendist mõned peavad tegema veepaastu, teised toormahlapaastu. Kui sa jood ühe liitri toormahla, mille valmistamiseks läks palju köögivilju, sa saad sellest liitrist rohkem toitaineid kui keskmine inimene poole aasta, 9 kuu, võib olla aasta jooksul olenevalt sellest, kui palju nad söövad võltstoitu. Toormahl on väga kõrge toiteväärtusega. Sa pead seda jooma 3-4 liitrit päevas või nii palju kui suudad. Sa võid selle maitsvaks teha kasutades puuvilju, mitte väga palju, aga magustamiseks veidi. Ei söö midagi. Sa muudkui jood seda ning käid tualetis – see on puhastumine, see on nagu vee vahetamine akvaariumis. Kui sul on haige kala, siis loomaarst ei ütle sulle, et too mulle kala kliinikusse, vaid ta palub sul tuua klaasi vett akvaariumist, et sulle öelda, mis kalal viga on. Kui sa seda vett akvaariumis ei vaheta, siis kala jääbki haigeks, vahet pole kui palju ravimeid sa sinna vette viskad. Sama teeb veepaast ja mahlapaast. Kui kliinikusse tulevad väga kõhnad inimesed, siis neid ei saa paastuma panna. Neile antakse naturaalset toitu ning see puhastab neid. Naturaalne toit on see, mis tuleb loodusest ja sellisel kujul nagu see seal on. Võltstoit on see, mida inimesed köögis teevad. Kui sa ei saa midagi süüa sellisel kujul nagu loodus selle loonud on, siis ilmselt pole seda ette nähtud, et sa seda sööksid. Kui sa aasa peal rohtu näriva lehma peale keelt ei limpsa, siis ilmselt sa ei pea teda sööma. Kui sa surnud kanale kohe hambaid sisse ei löö, vaid vajad selle küpsetamist ja töötlemist enne kui see söögikõlbulikuks muutub, siis ilmselt ka seda ei peaks sööma. Näed seda õuna puu otsas, seda brokolit kasvamas – seda saab süüa sellisel kujul nagu see on loodud.
  • Osad patsiendid ütlevad neile, et neil pole raha kliinikus programmi läbimiseks, kuid kas nad võivad tulla paastuma. 41 päeva on maagiline number, mil enamasti vähk kaob. Kui arvestada sellega, et vähk saab toitu kahest allikast – glükoos ja glutamiin – siis isegi kui teed ketodieeti, sa saad glutamiini (minu kommentaar: tundub olevat sama teema, mida ketodieedi valesti tegemise ohtlikkuse juures mainis teises kokkuvõttes dr. Paul S. Anderson). Kuidas on võimalik minna glükoosi- ja glutamiinivabale dieedile? Seda nimetatakse veeks. Seega sa otseses mõttes näljutad vähki. Samas ülejäänud keharakud on loodud kohanduma ning toituma rasvast ja ketokehadest. Kuid sul peab selleks olema natukene kaalu peal. Sa ei saa tulla kliinikusse viimase staadiumi vähiga, tundes iiveldust jne. Sel juhul nad annavad patsiendile naturaalset toitu.
  • Paastumine ei ole ainult füüsiline, vaid ka spirituaalne kogemus.

5. Elutähtsad strateegiad vähi puhul (Vital Strategies in Cancer). Jim P. Roach, MD, ABOIM, ABIHM

  • Intervjueeritav on arst, kes 20 esimest tööaastat kirjutas välja järjest rohkem ja rohkem retsepte, ja nüüd viimased 20 aastat on töötanud selle nimel, et inimesed saaksid ravimitest loobuda ja tulemused on viimasel juhul palju paremad.
  • Peab kõige olulisemaks asjaks vähipatsientide puhul rahulikkust ehk siis vähest stressi ja seetõttu küsib oma vähipatsientidelt esimesel kohtumisel, mis on sinu eluülesanne ja kas sa tegeled sellega. Kui mitte, siis on vähk äratuskellaks, et sa peaksid sellega tegelema. Tervenemiseks on vaja välja tulla „võitle ja põgene” mõtlemisviisist.
  • Teisel kohal on vereringe, sest vähihaigetel on suur tõenäosus saada infarkt/insult. Vitamiin D tase on oluline!

Minu kommentaar: Seda ma olen paljudest allikatest kuulnud ning nii palju kui olen ise vähihaigete käest küsinud nende D-vitamiini taseme kohta, siis see on ALATI liiga madal olnud!

  • Räägib ühest 4.staadiumi vähihaigest, kes sõi rämpstoitu, kellele õpetati tervislikku toitumist + ravimtaimed/toidulisandid – inimene paranes. Seega toitumine ja toitained loevad!
  • Olulised asjad, millest oma vähipatsientidega esimesel kohtumisel räägib: elu mõte/spirituaalsus (mis on su elu visioon? Mille vastu sa kirge tunned?), toitumine, füüsiline aktiivsus, magamine, suhted (negatiivsed suhted on vaja oma elust välja visata), ja alles siis tulevad need asjad, millest meil Eestis alustatakse või tegelikult mitte ei alustata, vaid AINUKESED asjad, millest üldse räägitakse: operatsioon, keemia- ja kiiritusravi.
  • Ta ütleb midagi väga olulist, mida ma ei kuule kunagi Eesti tervishoiutöötajatelt ega ka meediast seoses vähiga. Ja see on: Vähk ei ole meditsiinilises mõttes hädaolukord.

Minu kommentaar: Meile jäetakse pärast vähidiagnoosi mulje, et oi, oi, oi, nüüd kohe-kohe on vaja kiirustada opile, seejärel kohe ruttu keemiaravisse jne. Minul näiteks oli nii, et kuna mu operatsioonil läks midagi nihu ja mu kehasse jäi põletik, mistõttu pidin ülepäeva veel 2 operatsiooni läbima, siis see kõik võttis nii palju aega, et mulle otse öeldi, et kui ma nüüd kiiresti operatsioonidest paranema ei hakka ning keemiaraviga kiiresti-kiiresti ei alusta, siis pole mõtet seda üldse tehagi! Ja tol ajal mulle tundus, et seega kui ravi ei tehta või sellega liiga kaua viivitan, siis on kindel minek. Nüüd tagantjärele ma soovin, et ma oleksin selle arstide piiri ületanud, et ma poleks pidanud seda jama läbima. Aga täpselt selline mulje vähipatsientidele jäetaksegi, et kui kohe-kohe opile, keemiale ja kiiritusele ei lähe, siis nägemist! Tegelikult on enamikul juhtudel aega. Ma soovin, et ma oleks seda pärast diagnoosi saamist teadnud, et ma oleks saanud rahulikult uurida, mis see vähk üldse on, sest nagu ma olen öelnud, siis mul polnud mu nooruse tõttu sellega mingit pistmist ja mu ettekujutus pärines Hollywoodi filmidest. Aga mulle ei antud seda aega, vaid mind räigelt survestati ja kiirustati tagant. Enamasti on aega, sest vähk ei tekkinud sul eile ja sa ei sure sellesse kohe homme, ja seda aega tuleks kasutada uurimiseks ja õppimiseks, et teada oma võimalusi ning võtta vastu hea otsus, mida sa ette võtad.

  • Ta räägib intervallpaastumisest vähipatsientide puhul. Päris kõigile see ei sobi, oleneb inimesest, kuid ta soovitab 2-3 korda nädalas süüa päevas vaid 1 eine ja seda just päevasel ajal, mitte õhtul (põhjus seotud insuliiniga). Soovitab paastuda 24-48h enne ja pärast keemiaravi, sest normaalsed rakud ei paljune paastu ajal, sest see on normaalsete rakkudele tuttav olukord, sest meie keha on loodud paastuma (ma olen sellest pikemalt kirjutanud veepaastu postituses), küll aga vähirakud ja keemiaravi ründab kiiresti paljunevaid rakke ehk siis vähirakke. Seega normaalsed rakud on suures osas kaitstud ja keemiaraviga kaasnevad kõrvaltoimed vähenevad poole võrra. Paastumine pärast keemiaravi aitab veel pooleldi elavatel kasvajarakkudel surra.

Minu kommentaar: Aga mida meile räägitakse? Et söö kasvõi šokolaaditorti vahukoorega, et ainult kaal ei langeks! Väikestele vähipatsientidele kingitakse jõulude ajal kotitäis komme! jne

  • Toitumise osas ei midagi uut tegelikult: naturaalne taimne toit, GMO vaba, mahe. Juua vett ja rohelist teed. Ei mingeid (lehma)piimatooteid, sest kaseiin soodustab kasvajat, millest olen pikemalt kirjutanud valgu postituses. Hoiduda teraviljadest, va riis, kui alakaaluline, kuna ta usub, et need põhjustavad kehas põletikku ning ladestub kõhu ümber. Palju tervislikke rasvu – kookos-, oliivi- ja kalamaksaõli. Kasvajarakud armastavad punases lihas olev rauda ning toituvad sellest, see on üks põhjus, miks aneemia on vähi üks sümptomeid (minu kommentaar: minul isiklikult oli näitaja 53, aga minimaalne naistel peaks olema 125. Samas ei maksa nüüd paanikasse minna, sest aneemiat on väga palju ja enamasti on selle põhjuseks siiski vaid ebatervislik toidulaud. Õli on üks teema, mille osas ei nõustu kohe üldse põhjustel, mis on toodud SIIN).
  • Samuti räägib sama, millest ma kirjutasin Vahemere dieedi postituses, et meile jääb sellest meelde, et ooo, nad joovad seal hirmsasti veini, seega see peabki olema selle toitumise headuse peamine põhjus. Meile räägitakse, kuidas veinis on kasulikku resveratrooli, kuid tõde on see, et seal on 100 000 alkoholimolekuli iga kasuliku resveratroori molekuli kohta ja alkohol tõstab näiteks rinnavähi riski kohe kõvasti. See vähene kasulik, mis veinis on, tuleneb ju viinamarjadest! Söö siis viinamarju ilma alkoholita 🙂 Ta soovitab resveratrooli vabandust mitte kasutada oma veinilembuse vabandamiseks, sest vein on ainult suur kogus suhkrut ja toksiine ning ta soovitab seda ainult siis, kui mehed tõesti soovivad endale suuri rindu saada, sest sellega nad saavad oma kehas suurendada naissuguhormooni östrogeeni ja vähendada meessuguhormooni testosterooni taset.
  • Ta hoiatab näiteks spinati eest, kuna see sisaldab oksalaate, ja soovitab oma patsientidele spinatit tarvitada kuni 14 lehte nädalas.

Minu kommentaar: Ma olen alati nende olemasolust teadlik olnud, kuid minu jaoks on spinatis olev kasulik alati selle üles kaalunud, aga eks ma siis tean, kui ükskord neerukivid endale suudan hankida, et probleemiks on mu spinatilembus 🙂 Kes nende pärast muretseb, siis limiteerige siis spinatit ja tarvitage teisi rohelisi lehtköögivilju (nt lehtkapsast) rohkem.

  • Ta ütleb, et B6 vitamiin on vähi puhul ülioluline ning oksalaadid blokeerivad seda. B6 defitsiiti saab teha kindlaks vastates küsimusele, kui tihti sa mäletad oma unenägusid?

Minu kommentaar: No kui sellega saab defitsiiti kindlaks teha, siis ma pean vist tõesti hakkama mõtlema spinatikoguste vähendamise peale, sest ma mäletan haruharva oma unenägusid! Mu õde võib igal hommikul rääkida pikad jutud maha, mis ta unes nägi, kuid mina mäletan seda vaid paar korda kuus ja siis olen alati mõelnud, et need unenäod peavad olema eriti tähenduslikud 🙂 Mul küll ei ole mingeid muid (klassikalisi) B6 defitsiidi tunnuseid, kuid sain siiski mõtte seda tulevikus kontrollida.

  • Vähihaige ei peaks hakkama maratoniks treenima ega maratone jooksma! Sport on kehale stressiallikas, õiges annuses hea stress, kuid kui sa seda piiri ületama hakkad, siis saad hea asemel kehasse suurema põletikutaseme, mida vähihaigel kohe kindlasti vaja ei ole.

Minu kommentaar: Ma olen füüsilisest aktiivsusest väga vähe kirjutanud. Peamiselt seetõttu, et (erinevalt sellest, mida meile selgeks üritatakse teha, et meie ülekaalulisus ja muud hädad tulenevad vähesest aktiivsusest) krooniliste haiguste puhul on palju olulisemaid asju ja tihti on inimesed juba nii haiged ja ülekaalulised, et nad ei saa/jaksagi end liigutada. Kuid seda sama mõtet kohtab palju, et üle ei maksa ka pingutada.

  • Ära pane oma nahale midagi, mida sa omale suhu ei paneks!

Minu kommentaar: Järjekordne asi, mida minagi räägin. Inimesed nagu ei mõistaks, et nahk on meie suurim organ, kõik, mis sa sinna peale määrid, pihustad ja rullid jõuab su sisemusse, ning kahjuks on poe hügieenitoodete lett täis tooteid, mis on eranditult mürgised, sisaldades kantserogeenseid ühendeid. Toksiinide kohta soovitan lugeda intervjuude kokkuvõtteid SIIT.

  • Sellel presenteerijal (ja selliseid intervjuusid on selles programmis päris mitmeid) on ka väga spetsiifilised protokollid, toidulisandid, annused jne, mida ta oma vähipatsientidele annab – sellise info saamiseks on parim see podcast koos transkriptsioonidega endale osta, et oleks võimalik seda mitu korda omas tempos vaadata, sest neid ei jaksa ümber kirjutada.

6. Vähivastane süsteemne detox (Anti-Cancer Systemic Detoxification). Rashid A. Buttar, DO, FAAPM, FACAM, FAAIM

  • Tema huvi vähi vastu sai alguse sellest, et rääkis kunagi ühe arstiga, kelle arvates olid vähk ja autism kaks kõige raskemini ravitavat haigust meie meditsiinisüsteemis. Autismiga oli intervjueeritaval oma poja kaudu isiklik kokkupuude, kuna ta poeg sai diagnoosi pärast vaktsineerimist (elavhõbedamürgistus). Vähi puhul tekitas temas tuska see, et kirurgias nad lõikasid vähi välja ning mõtlesid, et nüüd on sellega ühel pool, kuid vähk tuli tagasi 3-6 kuu pärast ning õhku jäi küsimus, miks see alati tagasi tuleb?
  • Vastus sellele küsimusele on, et vähk ei ole isoleeritud probleem, vaid see hõlmab endas mitmeid erinevaid dimensioone.
  • Tuleb tegeleda 7 toksiiniga, eriti viiendaga, mis on emotsionaal-psühholoogiline, sest kui sa sellega ei tegele, siis sa võid saada lühiajalise tulemuse, kuid mitte tulemust, mis jääb kestma.
  • Tal on 14 viimase, neljanda staadiumi vähipatsienti, kes on läbinud tema ravi, ja kes on 15 aastat terved olnud (2019. aasta detsembri seisuga). Üks neist patsientidest on pea 25 aastat, sest oli kõige esimene vähipatsient, kellega ta tööle hakkas (oli toona 60ndate eluaastate keskpaigas ja nüüd üle 90).
  • Ta rääkis ka oma emast, keda ta ravis 12 aasta jooksul 3 korda erinevate vähidiagnooside tõttu, ning kes lõpuks vähki suri 2016. aastal. Esimest korda oli ta emal rinnavähk ning ta tegi kõik, mis tegema pidi, ja sai terveks. Siis aga läks oma poja teadmiseta tagasi oma vanade harjumuste ja eluviiside juurde ning 6 aastat hiljem sai uue vähidiagnoosi. Ta ema võttis hormoonasendusravi, kuigi poeg oli selle keelanud, öeldes lause, mida me tihti võime kuulda: „Kui see oleks halb, siis mu arst ju ei kirjutaks seda mulle välja!” Poeg ravis teda ka teise vähi puhul, ema sai terveks, kuid ka tol korral naases oma vana elustiili, harjumuste ja mõttemaailma juurde, ning sai ühe väga haruldase vähivormi, mille tõttu ta lõpuks suri.

Minu kommentaar: See on minu meelest näide selle kohta, et vähiravisse ei saa suhtuda nagu lühiajalisse dieeti. Sa oled kindlasti ise kogenud või kõrvalt näinud, kuidas keegi peab tervislikku dieeti, kaotab kaalu ja sentimeetreid, kuid siis naaseb oma vanade harjumuste juurde ning kõik (kaal, ümbermõõt, enesetunne jne) muutub endiseks. See on põhjuseks, miks sa pead muutma elustiili, mitte pidama dieete. Vähi puhul ei toimi samuti see, et sa lühiajaliselt teed kõike nagu peab, sind saadab edu, ning seejärel naased oma vana elu(stiili) juurde. Vähk ei ole tuulerõuged, et põed korra läbi ja ülejäänud elu on seega mureta. Ei, see võib tagasi tulla. Sa pead kogu elu elama viisil, et su immuunsüsteem oleks tugev, et su kehas olev keskkond ei soodustaks vähi teket jne. Ma tean mitmeid tervislike eluviisidega inimesi, kes on a´la 20 aastat olnud vähivabad ning siis saanud uuesti diagnoosi, ning nad kõik on leidnud oma elustiilis mingi nõrga koha, mille suhtes nad olid hakanud järeleandmisi tegema. Ma ise kaldun ka vahest kõrvale ning mõtlen siis, et kuna see kõik mulle kätte maksab. Viimasel kahel aastal on näiteks magamine/puhkus mul täiesti käest ära ning see on mitmes mõttes väga halb (keha tervenemine toimub magamise ajal, magamatus tõstab söögiisu ja isusid just ebakvaliteetse toidu järele jne, jne).

  • Intervjueeritav arst näeb vähki spirituaalsest aspektist kui midagi, mis on äratuskellaks, mida osad patsiendid võtavad kuulda ja teised mitte. Laste puhul on asjad veidi teistmoodi, kuid nad on seotud oma vanemate energia ja isiksustega ning laste vähk/autism jne võib olla äratuskellaks hoopis nende vanematele, kes peavad sellest midagi õppima (tolerantsust, kannatlikkust, tingimusteta armastust).
  • Vähk ja autism on selles mõttes sarnased haigused, et nad on mõlemad selle tulemus, et keha ei suuda üleliigseid toksiine väljutada ja on toitainete defitsiidis (tavaliselt kahe asja kombinatsioon).
  • Selle asemel, et mõelda, et miks mina ja kas mind karistatakse selle haigusega vms, võiks oma mõtteprotsessi muuta selliselt, et sellest on midagi õppida, et see on väljakutse, et sel on põhjus. Tema kõige erakordsemad patsiendid, kel läheb väga hästi, on olnud sellised, kes on näinud vähki kui kingitust. Ta toob näite ühest oma patsiendist, kes jõudis tema juurde 29-aastaselt 4. ehk viimase staadiumi melanoomiga. Ta läks ühte haiglasse, kus öeldi, et tal on 6 kuud elada jäänud. Talle ei meeldinud see prognoos ja läks ühte teise heasse USA kliinikusse, kus öeldi, et nad saavad talle anda aasta, kuid nad peavad ta jala amputeerima. Talle ei meeldinud ka see väljavaade ja seejärel jõudis ta intervjueeritud arsti juurde. Nad tegid talle 5 raviringi, mis on erakordne, sest enamik 4.staadiumi patsiente vajab 2-3, väga vähesed on vajanud viite. See patsient on nüüd 41-aastane ja ta ütleb, et vähk oli parim kink, mis ta eales saanud on. Kuidas saab keegi midagi sellist öelda 4. staadiumi vähi kohta? Ometi ta on seda kuulnud paljude patsientide käest, kes on nüüd pärast vähidiagnoosi elanud 5, 10, 15 aastat. See oli nende jaoks kingitus, sest see andis neile võimaluse oma elu muuta. On kaks varianti. Kui su langevari lennukist alla hüpates ei avane, siis on kohe mäng läbi. Teine variant on, et sa saad hoiatuse, milleks on vähk või mõni teine krooniline haigus, mis annab sulle võimaluse midagi teha selles suhtes. Kui selles vaates asjale läheneda, siis kas sa eelistad, et see lihtsalt välja võetakse või sa pigem muudaksid end? Edukate ja ebaedukate patsientide vahe on olnud nende mõttemaailmas, selles emotsionaal-psühholoogilises aspektis, kuidas nad oma haigusesse suhtuvad, kuidas nad seda näevad, kuidas nad selle vastu võtavad. Kui sa võtad selle vastu kui võimaluse oma elu paremaks muuta, siis sa saavutad selle eesmärgi. Kui sa võtad selle vastu kui midagi negatiivset, kui needust, halba õnne, mis teeb sinust ohvri ja nõrga inimese, siis juhtub just see.

Kommentaar: Ma olen seda kindlasti kuskil varem öelnud, et ma ei läheks nii kaugele, et öelda, et vähk on olnud minu jaoks kingitus. Kui ma oleksin 80-aastane ja see 29-aastaselt saadud diagnoos oleks esimene ning ainuke, siis jah, ilmselt ma ütleks seda. Ma ei mäleta, kes seda öelnud on, et „vähk pole kingitus, see pole poni” 🙂 Ma tunnen umbes sama moodi, et kingitus on ikkagi midagi, mida sa oled endale hirmsasti soovinud, aga ma võiksin ilmselt tuua 10 erinevat põhjust, kuidas vähidiagnoos mu elu ja mind ennast on paremaks muutnud. Ma olen just sedatüüpi inimene, kellel on vaja kõva laksu vastu pead, et oma elustiili muuta. Ma väga austan neid inimesi, kes ütlevad, et keha on nende tempel ja pööravad oma elustiilile tähelepanu, et haigusi ennetada. Mina olen see tüüp, kellega peab midagi väga tõsist juhtuma, et ma end liigutama hakkaksin. Oma suureks üllatuseks aga avastasin patsientidega töötades, et isegi sellised on suur vähemus, sest valdav enamus ei ole nõus ka pärast diagnoose mitte midagi tegema ega muutma. Heal juhul tabletti võtma, kuid kui hakkad toitumissedeli muutmisest rääkima, siis seda on juba enamuse jaoks liiga palju teha, et oma terviseseisundit parandada.

  • Vähidiagnoosi puhul ei tohi keskenduda vähile, sest see, millele sa keskendud, saab energiat ja jõudu juurde, vähk on probleem, sa ei taha sellele keskenduda. Keskenduda tuleb toitumisele, toksiinidest vabanemisele, motivatsioonile, positiivsele energiale, immuunsüsteemile. Muretsedes vähi pärast sa toidad vähki. Unusta see vähk ära! Toida oma immuunsüsteemi. Toida seda osa oma elust, mida sa soovid, et kasvaks. Tuleb keskenduda sellele, mida sa soovid saavutada, mitte sellele, mida sa EI taha. See, mida sa räägid ja kuidas sa mõtled, loeb.
  • Vähipatsientidel peab olema võimalus ise otsustada, mida nad pärast diagnoosi teevad. Kas ja kuidas nad soovivad ravida. Tihti juhtub nii, et kui inimene saab vähidiagnoosi, siis tema pere, sõbrad jne muutuvad järsku ekspertideks, kes kõik ütlevad, mis ravi ta tegema peaks. See ei pruugi üldse vähipatsiendile endale meeldida, kuid tema lähedased sunnivad teda teatud suunas tegutsema. Otsuse peaks tegema patsient ise ja ainult ise, sest see on tema keha ja elu ning tema on see, kes lõppkokkuvõttes kas saab kasu või kannab kahjud tehtud otsuste eest. Seega peavad need otsused olema tema tehtud. Vähipatsientide ühiseks jooneks on, et nad tunnevad, et neid pole kuulda võetud, nad on olnud mahasurutud, traumatiseeritud, nad on ohvrid, neil on emotsionaalne pagas, mida nad endaga kaasas kannavad, ja seetõttu on oluline anda neile hääl, lasta neil rääkida vähemalt selle osas, mis nende kehaga toimub.

Minu kommentaar: Kui see arst enne kirjeldas eduka patsiendi mõttemaailma, siis on üks aspekt, mida ma ise olen aastatega tähele pannud, ning mis kattub siin arsti poolt välja toodud vähipatsientide ühise joonena. Võib olla sa tunned mõnda väga head inimest, kes on saanud vähidiagnoosi ning kes nagu kõigest väest üritas paraneda (ehk siis ta ei kuulunud nende hulka, kes ütleks, et toitumise jm elustiiliaspektide muutmine on liiga suur pingutus paranemise eesmärgil jne), kuid sellele vaatamata suri. Kui sa isiklikult ei tunne, siis kindlasti oled kuulnud ütlust, et „Jumal võtab enda juurde need kõige paremad”. Mina olen aastatega tähele pannud sellist asja, et paranemiseks ei saa sa olla „liiga hea inimene”. Paranemine nõuab aega enesega tegelemiseks, oma enesetunde ja soovide kuulamist, ka enda peale kulutamist jne, ning inimesed, keda me nimetame „väga headeks inimesteks” on tavaliselt isetud, nad annavad enda käest ära viimasegi, et teistel hea oleks, nad ei oska öelda „ei” ning kurnavad sellega ennast, nad teevad asju, mida eelistaksid mitte teha, kuid ei julge keelduda, sest ei soovi kedagi „pahandada”, nad pigem kulutavad oma laste ja abikaasa kui iseenda peale jne. Minu kogemus ütleb, et sellistel inimestel on väga keeruline paraneda isegi juhul kui nad seda väga soovivad ja üritavad. Mina ei ole kindlasti “liiga hea inimene” ja võib olla see on põhjus, miks “Jumal mind enda juurde pole tahtnud”. Vähist paranemine eeldab minu meelest otsusekindlust, kui vaja, siis läbi seinte minemist, eesmärkide seadmist ning nende täitmist. Diagnoos on just see koht, kus tuleb väga selgeks enda jaoks mõelda, kellega ma soovin edasi suhelda ning kelleta on mu elu parem, mida ma soovin teha ja mida mitte – eelkõige tuleb mõelda enda peale. Inimestele tuleb viisakalt ära seletada, et nüüd on nii, ma pean enda peale mõtlema ja kõik. Sa ei peagi igaühele meeldima, sest mis kasu sellest on, et hiljem sind järelehüüdes „heaks inimeseks” nimetatakse? Mis sul sest enam? Ja pealegi – see, et me oma otsustega kedagi „pahandame”, keegi „solvub” vms, on suuresti meie endi ettekujutluste vili. Vähidiagnoosi saanutele antakse paljud veidrused andeks, seega veelgi enam asjad, millel on täiesti mõistetavad põhjendused.

  • Nad keskenduvad vähipatsientide puhul viiele sammule:

1. Süsteemne detox, et puhastada keha ja saada lahti kõigest, mis ei lase kehal töötada viisil nagu see on loodud töötama. Nahk, soolestik, maks, neerud jne. Keha tuleb puhastada 7 erinevast toksiinist: raskemetallid, orgaanilised saasteained, oportunistlikud saasteained nagu bakterid, viirused, pärm, parasiidid jne, energeetika (mikrolained, ekektromagnetväljad, mobiiltelefonid, 4G, 5G jne), emotsionaal-psühholoogiline (seda peab ta ise kõige olulisemaks, sest kui sellest lahti ei saa, siis võib mingi lühiajalise kasu saada, kuid pikaajaliselt terveneda pole võimalik), toit (mitte see, mida me sööme, vaid see, mida me toiduga teeme nagu geneetiliselt muundamine, pastöriseerimine, kiiritamine jne) ja spirituaalne toksilisus. Kolm esimest on mõõdetavad, kuid ülejäänud neli on esoteerilised. Detox on odav sõna, sest kõik kasutavad seda, kuid vaatamata sellele oleme mürke täis, sest detoxi all mõeldakse mingi tableti või pulbri võtmist ning ongi kõik, kuid see pole see, kuidas õige detox töötab.

Minu kommentaar: Mul on ka detoxi teemal blogipostitus tehtud just selles vaates, et see sõna on pandud rasket raha teenima (eriti kevadeti võib sellest lugeda igast ajakirjast) ning inimesed teevad mingi „detox”(smuuti)kuuri läbi, saavutavad mingid tulemused, ning seejärel naasevad oma vanade ebatervislike kommete juurde ja mõtlevad, et tegid jubedalt head oma kehale 🙂 Tõeline detox on siiski märksa sügavam teema, mitte mingi nädalane detoxdieet.

2. Füsioloogiline optimeerimine. Meil on vaja teatud asju, et meie keha normaalselt töötada saaks. Kui keegi saab vähi, siis need süsteemid ei tööta enam korrektselt. Näiteks armastab vähk hapnikuvaba keskkonda. Seega kui sa suurendad oma kehasse hapniku viimist, siis see on ravim vähi vastu (füüsiline aktiivsus, hüperbaariline hapnikuteraapia vms). Samuti armastab vähk suhkrut – seega peavad patsiendid oma toidust elimineerima kõik lihtsüsivesikud ja suurendama liitsüsivesikuid. Naturaalseid suhkruid puu- ja köögiviljadest kasutab keha teisiti kui lihtsüsivesikuid. Toormahl on okei kui seal on palju erinevaid koostisosi, mitte ainult üks. Ei ole mõtet võidelda vähiga, vaid tuleb muuta seda keskkonda, kus vähk elab nii, et ta ei saaks selles keskkonnas elada.

3. Immuunmodulatsioon. Ta ütleb, et esimese kahe punktiga saavad ka teised arstid hakkama, kuid see kolmas punkt on nende kliinikus väga unikaalne. Sul ei saa olla vähki, kui su immuunsüsteem pole kompromiteeritud. Selle punkti all aidatakse immuunsüsteemil paraneda. Kahe esimese punktiga on samas juba suur samm ära tehtud sel teel, et immuunsüsteem tööle hakkaks.

4. Sihtmärgi omandamise etapp. Vähk üritab kehale selgeks teha, et ta peab seal olema. Selles faasis nad identifitseerivad sihtmärgi ning aitavad immuunsüsteemil sellele vastu astuda.

5. Säilitamine.

7. Soolevähi ennetus (Colorectal Cancer Prevention). Tina Kaczor, ND, FABNO

  • Soolevähi riskifaktorid: punase liha söömine, alkoholi tarbimine, keha kõrge rasvaprotsent, kõhusisene rasv, suitsetamine, vanus (mida vanem, seda kõrgem risk), pikkus (mida pikem, seda kõrgem risk), sugu (meestel kõrgem risk), magamine (liiga palju ja liiga vähe), madal D-vitamiini tase, mikrobioomi tasakaalutus, kõrge veresuhkrutase.
  • Faktorid, mis kaitsevad soolevähi eest: kiudainete tarbimine, täisteratoodete tarbimine, kaltsium, füüsiline aktiivsus, aspiriini võtmine, ristõielised köögiviljad, maitsetaimed/vürtsid, pähklid/küüslauk/kohv, piisav D-vitamiini tase, madal stressitase.

Minu kommentaar: Kuna mul endal oli just soolevähk, siis avastasin ka kunagi uuringutest seose aspiriini tarbimise ja soolevähi vahel. Kui ma õigesti mäletan, siis ma isegi ostsin paar purki beebiaspiriini ja hakkasin ennetuse mõttes neid võtma. Olin ühe purgi tühjaks teinud, kui otsustasin, et 29-aastaselt on liiga vara hakata mingeid ravimeid tarbima, et neid elu lõpuni võtta. Seda enam, et aspiriini kõrvaltoimed nagu sisemine verejooks jne, polnud samuti riski väärt. Otsustasin pigem panustada asjadele, millel negatiivsed kõrvaltoimed puudusid.

  • Riskifaktorid, mis ei ole sinu kontrolli all: vanus, pikkus, pärilikkus, endised halvad harjumused (suitsetamine, ebatervislik toit, alkoholi tarbimine jne)
  • Riskifaktorid, mida sa saad muuta: kehakuju (rasva- ja lihasteprotsent), füüsiline aktiivsus, toitumine, veresuhkrutase/II tüüpi diabeedist paranemine, suitsetamisest ja alkoholist loobumine.
  • Soolevähi puhul on olemas sõeluuring – kolonoskoopia – mida soovitatakse teha kõigil üle 50-aastastel inimestel. Kui selle käigus avastatakse polüübid, siis need saab eemaldada ning need ei muutu kantserogeenseks.

Minu kommentaar: Ma olen teatud sõeluuringute osas väga kriitiline, sest paljude uuringute järgi on neist enam kahju kui kasu (a´la 1 inimene saab kasu, tuhanded peavad sõeluuringu läbima, sajad saavad valediagnoosi ja läbivad raske ravi), kuid kolonoskoopia on täitsa okei. USAs on millegi pärast kombeks seda üldnarkoosis teha (ilmselt nõudluse tõttu, sest patsiendid pole nõus seda narkoosita läbima) ja üldnarkoos tähendab alati riske. Mina olen enne 35-eluaastat kolonoskoopiat läbinud ilmselt mitu korda enam kui keskmine inimene 50-aastaselt ning mulle pole küll kunagi keegi isegi maininud, et seda võiks narkoosi all teha. Veidi ebameeldiv, kuid ei midagi hullu. Ma olen kuulnud, kuidas patsiendid kardavad seda nagu tuld. Ma olen seda tõesti mitmel korral läbinud ja selle protseduuri kõige jubedam osa on minu meelest 24h enne protseduuri mingi rõvedalt lääge joogi joomine soole tühjendamise eesmärgil. Esimene liiter läheb veel alla, aga peale seda on see väljakannatamatult jube. Kui sa selle osa kodus ära suudad teha, siis see protseduur ise on köömes. Sa pead lihtsalt lõõgastuma, mitte oma lihaseid pinges hoidma ning keskendu muudele asjadele, mitte sellele tundele, mis su sooltes on. Tallinnas vähemalt on ülikena värvilise ja terava pildiga ekraan (väiksemates haiglates võid sattuda mingi must-valge udukoguga pildi peale, mida mul on ka olnud õnn näha), kust saad imetleda oma soole sisemust – see on nagu Discovery kanal sinu enda sisemusest, naudi seda, sest seda filmi sa mujalt juba ei näe. Võib olla ma olen kiiksuga, aga mulle on see pilt alati huvi pakkunud 🙂

  • Soolevähi puhul on soolestiku mikrobioom alati oluline. Meie toit mõjutab mikrobioomi, võib mõjutada seda positiivses või negatiivses suunas. Peab olema väga mitmekesine mikrobioom, et soolevähki ennetada.

Minu kommentaar: Teadlased on jõudnud olulise järelduseni, et mida mitmekesisem on meie soolestiku mikrobioom, seda tervemad me oleme. Erinevate uuringute pinnalt oletavad teadlased, et paljud tänapäeva haigused alates allergiatest kuni vähkkasvajateni võivad olla seotud just meie mikrobioomi mitmekesisuse, täpsemalt selle mitmekesisuse vähenemisega.

  • Ka see arst mainib ära, et kui ta 20 aastat tagasi tegutsemist alustas, siis oli inimesi, kes ütlesid, et immuunsüsteemil ei ole vähiga mitte mingit seost.
  • Ubade tarbimine on ülioluline.
  • Kõik me teame, et grillitud liha on seotud soolevähiga. See on seotud ka rinnavähiga, mida teatakse vähem. Liha grillimisel on oht kahekordne: esimene tuleneb lihast endast (loomsest valgust) ja teine liha valmistamismeetodist (kui rasv tulle tilgub tekivad kantserogeenid).
  • Ülekaalulisus on riskifaktor, sest ülekaal tekitab kehas põletikku. Rasv on nagu eraldiseisev organ, mis toodab tervisele kahjulikke aineid. Esimene tegevus on lõpetada kaalust juurde võtmine. Teine tegevus on lihase kasvatamine ja rasva kaotamine.
  • Magamine alla 7h, üle 9h ja vahetustega töö on riskifaktorid.

8. Integreeritud lahendused vähist taastumiseks ja vähiennetuseks (Integrative Solutions for Cancer Recovery and Prevention). Nathan Crane

Antud intervjuu oli osa teisest summit´ist: Looduslik meditsiin kodus (Natural Medicine at Home Masterclass)https://naturalmedicineathome.com/?idev_id=29903. Kuna teemaks oli vähk, siis ta sobis siia paremini.

Intervjueeritav on mees, kes on dokumentaalfilmi „Vähk; Integreeritud vaatepunkt” (“Cancer; The Integrative Perspective”) autor, mida soovitasin mõnda aega tagasi oma Facebooki lehel vaadata. Vähemalt selle kirjutamise hetkel on ikka veel võimalus järgmise lingi kaudu end tasuta vaatajaks registreerida: https://su208.isrefer.com/go/tipscreen/yllep. Filmi trailerit saad vaadata siit: https://www.youtube.com/watch?v=FM0CVASI3fQ

Tegin sellest filmist ka kokkuvõtte, mida oma FB lehel jagasin, aga postitan selle kokkuvõtte ka siia järgmise punkti alla.

  • Intervjueeritav ei ole arst ega muu terviseprofessionaal, vaid nagu tihti läheb, satutakse vähiteemale läbi isikliku kokkupuute. Intervjueeritaval endal oli palju terviseprobleeme, millele ta hakkas 2005. aastal lahendusi otsima. Ta uuris 7 aastat enda terviseprobleemidega seotud teemasid ning hakkas erinevaid raviviise enda peal katsetama, et näha, kas need töötavad. Siis sai aga tema vanaisa vähidiagnoosi, keda raviti traditsiooniliste meetoditega: keemia- ja kiiritusraviga. Intervjueeritav arvas toona, et ta teab tervise, tervenemise, füsioloogia ja inimkeha kohta üpris palju, aga mitte vähi kohta. Seega ta vaatas pealt, kuidas ta vanaisa kannatas valude käes, mis polnud põhjustatud nii palju vähi, kui selle ravi pärast. Inimesed tihti näevad juusteta vähihaiget ja arvavad, et juuksed kaovad vähi tõttu, aga tegelikult kaovad need (keemia)ravi tõttu, mis hävitab su immuunsüsteemi. Mõningatel juhtudel on see vajalik, kuid tema uurimistöö ja kogemused muudel tervisteemadel panid teda uskuma, et peab olema mingi parem viis. Kahjuks tema vanaisa suri, kuid ta võttis endale missiooniks uurida kõike vähi ja selle ennetuse ning ravivõimaluste kohta. Sisuliselt ta otsis üles sajad arstid, vähiuurijad, -teadlased, vähist paranenud jne, kes vähki on uurinud, vähipatsientide raviga tegelevad ja pani saadud intervjuude põhjal kokku dokumentaalfilmi, mille vaatamiseks saab ennast registreerida siin: https://su208.isrefer.com/go/tipscreen/yllep.
  • Ta hakkas vähki uurima 2013. aastal ja nüüd ta julgeb öelda, et kui tema ise, keegi tema perest või sõpradest peaks saama vähidiagnoosi, siis on olemas lahendused, mida me kõik saame teha isegi omas kodus.

Minu kommentaar: See pole mõeldud nii, et igaüks saab vähki kodus ise ravida, vaid kuna intervjuu oli osa „Looduslik meditsiin kodus” summit´ist, siis antud summit´i käigus uuriti lahendusi, mis ei vaja meditsiinilise personali olemasolu, vaid mida inimesed ISE enda jaoks saaksid ära teha.

  • Kahjuks ravib enamik arste vähki kui välisvaenlast, kes meie keha on vallutanud. Nad vaatavad, et see ründab su keha ja me peame selle sinu seest välja saama. Seega nad lõikavad selle välja (operatsioon), põletavad seda (kiiritus), ujutavad üle kemikaalidega (keemiaravi) – nad üritavad selle välja saada ja tappa. Kuid reaalsus on, et vähk ei ole midagi, mida sa saad väljastpoolt, vaid mille sa lood oma keha sees. Kui sa juba sellest suudad aru saada, siis see muudab seda, kuidas selle vastu tegelikult võidelda tuleks. Sa lood vähi oma keha sees, sest su rakud on üle ujutatud liiga paljude toksiinidega päevast päeva, aastast aastasse. Selle tulemusena muutuvad rakud kantserogeenseks.
  • Meil kõigil on vähirakud kehas iga päev, kuid immuunsüsteem lahendab selle probleemi meie eest ära ilma, et me seda teaksime. Kui meie immuunsüsteem aga ei tööta oma kõrgemail tasemel ja me järjepidevalt pommitame oma keha üha rohkemate toksiinidega, siis ei suuda immuunsüsteem nendega toime tulla.
  • Need toksiinid on igapäevased kemikaalid, mille sa leiad oma seebi, šampooni, kehahooldusvahendite seest ja kraanikausi all olevast kemikaalidekapist. Kemikaalid, mille sa leiad oma toidust nagu säilitusained, liigne suhkur jne. Kemikaalid, mis on sinu riietes, vaibas jne.
  • Intervjueerija räägib ka oma kogemusest oma vanaisaga. Ta ise oli väga noor, umbes 7-aastane, kuid ta mäletab siiani, kuidas ta vähipatsiendist vanaisa haiglas mingit suhkrut täis tarretist sõi. See on irooniline, et tervishoiuasutuses antakse vähihaigetele toitu, mis on töödeldud, täis suhkrut ja halbu rasvu.
  • Eelnevalt nimetatud toksiinid oleksid esimesed asjad, millega oma elus tegeleda. Loogika ütleb, et need asjad, mis vähki tekitavad, tuleb oma elust välja visata, ja see oleks esimene samm vaadata läbi kõik vahendid kodus, mida sa kasutad. Kuid samas mitte hirmu tundes, sest hirm, krooniline stress ja ärevus on iseenesest juba toksiin meie kehale. Meil on ütlus, et „muretsesin end haigeks” – see pole lihtsalt ütlus, vaid selles on oma tõde. Idamaades on seda juba sajandeid teatud, kuid nüüd on see ka teaduse poolt tõestatud. Ta ütleb nagu paljud teisedki, et pole mõtet isegi uudiseid vaadata, sest isegi selline „madalaleegiline” stress hakkab pikapeale mõjuma. Ta ise vaatab uudiseid ehk 15 minutit nädalas ja tihti ta saab aru, et räägitakse täpselt samadest asjadest, mis eelmisel nädalal samal ajal, seega ta pole millestki ilma jäänud.
  • Tema tehtud dokumentaalfilmis räägib epigeneetikast Bruce Lipton, kes väidab, et geenid ei põhjusta vähki. Ta toob näite väga tuntud rinnavähigeenist BRCA1-st. Meile üritatakse jätta mulje, et geenid on süüdi ja kui sul see geen leitakse ning mida rohkem sa seda usud, seda tõesemaks see sinu jaoks võib saada. Dr. Lipton aga räägib, et vähi saab 50% BRCA1 geeniga naistest. Kui ainuüksi geeni olemasolu põhjustaks vähki, siis saaks vähi ju kõik 100%. Probleem on keskkonnas, mis kas lülitab geeni sisse või ei lülita seda sisse. Kas see geen aktiveeritakse või mitte, oleneb meie mõtlemisest, toitumisest, elutingimustest jne.
  • Intervjueerija ütleb selle geeni jutu peale, et ravimiuuringutes ju uuritakse ravimite mõju võrreldes platseeboga (näiteks suhkrutabletiga, mil pole mingit mõju haigusest paranemisele) ning 30% neist, kes tegelikult mingit ravi ei saa, paranevad. See juhtub, sest inimesed ise usuvad, et saavad ravimit ning mõttejõud põhjustab kehas positiivseid biokeemilisi muutusi, mis tegelikult paranemise kaasa toob – see tõestab meie mõtete ja uskumuste jõudu.

Minu kommentaar: Ja see toimib ka vastupidi – BRCA1 geeni näitel, kui sa usud, et sa saad rinnavähi, kuna sul on ju see geen, siis sa võidki selle lõpuks saada. Täpsemalt saad notseeboefekti halvast mõjust lugeda SIIT.

  • Mitte ühegi kroonilise haiguse puhul pole ühte kindlat faktorit, mis põhjustas su haiguse, vaid see on erinevate probleemide kogum ja sa pead vaatama kogu oma elu – seepärast neid nimetataksegi elustiilihaigusteks. 5% neist haigustest on seotud pärilikkusega, seega 95% on oma valikutega ennetatav. Krooniliste haigete kahjuks aga pole meie arste õpetatud toitumise alal ega vaatama patsienti kui tervikut, kellel on mõtted, emotsioonid jne.
  • Kui ta oma dokumentaalfilmi jaoks uurimustööd tegi, siis ta avastas 5 olulist valdkonda, mis panustab haiguse tekkeks:

1. Mentaalne ja emotsionaalne vastupanuvõime – kas sa oled iga päev stressis või sa teed midagi (meditatsioon, jooga, qigong), mis su närvisüsteemi rahustab ja aitab kehal paraneda? Keskkond, mis aitab paraneda, on vaba hirmust ja ärevusest. Rahulikkust, tänutunnet, armastust, kaastunnet jne on uuringutes seostatud paranemisega, sest see tõstab immuunsüsteemi tööd.

2. Vähivastane toitumine. Vähki põhjustav toit on rasvane, töödeldud, suhkrurikas, toit, mis tuleb karpide seest, mis ei ole päristoit. Kahjuks need, mis moodustavad enamuse poes müüdavast. Eemalda need kõik oma elust ja asenda naturaalse toiduga, taimse toiduga, mahetoiduga. Eemalda GMO toit, pestitsiidid, kemikaalid. Dr. Joel Fuhram on need kokku võtnud nii: rohelised lehtköögiviljad, oad, sibulad (kõik sibulaperekonda kuuluvad nagu ka küüslaugud jne), seened, marjad ja seemned. Intervjueeritav ütleb, et ta on eksperimenteerinud kõigi erinevate toitumisstiilidega, kuid kui vaadata, mida teevad need inimesed, kes on suutnud oma kroonilistest haigustest paraneda, siis nad söövad orgaanilist täistaimset toitu. Ta on käinud vähikliinikutes, kus tuhanded patsiendid on paranenud ning patsientidele antakse seal orgaanilist taimset toitu (iga päev rohelist toormahla), vähem puuvilju, kuid palju antioksüdandirikkaid marju. Eelnevale lisaks veel maitseaineid nagu kurkum, india viiruk, must pipar, cayenn´i pipar, ingver.

3. Keskkond. Juba eelpool nimetatud seebid, hügieenivahendid, kodukeemia. Kõik, mis sa paned oma nahale, imendub su kehasse. Lisaks wi-fi, muud kiirgused kodus – kui sa elad linnas ja vaatad oma telefonis wi-fi nimekirja, siis sa näed, et seal on 20 erinevat wi-fit ja need kõik ulatuvad sinu koju. Ta ise lülitab ööseks välja, et vähemalt 8h öösel see magamise ajal sees poleks. Telefoni paneb ööseks lennurežiimile. Me elame moodsas ühiskonnas ja ei ole vajadust karta wi-fit või mobiiltelefone, aga teha kõik, mis võimalik, et oma kokkupuudet vähendada: 8h öösel on juba kolmandik ööpäevast ja elust. Ta ise kannab arvuti ees olles prille, mis blokeerivad sinist kiirgust. Oma majas on nad enamik lambipirne välja vahetanud oranži valguse vastu, mis aitab melatoniini tekitada ja paremini magada. Paranemine toimub magamise ajal. Pane oma magamistoale korralikud tumedad kardinad.

4. Sotsiaalne tugi. Uuringud näitavad, et on oluline oma elus omada 1-2 väga tugevat suhet – kui sa oled tõesti hädas, siis kellele sa võid ka keset ööd helistada ning kes jätab kõik asjad sinnapaika ning sulle kohe appi tõttab? Sul pole vaja 5000 „sõpra” Facebookis. Kui sa vaatad inimesi, kes elavad „Sinistes tsoonides”, siis neile on suhted väga olulised.

Minu kommentaar: maailma pikemaealiste ja tervemate inimeste elustiili kohta, kes elavad n-ö sinistes tsoonides, võid lugeda SIIT.

5. Spirituaalne praktika. See võib olla religioon, qigong, meditatsioon vms. Side millegi endast kõrgemaga.

  • Sul võttis aastaid, et vähk saada, seega sul on aega, et teha pärast diagnoosi uurimistööd. Vähile pole ainult ühte kindlat lahendust.

9. Dokumentaalfilm „Vähk; Integreeritud vaatepunkt” (“Cancer; The Integrative Perspective”).

Võid proovida, kas järgmise lingi kaudu saab veel end tasuta vaatajaks registreerida: https://su208.isrefer.com/go/tipscreen/yllep

Filmi trailerit saad vaadata siit: https://www.youtube.com/watch?v=FM0CVASI3fQ

  • Film algab sellega, et meil on maailmas pandeemia.

Minu kommentaar: Film on valminud enne koroonakriisi ja lausa kummaline, et ei räägitagi koroonast, vaid vähist kui mainitakse sõna „pandeemia”. Nagu ma koroonaviirusest kirjutades olen välja toonud, siis koroonasse on maailmas surnud tühine arv inimesi kui võrrelda südamehaiguste ja vähiga, kuid millegi pärast keegi ei pasunda meile sellest ööd ja päevad ega õpeta, mida tegema peaks, et haigestumist ja surma vältida.

  • 100 aastat tagasi sai vähi 0,5% ameeriklastest. Täna saab vähi üks kahest mehest ja üks kolmest naisest. Seega küsimus ei ole enam selles, KAS sa saad vähi, vaid MILLAL see juhtub, ja kui sa ise sellest pääsed, siis sa puutud sellega kokku läbi oma perekonna.

Minu kommentaar: Eesti numbrid on veidi teised, kuid trend on selgelt sama. Seejuures on kummaline, et meile tahetakse jätta muljet nagu vähi saamisel on süüdi „halvad geenid” ja seega me oleme ohvrid ning pole mingit rolli selle saamise loos ja mingit kontrolli sellest paranemisel. Meie geenid ei ole 100 aastaga muutunud, et neid tõusunumbreid kuidagi õigustada, küll aga meie elustiil on muutunud drastiliselt.

  • Filmis intervjueeritud Chris Warki kogemus on nagu minu oma, ja mitte ainult seetõttu, et tal oli sama vähivorm, sama staadium, sai diagnoosi noorelt (3 aastat nooremana kui mina) ja ei teadnud mitte midagi selle haiguse kohta, vaid ka selles suhtes, kuidas teda haiglas kiirustati ja hirmutati. Ta küll läbis operatsiooni, kuid erinevalt minust ta keemiaravist loobus (ma isegi ei teadnud, et selline võimalus olemas on!) ja hakkas kohe tegema neid asju, mida mina alles pärast keemiaravi lõppu, ning on siiani elus ja terve.
  • Mitmed inimesed filmis räägivad täpselt sama, mida minagi olen öelnud, et vähk ei tulnud kuskilt teiselt planeedilt su keha vallutama, vaid need on sinu enda rakud. Ja seda on oluline mõista, kui sa soovid vähki ennetada või terveks saada. Sa oled ise probleemi loonud ja seega saad olla ka lahendus. Kui sa soovid ja on piisavalt aega (tavaliselt on).
  • Räägitakse lähemalt ka geenidest, kuna neid vähi saamisel nii palju süüdistatakse. Tegelikult on vaid 5-10% vähist päriliku taustaga ja seega 90-95% pole kuidagi „halbade geenidega” seotud. Minu kommentaar: Alles mulle kirjutas üks väga noor naisterahvas, kelle isa sai vähidiagnoosi ja üks kõrgelt haritud arst teavitas teda, et ka temal on SUUR tõenäosus vähk saada. Täpselt sama üritas mulle raseduse ajal selgeks teha ämmaemand, et mul on kindlasti diabeet, sest mu isal ja vanaemal on ning see, et minu elustiil erineb mu eelkäijate omast 180 kraadi, polnud talle üldse mingi argument, sest noh, geenid on meil ju samad! Nagu mida?! Millises universumis on 90-95% suur tõenäosus? Ja isegi selle 5-10% puhul sul on soodumus, mis ei tähenda seda, et sa 100%-liselt vähi saad, et see oleks kuskile kivisse raiutud tulevikuennustus, mida sul ei õnnestu vältida. Sa ise kontrollid oma geene ja mitte vastupidi. Ma olen ka blogis käsitlenud uuringuid, mis on tõestanud, et elustiilimuudatused muudavad geene.
  • Muidugi räägitakse ka stressist, sest emotsioonidel on suur roll vähi tekkel. Üks arst ütleb, et ta on märganud vähipatsientidel ühist joont – rahulolematust. Rahulolematust endaga, oma eluga.

Minu kommentaar: Ma olen seda kuskil maininud, et pikalt vähipatsientidega töötanud õed suudavad patsiendi mõttemaailma ja suhtumise järgi ennustada, kas tal on lootust või mitte terveks saada, sest edukatel on teatud jooned, mida ebaedukatel pole, ja vastupidi. Samas, ma olen kindel, et minuga haiglas ja päevaravis kohtunud õed panid mulle külge sildi „lootusetu”, sest mul oli väga halb ja negatiivne suhtumine. Seda saab muuta, kui sa endale lõpuks teadvustad, et paranemiseks on vajalik olla „selline” ja „selline” ning kindlasti mitte „selline”. Olen kirjutanud motivatsioonita patsientidest ja mis neid iseloomustab.

  • Toksiinid meie toidus, meie kosmeetikas ja hügieenivahendites. Eriti meie kehas östrogeenilaadselt (naissuguhormoon) käituvad toksiinid, sest östrogeen paneb rakud kasvama ja paljunema (mõtle teismeeas tüdrukute muutustele, rasedusele). Ja mis need vähirakud teevad? Paljunevad ja kasvaja muudkui kasvab ja kasvab…

Minu kommentaar: Kui sa soovid oma kosmeetika ja hügieenivahendid üle kontrollida, siis näiteks võta aluseks nimekiri, mis on toodud selles postituses 5. teema all: Toksiinid kosmeetika- ja hügieenitoodetes.

  • Nad arutavad seal ka uuringut, mis näitas, et keemiaravi on enimlevinud vähivormide osas praktiliselt kasutu. Edukus 5 aasta elulemusele oli 2% ringis. Ma kirjutasin samast uuringust selles postituses
  • Räägitakse immuunsüsteemist, mille mõistmine aitab palju kaasa sellele, et teha oma elus tervislikemaid (toidu)valikuid.

Minu kommentaar: Aitab ka praeguse koroonaviiruse ajal mõista, mis tegelikult oleks oluline maski kandmise, distantsi hoidmise, kodus istumise ja hirmu tundmise asemel.

  • Toitumise osas ei midagi sellist, mida ma oma blogis poleks kirjutanud. Ka rohelistest mahladest, millest ma otseselt kirjutanud pole, kuid eravestlustes olen alati soovitanud osta aeglane mahlapress (selle kohta, kuidas ja mida osta, saab lugeda SIIT ja teha rohelisi mahlu, sest nii paljud edukalt vähist paranenud inimesed on seda teinud.
  • Räägitakse mõtlemise olulisusest: platseeboefektist ja selle kurjast kaksikvennast notseeboefektist, millest mul on ka blogipostitus olemas.
  • Puudutatakse ka integreeritud vähiravi teemat.

Minu kommentaar: Mis mind meie süsteemi juures kõige enam kurvaks teeb on see, et õigeks peetakse vaid operatsiooni, keemia- ja kiiritusravi. Paljud vähipatsiendid on mulle öelnud, et nad ei julge oma onkoloogile öelda, et nad on oma toitumist muutnud, mingeid vitamiine võtavad vms, ja ma saan neist aru, sest suur osa meie arstidest pööritab selle peale silmi ja heal juhul ütleb, et see kõik, mis sa teed, on kasutu, aga võib ka öelda, et lõpeta see kõik ära, sest äkki segab kuidagi su keemiaravi (täpselt ei tea, aga no igaks juhuks). Kui natukene seda teemat süvitsi uurida, siis maailmas on olemas väga ägedaid kliinikuid, kus kasutatakse ka keemiaravi, kuid nad annavad üliväikeseid doose võrreldes sellega, mis meil siin tehakse, ja kasutatakse viise, kuidas selle madala doosiga sihtida ainult vähirakke ja mitte kahjustada normaalseid (seega pole ka selliseid kõrvalmõjusid nagu me siin oleme harjunud keemiaraviga seostama). Kui minuga on ühendust võtnud inimesed, kelle ressursid pole limiteeritud, siis olen soovitanud neid variante uurida. Lisaks vähesele keemiaravile tehakse sellistes kohtades kõike seda, mis sa saad teha ka ise kodus: rohelisi toormahlu, toitlustatakse naturaalse taimse toiduga, mediteeritakse, praktiseeritakse joogat/tai chi-d vms, tehakse jalutuskäike metsa või randa jne.

Kokkuvõttes soovitan ise vaadata, sest see on oluliselt parem kui kellegi teise kokkuvõtet lugeda, kuid kui sa inglise keelt ei valda ja keegi perekonnas ka tõlgiks ei saa olla, siis tea, et piisab ka mu blogi lugemisest, sest ma olen pea kõigest kirjutanud, millest filmis juttu oli.

10. Vähist tervenemine (Healing Cancer). Ryan and Teddy Sternagel

  • Intervjueeritavad (naine ja mees) räägivad oma kogemusest nüüdseks 7aastase pojaga, kes sai 4. ehk viimase staadiumi vähidiagnoosi enne oma esimest sünnipäeva, ja kelle tõttu nad üldse kogu sellesse vähiga seotud maailma sattusid, sest nad olid valmis tegema mida iganes, et päästa oma poja elu ning nad tegidki paljut, mida arstid ei soovitanud, maha laitsid jne, sest see oli n-ö „alternatiivne”. Nad pidid isegi oma koduosariigist teise kolima, et ravida oma poega nii nagu nad ise õigeks pidasid vastavalt uuringutele, mida nad olid lugenud PubMedist (kust minagi suure osa oma infost saan), kuulnud vähikonverentsidel jne.

Minu kommentaar: Kokkuvõttes siiski ei saa öelda, et nad poja vaid elustiilimeditsiinivõtteid kasutades terveks ravisid, sest USAs võetakse vanematelt lapsed ära, kui nad ei tee seda, mida meditsiiniline personal õigeks peab (milleks on teada-tuntud võtted: operatsioon, keemia- ja kiiritusravi) – seega nad otsisid seda piiri, et tegid nii palju kui vaja, et last ära ei võetaks, kuid teise osariiki kolimine andis neile natukene vabamad käed teha vähem tavaravi ja pöörata rohkem rõhku toitumisele ning muudele elustiilimuudatustele.

  • Nende käest küsitakse tihti, kuidas nad rahaliselt suutsid kõike seda lubada, mis nad oma pojale ostsid (mahetoit, toidulisandid, protseduurid jne). Nad olid tavalised 20ndates eluaastates noored inimesed, kel polnud üleliia raha, kuid kirjutasid/suhtlesid erinevate mahetoodete müügiga tegelevate ettevõtetega, kust said oma pojale toormahla tegemiseks allahindlusega toorainet, küsisid allahindlust erinevatelt toidulisandite tootjatelt, et pojale vajalikke vitamiine ja mineraale anda, palusid maja omanikul renti alandada kuni oma toksiinivaba kodu ehitasid, tegid rahaannetuskampaaniaid jne – ühesõnaga nad tegid kõik, mis vajalik, et poega terveks ravida.
  • Nad ehitasid täiesti toksiinivaba maja kuskile metsa, et mitte elada mobiilimasti läheduses ja neil pole kodus isegi mitte wi-fit. Üürimaju valisid nad enne oma kodu valmimist ka nii, et võtsid potentsiaalsesse kohta kaasa seadeldise, millega kiirgust mõõta.
  • Tervenemine on täiskohaga töö ja kõike ei pea tegema üksi, on okei abi küsida. Mõtle, kes su lähedastest saab sind aidata igapäevaste asjadega. Kellel on mis võimed: kes teeb uuringuid, loeb asju, kes teeb toormahla, kes kodutöid jne.
  • Oluline on sisse seada kindel päevarutiin ja teha tervenemiseks olulised tegevused automaatseks. Näiteks enne sauna kuivharjamine, pärast sauna eeterlikud õlid, sest siis on poorid lahti jne. Eeterlikke õlisid kasutasid nad ravi kõrvaltoimete tõttu, näiteks neuropaatia (käte ja jalgade tuimus, kihelus, põletustunne vms) pärast. Teha endale päevakava, mida ja millal sa päeva jooksul teed, mis järjekorras. Toidulisandid, toidu ettevalmistus (smuutid, toormahlad, toidud), füüsiline aktiivsus, mõttemaailma kallal töötamine, paastumine, saun, detoksvannid – see kõik võtab aega ja on vaja oma päevakavasse sisse kirjutada. Kui konkreetset päeva- ja nädalaplaani ei tee, siis jäävad need olulised asjad tegemata.
  • Saa aru, mis eesmärgil sulle ravi antakse. Tihti patsiendid arvavad, et kui neile midagi antakse/ midagi tehakse, siis see on ravimise/tervenemise eesmärgil, aga tegelikult arst hoopiski teab, et ta ei saa ravida ja tehakse asju kõigest elu pikendamiseks, elu mugavaks tegemiseks (palliatiivne ravi) jne – kui see pole sinu eesmärk, siis äkki sul pole seda ravi vaja, mida sulle pakutakse. Tea, mida sa saad ja milleks. Mis on selle ravi kõrvaltoimed. Küsi arsti käest, mis on sulle antava ravi 5 ja 10 aasta SÜNDMUSVABA elulemus. Arstid tihti soovivad rääkida ÜLDelulemusest, sest see on ilusam number (inglise keeles event-free survival rate vs overall survival rate).
  • Tegu on vähiga. See on tõsine asi. Ära võta seda kergelt, vaid pane kõik mängu ja tee enda heaks kõik, mis võimalik.

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22