Iga inimese elu on kas eeskujuks või hoiatuseks. Minu oma on mõlemat.
Pärast 17 aastat 26m2-se korteri jagamist oma isa, ema ja vennaga, pidi mu elu minema ainult ülesmäge, ma olin selle enda arvates välja teeninud! Mul ei ole lapsepõlvest just palju ilusaid mälestusi, isegi fotodel ei naerata ma kunagi, mis pole vist väikese lapse kohta päris normaalne. Mu alkohoolikust isa hoolitses alati selle eest, et mu elu oleks täis põnevust: iga päev sai väriseva südamega oodatud, mis olekus ta täna koju saabub ja mis seejärel juhtuma hakkab, või kas ta üldse täna tuleb…mõlemad variandid olid ühtmoodi halvad. Vahel võttis ta mindki nendele retkedele kaasa ja näitas, kus ta käib, mida ta teeb ja kelle seltsis aega veedab, kui ta koju ei jõua. Need urkad ei asunud mu kodust kaugel, seal oli alati pidu ja pillerkaar ning viin voolas ojadena. Vahel jäin ma koos teiste omasugustega täiskasvanutele jalgu ning siis kupatati meid õhtupimeduses tänavale, kus me niisama sihitult ringi hulkusime ja tegime lollusi, millest mul on piinlik rääkida isegi tänasel päeval. Ma otsustasin juba eelkooliealisena, et see elu pole päris minu jaoks ja minust ei saa kolmandat põlve joodikut.
Pärast 17 aastat olin lõpuks vaba. Närvid olid küll läbi, hing oli katki, kuid ma olin vaba. Järgmised 10 aastat läksid selle peale, et endast järelejäänud killud kokku pühkida ja proovida neist tervik kokku panna. Kui ma seejärel 3. staadiumi vähidiagnoosi sain, olin eelkõige šokeeritud seetõttu, et ma olin täiesti veendunud, et kui igale inimesele on teatud kannatused elu jooksul ette nähtud, siis mina olin enda omad juba kuhjaga kätte saanud ning õnneliku ja muredevaba elu auga välja teeninud! Pahvatasin isegi oma kirurgile pärast uudise teatavaks saamist: „See pole õiglane!!!” mille peale ta kuivalt vastas: „Elu ongi ebaõiglane.” Ma olin 29, aga esimest korda elus seadsin selle mõtte kahtluse alla ja mõtlesin kohe tõsiselt, et kust ma olin omale pähe võtnud, et elu peaks õiglane olema?
3 operatsiooni, 6 kuud ja 8 sessiooni keemiaravi, depressioon, enesetapumõtted, kaalutõus…nii vist võib mu teekonna kokku võtta. Pärast seda sain oma vana võitlejahinge tagasi ja pühkisin veelkord endast järelejäänud riismed kokku. Otsustasin, et mina ei kuulu nende 50% hulka, kes minu diagnoosiga enne 5 aasta möödumist sureb, ja muutsin oma elu täielikult: mida ma söön, kuidas ma mõtlen, mida ma loen ja telekast vaatan, kuidas ma treenin, mida ma väärtustan, mis tööd ma teen, kelle seltskonnas aega veedan, millal ma magan, kuidas stressiga toime tulen, keda armastan, kuidas oma unistusi täidan jne. Kuna „ellujäämisretsepti” otsingust sai täiskohaga töö, otsustasin, et võin siis juba meditsiinivallas ka hariduse saada. Ma ei olnud tol hetkel päris nii optimistlik, et 10 aastat välja vean ja seega arstiks õppimise peale isegi ei mõelnud, kuid 3,5 aastat õenduskooli tundus hea õnne korral tehtav olevat. Minu eesmärk ei olnud saada õeks, vaid aru saada, mis minuga juhtus ja leida võimalus päästa oma noor elu – seega olin koolis pigem kõrvaltvaataja rollis, kes analüüsis kriitiliselt infot, mida meile seal anti, ja märkas puudujääke meile antavas hariduses krooniliste haigustega tegelemise osas. Mul on ainulaadne kogemus, sest olen selles süsteemis olnud nii patsiendi kui tervishoiutöötajana. Tänu koolis saadud teadmistele, praktikatele erinevates haiglates viies erinevas riigis, töötades koos paljude erinevate tervishoiutöötajatega, hakkasin aru saama meditsiinivaldkonna siseelust ja oma kogemustest vähipatsiendina. Järsku olin ma huvitavas positsioonis: ma olin sotsioloog, kes oskas lugeda ja kirjutada teaduslikke uuringuid, ma olin vähipatsient, kellel oli motivatsiooni olemasolevaid meditsiiniuuringuid lugeda, ja mul oli tervishoiualane haridus, et loetut mõista. Ma arvasin, et ma olin haritud ja intelligentne inimene, lõpetasin ju keskkooli kuldmedaliga ja omasin selleks ajaks juba ühte kõrgharidust, kuid alles pärast vähidiagnoosi ja nendesse teemadesse süvenemist sain ma aru, kui vähe ma teadsin oma kehast, toitumisest, tervisest ja nendevahelistest seostest.
Ma ei tea, kas sellel lool on õnnelik lõpp. Kuna minu kehas on juba III staadiumi vähk olnud, siis ilmselgelt ei ole mul nii lihtne terveks jääda kui kellelgi, kelle keha see haigus ja keemiaravi pole laastanud. Kuid milles ma olen veendunud, on see, et tänu oma elustiili ja mõttemallide muutmisele olen elanud pärast keemiaravi lõppu 5 haiguse- ja valuvaba, huvitavat, seiklusrikast ja õnnelikku aastat ning kavatsen vähemalt enda poolt teha kõik, et see nii jätkuks. Kõige paremini seletab mu mõtet enne naturaalsele taimsele toidule üle minemist kõrge kolesteroolitasemega kimpus olnud kardioloog ja Ameerika Kardioloogiakolledži endine president dr. Kim Williams: “Mul ei ole midagi suremise vastu; ma lihtsalt ei taha, et see oleks minu süü.”
See blogi ongi mõeldud sulle, kes sa ise tahad ja oled valmis oma elu muutma, et saada õnnelikumaks, ilusamaks, kergemaks ja tervemaks. Pole vahet, millise kroonilise seisundiga sa igapäevaselt rinda pistad: ülekaal, südamehaigused, vähk, II tüüpi diabeet, kõrge kolesteroolitase ja vererõhk, toidusõltuvus vms. Ma ei arva, et ma tean kõike, kuid ma luban, et toon sinuni hetkel parima olemasoleva info ning mõtlemapanevaid ja tihti ebapopulaarseid ideid tervisliku eluviisi kohta, sest mul pole absoluutselt midagi kaotada! Ma ilmselt räägin asjadest teisiti, kui sa seni oled kuulnud ja mida sa hetkel usud, sest ma ei räägi sulle seda, mida sa tahaksid kuulda, vaid seda, mida sa pead kuulma, et terveks jääda ja saada. Ma palun sul olla avatud meelega, sest ma ise uskusin samuti vastupidiseid asju enne kui ma hakkasin sellealast kirjandust lugema ja oma patsientide peal nägema asju, mida ma ei pidanud võimalikuks, sest isegi tervishoiukõrgkoolis ei õpetatud neid meile. Sa pead meeles pidama, et see info, mida meile on seni räägitud ja mida me usume, on meid toonud sellesse seisu, kus suur osa rahvastikust on ülekaalulised, haiged ja tarbivad mitmeid ravimeid. Seega viis, kuidas me tegeleme hetkel krooniliste haigustega, on väga vale.
Minu poolt on informatsioon teaduslike uuringute näol, enda ning mu patsientide kogemused 5 erinevast riigist ja sinu poolt on TEGUTSEMINE! Ma ei anna siin blogis meditsiinilist nõu, vaid tõstatan teemasid, mille üle igaüks võiks mõelda, infot juurde otsida ja omad järeldused teha. Meie tervis ja elukvaliteet on liiga olulised teemad, et nendega tegelemine jätta kõrvalistele isikutele. Õnnetuste ja traumade puhul on meditsiinilise personali abi vältimatu, ilmselt tunned kedagi, kes enam ei elaks, kui poleks olemas arste ja õdesid, operatsioone, ravimeid ja meditsiinitehnoloogiat, kuid krooniliste elustiiliga seotud seisundite puhul tuleb põhivastutus oma haigusega tegelemiseks võtta enda peale.
Kui sa tunned, et sa vajad tervisealast muutust ja restarti, liitu minu e-kirja listiga (sa leiad vormi kodulehe jalusest), kus annan iga nädal teada uuest analüüsitavast terviseteemast, mis paneb su mõtlema oma valikute, elustiili ja tervise peale, ning loodetavasti annab inspiratsiooni teha järgmine päev enda elu muutmiseks paremaid valikuid, et olla tervem, kergem, ilusam ja rahulolevam iseenda ning oma eluga. Jälgi Elustiilimeditsiini ka Facebookis.
Mul on tunne, et sa ei sattunud siia lehele põhjuseta,
Dominica