Kas stressirohked elusündmused ennustavad ette haigestumise eluohtlikku haigusesse tulevikus?

Elu on 10% see, mis sinuga juhtub, ja 90% see, kuidas sa juhtunule reageerid.”

Lou Holtz

Platseeboefekti kurja kaksikvenda notseeboefekti uurides saime teada, et neurootilised, depressiivsed ja pessimistlikud inimesed on notseeboefekti mõjudele altimad ja seega ka suurema tõenäosusega inimesed, kes jäävad raskelt haigeks ning kel on keerulisem oma haigustest terveneda. Sel korral otsimegi vastust küsimusele, miks see nii on ja kuidas meie meelelaad on seotud haigestumisega eluohtlikesse haigustesse ning miks see vähendab tervenemise potentsiaali.

Keha ja meele seos on järjekordne asi, mida tervishoiutöötajatele väga ei õpetata ja seetõttu nad sellest suurt ei tea ja tihti ka ei usu sellesse, sest see tundub jälle liiga „ebateaduslik”. Samas, somatisatsioon ehk siis vaimse stressi väljendumine füüsiliste vaegustena on üks nähtus, mida tavaliselt ei eitata. Mulle tundub, et patsiendid ise usuvad veel vähem, et nad suudaksid oma negatiivsete mõtete ja eluvaatega endale ise reaalse haiguse välja mõelda. Kui arst ühtegi meditsiinilist põhjust patsiendi hädadele ei leia ja ütleb patsiendile, et „haigus on tema peas kinni”, siis üldiselt patsient ei mõtle arsti sõnade peale, vaid tõmbub kaitseasendisse, kuulutab arsti lihtsalt rumalaks ja kahtlustab, et ilmselt ta ei tahtnud või viitsinud lihtsalt tema hädadega sügavuti minna. Ma täiesti mõistan, sest mõtted ja stress tunduvad kuidagi…nii abstraktsed, nii nähtamatud, mitte midagi sellist, mida saaks silmaga näha ja käega katsuda. Kuidas midagi sellist võiks tekitada reaalseid vaegusi? Ma soovitan selle osas hoida aga avatud meelt, sest see on järjekordne viis, kuidas end ise aidata haigusi ennetada ja olemasolevast haigusest paraneda. Krooniline stress võib väga reaalseid kehalisi vaegusi tekitada. Stress on oluline ja tõestatud faktor paljude põletikuliste haiguste (astma, allergiad, autoimmuunhaigused, tsöliaakia, hepatiit, soolepõletik jne) tekkes ja haiguse püsimises – see põhjustab aeglasemat paranemist ja võib negatiivselt mõjutada ravi tulemusi. Ma üritan lahti selgitada, kuidas see protsess meie kehas toimub ja ma usun, et seejärel tundub see juba väga loogiline.

Stress tuleneb ladinakeelsest sõnast „stringere”, mis tähendab „tihe”, „pingeline”. Minu üllatuseks pärineb stressi mõiste juba 1936. aastast, mil sündis ka mu vanaema, kes ei saa aru, mis see stress on, mille all kõik tänapäeval kannatavad, sest tema käis ka kunagi koolis ja tööl ja oli mitu korda abielus ja ema, isegi sõda, nälg ja vaesus olid, kuid kõik asjad said stressita tehtud. Tundub nagu see oleks mingi uuema aja haigus 🙂 Stress on keha reaktsioon väliskeskkonna stressoritele (füüsilised või emotsionaalsed), mis liigses koguses võib viia haiguste ja surmani.

Kas kõige stressirohkemad elusündmused võivad ennustada, et sa saad tulevikus haiguse? Kaks teadlast 1967. aastal arvasid just seda – Thomas Holmes ja Richard Rahe vaatasid läbi 5000 patsiendi meditsiinilised failid, et näha, kas haiguste ja stressirikaste elusündmuste vahel on mingit seost. Seos oli väga tugev ning nad järjestasid elusündmused kõige stressirohkemast stressivabani, et näidata, milliste elusündmuste tagajärjel on inimestel suurem tõenäosus tulevikus haigestuda. Järgnevalt on sellest mõningane minupoolne valik, tegelikult on see nimekiri pikem:

Kui tulemuseks on 300 või kõrgem, siis on inimesel kõrge risk haiguse saamiseks. 150-299 ennustab keskmist ja alla 150 madalat riski. Näeme, et ka pealtnäha õnnelikud sündmused nagu abielu ja lapse sünd võivad stressi tekitada, kuid tegelikult on see väga loogiline, sest mõlemad need sündmused muudavad meie elu täielikult ja tuleb palju uuega kohaneda. Jõuludeni on jäänud vaid 2 nädalat…ilmselt on kommentaarid üleliigsed 🙂 Panin siia ka mõned tervise seisukohalt oluliste muutustega (näiteks toitumisharjumuste) kaasneva stressi ja tegelikult oli teadlaste nimekirjas palju muutustega seotud stressi – töökoha, kooli, kodu, töötundide, töötingimuste, vaba aja tegevuste, sotsiaalsete tegevuste jne. Ehk siis igasugused muutused tekitavad meis stressi, sest muutused on ebamugavad, need muutused ei pruugi üldse halvad olla, need võivad meile suurt kasu tuua (võib olla makstakse uuel töökohal kõrgemat palka, toitumisharjumuste muutmine aitab vähendada kaalu ja lahendada terviseprobleeme, uute sotsiaalsete tegevuste kaudu võime kohtuda oma tulevase parima sõbra või partneriga jne), kuid see ei tee olematuks fakti, et kõik uus tähendab oma harjunud keskkonnast ja mugavustsoonist väljumist. Seda vaatame ükskord mõne teise teema juures lähemalt, kuid ma pidasin oluliseks siinkohal sellele tähelepanu pöörata, et sa mõistaks, miks on nii raske teha oma elustiilis muutusi – sest see on lihtsalt nii neetult ebamugav! 🙂

Kui meie elus üks neist sündmustest toimub, näiteks me ise või meie lähedane inimene saab raske haiguse diagnoosi, siis me peame kuidagi selle olukorraga toime tulema, et seda stressi vähendada, kontrollida või kuidagi taluda. On erinevaid viise, kuidas me võime seda teha:

  1. Alistumine: vältimine, põgenemine, endassetõmbumine (sotsiaalsete tegevuste vältimine), enesehaletsus jne.
  2. Aktiivne toimetulek: oma reaktsiooni kontroll, situatsiooni kontroll, enese harimine, kahjude/ohu/riski vähendamine jne.
  3. Tähelepanu kõrvale juhtimine: afirmatsioonid, tänulikkus, sotsiaalne toetus.
  4. Kaitsehoiak: oma süü eitamine, enesesüüdistus, liialdamine.
  5. Agressiivsus ja narkootiliste ainete kasutamine.

Edukas toimetulek on see, kui sa tegeled stressiga ja oled situatsiooni peremees. Ebaedukas toimetulek on see, kui oled stressorite alla mattunud.

Pärast vähidiagnoosi mõtleb vast iga inimene, miks ta selle sai. Nii ka mina. Arstid ei osanud midagi öelda, sest neil võttis üsna kaua aega, et üldse aru saada, mis mul viga on. Vähk oli viimane asi, mida nad kahtlustasid, sest ma olin liiga noor ja nende arvates polnud mul mingeid muid riskitegureid: ma ei suitsetanud, ma ei tarbinud liiga tihti/palju alkoholi, ma ei olnud ülekaaluline, olin alati sporti teinud jne. Toitumisharjumuste kohta kunagi keegi küsimust ei esitanud, sest kuigi vähese kiudainetesisalduse ja palju loomset rasva sisaldav toit on riskitegur, siis enamik arste sellesse ju ei usu, mida kinnitas ka hiljem mu onkoloog. Minu psüühilise tervise kohta samuti keegi huvi ei tundnud, sest noh see keha ja psüühika vaheline seos on ka ju veidi kahtlane. Ja tegelikult pole üldse arsti ülesanne mõtiskleda selle üle, miks midagi juhtub, sest tuleb tegeleda käesoleva tulekahju kustutamisega. Selle „miks?” küsimusega tegelesin ma ise, sest minu meelest oli oluline teada, miks see juhtus, et ma saaksin seda tulevikus vältida. Mida ma peaksin tegema teadmisega, et see oli kõigest halb õnn? Kui oli selge, et oma geene ma süüdistada ei saa ja sain tuttavaks muude riskiteguritega, siis ma leidsin, et minu haiguse kõige tõenäolisemaks põhjuseks oli just minu psüühika. Ma lugesin palju materjali, mis sageli viitasid sellele, et vähihaiged elasid 10-15 aastat enne haigestumist üle midagi traagilist. Kuna vähi areng võtab pikka aega ja ma olin III staadiumi vähidiagnoosi saamise hetkel 29, siis minu vähk pidi alguse saama juba teismeeas. Mul oli väga stressirohke lapsepõlv: 17 aastat pidevat hirmu, ebakindlust, mürgiseid emotsioone, vägivalda, kurbust ja isolatsiooni. Laps ei oska ise oma probleemidega tegeleda, selleks peaks keegi teda aitama ja juhendama. Thomas Holmes ja Richard Rahe’l on laste jaoks täiesti eraldi nimekiri stressoritest ja nende väärtustest. Sealt näeb, et lastele mõjuv stress on hinnatud palju kõrgemalt kui täiskasvanutel (kui täiskasvanute top10 stressi väärtus on minimaalselt 45 punkti, siis laste puhul on kõik 67 või kõrgem). Põhjus on just selles, et lastel pole erinevalt täiskasvanutest teadmisi, kogemusi ega tehnikaid, kuidas nende stressirohkete sündmustega toime tulla.

Ka hiljem täiskasvanuna ei osanud ma selle taagaga midagi peale hakata ja kuna ma olin 17 aastat oma elust õpetatud perekonnas esinevaid probleeme eitama ning väljaspool kodu teiste inimeste silme all oma fassaadi üleval hoidma, siis täpselt seda ma tegingi. Seega minu stressiga toimetuleku strateegiaks oli eelpool toodud nimekirjast esimene: teadsin probleemide olemasolust, kuid eelistasin pea liiva alla peita, neid iga hinna eest vältida, kuhjates endale võimalikult palju töö- ja koolikohustusi, ka välismaale põgenemist tuli ette ja kindlasti tsipakene enesehaletsust. Nagu nüüd teame – see kõik ei lõppenud mu jaoks hästi. Paljud patsiendid tõmbuvad kaitsesse, osad pöörduvad pudeli poole, mis on samuti omamoodi põgenemine reaalsusest ja emotsionaalse valu vältimine.

Hiljem olen ka teiste inimeste käest küsinud, mis nende elus 10-15 aastat enne diagnoosi toimus, ning hetkel on eranditult kõik, kellega ma olen suhelnud, osanud osutada mingile konkreetsele ajajärgule/sündmusele oma elus. Selleks võib olla keeruline lapsepõlv, töö-, raha- ja suhteprobleemid. Mul pole olnud juhust kõneleda vähihaige inimesega, kes kasvas üles õnnelikus peres ja ka hilisem elu on olnud üks suur lust ja lillepidu. Võimalik, et ma olen isegi sellise inimesega kohtunud, sest ma olen paar kuud vähihaigete päevaravis töötanud, kuid nendest põgusatest kohtumistest ja vestlustest ei saa ju inimesest ja tema elust tervikpilti. Ma tean ju omast kogemusest, et õnnelik fassaad võib endas kõike peita. Kuid nendel inimestel, kelle lugusid ma tean paremini, on kõigil midagi sarnast. Kõige tõenäolisem kandidaat haiguse saamiseks on inimene, kelle elus puudub armastus või mistahes inimlik lähedus. Lisa sellele lahendamata või sügav emotsionaalne, psühholoogiline või vaimne stress koos nõrgestava uskumussüsteemiga – ja saadki suurepärase retsepti, kuidas eluohtlik haigus luua. Kui sa tunned, et sul pole mingit kontrolli oma elus toimuva osas, siis võib su emotsionaalne reageering – vaenulikkus, hirm, viha ja raev – tuua kaasa haiguse arengu. Nii öelda „kadunud hinge sündroom”, kui sa oled „eksistentsiaalses tühjuses”, kus kannatusi saadab elumõtte puudumine või selle kadumine, võib olla märkimisväärne mõju haiguse tekkeks. See on peamiselt seetõttu, et elamine elumõtteta põhjustab meeleheidet, depressiooni ja väärtusetust. See vihjab sellele, et füüsiline keha on tugevasti mõjutatud, kui su meelelaad ja emotsionaalne seisund on täis kannatusi, mis tuleneb tühjuse tundest.

Aga kuidas me siis kroonilise stressiga ikkagi selle haiguse saame? Tegu on meie organismi kaitserefleksiga ja kunagi aitas see meie eelkäijatel ellu jääda. Nüüd on see aga hakanud meie vastu pöörduma nagu paljud muud evolutsiooniliselt olulised süsteemid, millest räägiti dokumentaalseriaali “iThrive” 5. ja 6. osas seoses toidusõltuvustega. See, et meie keha talletab rasva, meile maitsevad need kõige rasvarikkamad toidud jne lihtsalt ei tööta enam tänapäevases ühiskonnas, kus toit on 24/7 kättesaadav ja me ise oleme loonud meeletult kõrge kalorisisaldusega toidud, mida loodus ealeski ette ei osanud näha. Järgnevalt jooniselt näeme, et meie igapäevases elus on palju stressoreid ning kui me reageerime neile kui võimalikule ohule, hakkab meie keha meid ohuallika eest kaitsma teatud hormoonide – kortisooli ja adrenaliini – nõristamisega. Sümpaatilise (valmistab organismi ette tegutsemiseks) ja parasümpaatilise (juhib organismi taastumist) närvisüsteemi mõistmine on võib olla üks kõige kasulikemaid teadmisi, mille ma tervishoiukõrgkoolis õppides sain, sest see suudab nii loogiliselt selgitada, mis meie kehas toimub.

Meie veresuhkrutase tõuseb, sest meie keha arvab, et ohusituatsioonis, kus me peame võitlema või põgenema, on meil vaja lisaenergiat. Toimub veresoonte ahenemine, vererõhk tõuseb ja pulss kiireneb, sest seda on meil jällegi võitluseks või põgenemiseks vaja. Sellisel momendil aga, kus on vaja lõvi eest ära joosta ja oma elu päästa, ei näe keha mõtet raisata energiat seedesüsteemile. Samuti on sel põletikku ja immuunsust pärssiv toime, sest mis sa selle tervisega peale hakkad, mille immuunsüsteem on sulle taganud, kui sa oled juba kellegi teise roaks langenud? Väga loogiline! Kuid see süsteem polnud mõeldud pikaaegseks kasutamiseks nagu me nüüd kroonilise stressi tingimustes seda teeme. Krooniline stress, mis enamikel juhtudel on vaimne, sest ei tule nagu enam väga tihti ette lõvi eest põgenemise vajadust, tähendab seda, et kortisooli ja adrenaliinitasemed ongi kogu aeg kõrged. Mis juhtub, kui meie seede- ja immuunsüsteem pikemat aega säästurežiimil töötab? Peale kõhukinnisuse, haavade paranemise aeglustumise, haigustele vastuvõtlikkuse ja infektsioonide tekivad kasvajad. Meie keharakud uuenevad kogu aeg ja selle käigus tekivad vead, mille meie immuunsüsteem peaks tuvastama ning kõrvaldama. Aga kui sa elad pikemalt aega stressiseisundis ning su immuunsüsteem on sel ajal pärsitud, jäävad need vead märkamata ning need rakud võivad vabalt hakata oma elu elama. Selline seos on vähi ja stressi vahel. Aga tekivad ka muud haigused – kui su veresuhkur on kogu aeg kõrge, tuleb 2. tüüpi diabeet. Kõrge vererõhk on koormuseks veresoontele, mille tulemuseks on ateroskleroos, koormatud südamelihas ja infarkt. Kuna sa vaimse stressi puhul ju tegelikult seda keha poolt pakutud lisaenergiat ära ei kasuta, talletub see kõik kenasti su kehale ja tagajärjeks on ülekaal.

Stress on vältimatu elu osa ja see mõjutab suuresti meie heaolu. Kuid kas see tähendab seda, et see kõik on meie kontrolli alt väljas? Me ei saa ju midagi parata selles osas, kui meie abikaasa sureb või mõni lähedane jääb haigeks jne! Ei, me ei saa tulevikus eluohtlikku haigust ainuüksi seetõttu, et meie elus esines mingi tugevatoimeline stressor. Stressi puhul on oluline mõista, et stress ei kaasne mingite sündmuste ega olukordadega automaatselt, vaid kõik oleneb sellest, kuidas sina juhtunud sündmust/olukorda enese jaoks tõlgendad – sinu reageering sellele, mis juhtus, ja oma reageeringut saad sa ju valida. Kindlasti sa oled märganud, et inimesed reageerivad ühele ja samale situatsioonile täiesti erinevalt. Ma toon lihtsa näite: abielulahutus. Eelpool toodud tabeli järgi kõrge teine koht ehk siis ilmselt enamik inimesi annavad sellele negatiivse hinnangu ja sellega kaasneb tohutu stress, kuid tegelikult ei ole abielulahutus iseenesest hea ega halb. Ühe inimese elu võib abielulahutuse järel täiesti allamäge minna, samal ajal, kui teine korraldab selle puhul peo, et sellest juhmardist, kellega ta abielus oli, lõpuks lahti sai. Täpselt sama situatsioon, kuid kaks täiesti erinevat reaktsiooni. Kas esimesel inimesel tekkis oma tõlgenduse järel krooniline stress, mis võib ühel momendil viia haiguste tekkeni? Aga sellel teisel inimesel? Nii võib olla erinevat suhtumist kõigesse muusse – mina isiklikult tunnen mitut inimest, kes ootavad pensionile jäämist, ja vaevalt, kui see õnnistatud päev ükskord saabub, need inimesed tunnevad sama suurt stressi (väärtus 45) kui tooks pereliikme haigestumine (44) või lähedase sõbra surm (37). Inimese jaoks, kellel on lapse eostamine võtnud aastaid ja lõpuks siis saabub see päev, kui ta sünnib, ei ole ilmselt lapse sünd stressi tekitav võrreldes kogemata rasedaks jäänud teismelisega.

Nagu eelpool toodud nimekirjast nägime, on erinevaid viise, kuidas nendes olukordades reageerida. Stress ei kao ära, kui probleemid jäävad lahendamata. Oma probleemi eest põgenemine, selle eitamine ja vältimine, alkoholi- või muude meelemürkide tarvitamine, oma probleemides terve maailma süüdistamine on ilmselgelt kasutu tegevus. On neli peamist lähenemisviisi, kuidas stressirohkete sündmuste/olukordadega hakkama saada:

  1. Stressiallika eemaldamine või muutmine. Kui sa töötad töökohal, mis põhjustab pidevas stressiolekus elamist, siis tuleb sealt lahkuda. Kas sa lugesid dokumentaalseriaali “Ela pikalt ja hästi!” kuuendas osas agressiivse rinnavähi saanud naise lugu? Tal oli palju teisigi riskifaktoreid vähi saamiseks nagu halb toitumine, füüsilise aktiivsuse puudumine jne, kuid ta töötas 2-3 aastat töökohal, mis tegi teda jube õnnetuks ja põhjustas kogu selle aja stressiolekus elamise. Pärast vähidiagnoosi saamist tuli ta sealt ära ning ei läinud kunagi tagasi. Miks me ootame alati selle kõige hullema juhtumist, et oma tervisele olulisi otsuseid teha? Kui sa elad vägivaldses suhtes ja aastad on näidanud, et midagi ei muutu, siis tuleb see asi ära lõpetada! Kui võimalik, väldi ebameeldivaid inimesi, õpi „ei” ütlema, ära loe negatiivseid uudiseid – need kõik on viisid, kuidas võimalikku stressiallikat vältida.
  2. Muuda oma suhtumist stressirohkele sündmusele. Meie elus on olukordi, kus stressorit pole võimalik kõrvaldada. Näiteks, kui sa oled juba saanud raske haiguse diagnoosi, siis tee, mis sa tahad, aga seda olematuks enam ei tee ning mineviku küljes rippumine, võib olla enda või teiste süüdistamine oma haiguse tekkes, ei too samuti absoluutselt mingit leevendust antud olukorras, vaid vastupidi – muudab tervenemise võimatuks. Sellistel puhkudel sa pead olukorraga leppima ja kohanema. Äkki see, mis juhtus, oli küll kohutav, kuid oleks võinud ka hullemini minna? Võib olla see sündmus tõi su ellu midagigi positiivset? Tee nimekiri asjadest, mille või kelle üle oled tänulik.
  3. Vähenda stressi mõju oma kehale. Selleks on olemas palju tehnikaid, näiteks teatud hingamisvõtted, mis on kergelt kasutatavad igas olukorras. Oluline on hea uni, regulaarne füüsiline aktiivsus, jooga, meditatsioon, naer, kallite inimestega ajaveetmine, looduses viibimine, muusika, aroomiteraapia jne. Leia lihtsalt enda jaoks sobivaim.
  4. Õpi alternatiivseid viise stressiga toimetulekuks. Sigaretid, ravimid, jäätis ja šokolaad, klaas veini või pudel õlut võivad ju hetkeks toimida, kuid tervistkahjustava käitumisega lisad sa hoopiski puid ahju. Räägi inimestega oma tunnetest, mitte ära hoia enda sees, püüa leida kompromisse, püüa leida tasakaal.

On oluline teada, kuidas su keha stressiolukorrale reageerib ja koheselt kontroll selle üle enda kätte võtta. Kas see liiklusummik on tõesti väärt seda, et sa paned oma keha kõike seda läbi elama ja riskid haiguste tekkega? Või ärritumine oma ülemuse, kolleegi või kliendi peale? Perenõustaja Gary Smalley on öelnud, et „Andeks andmine ei ole kink, mille sa annad teisele inimesele. Vastumeelsus andestada on nagu juua mürki ja loota, et teine inimene sureb.” Ma arvan, et see kehtib suurepäraselt ka stressi puhul. Sa oled vihane või solvunud teise inimese või mingi situatsiooni peale, kuid hävitustööd teeb stress sinu kehas! Sellel pole absoluutselt mingit efekti näiteks sellele liiklusummikule, mis sind endast nii välja ajas, või mölakale, kes su nina eest parkimiskoha ära võttis 🙂 Nii et käitu edaspidi sellistes situatsioonides teadlikult ning muuda oma reageeringut toimunud sündmustele, sest see ei tee su kehale midagi head. Kuula oma keha ja märka kiiremini pekslevat süda, hingeldamist, higistavaid käsi – need on märgid, et sa pead kohe midagi ette võtma, et see olukord kiiresti lõpetada, sest sa ei soovi oma immuun- ja seedesüsteemi pikemaks ajaks välja lülitada. Keeruliste elusündmuste puhul tuleb leida viise probleemi lahendamiseks või sellega lihtsalt leppida.

 

Kasutatud kirjandus:

Anita, P., Sejal, M.,Dinesh, P., Dipti, S. Reverberations Of Stress On Periodontal Disease – A Review. NatlJ Integr Res Med 2016; 7(4): 147-153.

Bush, NJ. Post-Traumatic Stress Disorder Related to Cancer: Hope, Healing, and Recovery, 2010; Oncology Nursing Forum, 37(5): 331-343.

Sathyanarayana Rao TS, Jagannatha Rao KS, Asha MR. Drooping genes v/s dancing genes. Indian J Psychiatry, 2009; 51, 167-68.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *