KUI TERVISLIKEST ELUVIISIDEST EI PIISA

Sa ju tead, et terve olemiseks tuleb tervislikult toituda. Kuigi meil võib olla sinuga täiesti erinev arusaam tervislikust toitumisest, me kõik oleme siiski seda kuulnud ja usume sellesse. See ei tähenda tingimata, et me seda järgiksime, kuid vaevalt on olemas inimest, kes üllatuks kuuldes, et suitsetamine ja ebatervislik toit kahjustab meie tervist. Paljud inimesed jätkavad suitsetamist vaatamata sellele ja veelgi enam on inimesi, kes jätkavad toitude söömist, mille puhul nad teavad, et see viib nad lõpuks hauda. Samuti oled sa kursis sellega, et ei tohiks nii palju istuda ja tuleb end füüsiliselt liigutada. Need kaks asja on peamised tegurid, mida me terveks olemise, jäämise ja saamise juures tavaliselt silmas peame, kuid mis siis, kui see pole tegelikult piisav?

Dr. Lissa Rankini isa oli samuti arst ja seega kasvas ta juba üles teadmisega, et selleks, et olla terve ja saada terveks tuleb teha neid asju, mida talle meditsiinikoolis õpetati: tuleb tervislikult süüa, puhata, regulaarselt trenni teha, vitamiine võtta ja arsti juures kontrollis käia. Ta töötas esialgu piirkonnas, kus tema patsiendid olid tihti vaesed ja ebatervisliku elustiiliga (sõid ebatervislikku toitu, ei maganud piisavalt, palju halbu harjumusi, ei teinud trenni jne) ning seega talle tundus, et see on igati loogiline, et ka nende tervis oli väga halb. Siis ta aga kolis peenesse piirkonda, kus tema patsiendid olid „tervisehullud”: sõid orgaanilist vegan toitu, rohelisi smuutisid, neil olid palgatud personaaltreenerid, magasid igal ööl 8 tundi, võtsid vitamiine ja olid juba saanud parimat arstiabi, mida raha eest saab osta, kuid olid vaatamata sellele ühed haigemad inimesed, keda ta kohanud oli, omades pikka nimekirja igasugustest kroonilistest seisunditest. Selles puudus tema jaoks igasugune loogika, ta ei suutnud seda mõista, sest ta oleks eeldanud, et need inimesed on planeedi kõige tervemad inimesed. Talle tundus, et ta ei oska neid mitte kuidagi aidata, sest need inimesed juba tegid kõike seda, mida meditsiinikoolis õpetati ja nad polnud eelnevalt mingit abi saanud, kuigi nad olid juba proovinud kõike, mida Lääne meditsiinil pakkuda oli. Kuna ta ei suutnud mõista, miks need inimesed haiged olid, pani see teda mõtlema, et peab olema midagi, mida talle meditsiinikoolis ei õpetatud, ning hakkas patsientide käest küsima küsimusi, mis jäid väljapoole nende terviselugu. Küsimusi, mis puudutasid nende ülejäänud elu valdkondi nagu kas nad on suhtes ja kui on, siis kas nad on oma suhtes õnnelikud, kui mitte, siis kas sooviksid olla, kas nad on oma ametialase karjääriga rahul, kas nad tunnevad, et täidavad oma elu eesmärki, mis on nende kutsumuseks, mida nende haigused võiksid tahta neile öelda või õpetada, mida nende keha võiks tervenemiseks vajada jne. Ta hakkas oma patsientidelt saama vastuseid, et ma peaksid oma vägivaldse abielu/suhte lõpetama või oma energiast tühjaks imevast töökohast lahkuma või et tuleks oma laps võõrutusravisse saata või oma ema hooldekodusse viia või ma pean lõpuks selle raamatu kirjutama, mida ma olen alati soovinud või ma pean teise linna kolima või oma ettevõtte maha müüma vms. Ta oli selle peale oma patsientidele öelnud, et nüüd mingu ja tehkugi seda, mida nad tunnevad, et peavad tervenemiseks tegema, kuid enamik neist vastas, et nad ei saa neid asju teha – see oleks hullumeelsus! Ta palus oma patsientidel eeldada, et nende asjade tegemine päriselt ongi vastuseks nende tervisemuredele ja kui nende tegemine tähendaks seda, et nad saaksid terveks, siis kas nad teeksid seda, ja suur osa neist ütles, et nad pigem oleksid edasi haiged. Võiks arvata, et mitte keegi ei valiks haigeks olemist, kuid tegelikult võib seda valikut patsientide hulgas palju näha. Sellel on palju erinevaid põhjuseid, millest „teisene kasu” on üks võimalus, hirm muutuste (isegi, kui muutused oleksid positiivset laadi) ees kindlasti, kuid enamasti vaagivad patsiendid lihtsalt plusse ja miinuseid ning kui nad leiavad, et kasu saamiseks tuleb liiga palju vaeva näha, siis nad on täiesti nõus jääma elu lõpuni tablettidega oma haigust kontrollima ja sellest mitte vabanema. Kui inimene on oma valikutest teadlik ja ta teeb sellise otsuse, siis pole midagi teha, sest sunniviisiliselt kedagi ravida pole võimalik (mõelge näiteks alkohooliku peale, kes probleemi ei tunnista). Mul on endal vanaemad, kes pigem eelistavad täiesti teadlikult kannatada halba enesetunnet ja olla kroonilised haiged kui muuta oma toitumisharjumusi…ja nendesuguseid on massiliselt, sest just eriti toitumisharjumusi ei olda nõus muutma (kahjuks on aga see tihti kõige olulisem asi, mida patsiendid oma elustiilihaiguste puhul tegema peaksid).

Osad dr. Lissa Rankini patsientidest võtsid selle julguse siiski kokku ja ta hakkas nende puhul nägema imelisi paranemisi igasugustest erinevatest haigustest. Ta ei andnud neile mingeid ravimeid ega teinud mingeid protseduure, sest nad juba niigi said parimat tervishoiuteenust, mida oli võimalik pakkuda, kuid sellele vaatamata hakkasid nad paranema, mis jällegi ei tundunud tema väga loogilisele, teaduspõhisele, akadeemiliselt haritud arstimõistusele loogiline, sest ta ju ei osanud seda seletada. Ta hakkas uurima spontaanset tervenemist, mis on termin, mida arstid kasutavad patsientide puhul, kes tervenevad kas igasuguse meditsiinilise abita või vaatamata sellele, et patsiendile antud ravi ei tohiks neid tervendada (platseebo). Ta leidis üle 3500 arstide poolt kirjutatud juhtumianalüüsi patsientidest, kelle paranemine erinevatest haigustest oli arstide jaoks seletamatu. Ta ei olnud mitte ainult skeptiline arst, vaid ka skeptiline patsient, sest 35-aastaselt tarvitas ta ise regulaarselt 7 erinevat ravimit, sest tema arstid olid talle öelnud, et tal on kroonilised seisundid ja ta peab elu lõpuni neid ravimeid võtma. Kuna ta ise oli arst ja üles kasvatatud samuti arsti poolt, siis ta uskus oma arste, kuid samas leidis ta kirjandusest, et inimesed on tervenenud kõigist neist samadest seisunditest, mis tal endal olid ja mis väidetavalt olid ravimatud. See oli esimene kord tema elus, kus ta hakkas mõtlema võimaluse peale, et äkki tema seisundid polegi kroonilised ja ravimatud, ja äkki on olemas võimalus, et ta ei pea elu lõpuni nende 7 ravimi peal elama. Seega tal oli varajasemast ajast lihtsalt selline uskumus ja ta ei olnud kunagi mingi muu võimaluse peale mõelnudki, sest talle ei oldud seda kodus ega meditsiinikoolis õpetatud, ükski arst ega kolleeg polnud kunagi seda öelnud…ja siis elaski selles oma piiratud mõttemaailmas. Täpselt see on põhjuseks, miks ma otsustasin neil teemadel kirjutada, sest ma nägin, et õenduskoolis neid teemasid ei puudutatud ning haiglas ja perearstikeskuses kunagi ei kuule, et keegi patsientidele räägiks, et neil oleks võimalik elustiilimuutusi tehes oma haigusseisundeid parandada või isegi täielikult neist paraneda. Peamise lahendusena nähakse vaid ravimeid, mis krooniliste haiguste puhul midagi aga ei ravi, vaid aitavad kõigest sümptomeid kontrolli all hoida. Lihtsalt tundubki, et inimesed kunagi ei kahtle selles, mida neile koolis õpetatakse, meedias korrutatakse ning seetõttu ei mõtlegi muudele võimalustele…

Üks juhtumianalüüsidest, mida dr. Lissa Rankin luges ja mida kajastati ka New York Times’is (link kasutatud kirjanduse all) oli mehest nimega Stamatis Moraitis, kel diagnoositi lõppstaadiumis kopsuvähk 9 arsti poolt ja ennustati, et tal on jäänud veel 6-9 kuud elada. Talle pakuti agressiivset ravi, mis poleks lõppkokkuvõttes ikkagi tema elu päästnud. Ta oli tegelikult pärit Kreeka saarelt Ikaria, mis on tuntud kui üks viiest maailmas eksisteerivast “sinisest tsoonist“, ja kuna USAs olid matusekulud kõrged, siis ta mõtles, et ei tee kemoteraapiat, vaid kolib oma viimasteks kuudeks koos abikaasaga kodusaarele tagasi. Nad kolisid naise ja eakate vanematega väiksesse majja, kus ta pöördus tagasi oma usu juurde ja hakkas käima oma vanas kirikus. Kui tema lapsepõlvesõbrad kuulsid, et ta on tagasi, siis hakkasid tal veini, lauamängude ja raamatutega külas käima, et talle seltsi pakkuda. Ta mõtles, et kui ta sureb, siis võib seda juba õnnelikult teha, kuid ta hakkas end järjest paremini tundma. Ta kasvatas aias köögivilju, oli palju päikese ja värske õhu käes, tegi lõunauinakuid, ei vaadanud kunagi kella, päeval kõpitses mahajäetud veiniistanduses ja õhtuti mängis sõpradega doominot. 25 aastat pärast diagnoosi läks ta USAsse tagasi, et oma arstide käest küsida, mis juhtus, kuid tuli välja, et kõik tema arstid olid juba ammu surnud. Ta ise suri lõpuks 2013. aastal, umbes 40 aastat pärast diagnoosi, 99-aastaselt ja mitte vähki. Sarnaseid lugusid võib palju kuulda, kus ühisteks joonteks ongi see, et inimene otsustab oma allesjäänud aega nautida toredate inimeste seltsis, tehes seda, mida ta soovib, astudes välja sellest tavapärasest stressirohkest elurütmist, milles me tavaliselt elame. dr. Lissa Rankin tundis vajadust see enda jaoks arusaadavalt ära seletada, miks sellised reaktsioonid kehas toimuvad ja seletas seda parasümpaatilise närvisüsteemiga, mis on sümpaatilise närvisüsteemi vastandreaktsioon, mille mina selgitasin lahti kroonilise stressiga seoses. Seega, sellised juhtumid pole mingi sündinud „ime”, vaid täiesti loogiline keha reaktsioon. Kui keha on parasümpaatilise närvisüsteemi poolt juhitav ehk siis puhkuse olekus, siis kõik stressihormoonid kaovad ja keha saab tegeleda taastumise ning tervenemisega. Keha toodab selliseid hormoone nagu oksütotsiini, dopamiini, lämmastikoksiidi ja endorfiine, mis kõik toovad õnne ja rahulolu.

Selleks, et keha saaks parasümpaatilises närvisüsteemis tegutseda, peavad meil olema positiivsed mõtted ja uskumused. Meie keha on loodud nii, et me peaksime stressiseisundis veetma väga lühikest aega – vaid hädaolukorras. Kogu ülejäänud aja peaksime olema rahulikus olekus, sest need mehhanismid ei saa töötada, kui su keha on stressiseisundis. Teaduslikult tõestatud viisid, kuidas seda lõõgastusseisundit esile tuua on järgmised: naer, loomadega mängimine, meditatsioon, tantsimine, muusika kuulamine, massaaž, kirikus käimine, tänulikkus, kingituste tegemine, ajaveetmine teiste inimestega jne. See seletab, miks need inimesed, kes oma saatusega lepivad, lasevad end vabaks ning naudivad oma elu, järsku paranema hakkavad. Dr. Lissa Rankin jõudis järeldusele, et selleks, et terve olla, on vaja rohkemat kui tervislikult toituda, trenni teha, vitamiine võtta ja 8 tundi magada. Sul on vaja terveid suhteid teiste inimestega, tervet seksuaalelu, rahuldustpakkuvat tööd, tervet psüühikat, tervet suhet rahaga jne. Tema tervisehulludest patsiendid olid haiged just seetõttu, et nende elud polnud korras viimati nimetatud elusfäärides. Sa võid neid lehtkapsasmuutisid endale teha nii palju kui ära süüa jaksad, kuid kui su keha on pidevas stressiseisundis ning pole seda momenti, kus ta saaks lõõgastuda ja tervenemisega tegeleda, siis need rohelised smuutid ei saa sind haigestumisest päästa.

Alles eelmisel nädalal (11.12.2017) oli Postimehes artikkel eesti teadlase ja rahvatervise arsti Taavi Tillmanni uuringut käsitlev artikkel, kus ta avastas täpselt sama asja, et südamehaigustega seoses räägitakse toitumisest, suitsetamisest, alkoholist, vähesest liikumisest ja ülekaalust, kuid tegelikult on olulised ka depressioon, üksindus, vaesus ja tööpuudus. Artikli pealkirjas öeldi, et „ülekaalus aga rõõmsa Eesti mehe süda tuksub kauem kui stressis naabril,” mis viitabki jälle sellele, et kuigi kõik need muud asjad on ka olulised, see ei tähenda nüüd, et toitumise muutmine, suitsetamisest loobumine, kaalu alandamine jne kasutud tegevused oleksid, vaid et täpselt sama oluline on pöörata tähelepanu muudele eluvaldkondadele – ja neist ühegi vastu ei saa abi arstikabinetist! Seetõttu tuleb oma tervise eest vastutus ikkagi enda peale võtta ja mitte loota valges kitlis haldja peale. Suvel avaldati (7.08.2017) samuti Postimehes väike kokkuvõte Ameerika psühholoogide assotsiatsiooni koosolekul esitatud uuringust, kus jõuti järeldusele, et üksindus ja sotsiaalne eraldatus võivad põhjustada enneaegset suremust isegi rohkem kui rasvumine. Ja üksildus on meie ühiskonnas kasvav trend! See pole juhus, et sotsiaalset isolatsiooni ja üksindust kasutatakse karistusvahendina (mõelge vanglate üksikkongide või nurka saadetud lapse peale, kes mõlemad peavad oma tegude üle järele mõtlema), sest on teada, et inimene on sotsiaalne olend ja vajab kontakte teistega ellujäämiseks ning kvaliteetseks eluks. Uuringust selgus, et need, kes üksilduse üle kurtsid, osalesid teistega võrreldes vähem sotsiaalsetes tegevustes nagu vabatahtlik tegevus, kirikus käimine, kogukonna tegevustes, oma hobiga tegelemine vms. Tuli välja, et isegi, kui nad tunnevad end üksildasena, ei otsi nad teistega kontakti, minnes näiteks sõprade või pereliikmetega välja. Samuti nad magavad, söövad, vaatavad telekat ja surfavad internetis rohkem kui teised. Üksindusel leiti olevat märkimisväärne mõju tervislikule seisundile: need, kes hindasid oma tervist „suurepäraseks” olid poole vähema tõenäosusega üksildased võrreldes nendega, kes oma tervislikku seisundit „halvaks” hindasid (25% vs 55%). Sama näitasid ka diagnoositud haigusseisundite ja tarvitavate ravimite arv. Kõige suuremat üksildust tundsid vaimse tervise (ärevus, depressioon ja muud vaimsed probleemid) ja sõltuvusprobleemidega (alkohol, narkootikumid) inimesed. Kui need välja jätta, siis järgnesid kroonilise valuga ja rasvunud inimesed. Ka suitsetamise ja üksilduse vahel leiti seos. Üksildane inimene vastas antud uuringu järgi järgmistele tunnustele: noorem iga (45-49-aastane), halb tervis, vähem seksuaalvahekordi, vallaline, väike sotsiaalne võrgustik, vähem näost-näkku kohtumisi sõpradega, vähem toetavaid inimesi ja vähem inimesi, kellega arutada olulisi küsimusi. Samuti nad suhtlevad sõprade ja tuttavatega rohkem sotsiaalmeedias võrreldes nendega, kes ei tunne end üksildasena. Seega nad tunduvad pöörduvat Interneti poole, et leida seltsi ja sotsiaalset toetust, millest neil elus puudu jääb. Sellest tehti järeldus, et arstid peaksid läbivaatuse ühe osana uurima ka sotsiaalsete sidemete kohta. Kuna sinu arst viimati kirjutas sulle välja retsepti „üksilduse leevendamiseks”? 🙂 Tulevikus äkki hakkavad.

Psühhoterapeut ja vähiuurija Kelly Turner, kelle raamat on ilmunud ka eesti keeles, tundis huvi Stamatis Moraitise-sarnaste inimeste vastu ning tahtis teada, kas neil on midagi ühist. Ta intervjueeris sadu selliseid inimesi ning avastas 75 erinevat asja, mida nad tervenemiseks üritasid teha, kuid neist vaid 9 olid sellised, mida tegid KÕIK tervenenud inimesed. Neist 9 võtmetegurist vaid 2 olid seotud meie füüsisega, millele avatud mõtlemisega arst võib olla tähelepanu pööraks, kuid oma kogemustest tervishoiutöötajatega võin öelda, et valdaval enamikel juhtudel isegi neile kahele suurt tähelepanu ei pöörata, sest meile lihtsalt ei õpetata ja seega me ei tea neist teemadest eriti midagi:

  1. oma toitumise radikaalne muutmine
  2. ravimtaimede ja toidulisandite kasutamine

Kõik ülejäänud võtmetegurid on aga seotud meie mõttemaailma ja emotsioonidega ning pole kuidagi seotud sellega, mida olemasolev tervishoiusüsteem meile pakkuda saaks:

  1. oma tervise üle kontrolli saavutamine
  2. oma intuitsiooni järgimine
  3. allasurutud tunnete vabastamine
  4. positiivsete tunnete esiletoomine
  5. sotsiaalse toetuse vastuvõtmine
  6. oma vaimse seotuse süvendamine
  7. elamiseks olulise põhjuse omamine

Nimekirjas pole isegi füüsilist aktiivsust, sest kuna nad olid lõppstaadiumis vähihaiged, siis paljud neist olid liiga haiged ja nõrgad, et üldse midagi füüsilist teha, kuid nad kõik hakkasid trenni tegema hiljem. 7 võtmetegurit 9st olid seotud mõttemaailma ja emotsioonidega just seetõttu, et ühelt poolt oli Lääne meditsiin, mis teadupärast tegeleb ainult füüsilise kehaga, juba omalt poolt kõik võimaliku teinud või ei olnudki mitte midagi pakkuda, ja teiselt poolt olid need inimesed nii haiged, et neil ei olnud füüsilist jõudu mitte millegi muuga tegeleda kui vaid oma vaimse poolega. Näiteks on teises peatükis lugu mehest, kes saadeti ratastoolis ja sondi kaudu toidetavana koju surema – seega ei olnud tal just palju, mida oleks saanud teha. Kuid mida ta sai teha, oli paluda oma naisel viia ta liftiga katusele päikesetõusu vaatama ja ta tundis, et see tegi tal olemise kergemaks, sest teadupärast need emotsionaalsel tasandil toimuvad muutused hakkavad välja paistma ka füüsilises tervises. Paljud tema raamatu jaoks intervjueeritud inimesed omistasid oma tervenemise viimase staadiumi vähist suurenenud armastusele ja õnnele oma elus. Uuringud näitavad, et õnnelikud inimesed elavad kuni 10 aastat kauem kui õnnetud inimesed, ja neil on 77% madalam südamehaiguste risk. Tõenäoliselt seetõttu, et rõõm, armastus, seotuse tunne, optimism ja õnnelikkus blokeerivad kahjulikud stressihormoonid ja aktiveerivad tervendavad puhkereaktsioonid.

Dr. Dean Ornish, kes juba pea 30 aastat tagasi esimesena tõestas, et elustiilimuutustega on võimalik südamehaigustest terveneda, kasutab oma programmides alati peale toitumise, füüsilise aktiivsuse ja stressiga toimetuleku tehnikate, neljanda komponendina sotsiaalset toetust, mis oma sisult on armastus ja intiimsus. See pole programmi lisatud ainuüksi seetõttu, et see töötab koostöös ülejäänud kolme komponendiga, vaid see on väga võimas vahend ka täiesti eraldiseisvalt. Paljud uuringud on näidanud, et inimesed, kes tunnevad end üksildasena või depressioonis ja isoleeritult, jäävad 3-10 korda suurema tõenäosusega haigeks ja surevad enneaegselt võrreldes nendega, kes tunnevad, et nad on armastatud ja kuuluvad mingisse kogukonda. See on võrreldav või isegi suurem tõenäosus, mille sa saad sigarettide suitsetamisest või süües ebatervislikku toitu. Mitte, et ma tahaks jälle öelda, et sigarettide suitsetamine või ebatervisliku toidu söömine oleks okei, vaid pigem rõhutada, KUI oluline on tervise seisukohast lähedased suhted. Me tihti kardame kõige enam seda, mida tegelikult kõige rohkem tahame. Sa saad kellegagi lähedane olla vaid siis, kui sa teed ennast haavatavaks. Kui sa aga muudad end haavatavaks, siis sa võid haiget saada ja seega on inimesed õppinud end emotsionaalselt kaitsma ehitades enda ümber müüre. Kui aga need kaitseseinad on alati üleval, siis nendest samadest kaitsvatest seintest saab probleem, mis suurendab su riski enneaegselt surra, sest need isoleerivad sind teistest inimestest.

Osaliselt on isoleeritud ja üksildastel inimestel suurem tõenäosus haigeks jääda ja enneaegselt surra, sest nad ka suurema tõenäosusega suitsetavad, söövad, joovad ja töötavad liiga palju. Tuleb küsida lihtne küsimus: „Mis on nende probleemide põhjused?” Lääne ühiskonnas tervikuna on väga palju üksildust, depressiooni ja isolatsiooni – kiirabitöötajad teavad seda väga hästi, sest liiga paljud väljakutsed viivad eakate inimeste kodudesse, kus suurimaks probleemiks pole mitte kõrge vererõhk, vaid see, et nad on üksildased ja tahavad kellegagi rääkida või kellegi tähelepanu saada. USAs on viimasel kümnendil näiteks kõige enam väljakirjutatud retseptiravim mitte statiinid (kolesterooliravim), vaid antidepressandid. Ma usun, et Eestis oleks sama lugu, kui meil ei kaasneks sellega teatavat „vaimuhaiguse” silti, mis küll on vähenemas ja seega nende ravimite kasutamine on ka kasvutrendis. Pole mõtet rääkida üksildasele ja depressioonis inimesele, et nad elaksid kauem kui nad loobuksid suitsetamisest, muudaksid oma toitumist ja teeksid rohkem trenni, sest keegi ei taha elada kauem kui nende elu on õnnetu.

Me sageli arvame, et see aeg, mis me veedame oma pere ja sõpradega, on luksus, mida teeme pärast seda, kui oleme lõpetanud kõik olulised asjad. Uuringud aga näitavad, et pere ja sõpradega veedetud aeg ONGI oluline. Teadlikkus sellest on esimene samm paranemise poole. Kui me mõistame, et sõprade ja perega veedetud aeg on meie tervisele sama oluline kui söömine, joomine ja magamine, ning et isoleeritus suurendab haigestumise ja enneaegse surma riski, siis see võib olla elumuutev. Dr. Dean Ornish ütleb, et tal on patsiente, kes on talle öelnud, et nende infarkt, rinna- või eesnäärmevähi diagnoos oli põhjus, mis viimaks nende tähelepanu köitis ja nad leidsid lõpuks selle julguse oma süda teistele inimestele avada. Nad tunnistavad, et see on nende elu suuresti muutnud, kuid nad ilmselt poleks kunagi olnud huvitatud nende „kummaliste” asjade tegemisest, kui nad poleks saanud eluohtliku haiguse diagnoosi või üle elanud infarkti. Ma isiklikult tunnen täpselt sama moodi, sest vähidiagnoosi tõttu olin sunnitud avama oma meeled võimalustele, mida mu ratsionaalne mõistus varemalt oli „imelikuks” või isegi nõrkade inimeste tunnuseks pidanud (kelle hulka mina loomulikult ei kuulunud, sest noh, ma olin ju džunglis üles kasvanud :)). Aga imelised asjad hakkavad juhtuma siis, kui sa enam ei hooli sellest, mida inimesed sinust arvavad ning sa ei tunne vajadust omada enda ümber kaitsemüüre.

Südamehaiguste tekke ja prognoosi (hinnang haiguse kulu ja paranemisvõimaluste kohta) juures on võtmetähtsus omistatud sotsiaalsele toetusele. Sotsiaalse toetuse olemasolu on samuti seostatud parema taastumisega müokardiinfarktist ja operatsioonist, depressiooni ja südamehaiguste riski vähenemisega ning elukvaliteedi paranemisega. Ühed teadlased võtsid Dean Ornishi südamehaiguste ravi programmi aluseks ning lasid oma patsientidel samuti teha need samad elustiilimuutused. Ainuke erinevus oli see, et nad jagasid osalejad sotsiaalse toetuse osas kolme gruppi: inimesed, kes võtsid aasta jooksul harva, keskmiselt või tihti toetusgrupi tööst osa. Sotsiaalne toetus nägi välja järgmine: programmist osavõtjad kohtusid 2 korda nädalas 1 tund kestvaks grupisessiooniks, mida juhendas kliiniline psühholoog või vaimsele tervisele spetsialiseerunud tervishoiutöötaja. Eesmärgiks oli aidata osalejatel elustiilimuutuse programmi paremini järgida jagades elustiilimuutusega kaasnevaid emotsioone ja igapäevaprobleeme. Gruppi olid oodatud osalema ka nende abikaasad, elukaaslased jne. Grupis oli tavaliselt 8-14 inimest, kes pärast ühist õhtusööki istusid ringis, vestlesid ja kuulasid üksteist ühe tunni jooksul. Iga sessioon algas tavaliselt lühikese meditatsiooniga, mida tuli teha silmad kinni ja keskendudes oma hingamisele. Eesmärgiks polnud mitte probleemidele leida lahendusi ega anda nõuandeid, vaid üksteist empaatia ja kaastundega kuulata. Uuringu tulemused näitasid, et osalejate ülemine vererõhk, ülejäänud 3 elustiilimuutuse komponenti ja osalejate elukvaliteet (valu, sotsiaalne toimetulek ja vaimne tervis) olid seotud toetusgrupis osalemisega ehk siis need positiivsed muutused (nt vererõhu langus) tulenesid sotsiaalsest toetusest, mitte toitumisest ja füüsilisest aktiivsusest. Pole päris hästi teada, mis täpselt põhjustab ülemise vererõhu langust, aga seda sama on enne näidanud ka teised uuringud ning arvatakse, et grupis osalemine annab patsiendile veel ühe abimehe, kuidas stressiga toime tulla ning see alandab süstoolset vererõhku. Antud uuringus kasutatud grupisessiooni on varem seostatud muretsemise, ärevuse ja depressiooni vähenemisega. Need, kes osalesid võrreldes teistega harvem toetusgrupi tegevuses, sõid palju rohkem rasvarikast toitu, tegid vähem trenni ja tegelesid vähem stressi toimetulekutehnikatega – seega nad ei olnud elustiilimuutuste tegemisel nii edukad kui teised, kes osalesid grupitöös sagedamini. Arvati, et see tulenes sellest, et mida rohkem osaleja teistega kohtus, seda rohkem nägi ja kuulis ta teiste elustiilimuutusi läbiviivate grupikaaslaste muresid ja edusamme, mis andis võimaluse õppida paremaid toimetulekutehnikaid, omada grupikaaslaste näol eeskujusid ja jagada oma edusamme teistega. Seotus teistega ja kogukonnatunne aitas neil olla motiveeritumad programmi reeglitest täpsemini kinni pidada ning ületada uue elustiiliga seotud takistusi.

Kuna me kõik hakkame kohe-kohe tähistama jõule, mis on kristlik püha, siis toon veel välja, et Eesti inimese suureks õnnetuseks on see, et enamikel meist pole religiooniga mingit sidet. Ma ei ütle seda seetõttu, et ma ise oleksin usklik – kaugel sellest! Ma olen ilmselt nagu keskmine eestlane, kes satub kirikusse ainult välismaal turistina või kord aastas jõuluajal, sest mõni popp laulja on otsustanud teha kirikukontserdi. See aga ei takista mind nägemast usust saadavat tuge inimeste jaoks, kes on usklikud. Ka uuringud näitavad, et usklikud inimesed tulevad palju paremini toime raskete elusündmustega. Ei pea olema usklik selle traditsioonilises mõttes, kuid raskel hetkel millessegi/kellessegi uskumine aitab – olgu selleks sind valvavad kaitseinglid, juba siit ilmast lahkunud lähedased, Universum või lihtsalt usk, et need keerulised elusündmused on sinuga toimunud mingil üllal eesmärgil. Seda viimast eelistan ma ise uskuda, sest nii on lihtsalt kergem edasi elada.

 

Kasutatud kirjandus:

BUETTNER, D. The Island Where People Forget to Die. The New York Times Magazine, 24.10.2012. http://www.nytimes.com/2012/10/28/magazine/the-island-where-people-forget-to-die.html?_r=1&

Kivipõld, K. Üksindus võib olla surmavam kui ülekaal. Postimees, 07.08.2017. https://tervis.postimees.ee/4202839/uksindus-voib-olla-surmavam-kui-ulekaal?_ga=2.33935649.127467031.1502121950-1765331883.1467842010

Rankin, L. Mind Over Medicine: Scientific Proof You Can Heal Yourself. Hay House, Inc, 2014.

Schulz, U., Pischke, CR., Weidner, G., Daubenmier, J., Elliot-Eller, M., Scherwitz, L., Bullinger, M., Ornish, Dean. Social support group attendance is related to blood pressure, health behaviours, and quality of life in the Multicenter Lifestyle Demonstration Project. Psychology, Health & Medicine, 2008, 13(4), 423-437.

Tillmann, T., Pikhart, H., Peasey, A., Kubinova, R., Pajak, A., Tamosiunas, A., Malyutina, S., Steptoe, A., Kivimäki, M., Marmot, M., Bobak, M. Psychosocial and socioeconomic determinants of cardiovascular mortality in Eastern Europe: A multicentre prospective cohort study. PLoS Med 2017, 14(12).

Turner, KA. „Täielik tervenemine: vähi seljatamine kõige kiuste. Üheksa peamist tegurit, mis võivad olukorda muuta.” Tallinn: Varrak, 2015.

Wilson, C., Moulton, B. (2010). Loneliness among Older Adults: A National Survey of Adults 45+. Knowledge Networks and Insight Policy Research. Washington, DC: AARP.

Ärm, T. Eesti teadlane avastas: ülekaalus aga rõõmsa Eesti mehe süda tuksub kauem kui stressis naabril. Postimees, 11.12.2017. https://tervis.postimees.ee/4340363/eesti-teadlane-avastas-ulekaalus-aga-roomsa-eesti-mehe-suda-tuksub-kauem-kui-stressis-naabril

Zollman, C. Science and selfcare. Journal of Holistic Healthcare, 2010, 7(3), 17-21.