OLULISIM KÜSIMUS: MIDA SA TEED PÄRAST PAASTU?

The best of all medicines is resting and fasting.”

(“Kõikidest ravimitest parim on puhkus ja paast.”)

– Benjamin Franklin

Paastu all mõeldakse tänapäeval väga erinevaid asju (järjestatud rangemast kergemale): kuiv-, vee-, mahla-, smuutipaast ja intervallpaastumine. Isegi kaloripiirangut (20-40% vähem kaloreid võrreldes tavapärase toitumisega) peetakse vahel paastu üheks liigiks. Kuivpaastu puhul ei tarbita ei toitu ega jooki ja ilmselgelt ei saa see kesta kauem kui paar päeva. Veepaast on see, mida traditsiooniliselt on paastuks peetud – kõik muu on juba tegelikult söömine. Mahla- ja smuutipaastu nimetatakse paastuks vaid seetõttu, et see on keskmise inimese tavapärase toitumisega võrreldes palju-palju kergem ning seetõttu oleks tegu nagu paastuga. Intervallpaastumise ja kaloripiirangu puhul süüakse iga päev, lihtsalt vähendatakse toitumise „akent” (näiteks süüakse vaid 8 tunni jooksul kell 12st 20ni) või tarbitavate kalorite hulka. Paastuda võib muidugi ka šokolaadist, telekast ja sotsiaalmeediast 🙂 Mul endal on kogemusi kõigiga, v.a kuivpaastuga. Kõik nimetatud „paastud” on väga erinevad, erinevate eesmärkidega ja ei pruugi igaühele sobida. Neist kõigist võiks eraldi postituse teha, kuid järgnevalt keskendun peamiselt veepaastule.

Paastumine on mittefarmakoloogiline terapeutiline vahend, mida on erinevates kultuurides ja meditsiinilistes süsteemides kasutatud aastatuhandeid. Vaatamata sellele, et teaduslikud uuringud näitavad selle suurepärast ravitoimet paljude erinevate (peamiselt väära toitumisega seotud) haiguste puhul, ei kasutata seda tänapäeval enam pea üldse. Meie Eestis ja ülejäänud Lääne maailmas oleme selle pea täielikult unustanud ning peame isegi millekski ohtlikuks, näljutamiseks, hullumeelsuseks ja ekstreemsuseks, sest meile tuleb lihtsalt järjepidevalt uksest ja aknast sisse sõnumit, et me peame kogu aeg, vahetpidamata sööma, et mitte sattuda toitainete vaegusesse, et meie seedesüsteem ei aeglustuks jne. Paastu seostatakse seega pigem religiooni ja mitte meditsiini ning teadusega.

Aga me kõik paastume iga päev, k.a need, kes seda hullumeelsuseks peavad: sa lähed pärast õhtusööki magama ja lõpetad paastumise hommikusööki süües. Oled sa kunagi mõelnud, kust tuleb inglisekeelne sõna hommikusöök? Breakfast = break fast (hommikusöök = lõpeta paast). Öösel paastumine on vajalik selleks, et keha tervendab end sel ajal ja valmistub uueks päevaks. See pole nälgimine, vaid organismi toimimiseks vajalik protsess. Ka paastume haigusperioodidel, sest palavik on meie keha loomulik kaitsemehhanism, mis teab täpselt, mida teha tuleb: higistada välja toksiinid ja suruda maha näljatunne, et meie keha saaks seedimise asemel tegeleda tervenemisega. Mõtle oma viimase palaviku peale – kui suur su söögiisu oli ja kui palju toitu sa suutsid sunniviisiliselt alla neelata, kui heasoovlik perekonnaliige ütles, et sa PEAD sööma? Samuti on paastunud meist igaüks, kes on kunagi pidanud hommikul andma vereanalüüsi, mille jaoks oli oluline saada paastuveri, mitte kedagi ei saadeta operatsioonile täis kõhuga, teatud protseduuride jaoks nagu kolonoskoopia tuleb paastuda jne.

Kui religioonidest rääkida, siis moslemid „paastuvad” Ramadani ajal (kestab 29 või 30 päeva), mil nad ei söö, ei joo, ei suitseta ega seksi päevasel ajal (päikese tõusust päikese loojanguni). Seega on täiesti okei süüa, kui päike on loojunud, nii et oleneb inimesest, kuidas ta seda asja korraldab, aga vähemalt 1 kord ööpäevas nad siiski söövad, enamasti aga kaks: õhtul pärast päikese loojangut ning hommikul enne tõusu. Seega seda paastuks nimetada on veidi palju, oma sisult sarnaneb ta intervallpaastuga, kus lihtsalt vähendatakse perioodi, mil päeva jooksul süüakse. Ma elasin 2017. aastal 4 kuud Türgis ja mul oli õnn terve Ramadani aja seal veeta ning jagada korterit kahe moslemist noore naisterahvaga. Üks neist ei pidanud paastu, sest tal oli mingi tervislik põhjus (ta oli ülikõhna, ilmselt kuidagi sellega seotud). Minu teine korterikaaslane, kelleks oli Pakistanist pärit naisterahvas, pidas aga terve kuu Ramadani (v.a menstruatsiooni ajal) ja temal oli selline huvitav süsteem, et ta ärkas kell 3 öösel üles ja hakkas köögis kokkama (kuna köök oli minu toa kõrval ja hommikuvahetuse ajaks haiglasse jõudmiseks pidin kell 6 ärkama, siis ma tol momendil polnud just üliõnnelik Ramadani üle :)). Vahel oli ta vist näljasem ja nägin teda köögis näksimas ka õhtusel ajal enne magama minekut.

Kahjuks muudavad „paastuvad” inimesed Ramadani ajal ööd sageli söögiorgiateks, et kompenseerida pikka päevast paastu – on olemas spetsiaalsed Ramadani lemmiktoidud ja retseptid, mida tarbitakse siis üleliia. Samas ei ole üldse mõeldud, et Ramadani ajal söödav toit oleks mingi pidusöök, vaid see peaks olema lihtne, sarnane tavalisele toidule ja toiduportsjon peaks olema vaid 1/3 tavapärasest. Seega öösiti söögiorgiat pidades kaob paljude jaoks tegelikult Ramadani tõeline mõte ära, sest kõik need keelud on mõeldud selleks, et inimesed treeniksid enesekontrolli ja distsipliini oma isude üle. Juba enne Ramadani algust tundub kõigi mõttes olevat, kuidas võimalikult palju rämpstoitu süüa nagu see oleks viimane võimalus. Umbes nii nagu esmaspäevast dieedile minev inimene tuubib end veel nädalavahetusel korralikult täis enne kui „korralikuks” hakkab. Seega pole midagi väga üllatuslikku kui „paastu” ajal võetakse tegelikult hoopis kaalus juurde ja tervislik seisund halveneb. On tehtud palju uuringuid Ramadani ajal paastuvate inimeste kohta ja näiteks uuringud vereanalüüside kohta on olnud väga vastukäivad – osad neist näitavad kaalu, veresuhkru, LDL (halva) kolesterooli taseme jne langust, teised jälle mitte. Põhjuseks ongi ilmselt, et „paastuvad” inimesed on paastust erinevalt aru saanud. Ühes uuringus näiteks uuriti inimesi, kelle keskmiseks paastuks päevasel ajal oli 11 tundi, mis on tegelikult sama, mis me kõik igal ööl paastume (näiteks, kui sõid õhtusööki kell 20 ja hommikusööki kell 7) ja see on natukene liiga vähe, et oodata mingeid erilisi tulemusi. Meie kõigi veresuhkrutase langeb öösel, kuni me seda hommikusöögiga jälle kergitame.

Pärast vastlapäeva kuni ülestõusmispühani paastuvad kristlased – nemad nimetavad paastuks perioodi, mil nad jätavad loomsed toiduained menüüst välja. Ma muidugi leian, et see on ülinaljakas, et nad nimetavad paastuks seda, mis on minu jaoks normaalne ja igapäevane toitumine 🙂  Ja võrdselt naljakas on see, et seda perioodi nimetatakse paastu ehk Kristuse kannatamisajaks, mis jätaks nagu mulje, et see lihatoodeteta elamise aeg on üks suur rist ja viletsus 🙂 Seega kasutatakse paastu religioossetel ja spirituaalsetel põhjustel, mis on muidugi tore, kuid sel teemal on minust targemaid inimesi rääkima.

Meie esivanemad elasid aegadel, kus toitu nappis, külmkappe ega mingeid toiduvarusid polnud. Seega ei söönud nad mitu korda päevas ega isegi mitte iga päev ning paastumine oli tavaline (kuigi mitte vabatahtlik), mistõttu arenes kehas välja kaitsemehhanism, et sellega toime tulla. Seetõttu pole paastumine nälgimise sünonüüm ega kuidagi ohtlik tervetele inimestele, sest küll keha on juba selle eest hoolitsenud ja piisavalt varusid talletanud, mida paastu ajal kasutada. Enamik meist näeb neid varusid peegli ees alasti seistes. Meie kehad on paastumiseks loodud, sest me suudame kütust vahetada, kasutades glükoosi asemel rasvu. Selline võime tulevikuks energiat talletada tagas meie eelkäijate heaolu ja pikaealisuse – need inimesed, kel polnud võimet paastuda, surid minevikus. Kahjuks töötab see meile tänapäevases keskkonnas, kus toitu on külluses, vastu, sest toob lisaks üleliigse rasvade talletamise kaasa kõrgenenud insuliinitaseme, oksüdatiivse stressi ja põletikulised seisundid organismis (viimased kaks on enneaegse vananemise peamised põhjustajad). Samuti suurendab insuliin rakkude jagunemist, mis on vähi tekke riskiteguriks.

Uuringud on näidanud, et meditsiinilise järelevalve all toimunud 7-21-päevane paast on efektiivne reumaatiliste (luu- ja lihaskonna) haiguste, kroonilise valu sündroomi, metaboolse sündroomi (kui koos esinevad ülekaalulisus, kõrgvererõhktõbi, vererasvade ainevahetuse häire ja kõrgenenud veresuhkur) jne raviks. Näiteks on 7-10-päevane paast vähendanud valu, jäikust ja sõltuvust valuvaigistitest reumatoidartriidiga patsientidel, sest paast eemaldab kehast põletiku, mis on peamisi tegureid luu- ja lihaskonna häiretes. Metaboolne sündroom, mis on seotud südamehaiguste ja 2. tüüpi diabeedi tekkega – uuringud on näidanud, et  neli nädalat paastu vähendab kaalu, kehamassiindeksit ja keskkoha rasvapolstrit, millest viimane toob kaasa parema insuliinitundlikkuse.

Paastumine ennetab ja leevendab vähki põdevate inimeste olukorda ning vaegusi. Paast võib pidurdada vähi arenemist ja progresseerumist ning samal ajal tuua kaasa pahaloomuliste kasvajate suuremat tundlikkust kemoteraapia ja kiiritusele, muutes terved rakud tugevamaks ja vähirakud haavatavamaks. On leitud, et perioodiline paastumine vähendab vähiga seotud riski- ja biomarkereid. Paast pärsib kasvaja edasist arengut tõkestades veresoonte teket, mistõttu kasvajad ei saa kasvada rohkem kui 0,5 mm uue verevarustuseta. Seeläbi aeglustab paast kasvaja arengut. Rinnavähiga hiirtel aeglustas oluliselt kasvaja arengut isegi vaid 48-tunnine paast.

Paastumine parandab naistel reproduktiivset ja mentaalset tervist: vähendab stressi, depressiooni ja ärevuse sümptomeid, parandab tuju, enesehinnangut ja unekvaliteeti. Paastumine vähendab oksüdatiivset stressi, suurendab rakkude uuenemisprotsessi ja näib olevat võtmetähtsusega pikaealisuses ja enneaegse vananemise ennetuses.

Ainuüksi nimetatud “paastudest” kõige leebem variant kaloripiirang (20-40% tavakogusest vähem) on tõestatud viis eluiga pikendada ja vananemist edasi lükata. Kaitseb meid näiteks Parkinsoni ja Alzheimeri tõve vastu. On näidanud selliste seisundite nagu südamehaiguste, vähi, rasvumise ja osteoporoosi arengu aeglustumist. Lisaks parandab immuunsüsteemi tööd ja tõstab insuliinitundlikkust, kuna sellel on põletikku vähendav mõju. Seega nii kaloripiirang kui ka palju rangem veepaast toovad sarnast kasu. Küll aga tuli ühe hiirtega tehtud uuringust välja, et 3-päevane veepaast on tõhusam ja toob rohkem kasu kui 2-nädalane 30% kaloripiirang.

Siinkohal mainin igaks juhuks ära, et paastumise kohta olevad uuringud on eelkliinilised, tavaliselt väikese valimiga ja tihti ka tehtud loomadega, mida uuringutemaailmas just väga kõrgelt ei hinnata, kuid nagu ma olen varem maininud, siis teatud haiguste puhul on eetilistel (näiteks vähk jne) ja materiaalsetel põhjustel (see pole rikaste tööstusharude prioriteet uurida paastumist, mis ei too neile mingit raha sisse, vaid pigem viib välja, sest inimesed võivad äkki terveks saada) ongi väga keeruline läbi viia, mis muidugi ei tähenda seda, et nende väikeste valimite tulemused ei kehtiks meie kõigi jaoks. Paastumise puhul on veel eriti hea see, et suur osa meist saab selle soovi korral omal nahal järele proovida. Täiesti tasuta (v.a need, kes peavad seda tegema meditsiinilise järelevalve all). Ka uuringud on leidnud, et vaatamata sellele, et tulemused kirjeldavad tavaliselt väikese hulga inimeste kogemusi, on paast ohutu meditsiiniline sekkumine ja samuti elustiili muutmise vahend, mis parandab tervist mitmel erineval viisil.

Alan Goldhamer on üks tunnustatumaid eksperte paastumise alal, kes avas 34 aastat tagasi USAs TrueNorth Tervisekeskuse, mis on nüüd suurim kliinik maailmas, mis on keskendunud meditsiinilise järelevalve all tehtavale veepaastule (olenevalt patsiendist 5-40 päeva). Nad ravivad seal patsiente, kelle probleemid tulenevad üleliigsete kalorite tarbimisest (peamiselt loomsest rasvast, loomsest valgust ja/või rafineeritud süsivesikutest) nagu 2. tüüpi diabeet, südame-veresoonkonna ja autoimmuunhaigused. Pärast veepaastu panevad nad oma patsiendid toituma naturaalsest taimetoidust, mis ei sisalda suhkrut, õli ega soola. Siinkohal tuleb märkida, et mitte veepaast pole see, mis antud haigustest tervendab, vaid tegelikult on kõik need haigused ravitavad ainult antud toitumisega nagu me oleme varajasemalt käsitlenud 2. tüüpi diabeedi ja meeste tervist käsitlevates artiklites. Nad kasutavad veepaastu kõigest meetodina, et haigetel inimestel saavutada lühikese aja jooksul kiire tulemus, mis tervisliku toitumise ja elustiili muutusega kodus võtaks aega kuid ja isegi võib olla aastaid. Mõtle ise, kui mõni inimene läheb sinna kliinikusse ja tal võtab oma eesmärgi saavutamine veepaastu tehes juba üle kuu aja, siis vaevalt on kellelgi rohkem aega, et oma elust eemalduda ning seal vaikselt tasa ja targu tervislikku toitu süües oma tervis tagasi saada. Kui pikalt patsiendid paastuvad on väga individuaalne – mida ülekaalulisem on inimene ja seega rohkem tagavara, teeb pikemalt kui kõhnem inimene, kellel pole nii palju varu, sest paastu ajal tuleb energia rasvavarudest.

Dr. Goldhamer ütlebki, et paastumine ei ravi midagi, vaid nad üritavad luua tasakaalu, kus patsientide keha ise saaks end tervendada. Paastumine on selles mõttes vaid üks viis, kuidas sa saad luua keskkonna, mis annaks kehale võimaluse vabaneda toksilistest kõrvalproduktidest, mis takistab keha võimet end tervendada. Dr. Goldhamer toob võrdluse, et paast on väga sarnane arvuti taaskäivitamisega. Vahel jookseb arvuti kokku ja ei saa täpselt aru, mis viga on, kuid paljudel juhtudel aitab lihtsalt see, et sa lülitad selle välja ja taaskäivitad. Sama asi juhtub inimkehaga. Meil tekivad probleemid ja sa lülitad süsteemi paastu abil välja ja annad sellele võimaluse taaskäivituda, mille tagajärjel paljud probleemid – soolestiku mikrofloorast krooniliste põletikuliste protsessideni – kalduvad iseseisvalt lahenema.

Nad on avaldanud Briti meditsiiniajakirjas (British Medical Journal) ühe juhtumianalüüsi 42-aastasest naisterahvast IIIA staadiumi follikulaarse lümfoomiga, mis on mitte-Hodgkini tüüpi lümfoomidest sageduselt teisel kohal. Tavapärane ravi selle sümptomitega toimetulekuks on alates hoolikast jälgimisest immunoteraapia, keemia- ja kiiritusravini. Kuigi follikulaarse lümfoomiga haiged reageerivad ravile tihti üsna edukalt, on nende seas ka päris kõrge tõenäosus sümptomite ja haiguse naasmiseks. Seega oleks igati tervitatav, kui kasutataks sümptomitega toimetulekuks ja haigusevaba perioodi pikendamiseks meetodeid, mis poleks nii kulukad ja toksilised nagu keemia- ja kiiritusravi. Hoolimata tõenditest, mis näitavad toitumise võimalikku rolli follikulaarse lümfoomi ja mitmete teiste vähitüüpide elulemusele, ei ole toitumine nende haiguste puhul tavaravi osaks. Nende eesmärgiks oli seega näidata veepaastu ja toitumise mõju follikulaarse lümfoomiga patsiendi ravis. Patsient toitus enne diagnoosi vastavalt standardsele ameerika dieedile (SAD), mis on sarnane keskmise eestlase ja muu läänemaailma toidulauale, kus süüakse liiga vähe puu- ja juurvilju ning liiga palju loomseid, töödeldud toitu ja rafineeritud suhkruid. Tema KMI oli 29,4 kg/m2, mis on tugev ülekaal ja läheb peaaegu rasvumise alla. Antud patsiendi puhul keemiaravi ega midagi muud teha ei tahetud, sest tema onkoloogi sõnul oli see ravimatu ja keemiaravi oleks olukorra ainult hullemaks teinud. Seega ta pidi kõigest iga 3 kuu järel kontrollis end näitamas käima.

Enne veepaastu läks patsient sarnaselt kõigile teistele üle taimsele suhkru-, õli- ja soolavabale toitumisele, et end ette valmistada. Seejärel läbis nende kliinikus 21-päevase meditsiinilise järelevalve all tehtud veepaastu ja 10 päeva veel paastust väljatulekut (paastust väljatulek peabki kestma pool paastu ajast). Esimesel päeval sõi ta 350 ml soolata juurviljapuljongit iga 3 tunni järel 9tunnise söömisperioodi jooksul. Teisel päeval värsket rohelist mahla samuti 350 ml iga 3 tunni järel. Kolmandal päeval sõi ta värskeid, tooreid puu- ja köögivilju nii palju, et kõht oleks täis. Edasi sõi juba taimset suhkru-, õli- ja soolavaba toitu, mille tarbimist jätkas ka pärast kliinikust lahkumist. Paastu lõpuks olid tema suurenenud lümfisõlmed oluliselt väiksemad (uuringuartiklis on olemas kompuutertomograafia enne ja pärast pildid): 45×20 mm kahanes 26×3 mm, 21×15 mm kahanes 11×2 mm ja kolmas 28×19 mm kahanes 15×10 mm. Pärast seda pidi ta onkoloogi juures kontrollis käima 3 kuu asemel iga 6 kuu järel. Kusjuures antud patsient küsis enne paastukliinikusse minekut, et kas see võiks teda aidata ning onkoloog ütles, et paastumine on kriminaalne pettus ja ei aita kedagi 🙂 Pärast 6- ja 9-kuulist järelkontrolli polnud tema lümfisõlmed täheldatavad ja jäi seega asümptomaatiliseks (ilma nähtavate sümptomiteta). Ta jätkas toitumist eelpool kirjeldatud menüü järgi ja 9kuulise järelkontrolli ajaks oli ta oma esialgsest kaalust kaotanud pea 22 kg, tema KMI oli 21,96 kg/m2 ehk siis rasvumusest jõudnud normaalkaalu. Ühest dr. Goldhameri hilisemast intervjuust lugesin, et antud naisterahvas on samas seisus ka 2 aastat pärast ravi ehk siis ta haigus on täielikult elustiilimuutusega kontrolli all.

Dr. Goldhamer on oma kolleegidega avaldanud uuringu ka kõrgvererõhuga patsientide ravimisest, kus nad panid 174 patsienti, kelle vererõhk oli kõrgem kui 140/90 mm/Hg, veepaastule. Raviprogramm algas lühikese paastuks valmistumisega, mil patsiendid sõid vaid juur- ja puuvilju (keskmiselt 2-3 päeva), seejärel veepaast (keskmiselt 10-11 päeva) ja paastust väljatulek (keskmiselt 6-7 päeva) eelpool mainitud suhkru-, õli- ja soolavaba naturaalse taimetoiduga. Tulemuseks oli, et pea 90% programmis osalenutest sai oma vererõhu alla 140/90 mm/Hg (keskmiselt alanes 37/13 mm/Hg). Mida kõrgem oli vererõhk, seda suurem oli kasu: III staadiumi kõrgvererõhktõvega inimeste, kelle näitajad olid kõrgemad kui 180/110 mm/Hg, vererõhk langes keskmiselt 60/17 mm/Hg (ravimiteta!!!). Kõik patsiendid, kes enne programmi võtsid vererõhuravimeid, said neist lahti.

Samas tavaliselt öeldakse sellistele patsientidele arsti juures nii kõrgvererõhktõve, 2. tüüpi diabeedi kui ka autoimmuunhaiguste (nagu luupus, reumatoidartriit, haavandiline koliit, psoriaas või ekseem) puhul, et nad peavad oma ravimeid, mis isegi mitte ei ravi, vaid lihtsalt hoiavad sümptomeid kontrolli all, võtma kogu oma ülejäänud elu, millega meditsiin põhimõtteliselt garanteerib sulle diagnoosi saamise hetkest alates, et sa pead nende ettekirjutusi täpselt järgima, kuid sa ei saa ka sel juhul mitte kunagi terveks. Kusjuures tema kliinikuga soovivad paljud ülikoolid koostööd teha, et täpselt mõista, mis mehhanismid muutusi põhjustavad, eesmärgiks loomulikult sellest ühel heal hetkel tablett valmis meisterdada, mis jäljendaks paastuga saadud mõju kehale ilma, et peaks tegelikult paastuma. Näiteks on teada, et luupusega patsientidel reaktiivsete valkude (põletikunäitajad) tasemed langevad ja nad tervenevad. Kui nad suudavad tuvastada, kus need muutused täpselt aset leiavad, siis on võimalik välja toota ravim, mis teeks sama, mida keha suudab paastu käigus loomulikult. Seega sarnaste haigustega patsientidele võib koita päev, kus selle asemel, et nad tervislikult elama sundida, saab tabletti võtta 🙂

Antud uuringutulemused on ka põhjus, miks ma alati rõhutan, et kui ravimeid kasutavad inimesed teevad elustiilimuutusi ja eemaldavad oma haiguste tegelikud põhjused, siis ei saa seda teha päris omapead, sest elustiilimuutused võivad vahel väga kiiresti toimida. Antud uuringus olevad inimesed paastusid 10-11 päeva ja sõid tervislikult 8-10 päeva ehk siis vaid ligikaudu 20 päeva kokku ning kujuta nüüd endale ette, kui inimese ülemine vererõhk langeb 60 punkti võrra JA ta lisaks võtab veel ravimeid, mis on talle määratud siis, kui ta süstoolne vererõhk oli enam kui 180 mm/Hg. Sama lugu veresuhkru ja muude ravimitega. Ka dr. Goldhamer soovitab veepaastu teha järelevalve all, sest autoroolis minestamine pole näiteks naljaasi ja samuti pole su refleksid sel ajal nii kiired kui tavaliselt. Mida haigem on inimene ja isegi, kui sa oled n-ö terve, kuid kohutavate toitumisharjumustega, siis seda enam on sinu kehasse mürkaineid kuhjunud ja seda halvem on üleminekuajal enesetunne. Väga ülekaalulised inimesed peaksid samuti alustama tervisliku toiduga, sest toksiinid ladestuvad rasvades ja mida rohkem seda on, seda rohkem neid sealt paastu ajal vereringesse vabaneb, mis võib olemise väga ebameeldivaks teha. Paastu ajal võib ette tulla sümptomeid, mida sa ise võid äkki seostada paastuga, kuid millel pole tegelikult üldse paastuga mingit seost, ja seetõttu sa ei otsi abi, kuigi peaksid. Paastuda pole ilmselt mõtet ka emotsionaalsetel sööjatel, kes end enne ja ka pärast paastu täis õgivad. Tegelikult tuleks mõned päevad paastuks valmistuda, süües vähem ja tervislikumalt, sest muidu on esimesed päevad väga paha olla.

Paastumine ei ole kohe kindlasti kõigi jaoks ja mitte igal patsiendil ei ole piisavat kohanemisvõimet, et paast läbida. Need inimesed võivad lihtsalt minna tervislikule suhkru-, õli-, soolavabale naturaalsele taimsele toitumisele, sest see on paljude inimeste jaoks piisav, et stimuleerida keha tervenemist. Nagu eelnevalt mainitud, see lihtsalt pole nii jõuline ja tõhus kui veepaast ning tulemuste nägemine võtab kauem aega, kuid see on midagi, mida võivad kõik iseseisvalt kodus ohutult teha ning sel viisil tasa ja targu need samad tulemused saavutada.

Kuna mina olen hetkel terve, ma ei tarvita ühtegi ravimit ja mul on meditsiiniline haridus, et oma keha lugeda ning mõista “ebanormaalseid” sümptomeid, siis ma leian, et isiklikult minu jaoks on kodus iseseisvalt veepaastu teha täiesti ohutu. Ma toitun ka enamiku aja madala rasvasisaldusega naturaalsest taimsest toidust, mis tähendab seda, et mul pole oodata erilisi “võõrutusnähte” ning kokkuvõttes on see minu jaoks suhteliselt kerge.

Viimati tegin pea 6päevase veepaastu: 5 päeva ja 18 tundi. Sooviks oli lihtsalt aasta alguse puhul teha väike restart ja saada magusavajadusest lahti, mille ma detsembris suutsin endale Eestist saadetud Kalevi kommide üleliigse tarbimisega tekitada. Igasugune paast aitab sel puhul suurepäraselt mitmel põhjusel, sest sa suudad magusa maitse unustada, kaob ära see harjumus kogu aeg midagi magusat suhu pista ja sa hakkad unistama naturaalsest “päris” toidust. Inimesed ei tea enam, mis nälg on, ja ma ei pea siin silmas, et sa pole “juba 4 tundi midagi söönud” nälga – see pole nälg, vaid harjumus midagi suhu pista iga natukese aja pärast. Paastumine on suurepärane meetod, millega panna alus tervislikule toitumisele, sest inimeste, kes söövad palju töödeldud ja loomset toitu ning suhkrut, rasva ja soola sisaldavat toitu, maitsemeeled on täiesti nende ülemaitsestatud toodete poolt kaaperdatud. Pärast mitut päeva veepaastu maitseb ükskõik milline tervislik naturaalne toiduaine, näiteks apelsin, taevalikult! Sa saad oma maitsemeeled tagasi ja tõelise nälja puhul sööd sa hea meelega naturaalset taimset toitu ning arvad, et see on parim asi, mis sa elus söönud oled! See on tõelise nälja tunnus – väga lihtne toit maitseb hästi ja pole mingeid isusid ülemaitsestatud toidu järele, sest sa oled jälle võimeline tõelise toidu maitset tundma.

Minu viimane kogemus ütleb samuti, et kui tunned päris nälga, siis sa ei mõtle üldse mingite kartulikrõpsude, kiirtoidu, maiustuste vms peale. Mul olid näiteks kausis pirnid, banaanid ja ananass, mis tundusid väga isuäratavatena. Samuti porgandid ja kartulid – mitte toorelt, aga mõtlesin, et mingi tore soe toit neist oleks ÜLIM! See on suurepärane restart, pärast mida saab kõht täis juba väga väikesest toidukogusest ning tervislik toit maitseb suurepäraselt. See oli see, mida ma oma aasta alguse paastuga soovisin saavutada ja esimene mõte, et võiks midagi magusat süüa, külastas mind alles 10 päeva hiljem. Ka sel juhul polnud see midagi väljakannatamatut, kuid mu aju ilmselt otsustas mind testida. Ma tundsin, et see oli täpselt selline moment, mida “iThrive” dokumentaalseriaali kuuendas osas isudega võitlemisest selgitas kliiniline psühholoog Douglas Lisle: et pärast isudest lahtisaamist võib paari nädala või kuu pärast tulla selline uitmõte ilma mingisuguse põhjuseta, ja kui sa siis järele annad, oled jälle lõksus ja need isud tulevad igapäevaselt tagasi. Seega mõte tuli, ma ei teinud välja, kuigi mul on isegi mõned trühvlid täitsa kausis olemas, ja see mõte jättis mind kerge vaevaga rahule.

Esimene paastu päev oli minu jaoks väga lihtne. Ainukesed kõrvalekalded normaalsusest oli paar tundi kestev kerge peavalu ja külmavärinad. Peavalu oli oodatav, sest see tuleb alati neile, kes kofeiini tarbivad. Kui ma suvel mahlapaastu tegin, oli see mu ainuke sümptom, ja minu mäletamist mööda kestis kauem ja valu oli tugevam, kuid ma olen viimase poole aasta jooksul oma kohvi tarbimist piiranud, ilmselt sellest siis kergem karistus sel korral. Olen ühe eksperdi suust kuulnud sellist soovitust, et peavalude ja migreenide vastu aitab hea piparmündiõli, mida tuleks panna kaela taha, meelekohtadele, kui on mingi paha tunne kurgus, siis kurgule ka. Kuna mu peavalud on olnud väga lühiajalised ja pigem selline kerge ebameeldivus kui valu, siis ma pole seda kunagi ise katsetanud ja seega ei oska öelda, kas see päriselt ka aitab. Esimesel ööl ma higistasin, mida mul tavaliselt ette ei tule, seega ilmselt see oli seotud paastuga. Nahk on meie suurim organ ja me eraldame selle kaudu mürke.

Teisel päeval oli aju end täielikult välja lülitanud ja väga raske oli vaimset tööd teha. Ainuke soov oli terve päev teleka ees istuda või sotsiaalmeedias kassivideosid vaadata. Üsna valjud kõhukorinad, kuigi ei saa öelda, et mul nälg oleks olnud. Üldiselt ongi nii, et pärast 24 tundi hakkab keha veidi protestima, muutes su tusaseks jne. Pärast 48 tundi tahab veel rohkem näidata, kes on tegelik peremees ning ei lase keskenduda millelegi muule peale toidu ja võib olla peavalu, väsimus, energiapuudus jne. Paastu alguses võivad olla ka alaseljavalud, mis tulenevad neerude töö aktiivsuse muutusest. Levinud on veel nahaärritus, ärrituvus, iiveldus ja oksendamine. Võib esineda vererõhu tugevat langust hetkel, kui sa tõused pikaliasendist püsti.

Kolmandal päeval oli mul pea juba selgem, kuid see oli asendunud füüsilise nõrkusega ning kui oleks saanud, oleksin terve päeva voodis vedelenud. Tol ööl nägin unes, et tegin sohki ja sõin midagi – pikka valget baguette’i saia 🙂 Lihtsalt murdsin otsas ja sõin paljast saia! See on väga kummaline valik, sest meil pole kunagi kodus ei saia, leiba ega üldse mingeid jahutooteid. Aga igal juhul väga prantsusepärane! 🙂 Sama kummaline oli see, et mu elukaaslane, kes oli tolleks ajaks 2(!!!) päeva suhkruvaba kuud pidanud, nägi unes, et sõi puhast valget suhkrut, mida meil on kodus täpselt sama palju kui baguette’i saia 🙂 Kui sa tunned end sarnaselt mulle kolmandal päeval hästi (füüsilist nõrkust on täiesti normaalne tunda), siis see tavaliselt tähendab, et su endine toitumisviis pole kõige halvem olnud, sest tavaliselt 72 tundi pärast paastu algust keerab keha oma helitugevuse nuppu veel valjemaks, et sa ikka kuulda võtaksid ja selle “lolluse” ära lõpetaksid 🙂 Selle aja peab lihtsalt vastu pidama, see on keha normaalne kaitsereaktsioon, et enne kui läheb paremaks, läheb hullemaks. Ja kõik need ebameeldivad sümptomid on tegelikult positiivsed, kuna see on keha katse end tervendada.

Kolmanda ja neljanda päeva õhtul tundsin iiveldust, mis on muidu üks päris sage paastuga kaasnevaid “võõrutusnähte”, kuid minu puhul ma tean täpselt, millest nad olid tingitud – beebipillidest. Ma tean, kuna mul on nendega ennegi probleeme olnud, kui olen neid tühja kõhu peale võtnud. See on põhjus, miks pole mõtet ühelt poolt oma keha taastada ja teiselt poolt end mingite ravimitega mürgitada, aga ma lihtsalt ei saanud nende võtmist katkestada. Ilmselt oleks parim variant oma paast ajastada sellele nädalale, kus neid võtma ei pea. Kusjuures paast võib sel ajal meeldiva üllatuse teha neile, kes sel ajal muidu väga kannatavad. Kui ma suvel mahlapaastu tegin, sattus see täiesti kogemata menstruatsiooni ajale ja mul pole eales kergem olnud! Mul polnud absoluutselt mitte ühtegi sümptomit (ei mingit valu, puhitust, magusaisu vms) ja tundsin end sama hästi kui tavapäevadel. Aga just seetõttu peaks ravimeid võtvad patsiendid tegema veepaastu ainult kontrollitud keskkonnas järelevalve all, kus paastule spetsialiseeruv arst saaks öelda, kas saab veepaastu ajaks ravimitest loobuda või kes hakkaks vastavalt paranenud tervisenäitajatele nende koguseid vähendama. Kodustes tingimustes võiks ravimeid tarvitavad inimesed lihtsalt tervisliku toitumise peale minna, mis annavad kehale sama tulemuse, kuid pikema aja vältel ja seega ei juhtu ka midagi drastilist liiga kiiresti.

Neljandal päeval oli mentaalne selgus oma tavalisel tasemel ja edasi polnud mingit probleemi vaimset tööd teha. Üldiselt ongi nii, et teine ja kolmas päev on kõige hullemad. Kui sa tunned end ikka veel halvasti neljandal päeval, siis see tähendab, et su endine toitumisviis oli väga halb. Viiendal päeval oli kõik väga ilus täpselt sinnamaani, kuni oma tavapärasele jalutusringile läksin – selline füüsiline nõrkus oli, et pidin pargipingi peal vahepeal hinge tõmbama 🙂 See oli teine asi, mis ma täiesti teadlikult paastu ajal valesti tegin. Kes eelmist postitust luges, siis see teab, et mul on elukaaslasega uusaastalubadustega seoses võistlus käimas ja ma lihtsalt ei saanud endale need 5 paastupäeva muudest asjadest puhkust lubada. Arvasin, et tulen toime, aga see pole see, kuidas korrektselt paastu tuleks teha. Väike kerge jalutamine on muidugi lubatud, kuid kindlasti mitte mingi rassimine! Paastu ajal tuleb rahulikult võtta ja oma keha kuulata. Seetõttu on seda kõige õigem teha puhkuse ajal, kus sa saadki vajadusel voodis vedeleda ja kassivideosid vaadata. Eksperdid isegi ütlevad, et paastust saadav kasu pole nii suur, kui sa füüsiliselt liiga aktiivne oled ja isegi, kui sa liiga palju oma aju kasutad, mis tarvitab oma tööks glükoosi. Täielik puhkus sellel ajal on väga oluline.

Viienda päeva õhtul 20.30 sai mul tegelikult paast läbi, kuid kuna ma tavaliselt nii hilja kunagi ei söö ja eriti ei riskinud ma seda teha pärast 5päevast paastu, mõtlesin oma tavalise intervallpaastu veel otsa teha ehk siis süüa esimest korda järgmise päeva lõunal. Järgmisel päeval olin aga terve hommikupooliku nii hõivatud ja kuna mul mingit nälga polnud, siis sõin lõpuks alles 15 paiku oma esimese eine 2018. aastal. Tunne oli tol momendil tegelikult selline, et võiks vabalt edasi panna. Paastu katkestamine toimus täiesti praktilistel kaalutlustel – meil oli juba poekülastus tolleks päevaks planeeritud ja kuna me käime seal 2 korda kuus, siis no päris kaks nädalat lisaks paastuda polnud mul plaanis. Kokkuvõttes polnud mul muid ebameeldivusi kui paaritunnine peavalu esimesel päeval, raskused keskendumisega teisel päeval (mis poleks puhkuse ajal probleem), füüsiline nõrkus kahel päeval (mis poleks samuti probleem, kui paastu õigesti teha) ja iiveldus, mis oli samuti mu enda süü ja seega üsna oodatav tulemus.

Kui paastu kohta inimeste kogemusi lugeda või vestelda nendega, kes on seda teinud, siis hästi tihti räägitakse, kuidas 4. päeval tabab imeline energiapuhang, mentaalne selgus, parem kuulmine ja nägemine, kuskilt midagi ei valuta jne. Ma arvan, et see on muidu tervisliku eluviisi “pahupool”, et ühelt poolt sa küll ei kannata esimesed kolm päeva nii nagu teised, kuid teiselt poolt ei saa sa ka tunda mingit imelist erinevust oma endise minaga, sest sinu tavaline olek ongi juba see, mida teised paastu tagajärjel kogevad. Teisel päeval ma tundsin, et peas pole mingit selgust, mis on täiesti normaalne, sest aju tarvitab energiaks glükoosi rohkem kui ükski teine organ, ja kui sa pole talle 2 päeva süüa andnud, siis muidugi ta streigib. Kolmandal päeval polnud enam viga, sest keha hakkas vaikselt rasvade kasutamise peale üle minema ja 4. päeval lihtsalt tundsin, et olen 100%-lt tagasi oma normaalse toimimise juures, kuid ei midagi erakordset. Küll aga võivad seda ebatavalist energiat ja mentaalset selgust kogeda need, kelle toidulauale kuuluvad loomsed toiduained, töödeldud toidud, rafineeritud suhkrud jne. Kui ma umbes 10 aastat tagasi oma esimese veepaastu tegin (7 päeva), siis ma mäletan ka sellest ajast, et mu võõrutussümptomid olid hullemad (eriti selgelt mäletan mingit halba maitset suus, mida seekord absoluutselt polnud) ja samuti seda imelist kergustunnet, mis kestis täpselt nii kaua, kuni ma oma endise toitumise juurde naasin.

Paljud arvavad, et veepaastu pole võimalik kodustes tingimustes teha, sest sul on seal toit käeulatuses ja teised inimesed söövad. Ilmselt on tõesti enamike inimeste jaoks seda kergem teha kuskil kontrollitud keskkonnas, kuid mul isiklikult polnud mingit probleemi. Ma tegin seda elades 3 inimesega koos, kes tihti sõid oma õhtusööki mu nina all. Need head köögist või auravalt taldrikult tulevad lõhnad ei põhjustanud minus mingit soovi oma paast katkestada. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et ma olen kole distsiplineeritud või suure tahtejõuga, kuid tegelikkuses pole see üldse raske. Oleneb väga sinu mõtteviisist, eesmärgist ja põhjusest, miks sa seda teed. Kui sa pead paastu millestki loobumiseks, mida sa hambad ristis teed ja ei jõua ära oodata selle lõppu, siis ilmselgelt pole su mõtteviis õige ja ma ei saa päris hästi aru, miks seda paastu siis üldse teha, kui see üks kannatuste rada on. Ma ei väida, et see oleks kerge või puhas lõbu, kuid see pole absoluutselt midagi hirmsat – kui sa kriitilise aja üle elad, siis pole mingeid isusid (mul olid kommid kausis, puuviljad köögis laua peal jne) ega nälga. Raskem on kindlasti neil, kel on kodus väiksed lapsed, kelle jaoks tuleb samal ajal toitu valmistada. Mul seda muret ei ole ja sain selleks ajaks täielikult eemalduda toiduga seotud tegevustest.

Veepaast on suurepärane haiguste raviks ja hüppelaud tervisliku toitumisega alustamiseks, aga üks asi, milleks ta hea pole, on kaalu alandamiseks. Ma lihtsalt ütlen kohe ära, et kellelgi poleks illusiooni teha paastu vaid kaalulangetuse eesmärgil – nii lühike paast nagu 5 või 7 päeva ei anna kaalulangetamisele just suurt efekti. Sa küll kaotad veepaastu tehes kaalu, kuid see pole rasv, vaid peamiselt kudedevahelise vee arvelt, ja kui sa jälle sööma hakkad, läheb vesi kudede vahele tagasi ja kaal tuleb tagasi. Eriti esialgu on kaalulangus muude asjade arvelt, mitte rasva. Selleks, et tõeline kaalulangus (rasva arvelt) aset leiaks, peaks seda tegema pikalt nagu sellele spetsialiseerunud kliinikutes meditsiinilise järelevalve all tehakse. Ma võin seda omast kogemusest kinnitada, et ma olen alati pärast paastu mingi aja pärast oma tavakaalu tagasi saanud. Nagu ma mainisin, siis paastusin esimest korda umbes 10 aastat tagasi. 7 päevaga kaotasin toona 6 kg. Pärast paastu läksin oma tavapärase toitumise juurde tagasi ja ajapikku tulid tagasi ka need samad kilod (ei oska öelda, kui kiiresti, sest ma tol ajal ei pööranud sellele tähelepanu, aga ma tean, et sain oma algkaalu tagasi). Nüüd, peamiselt naturaalset taimetoitu süües, tegin näiteks sel suvel nii mahla- kui smuutipaastu ning pärast seda naasin oma tavapärase naturaalse taimse toidu juurde ning sain need mõned kilod tagasi, sest tegelikult ju mu toitumises ei muutunud midagi. Nüüd, veepaastu tehes võtsin alla 4 kg, millest ma olen ühe nädalaga juba 2 kg tagasi võtnud, olenemata sellest, et ma sõin paaril esimesel päeval oma tavalisest tarbimisest ligikaudu 50% vähem (kõht sai lihtsalt kiiremini täis) kui enne paastu, ja ma tegelikult ootan, et see kõik tulebki tagasi, sest ma ei muutnud oma elus mitte midagi: ma läksin tagasi oma tavapärase toitumis- ja eluviisi juurde. Võib olla jääb kilokene püsima lihtsalt seetõttu, et detsembris tõesti läks veidi lappama peamiselt nende Eestist saadetud Kalevi kommide tõttu, mis nüüd ilmselgelt mu menüüsse enam ei kuulu, et selles mõttes on väike muutus. See on ka põhjus, miks kõhnad inimesed, kes soovivad seda tervislikel kaalutlustel teha, ei pea paastu kartma: 5-7 päeva on piisav, et oma kehale head teha, kuid see pole piisav aeg, et hirmsasti kaalust alla võtta ja see mis võetakse, tuleb mõne aja möödudes tavaliselt tagasi. Paastu tegemiseks ei pea tingimata ülekaaluline olema, sest ega keha pole rumal – kui midagi kaotada ei ole, siis ei kaota. Keha muudab ainevahetuse kiirust vastavalt vajadusele.

Mingil määral on võimalik kaalulangust säilitada juhul, kui sa kasutad paastu hüppelauana tervislikuma elustiiliga alustamiseks, sest sel juhul sa muudad pärast paastust väljatulekut oma toitumis- ja muid eluviise tervislikumas suunas. Võtmesõna on, et midagi tuleb teha teistmoodi. Kui sa varem tegid trenni, aga toitumine polnud kõige parem, siis aitab kaalulangust säilitada toitumise muutmine. Kui sa varem end üldse ei liigutanud ja sa naased oma tavatoitumise juurde, KUID hakkad seejärel end liigutama, mis on keha jaoks midagi uudset, võid kaalukaotuse säilitada.

Paastumine pole mõeldud kaalu langetamiseks, vaid parema tervise saamiseks. Eksperdid ütlevad, et inimesed vajavad sellist restarti iga aasta, isegi terved ja normaalkaalulised, sest see annab kehale võimaluse taaskäivitumiseks, sest me kõik puutume kokku stressi, keskkonnas olevate kemikaalidega jne. Kaks korda aastas oleks optimaalne. Lühiajaline paast võib olla väga kasulik, kuid mida kauem sa paastud oma isiklike võimaluste ja kehal olevate tagavarade piires, seda sügavam on mõju. Kuigi igasugune puhkus oma seedesüsteemile ja ülesöömise ennetamine on kehale hea, ei ole mõtet arvata, et ühel päeval nädalas paastumisel mingit erilist bioloogilist või terapeutilist efekti oleks. Paastust saadav kasu tõuseb järk-järgult aja jooksul ja kasutegurid ei tule välja esimese paari päeva jooksul, vaid pigem paastu viimasel kahel päeval. Paastu alguses keha alles kohaneb.

Ükskord ma paastusin ühe grupiga, kus teiste paastujate seas oli neurotagasiside teraapia tehnik ehk siis inimene, kes mõõdab skänneriga aju aktiivsust teatud piirkondades. Tal oli see masin kodus olemas ja ta vaatas oma aju enne paastu ja pärast 7-päevast paastu. Ta jagas hiljem oma tulemusi terve grupiga (näitas ajuskaneeringu enne ja pärast pilte) ja ütles, et ta aju muutus selle ajaga 36%: paranesid mälu, muretsemise ja emotsioonidega seotud aju osad. Ma toon selle näite lihtsalt selleks, et sa saaksid aru, et kõike head, mis sinu kehaga paastu ajal juhtub, ei saa sentimeetrites ja kilogrammides mõõta. See, et sa võib olla ei näe või tunne erinevust (kuigi ma sügavalt kahtlen selles), ei tähenda, et mitte midagi ei juhtunud – sa ei näe oma ajju, ilma enne ja pärast vereanalüüsideta sa ei tea, mis toimub su veres, sa ei tunneta hormoonidega seonduvat (näiteks kui palju su insuliiniresistentsus on tõusnud), sa ei tea, mis toimub su soolte, maksa ja neerudega jne.

Ka dr. Goldhameri kliinikusse minevad patsiendid ei kannata seal 40 päeva, et oma haigustest ja ravimitest vabaneda, et seejärel naasta oma vanasse ellu, süües oma vana menüüd, mis neile antud terviseprobleemid kaela tõi. Kliinikus veedetud aja jooksul peetakse neile palju toitumisalaseid loenguid, tehakse kokandustunde jne, et patsiendid oleksid täielikult varustatud infoga, kuidas oma eluga edasi minna, et terveks jääda – selles mõttes võib tulemusi nimetada samuti remissiooniks. Niipea kui patsiendid naasevad vanade harjumuste juurde, tulevad tagasi ka nende haigused. Ainuke võimalus on elu lõpuni järgida selliseid “radikaalseid” ja “ekstreemseid” meetodeid nagu tervislik toit, hea uni ja füüsiline aktiivsus. Dr. Goldhameri sõnul on neil sisse viidud 50-aastane patsientide tagasiside süsteem ja tal on juba inimesi, kes annavad oma käekäigust teada 30 aastat pärast ravi. Näiteks rääkis ta, et meesterahvas, kes on nüüdseks 85-aastane ja oli ravil 55-aastasena, ütles, et ainuke probleem, mis tal pärast paastu 30 aasta jooksul on olnud, et ta on kõik oma sõbrad ja isegi 1 lapse üle elanud. Seega saab kinnitada, et kui inimene jätkab tervislikku eluviisi, siis tulemused püsivad aastakümneid.

Kokkuvõttes võib öelda, et paastumine aitab ideaalselt seisundite puhul, mille algpõhjus tuleneb üleliigsest toitumisest. Paastumine ei aita selliste seisundite puhul, mis pole kuidagi seotud ülesöömisega nagu teatud neuroloogilised haigused, traumadega seotud seisundid jms. Veepaast ei sobi igaühele ning samuti on paljud haigusseisundid ravitavad nii, et ei pea oma elust mitte ühtegi päeva paastuma, sest tervislik naturaalne taimne toitumine, piisav puhkus ja füüsiline aktiivsus on valdava enamiku inimeste jaoks täiesti piisav. Ka dr. Goldhamer ütleb oma kliiniku kogemustele tuginedes, et neil juhtub seda väga sagedasti, et inimesed panevad end kliinikusse kirja ja neil palutakse kodus hakata paastuks valmistuma toitudes taimsest soola-, suhkru- ja õlivabast toidust, ning selleks ajaks, kui nad paastuma jõuavad, on nende probleemid, mida nad on üritanud kuid ja aastaid meditsiiniliselt kontrollida, juba ainuüksi elustiilimuutustega lahenenud. Samas on igal elustiilimeditsiini viljeleval arstil väike protsent patsiente, kes teevad endast kõik oleneva, kuid elustiilimuutustest jääb väheseks ning sellised patsiendid saadetakse  viimase abinõuna dr. Goldhameri kliinikusse. Või siis patsiendid, kes tõesti tahavad toitumise ja muude elustiilimuudatuste abil terveneda, kuid lihtsalt ei saa hakkama, sest nad on sõltlased – olgu selleks alkohol, sigaretid, kofeiin või kunstlikest toitu lisatud ainetest nagu sool, suhkur ja rasv. Nad lihtsalt ei suuda iseseisvalt sellest ringis välja murda ja siis neil on vaja natukene abi, et kontrollitud keskkonnas oma tervenemisele esimene tõuge anda. Kodustes oludes on aga peale tervisliku toitumise igaühele ohutult kättesaadav ka intervallpaastumine, mille puhul pole vaja loobuda ravimite võtmisest, pole vaja töölt vabaks võtta ega pea puhkama, vaid saab oma igapäevaste toimetustega jätkata. See on tõsi, et ilmselt paar nädalat paastumist annab kasu, mille saavutamine võtab tervisliku toitumise ja muude elustiilimuudatustega mitu kuud, kuid see on tehtav ohutult kodus ja samuti aitab vältida ekstreemseid sümptomeid ning ebamugavustunnet, mis veepaastuga kaasnevad.

Kasutatud kirjandus:

Babaei, AA., Khosravi, M., Ghasemi, M., Ghouchani, HT., Yousefi, A. Evaluation of the effects of Islamic fasting on the biochemical markers of health. Journal of Fasting & Health, 2016, 4(2), 76-76.

Elghblawi, E. Fasting and its myths; fasting is a Powerful Healing; take the opportunity and make a fitness plan happen. Middle East Journal of Business, 2015, 10(4), 75-79.

Gustafson, C. Alan Goldhamer, DC: Water Fasting-The Clinical Effectiveness of Rebooting Your Body. Integrative Medicine: A Clinician’s Journal, 2014; 13(3): 52-57.

Goldhamer, A., Klaper, M., Foorohar, A., Myers, TR. Water-only fasting and an exclusively plant foods diet in the management of stage IIIa, low-grade follicular lymphoma. British Medical Journal, 2015, 1-5.

Goldhamer, A., Lisle, D., Parpia, B., Anderson, SV., Campbell, TC. Medically supervised water-only fasting in the treatment of hypertension. Journal of Manipulative and Physiological Therapeutics, 2001, 24(5): 335-339.

Mehta, L., Roth, GS. Caloric Restriction and Longevity. Annals of the New York Academy of Sciences, 2009, 1172, 28-33.

Nair, PM., Khawale, PG. Role of therapeutic fasting in women’s health: An overview. J Mid-life Health 2016;7(2):61-64.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *