KOLMEKOHALISE NUMBRINI ELAMISE STRATEEGIA

“The cornerstone of every longevity diet in the world is about the cup of beans per day… If you feel the need to buy a longevity supplement, go buy a 1 kilogram bag of black beans.”

(Iga pikaealisuse dieedi nurgakiviks maailmas on umbes klaas ube iga päev…kui sa tunned vajadust osta pikaealisuse toidulisandit, siis osta 1 kilo musti ube.”)

– Dan Buettner

Eesti mehed elavad keskmiselt 73- ja eesti naised 82-aastaseks, millest tervena elavad mehed vaid 53,6 ja naised 56 aastat. Sellest vaatepunktist tundub igati õigustatud küsimusena, et miks peaks soovima elada 100 aastaseks ja põhimõtteliselt pool oma elust piinelda? Meist keegi ei taha elu pikendada selleks, et saaks mõne hea aasta rohkem voodihaigena hooldekodus veeta. Kuid see on meie kultuuri probleem, et me paneme automaatselt vanuse ja haiguse vahele võrdusmärgi. Aga samas kes saab meid ka selles süüdistada, sest see on täpselt see, mida me näeme iga päev oma vanavanemate ja vanemate sugulaste pealt, meedias ja linnapildis. Meil pole eeskujusid, me lihtsalt tavaliselt ei näe „edukat vananemist”. Muidugi on erandeid: hallipäiseid punaste huultega hästiriietatud prouasid ja soliidseid vanahärrasid. Kuid selles üldises massis ei torka nad silma ning seetõttu meil ongi see nooruse kultus, kus 50-aastased kannavad end juba vaikselt maha (vaatamata sellele, et pool elu võiks alles ees olla) ja jumala eest ei taha keegi vanaks jääda, sest nagu öeldud – me näeme seda iga päev, mis vanadus tähendab ja mitte keegi ei soovi endile sellist elu.

Nooremad inimesed ei saa ilmselt aru, aga minu põlvkond ja vanemad mäletavad kindlasti 90ndatest eakaid Soome turiste. Kuna ma kasvasin üles Tallinnas ja teises turismimagnetis, Kuressaares, siis ma mäletan, et ma lapsena vaatasin neid eakaid (tavaliselt) Soome turiste suu ammuli nagu ilmaimet, sest mulle tundus, et nad kõndisid sirgemalt, olid enesekindlamad, nad nägid välja õnnelikud, riietusid hästi ja hoidsid isegi oma abikaasal käest kinni, vaatamata sellele, et nad olid „muldvanad”! 🙂 Ma ise võisin olla umbes 10, kuid juba siis ma sain aru, kui erinevad nad meie eakatest välja nägid. Tol ajal ma muidugi sealt edasi ei mõelnud, et miks see nii on, et täpselt sama vanad inimesed nii erinevad välja näevad, küll aga mäletan oma mõtet, et kui ma tõepoolest pean ükskord vanaks jääma, siis ma hakkan ilmtingimata Soome pensionäriks!

„Edukas vananemine” tähendab seda, et inimesel on ka kõrges eas (ja ma ei pea siinkohal silmas pensionile jäämise iga, vaid nii 90-aastast) hea füüsiline ja vaimne tervis, kõrge rahulolu oma eluga, autonoomsus, elueesmärk ning teiselt poolt madal depressioonitase ja motivatsioonipuudus. Meie planeedil on tuvastatud teatud tsoonid, mida nimetatakse “sinisteks tsoonideks” (The Blue Zones), kus elab suur hulk inimesi kolmekohalise numbrini. Kui meil on mõni üksik, kes elab 100 aastaseks (mu ema naabrinaine näiteks hakkab sellele eale liginema), siis võib seda ehk pidada juhuseks, õnneks, geneetilise loterii võitmiseks vms, AGA kui sul elab teatud piirkonnas hulk inimesi sarnase elustiiliga ning väga suur osa neist elavad kõrge vanuseni, millega teevad ära riigi keskmisele elueale, siis see pole kohe kindlasti juhus, vaid nende inimeste elustiilis peab olema midagi, mis on aidanud neil sinna punkti jõuda. Julgustav faktor pole mitte see, et need inimesed nii kõrge vanuseni elavad, vaid nad vananevad palju paremini kui keskmine eakas. Statistika näitab, et neil on väga madal risk saada infarkti, insulti, vähki, osteoporoosi ja Alzheimeri tõbe ning nad surevad kiiresti une pealt kui nende aeg lõpuks täis saab. Mõned 90-aastased võivad ausalt tunnistada, et nad elavad aktiivset seksuaalelu 🙂 National Geographicu ajakirjanik Dan Buettneri, kes käis neid alasid kaardistamas ja kirjutas „sinistest tsoonidest” raamatu, sõnul näitavad teaduslikud uuringud, et pikaealisusest vaid 25% on määratud geenide poolt ja ülejäänud 75% sõltub meist endist ehk siis millise elustiili endale valime.

Neid piirkondi on maailmas hetkel leitud viis:

  1. Jaapanis asuv Okinawa saar, mis on eelkõige tuntud kõige pikema tervena elatud aastate poolest maailmas: mehed keskmiselt 72 ja naised 77 aastat (võrdluseks veelkord eesti meeste 53,6 ja naiste 56 aastat – ehk siis nii naiste kui meeste puhul elavad meie inimesed 20 aastat haigena, samal ajal kui nemad naudivad kogu selle aja head tervist). Võrreldes sama vanade ameeriklastega on okinawalastel vaid 1/6 ameeriklaste südamehaiguste määrast, 1/5 rinna- ja eesnäärmevähist ja vähem kui kolmandik dementsusest.
  2. Itaalias, Sardiinia saarel on üks kindel mägedes asuv regioon, kus elavad maailma kõige pikema elueaga meesterahvad. Kui USAs leiab 70 000 inimese hulgast ainult 1 mehe, kes on suutnud 100 aastaseks elada, siis tolles mägikülas leiab 47 meest alla 18 000 inimese seast, kes on sündinud vahemikus 1880-1900. 10 000 elaniku kohta on seal aga kokku 21 sajandivanust inimest võrreldes USA 4-ga, kusjuures meeste ja naiste suhtarv on peaaegu võrdne, samal ajal kui USAs on see naiste poole kaldu: 1:4.
  3. Kreekas, Ikaria saar.
  4. Costa Ricas Nicoya poolsaar, kus on maailma madalaim keskealiste (mis muide tähendab 60-aastast) inimeste suremus: seal on 60-aastasel inimesel 4 korda kõrgem tõenäosus elada 90 aastaseks kui näiteks USAs, vaatamata sellele, et nad kulutavad rahvatervisele vaid 20% sellest, mida ameeriklased. Järjekordne tõestus sellest, et tervis ei tule tabletikarbist ega tipptehnoloogiaga varustatud haiglatest tehes kalleid protseduure, vaid tervis tuleb lihtsatest igapäevastest ja igaühele kättesaadavatest vahenditest.
  5. USAs, California osariigis Loma Lindas elav Seitsmenda Päeva Adventistide kogukond, kelle eluiga on 10,8 aastat pikem kui seal samas Californias elavatel teistel samasse põlvkonda kuuluvatel ameeriklastel: keskmine mees elab seal 89 ja naine 91-aastaseks (tuletame meelde eesti vastavad arvud: 73 ja 82).

Nagu sa näed, asuvad need paigad geograafiliselt erinevates kohtades ning on ka kultuuriliselt väga erinevad, seega ei tähenda see seda, et nad KÕIK elavadki TÄPSELT ühte moodi, kuid Dan Buettner on suutnud nende kogukondade uurimisel kokku koguda 9 printsiipi, mis on neile kõigile omased ja mille järgimisega saad luua iseenda ja oma pere ümber “sinise tsooni,” sest kui sa elad nagu keskmine eestlane, siis suure tõenäosusega ei õnnestu sul saavutada oma potentsiaalset elu pikkust (võid kaotada isegi kuni 10 aastat) ja/või veedad sellest viimased 20 aastat keskmise eestlase kombel kroonilise haiguse küüsis. Raamatus soovitatakse valida esialgu need punktid, mis tunduvad olevat kõige kergemini saavutatavad, ja ei soovitata korraga üle kolme ette võtta: suur tükk ajab suu lõhki. Neid tuleks “harjutada” 5 nädalat, sest selle ajaga on võimalus need muuta harjumuseks, kuid sõltuvusprobleemide puhul, mille alla käib ka toiduga seotud ülesöömine, 12 nädalat ehk 3 kuud, sest on leitud, et esimesed 3 kuud on kriitilise tähtsusega ning pärast seda on tagasilangus juba väiksema tõenäosusega. Hea oleks kampa võtta mõni sõber või perekonnaliige.

  1. LOOMULIK FÜÜSILINE LIIKUMINE

Nad on füüsiliselt aktiivsed loomulikul viisil ehk siis nad ei oma jõusaalikaarti ega käi jooksmas, vaid on aktiivsed terve päeva jooksul toimetades omi asju. Nad ei mõtle sellest kui millestki kasulikust, mida ette planeerida, vaid see on nende elu osa. Sardiinias kõnnivad nad tavaliselt iga päev 8km, suur osa neist on terve elu olnud karjused, mis tähendab lammastega koos mägedes matkamist. Adventistid teevad iga nädal looduses jalutuskäike. Okinawas võib vabalt tänaval näha 90-100-aastaseid inimesi sõitmas mootor- või mägiratastega. Enamik neist tegeleb karate, tai-chi (aeglased rahulikud liigutused ja hingamine) või tantsimisega, kõnnivad päeva jooksul mitmeid kilomeetreid, kasvatavad köögivilju ja hiljem müüvad neid. Samuti on jaapanlastel komme süüa põrandal istudes madalatelt laudadelt, seega toimub kogu aeg selline loomulik üles-alla liikumine.

Kui ma Vietnamis elasin, oli minu jaoks hämmastav näha VÄGA vanu mehi ja naisi päevad läbi kükitamas. Esiteks, ma polnud kunagi varem midagi sellist näinud, sest Euroopas meil pole kombeks nõnda kükitada, ja teiseks, on meie eakad inimesed tavaliselt nii ülekaalulised ja haiged, et nad ei suudaks seda teha: kas põlved on haiged või ei paindu vms. Seal aga need eakad inimesed kükitavad pikka aega ühes asendis ja tunduvad end seejuures väga mugavalt tundvat, ning järgmisel momendil võivad nad krapsakalt ilma igasuguse toeta püsti hüpata. Ma mõtlesin oma palju nooremate vanaemade peale (mul oli neid tol ajal veel 3) ja mitte ükski neist ei oleks seda suutnud! Ja see on lihtne kükitamine, mitte jala pea taha panek või spagaat.

Meil millegi pärast väärtustatakse pigem kõva andmist, mõtlemata, et maratonijooksmine ei ole oma keha suhtes tegelikult kõige sõbralikum tegevus – kui sa tunned mõnda pikamaajooksuga tegelejat, siis vigastused käivad sellega alati käsikäes + on see kehale küllaltki suur stress. Mitte, et seda ei peaks tegema, kui huvi on (ma ise jooksen mitu korda nädalas 10km), aga pole mõtet arvata, et selline suuremat sorti pingutus, kus higi voolab ojadena, on ainuke väärtuslik füüsiline aktiivsus. Ei ole tarvidust hambad ristis jõusaalis käia, kui see sulle tegelikult ei meeldi. Sa ei leia “siniste tsoonide” eakaid ka aeroobikasaalis kargamas. Jalutamine on kõigile kättesaadav ja jõukohane pingutus ning see on just see, mida harrastavad pikaealised – jalutamisega jõuad eluteel kaugele. Pigem on märksõnaks selle regulaarsus – nad ei liiguta end kaks korda nädalas konkreetsetel kellaaegadel nagu meil see kipub olema.

  1. 80% REEGEL

Okinawas ei söö inimesed end traditsiooniliselt kurguauguni täis. Kindlasti oled sellest reeglist kuulnud: söö nii kaua, kuni su kõht on 80% täis (sel on isegi oma nimetus: hara hachi bu) ja seejärel lõpeta. Neil on seal selle reegli kinnipidamiseks mitmeid trikke, kasutades näiteks väiksemaid taldrikuid, mis takistavad liiga suuri portsjoneid sinna panemast ning nad ei lähe teise portsjoni järele. Sellega on võimalik kokku hoida 20% kaloreid, mis sa muidu sööksid, ning sellel on tõestatud pikaealisust soodustav efekt. Ka on eksperimentidega tõestatud, et mida suuremast pakendist, taldrikust või kausist me sööme, seda rohkem me toitu tarbime. Seega, võib olla on isegi mõtet see jaapanlaste pisikestele taldrikutele serveerimise komme üle võtta, eriti, mis puudutab kõrge kaloritihedusega toiduaineid. Ka söövad kõik “sinise tsooni” elanikud suurema osa oma kaloritest päeva esimeses pooles ja õhtusöök on kõige kergem toidukord.

Meil nimetatakse seda dieediks, kui sa sööd vähem kui tavaliselt, kuid mitte ükski “sinise tsooni” 100-aastastest polnud eales dieeti pidanud ja nad pole ka kunagi olnud ülekaalulised. Lihtne reegel, aga kunst, kuidas ilma mingi mõõdikuta aru saada, mil see 80% käes on, vajab ilmselt harjutamist. Meie ja jaapanlaste vahe seisneb selles, et me oleme harjunud sööma, kuni kõht saab täis, nemad aga lõpetavad siis, kui tunnevad, et nad pole enam näljased. Ma kardan, et enamik meist on täiesti minetanud oskuse füüsilist nälga ära tunda, et aru saada, millal see täpselt on kadunud. Süüakse lihtsalt nii paljudel muudel põhjustel: sest kellaaeg ütleb, toidu maitse pärast, seltskondlikult, emotsionaalse nälja tõttu jne.

  1. NATURAALNE TAIMNE TOIT

“Sinise tsooni” elanikud ei ole tavaliselt taimetoitlased kui Seitsme Päeva Adventistid välja arvata, kuid nad kõik söövad peamiselt kõrge toitainetihedusega toitu, mis on kõik taimne, ja liha maksimaalselt 5 korda kuus ning ka sel juhul ei räägi me suurtest portsjonitest, vaid see on lisatud maitseks, mitte ei ole pearoog nagu see meil kipub olema. Kõigis neis kohtades on VÄGA olulisel kohal kaunviljad ja sealt saadakse valdav osa oma proteiinist. Peamiselt on nende toidulaud üles ehitatud puu- ja köögiviljadele, maitsetaimedele, pähklitele ja seemnetele, ubadele ja muudele kaunviljadele ja teraviljadele. Kas sa märkad sarnasust meie poolt eelnevalt käsitletud uuringutulemustega kõige tervislikemast toidugruppidest ja kõige kõrgema toitainetihedusega toitudest? Täiesti hämmastav, et need inimesed, kes ilmselt ei tea neist uuringutest mitte midagi, tõestavad oma pika eluea ja hea tervisega, et need toidud tagavadki kõrge eani tervise ja vitaalsuse.

Neile kõrge toitainetihedusega toitudele lisaks söövad siis nad väga väikeses koguses liha (me ei räägi siinkohal töödeldud lihast! Nende inimeste toidulaual ei ole viinerit, vorsti, sardelli ega sinki). Kui adventistid välja arvata, siis ülejäänute puhul ei ole olnud see teadlik otsus olla enamiku ajast taimetoitlane, vaid see on pigem tulenenud situatsioonist: liha ja töödeldud toidud pole olnud neile kättesaadavad. Põhiline märksõna on, et liha süüakse harva (maksimaalselt 5 korda kuus) ja väikeses koguses, kui mõningad olulised pühad välja arvata. Osad neist söövad kala tihedamini – paar korda nädalas. Kuna nad kõik on saared, poolsaared või asuvad mere ääres (California), siis võiks eeldada, et kalal on oluline roll, kuid see polnud igal pool nii ja seetõttu pole seda ka peamise 9 printsiibi seas. Näiteks Sardiinia on küll saar, kuid see konkreetne “sinine tsoon” asub hoopis mägede eraldatuses, mitte mere ääres, ja kala on nende toidulaual väga harva. Californias elavad “sinise tsooni” inimesed on aga muidu nagu tavalised ameeriklased ikka ning kohe kindlasti ei käi oma õngega kalal 🙂 Nagu järgnevalt näeme, moodustas kala vaid 1% okinawalaste tarbitud kaloritest.

1949. aastal tehtud uuringu järgi moodustas 69% traditsiooniliste okinawalaste toiduga saadavatest kalorites maguskartul, 12% riis, 7% muu teravili, 6% kaunviljad (soja ja muud oad), 3% muud köögiviljad. Loomsetest toodetest moodustas kala vaid 1%, liha, munad ja piimatooted kõik alla 1%. Seega, kokkuvõttes enam kui 96% põhines taimsel toitumisel ja enam kui 90% sellest oli naturaalne taimne toit ehk siis töödeldud toitu (rafineeritud suhkrut, õli, alkoholi) oli väga vähe. On leitud, et see traditsiooniline okinawalaste toitumine moodustab kõigest 1/5 kiirtoidukohas ostetud menüü (hamburger, friikartulid ja suur karastusjook = 1500kcal) kaloritihedusest, kuigi tarbitud toidu kogus on sama! Seega söövad nad traditsiooniliselt madala energiatiheduse ja glükeemilise koormusega toitu ning vastutasuks on okinawalased terve oma elu jooksul saledad: keskmine kehamassiindeks jääb 18-22 vahele ehk siis nad on tavaliselt normaalkaalu madalamas otsas.

Kõrge toitainetihedusega toit sisaldab loomulikult palju vitamiine, mineraale, antioksüdante ja kiudaineid. Eakad okinawalased söövad ilmselt 3-4 korda rohkem köögivilju kui nooremad põlvkonnad. Nad söövad palju naturaalset soja, linaseemneid ja muid teravilju, mis sisaldavad lignaane (see oli põhjus, miks kõige toitainerikkamate toiduainete postituses oli soovitus iga päev vähemalt 1spl jahvatatud linaseemneid tarbida). Neil eakatel inimestel on võrreldes Lääne riikides elevate inimestega leitud muljetavaldavalt noored ja puhtad arterid, madal kolesteroolitase (südamehaiguste riskifaktor) ja madal vabade radikaalide tase (seotud vähi tekkega). Need tegurid aitavad südamehaiguste riski vähendada kuni 80% võrra ja hoida insuldi saamise tõenäosuse madalal. Ka Sardiinias on toit peamiselt taimsetel saadustel baseeruv, kuid sarnaselt okinwalastele nad söövad harva ja väheses koguses liha. Piimatoodetest kasutavad kitsepiima.

Seitsme Päeva Adventistid on tavaliselt taimetoitlased. Selles kirikus on alati tervislikule eluviisile tähelepanu pööratud: see keelab selgesõnaliselt suitsetamise ja alkoholi tarbimise ning piibli järgi sellise räpase toidu nagu sealiha söömise (ülejäänutel “sinise tsooni” inimestel polnud sealiha vastu midagi). Lisaks on soovituslik üldse ka kõigist teistest lihatoodetest, energiatihedatest, “stimulante” (ained, mis ergutavad kesknärvisüsteemi) sisaldavast ja vürtsisest toidust eemale hoida, sest “vähk, kasvajad ja põletikulised haigused on suures osas põhjustatud lihatoodete söömisest”. Põhiliselt koosneb nende toidulaud puu-, köögi-, kaun- ja teraviljadest ning pähklitest. Nendele, kes siiski eelistavad natukene liha süüa, soovitavad adventistid süüa seda väikestes kogustes kõrval-, mitte pearoana.

Mitte ükski neist kogukondadest ei tarvita lehmapiima ega sellest valmistatud piimatooteid. Nad küll tarbivad väikeses koguses piima, jogurtit ja juustu (nagu nägime, siis okinawalaste traditsioonilises toidus moodustasid piimatootest saadavad kalorid alla 1%), kuid need on kodus ise valmistatud kitse- või lambapiimast. Peale lehmapiima ja töödeldud lihatoodete on ka rafineeritud süsivesikud (karastusjoogid, kommid, poekoogid, saiakesed jne) neile täiesti tundmatud. Nad joovad tavaliselt punast veini ja ka väheses koguses kohvi (nagu öeldud, siis adventistid ei joo alkoholi ja ka kofeiini sisaldavate jookide tarbimine pole soovitatud).

“Sinise tsooni” eakate inimeste keskmine kalorite tarbimine ei erine nende rahvuskaaslasest (võimalik, et okinawalased on selles suhtes ainuke erand) ja seega ei saa rääkida kalori- või portsjonite piiramisest võrreldes muu elanikkonnaga, mis kuidagi nende pikaealisust põhjendaks. Seega ainukeseks põhjenduseks on mitte toidu kvantiteet, vaid pigem selle kvaliteet, mis mängib rolli nende kogukonna hea tervise tagamisel.

  1. TARBI MÕÕDUKALT PUNAST VEINI

“Sinise tsooni” elanikud ei ole tavaliselt karsklased. Sardiinias on neil komme isegi enam kui klaas punast veini iga päev juua (iga eine kõrvale). See soovitus tundub tulevat sellest, et nad joovad veini, milles on suur hulk flavonoide. See on seetõttu tsipakene kahtlase väärtusega soovitus, sest see spetsiaalne Cannonau vein, mida nad joovad, sisaldab 2-3 korda enam flavonoide kui teised veinid. Seega soovitus “mõõdukalt” veini juua on kindlasti meeldiv kõrvale kuulda, kuid kui sa poodi lähed ja silme ees on erinevatest veinipudelitest kirju, siis kas sa tõesti kujutad ette, et need kõik veinid on täpselt sama koostisega? Et ostad mingi suvalise „peedi” ja kujutad endale ette, et see on tervislik, sest need 100-aastaseks elanud inimesed jõid sama? Nagu kõigi toiduainetega, on ka veinil ja veinil vahe. Seda konkreetset veini on ka uuritud ja leitud, et see sisaldab palju vähi vastu võitlevaid komponente, kuid see ei tähenda seda, et sinu poolt ostetud esimene ettejuhtuv pudel on sama väärtusega. Samuti söövad Sardiinia pikaealised palju leiba. Kuna seal on mehed vahel pikka aega lammastega kodust ära, siis neil on üks spetsiaalne Carasau leib ehk karjuse leib, mida ei ostetud lähimast kauplusest, vaid tehakse ise kodus. See pole päris nii, et me saame mõelda, et ohoh, pikaealised söövad leiba, ja me läheme poodi ja ostame mingi suvalise ülitöödeldud leiva ja arvame, et teeme oma tervisele teene.

Vähi vastu võitlevaid komponente on ka leitud ristõielistes ja rohelistes köögiviljades ning seda ilma alkoholi kahjulike mõjudeta. Mitte et ma ütleks, et sa oma klaasi punast veini ei võiks nautida (joon isegi paar korda aastas) – lihtsalt pole endale mõtet luua illusioone, et see kuidagi su pikaealisusele või südame tervisele kaasa aitab 🙂 On ohutumaid viise (näiteks süües ristõielisi köögivilju või viinamarju, millest ju vein valmistatakse) seda tagada, sest alkoholiga kaasneb suurem vähirisk, tõenäosus sattuda õnnetustesse, saada trauma, jääda sõltuvaks, sel on toksiline mõju meie maksale, ajule ja muudele organitele. Tähele tuleb panna ka seda, et “sinise tsooni” eakad elanikud ei pea nädalalõpus prallet, kus korraga tühja kõhu peale suure hulga veini ära joovad, vaid see toimub väikestes kogustes nädala jooksul eine kõrvale.

„iThrive!” dokumentaalseriaali viiendas osas rääkis dr. Goldhamer, kes on spetsialiseerunud patsientide ravimisele, kelle haigused tulenevad liigsöömisest nagu 2. tüüpi diabeet, kõrge vererõhk, autoimmuunhaigused jne, „tervislikust” veinitrimpamise harjumusest. Ta ütles, et punane vein tõesti sisaldab natukene antioksüdante, mis on tõestatud, et töötab nagu aspiriin ja muudab meie vere vedelemaks. Seega, kui sa toitud peamiselt loomsetest rasvadest ja sul on kõrge risk arterite ummistuseks ning saada insult, siis neelates aspiriini või juues veini, see veidi vähendab su riski saada isheemilist insulti (arterid on ummistunud), kuid mida selle loosungi reklaamijad sulle EI ütle on see, et alkoholi tarbimine kõrgendab su riski saada hemorraagiline insult (ajus lõhkeb veresoon). Nii et kokkuvõttes punase veini joomine su üleüldist insuldiriski ei vähenda: kui sulle on oluline surra just hemorraagilise ja mitte isheemilise insuldi tagajärjel, siis punase veini joomine muidugi aitab 🙂 See antioksüdant sinna veini tuleb viinamarjade nahast, nii et kui sa tahad seda antioksüdanti tarbida, siis söö parem viinamarju! Pole mingit vajadust juua veini koos kõige ebatervislikuga, et seda antioksüdanti saada. Lisaks on selles 7kcal/grammi kohta, mis on peaaegu sama nagu puhast rasva süüa ja seetõttu ongi meestel need n-ö “õllekõhud”.

Kokkuvõttes, kui kõigil teistel soovitatud elu pikendavatel harjumustel pole tegelikult mingeid negatiivseid kõrvalmõjusid, siis vein on siiski alkohol ning on kahe teraga mõõk, kus tuleb plusse ja miinuseid kaaluda. Muidugi, kui sa oled olukorras, kus kavatsed tsipakene alkoholi tarbida, siis muude valikute seast on ilmselt mõttekas punast veini eelistada ja ehk isegi seda sama Sardiiniast pärit Cannonau veini.

  1. ELU EESMÄRGI OMAMINE

Mitte kusagil mujal pole inimestel nii tugevat elueesmärki kui okinawalastel – põhjus, miks nad hommikuti üles ärkavad (ka sel on neil oma nimi: ikigai). Me oleme sama teemat motivatsioonist rääkivas postituses arutanud ja see on aeg-ajalt ka muude teemade all välja tulnud kui oluline tegur, et oma haigustest terveks saada ja teha vajalikud elustiilimuudatused (kasvõi eelmine kord, kui käsitlesime USA endise presidendi Bill Clintoni põhjuseid). Kui sul pole mitte midagi või kedagi, mille/kelle nimel toimetada, siis on raske pikalt, tervelt ja õnnelikult elada. On leitud isegi selline huvitav asjaolu, et eakate inimeste surmad kasvasid pärast 31.12.1999 ehk siis ilmselt need inimesed otsustasid elada nii kaua, et näha millenniumi vahetumist. See põhjus võib olla erinevate inimeste jaoks erinev: et näha oma lapsi ja lapselapsi kasvamas (nagu Bill Clintonil), töö, hobi (nagu tollel sukeldumisega tegeleval 68-aastasel naisterahval, kelle lugu samuti eelmine kord käsitlesime) vms. Selleks võib ka olla mõne uue tegevusega tegelemine nagu uue keele või muusikainstrumendi õppimine, mis annab su elule tähenduse.

Meie ühiskonnas on kaks kõige kriitilisemat aega, kus on suur tõenäosus surra: esiteks, esimese eluea jooksul, ja teiseks pärast pensionile jäämist. Paljud inimesed töötavad pensionieani, kuid kui nende töö ongi ainuke elueesmärk, siis pole ime, et pensionile jäämine tekitab suuri probleeme ning inimesed võivad õige pea pärast pensionile jäämist surra. See puudutab eriti neid inimesi, kelle töö on seotud kõrgema tähendusega nagu õpetajaid, arste, päästetöötajaid (politsei, tuletõrjujad jne). “Sinistes tsoonides” sellist asja ei eksisteeri, et ühel päeval neil oli elus eesmärk ja nad olid vajalikud (sest lapsed oli vaja suureks kasvatada, tööl oli vaja käia) ning järgmisel päeval enam mitte (sest lapsed on üles kasvatatud ja töölt jäädi pensionile). Okinawas pole isegi sellist sõna nagu “pension” olemas.

  1. VÕTA AEG MAHA

Kui meil on eakate inimeste depressioon tõsine probleem, siis “sinise tsooni” eakate seas on see väga madal. Sellele aitavad kaasa hingamisharjutustega tegelemine, tai-chi ja aias toimetamine, mis kõik aitab hoida stressitaseme madala. Tihti tegeletakse oma hobidega vabas õhus teiste inimestega koos, mitte üksi. Ka on inimeste vahel tugevamad sidemed kui meil Lääne maailmas ja veedavad iga päev aega pere ja sõpradega. Samuti on “sinise tsooni” inimestel positiivne ellusuhtumine.

USAs Loma Lindas elavad Seitsmenda Päeva Adventistid peavad oma religiooni tõttu 24-tunnist “hingamispäeva”, mis aga erinevalt teistest pole mitte pühapäeval, vaid laupäeval. Ja pole vahet, millised on nende töö- või koolikohustused – sel ajal nad keskenduvad oma perele, sõpradele, religioonile ja loodusele, mitte ei tee tööd ega kodutöid. Nii käivad nad terve perega absoluutselt iga nädal looduses jalutuskäikudel, millele järgneb teiste adventistidega koos naturaalsest taimsest toidust pikniku pidamine. Ja see pole midagi, mida nad teevad paar kuud projekti korras, kuni ära tüdinevad ja koju sohvale televiisori ette maanduvad, vaid nad teevad seda absoluutselt iga nädal, kuust kuusse, aastast aastasse. Nad väidavad, et see vähendab nende stressi, tugevdab sotsiaalseid sidemeid pere ja sõpradega ning tagab järjepideva füüsilise aktiivsuse.

Dan Buettner toob oma “sinistest tsoonidest” rääkivas raamatus välja 107-aastase Sardiinia naisterahva nõuande noorematele inimestele: “Elu on lühike. Ära jookse nii kiiresti, sa võid selle maha magada.” Lääne maailmas me tegutseme tihti vastupidiselt joostes staatuse, saavutuste ja materiaalse rikkuse järele. Kahjuks on vahel ainukeseks asjaks, mis meid lõpuks peatuma sunnib, raske haiguse diagnoos…

  1. KUULUVUS

Terved 100-aastased on igal pool usklikud ja on osa religioossetest kogukondadest. Sarnaselt teistele “sinise tsooni” eakatele, on ka Sardiinias madal vaimsete probleemide tase, vähe depressiooni ja kõrge psühholoogiline heaolu. Sardiinias elavate “sinise tsooni” elanike vaimset tervist on ka uuritud ja on leitud, et “positiivne kohanemine” ja tugevad sotsiaalsed sidemed tunduvad olevat määrava tähtsusega nende hea mentaalse tervise jaoks. Eluraskustega kohanemise ja sotsiaalse toetuse olulisust seoses hea tervisega oleme varem käsitlenud: lühidalt ei ole oluline, millised negatiivsed sündmused (raske haiguse diagnoos, raske vigastus, lähedase surm vms) sul elus aset leiavad, vaid oluline on see, millise tähenduse sa ise neile annad (näiteks oli meil näide, kuidas ühe inimese jaoks võib abielulahutus tunduda maailma lõpuna, teine peab aga selle tähistamiseks peo maha) ja kuidas sa suudad selle sündmuse tagajärgedega kohaneda.

Sotsiaalsest toetusest rääkivas postituses oli ka lugu Kreeka “sinisest tsoonist” Ikarialt pärit mehest nimega Stamatis Moraitis, kel diagnoositi 9 erineva arsti poolt USAs elades lõppstaadiumis kopsuvähk ja ennustati, et tal on jäänud veel 6-9 kuud elada. Talle pakuti agressiivset ravi, mis poleks lõppkokkuvõttes ikkagi tema elu päästnud ja kuna USAs olid matusekulud kõrged, siis ta mõtles, et ei tee kemoteraapiat, vaid kolib oma viimasteks kuudeks koos abikaasaga kodusaarele tagasi. Nad kolisid naise ja eakate vanematega väiksesse majja, kus ta pöördus tagasi oma usu juurde ja hakkas käima oma vanas kirikus. Kui tema lapsepõlvesõbrad kuulsid, et ta on tagasi, siis hakkasid tal veini, lauamängude ja raamatutega külas käima, et talle seltsi pakkuda. Ta mõtles, et kui ta sureb, siis võib seda juba õnnelikult teha, kuid ta hakkas end järjest paremini tundma. Ta kasvatas aias köögivilju, oli palju päikese ja värske õhu käes, tegi lõunauinakuid, ei vaadanud kunagi kella, päeval kõpitses mahajäetud veiniistanduses ja õhtuti mängis sõpradega doominot. 25 aastat pärast diagnoosi läks ta USAsse tagasi, et oma arstide käest küsida, mis juhtus, kuid tuli välja, et kõik tema arstid olid juba ammu surnud. Ta ise suri lõpuks 2013. aastal, umbes 40 aastat pärast diagnoosi, 99-aastaselt ja mitte vähki.

Sotsiaalne toetus ja teiselt poolt isolatsioon võivad vahel olla isegi olulisemad tegurid sinu tervislikus seisundis kui see, mida sa sööd ja kui palju end liigutad. Eakad sardiinlased on ka väga aktiivsed ühiskondliku vaba aja veetmises, mitte ei istu üksi kodus nagu meil see tihti kipub olema. Kusjuures tihti hõlmavad need tegevused aju kasutamist, mis soodustab vaimset tervist. Aga mis võimalused on neil, kes tunnevad, et religioon ei ole nende jaoks (ehk siis enamik eestlastest)? Kuuluvus ja kogukonnatunne ei pea ju tegelikult olema seotud religiooniga, vaid võib ju sama hästi põhineda pere-, sugulus- ja sõprussidemetel või näiteks hobidel.

  1. PEREKOND ON PRIORITEET

Kõik “sinised tsoonid” tõstavad perekonna esikohale ja kõige edukamad 100-aastased olid enamasti abielus, neil olid lapsed ja nende elu oli ehitatud perekonna ümber. Neil ei eksisteeri hooldekodusid, sest eakatel on tähtis ja aktiivne roll täita vabalt nende 90ndate eluaastateni, seega nad elavad oma peredega ja nende hooldekodusse panek on perekonna jaoks isegi häbiasi. See komme, mis oli levinud ka vanade eestlaste seas, kus mitu põlvkonda elavad ühe katuse all, on tegelikult väga tervislik.

  1. VALI “OMA INIMESI” HÄSTI

Seda punkti võib pidada kõige olulisemaks, et oma elustiili paremaks muuta. “Sinise tsooni” inimestel toimub see loomulikul teel – näiteks on sardiinlased lihtsalt isoleeritud geograafiliselt. Adventistid aga sõbrustavad tavaliselt teiste adventistidega, sest kuna nad söövad tervislikku toitu, ei suitseta, ei tarbi alkoholi ega söö hamburgeri või muud rämpstoitu, siis neil pole eriti midagi ühist keskmise ameeriklasega, kes nende kogukonda ei kuulu. Sellise kultuurilise isolatsiooni teine pool on aga see, et neil pole ka keskmise ameeriklase haigusi ja elavad neist kümnendi kauem.

Kuigi religioon, grupikuuluvus ja kogukonnatunne aitavad pikaealisusele absoluutselt kaasa, siis mitte keegi ei ütle, et see peab põhinema religioonil. Nagu varem mainitud, võib see ju sama hästi põhineda pere-, sugulus- ja sõprussidemetel. Sel juhul peavad need siiski tervist toetama, sest kui sa veedad aega joomakaaslastest sõpradega või kogunemine peab ilmtingimata hõlmama liha grillimist (ka köögivilju saab väga edukalt grillida) ja hiljem selle söömist, siis ilmselgelt see su elueale ja tervisele kaasa ei aita 🙂 Seda on palju tõestatud, et kui kolm su kõige lähemat sõpra on ülekaalulised, siis sul on 50% tõenäosus samuti ülekaaluline olla, sest ilmselt käite siis koos näiteks kiirtoidukohtades söömas, meelistegevused hõlmavad midagi sellist, mis on seotud istumise, mitte füüsilise aktiivsusega jne. On raske suitsetamist või joomist maha jätta, kui kõik su ümber suitsetavad ja tarbivad alkoholi. Ja see ei kehti ainult tervise kohta. Kui kolm su lähimat sõpra on negatiivsed virisejad, siis kuidas sa ise saaksid teistsugune olla? Isegi, kui sa ei soovi, on see lihtsalt nii nakkav! Kui su eesmärgiks on olla rahaliselt sõltumatu, siis ilmselt pole kõige mõttekam palju aega veeta inimestega, kel on vaese inimese mõttemaailm ja pidevalt raha vähesuse üle kurdavad. Sarnane tõmbab sarnast. Seega vali oma ümber olevaid inimesi hästi, vähemalt neid, kes ei ole sulle sünniga ellu kaasa antud ja keda sul on võimalik valida. On palju lihtsam teha tervislikke valikuid, kui su ümber olev keskkond ja inimesed seda soodustavad.

Me armastame mõelda Jaapanist kui arenenud ja jõukast riigist, kuid pikaealisus on kõige kõrgem hoopiski Jaapani ühes vaesemas provintsis. Peale selle, et seal on maailma kõrgeim pikaealiste ja üle 100-aastaste inimeste osakaal, elavad seal 80-90-aastased nagu neist 30 aastat nooremad inimesed mujal. Sealt leiad sa 100-aastaseid inimesi, kes ei mõtlegi veel pensionile jääda. Ka Sardiinias on selle regiooni sotsiaalmajanduslik staatus madal. Sama lugu on haridusega. Sardiinias tehtud uuring 64-96-aastastega näitas, et 79% neist oli vähem kui 9 klassi formaalset haridust. Kui Californias elavad ameeriklased välja arvata, siis tegelikult kõik teised on pigem tagasihoidlike majanduslike võimalustega looduslähedased inimesed.

Seda on isegi peetud nende tsoonide puhul anomaaliaks, sest üldiselt näitavad uuringud, et madal hariduslik ja sotsiaalmajanduslik staatus on seotud halvema füüsilise ja vaimse tervise, madalama heaolu ja kõrgema suremusega. Samuti, et vaesed inimesed on enamasti ülekaalulisemad, söövad ebatervislikumat toitu ja liigutavad end vähem. Kuid mitte “sinistes tsoonides”. Seega parem psühholoogiline heaolu ja pikaealisus eksisteerib vaatamata vähestele välistele ressurssidele (piiratud haridus, tervishoiuteenuste kättesaadavus, finantsilised vahendid). See teadmine peaks olema lohutav igaühele, kes arvab, et ta mingil põhjusel jääb tervishoiu poolt pakutavast kõrvale. Kui sa sead oma elu, oma kodu- ja töökeskkonna ning sotsiaalse elu nii, et see pidevalt soodustab käituma pikaealisust ja tervist toetavalt, siis muudel asjaoludel ei tohiks olla suurt tähtsust. Kui sul on mingi krooniline haigus ja tunned, et sul napib ressursse, siis see peaks olema eriti suureks motivaatoriks, et oma tervise eest hoolitsemine enda kätte võtta ja üritada ravimitest vabaneda.

Samuti võiks arvata, et kuna osad neist kohtadest on väga isoleeritud, siis on need inimesed võitnud geneetilise loterii, kuid see pole kinnitust leidnud, sest need pole üldiselt homogeensed ühiskonnad. Geenid võivad mängida rolli sardiinlaste puhul, sest nad on ainuke isoleeritud kogukond, ka on nende geene uuritud ja sealt on leitud mingi teatud geneetiline mutatsioon (M26 marker) Y-kromosoomis, mis võib meeste puhul rolli mängida. Adventistide seas on aga isegi erineva rassi esindajaid (valged, mustanahalised, Hispaania päritolu), kelle puhul ei mängi geenid kindlasti rolli.

Ei saa ka öelda, et neil on hea kliima ja lihtne elu ning mis nii viga elada. Need kõige kauem elavad Sardiinia mehed veedavad aastas kuni 5 kuud oma lammastega mägedes kodust eemal – kindlasti mitte lihtne! Nad kõik on teinud/teevad üsna rasket füüsilist tööd. Nagu nägime on need kohad enamasti pigem kesiste ressurssidega ja neil pole ligipääsu sellisel tasemel tervishoiule nagu meil.

Kas meil on võimalik elada tervelt 100 aastaseks nagu nemad? Suurim erinevus on vast see, et neist keegi pole kunagi otsustanud 100 aastaseks elada, vaid see on nendega lihtsalt “juhtunud”. Nad pole teadlikult pähe võtnud mõtet, et ma söön neid tervislikke toiduaineid ja neist teistest kõnnin kauge kaarega mööda, panen end spordiklubisse kirja, sest päevas peab end natukene liigutama jne. Ma ei tea, kas see toimib, kui võtta vastu teadlik otsus, ja kas seda ei peaks juba siis, ütleme, et keskkoolis tegema, et valida endale selline rahulikus tempos kulgev töö, kus oleks palju liikumist, värskes õhus toimetamist jne? Kui me ikka oleme oma töö tõttu aastakümneid pingile ja arvuti taha naelutatud, siis need lühikesed käigud tualetti, kolleegi laua juurde või printeri juurde pole ikkagi sama, mis nende vaikne toimetamine terve päeva jooksul. Ma pole kindlasti ainuke, kellele tundub, et nende “siniste tsoonide” eakate elu on üpris erinev sellest, millega meie harjunud oleme. Ma pole kindel, kas ma pikaealisuse nimel oleksin võimeline kuskil mägedes isolatsioonis elama ja terve päev rahulikus tempos aiatöid tegema. Mina olen näiteks harjunud elama „põnevust” täis elu suurte tõusude ja mõõnadega. Lapsepõlves oli see mulle peale sunnitud ja tundub, et see on põhjustanud ka mu hilisemas elus teatud annuses „draama” pidevat otsimist: kui seda pikka aega pole ja kisub rutiinseks, siis ma lähen seda otsima, et end elusana tunda. Seega võib olla see rahulik kulgemine, millega need inimesed tunduvad tegelevat, pole päris minu jaoks.

USAs elavad adventistid on selles mõttes võib olla minusugustele linnainimestele lohutuseks, et sa ei pea kolima kuskile eraldatud mägedesse selleks, et elada pikka ja tervislikku elu. Kõigist neist “sinistest tsoonidest” elavad nemad meiega kõige sarnasemas elukeskkonnas – pean selle all silmas seda, et nad on võrreldes teiste “sinise tsoonide” elanikega haritumad, teevad 21. sajandi tööd (ilmselt meist enamik ei ole karjused), elavad linnas ebatervislike ahvatlustega keskkonnas, sõidavad autodega, kasutavad kaasaegset tehnikat jne. Ühesõnaga nad elavad “tsivilisatsioonis” 🙂 Neid on väga palju uuritud, sest nad on tõeline anomaalia USA üldises ühiskonnas oma tervislike näitajate poolest. Ja see erinevus tuleb otseselt nende isiklikest VALIKUTEST teatud asju teha ja teatud asju oma elus mitte teha, mis on absoluutselt kõigile meist kättesaadav. Neil tuleneb tervisliku toidu ja elustiili valik usulistel põhjustel, kuid sama valiku võib teha misiganes põhjustel – näiteks enda ja oma lähedaste tervise nimel, selleks ei pea Seitsmenda Päeva Adventistiks hakkama 🙂

Spetsialistid kinnitavad, et sel viisil on võimalik oma elule kümmekond kvaliteetset aastat lisada, millest sa muidu ilma jääksid. Ükskõik millise printsiibi kasutuselevõtt neist üheksast ja ükskõik millises eas sa hetkel oled, parandab su oodatavat eluiga. Minu arvates on see tore, et nende inimeste elude pealt on näha, et see, mida valdav enamik teaduslikku kirjandust tervisliku elustiili kohta on aastakümneid näidanud, on täpselt see, kuidas need inimesed on elanud: peamiselt taimne töötlemata toit, regulaarne, madala intensiivsusega füüsiline aktiivsus, perekonda ja headesse suhetesse investeerimine, elueesmärgi omamine ja millessegi uskumine.

Blue Zones veebilehel on 6 osast (iga osa all on 3-12 küsimust) koosnev test, mis ennustab su elu pikkuse, tervena elatud aastad ja annab sulle sinu andmete põhjal näpunäiteid, kuidas oma elu pikendada. Küsitakse sünniaastat, sugu, elukohta, etnilist päritolu, pikkust, kaalu praegu ja kaks aastat tagasi, sissetulekut, haridustaset, suitsetamist viimase 5 aasta jooksul ja kui mitu korda päevas, krooniliste haiguste olemasolu, füüsilise aktiivsuse ja meeleolu kohta, kui kaua sa magad jne. Üldiselt olid küsimused kerged, vaid toitumise kohta oleks hea, kui sa oleksid oma viimast 7 päeva teadlikult jälginud – minu jaoks puu- ja köögiviljade tarbimise küsimus ei olnud raske, sest ma tean kindlalt, et ma tarbin enam kui seal pakutud maksimum, ja ka liha- ja piimatooted oli kerge, sest see on mul 0, samas teraviljade, ubade ja pähklite tarbimise juures tekkis mul tõsine küsimus.

Kui tuli küsimus kroonilise haiguse (diabeet, südamehaigused, vähk) diagnoosi kohta, siis ma mõtlesin, et sinna mu pikk eluiga läheb, aga siiski ennustatakse mulle minu praeguse elustiili juures 84,4 aastat, mis ületaks ju eesti keskmise naise eluiga:

Terveid aastaid on ainult 36, mis on niigi 7 aastat rohkem kui mul reaalsuses nautida õnnestus, aga kuna nad ei küsinud vähidiagnoosi saamise aastat, siis nad arvestasid antud hetke. Mulle antakse ka mõned soovitused, mille järgimisel võiksin oma eluiga 3 aasta võrra pikendada. Esimese asjana palutakse mul veini jooma hakata, mis on tõesti viimastel aastatel mu nõrk koht olnud 🙂 Muidugi tuleb sellelaadseid teste võtta kui meelelahutust, aga samas näitavad testis esitatavad küsimused siiski ära punktid, mis on pikaealisuse juures olulised ja millele oma elus tähelepanu pöörata. Ma lasin oma elukaaslasel ka selle täita ja talle ennustati 88,5 aastat võimalusega seda veel 7 aasta võrra pikendada. Kuigi tal pole väga häda, sest ta ei suitseta, ei joo alkoholi eriti, käib 4 korda nädalas jooksmas, erinevalt minust pole ühtegi kroonilise haiguse diagnoosi ja kodus sööb enamasti naturaalset taimset toitu, siis väljaspool kodu sööb ta umbes 3 korda nädalas kiirtoidukohas. Seega, see tulemus oli mulle natukene üllatav ja ma ikka küsisin üle, kas ta vastas ausalt oma puu- ja köögiviljade ning kiirtoidu tarbimise kohta 🙂

Dr. Thomas Perlsi, kes tegeleb samuti pikaealisuse uuringutega, hinnangu kohaselt on igaühel võimalik kuni 8 aastat oma elule lisada, kui tervislikult toituda, olla füüsiliselt aktiivne ja omada tervislikku elustiili (näiteks mis puudutab suitsetamist ja muid ebatervislikke harjumusi). Ja suure tõenäosusega oleksid need n-ö head, kvaliteetsed aastad. Ta on ka loonud “100 aastaseks elamise kalkulaatori” (“Living to 100 Life Expectancy Calculator”). See on tsipakene pikem küsitlus, mis koosneb 5 osast:

  1. isiklikud andmed (haridus, suhte staatus, stressitase, tööle kulutatud tunnid, magamine jne);
  2. elustiil (elukoht, autos turvavöö kasutamine, kohvi ja tee joomine, aktiivne ja/või passiivne suitsetamine, alkoholi tarbimine, riskantne seksuaalkäitumine, hambaniidi ja päikesekreemi kasutamine);
  3. toitumine (pikkus ja kaal, töödeldud liha söömine, liha grillimise harjumused, piimatoodete kasutamine, kaltsiumi toidulisandi võtmine, milliseid snäkke sa toidukordade vahel sööd, kui tihti sööd punast liha, lisatud suhkrutega tooteid, valgeid süsivesikuid nagu saia, valget riisi jne, kui tihti füüsiliselt liigutad ja kuidas veedad vaba aega);
  4. meditsiiniline ajalugu (väljaheide vähemalt iga 2 päeva järel, üldkolesterool, LDL- ja HDL-kolesteroolitase, ülemine ja alumine vererõhk, diabeedi olemasolu, veresuhkrutase, kas sul on olnud infarkt)
  5. perekondlik taust (kui vanad ja terved on su ema ja isa, kas kellelgi perekonnas on olnud diabeeti, südamehaiguseid, vähki, kas su vanavanematest on keegi elanud 98-aastaseks, kui vanalt sünnitasid oma viimase lapse).

Kui enamike nende küsimuste puhul sa juba tead, mis sulle eluaastaid juurde annab või mis maha võtab, siis osad asjad olid minu jaoks küsimärgiga. Kuna ma ei ole kursis Dr. Thomas Perlsi töödega ja ma ei tea tema põhimõtteid teatud teemade suhtes, siis mul pole näiteks õrna aimugi, et kas asjaolu, et ma piimatooteid ei tarbi, võttis mul aastaid maha või andis juurde? Piimatooted sisaldavad suures koguses küllastatud rasva, põhjustab kehas põletikku, mängib meie hormoonidega, valdav osa maailma rahvastikust ei ole suutelised laktoosi taluma, “sinise tsooni” elanikud ei tarbi seda jne, kuid teiselt poolt me kõik teame, mis põhjustel riiklikud kanalid (või neid mõjutav toiduainetetööstus) peavad piima tarbimist oluliseks (tugevad luud jne).

Samuti aspiriini osas – osad uurijad arvavad, et me kõik peaksime iga päev võtma väikse doosi aspiriini (n-ö südameaspiriin). Vahetult pärast oma keemiaravi lõppu sattusin lugema uuringut, et beebiaspiriini igapäevane võtmine aitab ennetada vähki ja ma võtsin neid mingi 2-3 kuud, kuni ma otsustasin, et ma olen selleks ikkagi liiga noor, et kogu oma ülejäänud elu juba mingit tabletti süüa. Nagu iga ravimi puhul, ei ole ka aspiriini tarvitamisel ainult kasutegurid, vaid sellega kaasnevad ka riskid (sisemine verejooks ei kõla just kõige paremini) ja sa pead siis kaaluma neid plusse ja miinuseid. Mina otsustasin, et see pole seda väärt. Alles palju hiljem sain teada, et aspiriini koostisosa leidub väga paljudes taimedes ja taimetoitlastega tehtud uuringud on näidanud, et nende veres on seda sama palju kui inimestel, kes igapäevaselt beebiaspiriini tarvitavad. Seega, nüüd ei veena mind küll keegi oma raha iga kuu apteeki viima ja riskima kõrvaltoimetega, kui ma saan sama kasuteguri puu- ja köögivilju ning maitsetaimi süües ilma igasuguse riskita. Mul on küll kahtlane tunne, et antud testis sain selle valiku eest miinuse, kuid silmas tuleb pidada seda, et need testid on ju alati tehtud keskmisele inimesele, kes toitub vastavalt riiklikele toitumisuuringutele üsna ebatervislikult – seega on need soovitused tehtud vastavalt sellele informatsioonile.

Sama lugu kaltsiumi toidulisandi võtmisega. Ma olen lugenud uuringuid, kus kaltsiumi võtmist toidulisandina (mitte toidust saadav kaltsium) on seostatud infarktiga, samas jälle teame, et seda soovitatakse palju seoses luudega jälle… No, mina seda ei võta, ja ma siis ei tea, kas ma sain selle eest plussi või miinuse. Üldiselt on nende toidulisanditega ikkagi see lugu, et sa ei saa neid suvaliselt võtta n-ö “igaks juhuks”. See pole mõistlik ei tervise ega ka finantsilistel põhjustel. Sul peaks olema tehtud ikkagi vereanalüüs ja KUI midagi võtta, siis ainult seetõttu, et sa TEAD, et sul on seda vaja. Seega, kui mul on veres selle tasemega kõik korras ja ma seda ei võta ning saan selle eest miinuse, siis see on veidi kummaline, aga ilmselt nad arvestavad jälle “keskmise” inimese ja nende kaltsiumipuudulikkusega. Ainukesed kaks toidulisandit, mida võib julgelt võtta, on D-vitamiin (kõigile) ja B12 (eriti veganitele KOHUSTUSLIK!). Olgu, kuidas on, aga selle testi järgi ennustatakse mulle 92 aastat – samas tuleb märkida, et kuigi küsiti diabeedi ja infarkti koha, siis mitte kuskil ei õnnestunud ära märkida, et olen saanud vähidiagnoosi! Seega, ilmselt see on liiga positiivne number 🙂

Aga kes inglise keelt ei valda või ei viitsi seda teha, siis dr. Perlsil on olemas ka lühem variant. Kui sa oled eesti mees, siis pane endale paberile kirja number 73 (eesti mehe oodatav eluiga sünnimomendil), kui sa oled naine, siis 82. Järgnevalt vastad kuuele eluiga kõige enam mõjutavale küsimusele ning hakkad sellele numbrile kas aastaid juurde liitma või maha võtma.

  1. Need, kes elavad 100 aastaseks, oskavad stressiga toime tulla. Ka nende lapsed tulevad stressiga kenasti toime – nende isiksuse omadusi on testitud ja nad saavad väga madalaid hindeid “neurootilisuse” osas (teadupärast on psühholoogias Suure viisiku teooria järgi viis isiksuse omadust ja neurootilisus on üks neist). Need, kelle neurootilisus on madal, on keskmiselt õnnelikumad ja rahulolevamad. Nad ei ela sisemiselt stressi tekitavaid sündmusi üle, neil on võime lasta asjadel minna. Kõrge neurootilisusega inimesed kogevad enam selliseid emotsioone nagu viha, ärevus, mure, hirm, kadedus (ka armukadedus), süütunne, depressioon ja üksindus. Oluline pole mitte see, KUI palju stressi su elus on, vaid oluline on sellega hakkama saada. Kui sul pole “õiget” isiksuse omadust, siis on olemas viise, kuidas sellega toime tulla (jooga, tai chi, mediteerimine, füüsiline aktiivsus, hingamisharjutused jne). Oluline on võtta see aeg, et stressiga toime tulla. Kui sa oled inimene, kes ei suuda stressist lahti lasta, vaid kogud seda endasse, siis võta 5 aastat maha (-5). Kui sa aga tuled hästi stressiga toime, see ei mõjuta sind väga, teed erinevaid asju, et stressiga toime tulla, siis sa jääd oma numbri juurde (ei liida ega lahuta midagi).
  2. Kui sul on perekonnas (vanavanemad, vanemad, onud-tädid) keegi 95-aastane, siis lisa 10 aastat (+10). Kui sul pole ühtegi sellist inimest, siis jääd oma numbri juurde.
  3. Füüsiline aktiivsus. Kui sa liigutad end 30 minutit absoluutselt iga päev (jooksmine, jõutreening, venitused vms), siis sa jääd oma numbri juurde, sest see on vaikimisi kohustuslik miinimum, mida igaüks peaks tegema. Kui sa ei tegele mingi füüsilise aktiivsusega absoluutselt iga päev 7 korda nädalas vähemalt 30 minutit, siis lahuta 5 aastat (-5).
  4. Kui eelmine punkt puudutas füüsilist keha, siis see puudutab aju kasutamist: tegevuste regulaarne tegemine, mis aitavad su aju üles ehitada, midagi, mis oleks sinu jaoks uus ja keeruline. Need võivad olla ristsõnad, sudoku (numbrimõistatus), kõige keerulisemaks oleks uue keele või muusikainstrumendiga mängima õppimine. Kui sa teed selliseid tegevusi, siis saad lisada 5 aastat (+5). Kui mitte, siis jääd oma numbri juurde.
  5. Kui sa oled tervislikus kaalus, siis sa jääd oma numbri juurde. Kui sa oled ülekaaluline, siis lahutad 5 aastat (-5).
  6. Kui sa EI suitseta, siis jääd oma numbri juurde. Kui sa suitsetad isegi 1 sigareti päevas, siis lahutad 15 aastat (-15).

Nüüd saad arvutustehted teha ja oma potentsiaalse elupikkuse teada. Mina jäin Eesti naise keskmisele tasemele – 82 aastat. Mul on kindlasti probleeme stressiga toimetulekul, kuid aju kasutamisega sain oma kaotatud punktid tagasi. Napilt jään geneetikapunktidest ilma, kuna mu tugev Saare naisest vanavanaema suri 93-aastaselt. Mis iganes su punktisumma ka polnud, siinkohal sa vähemalt näed, kus on sinu nõrgad kohad, mille kallal töötada.

Yep, tegelikult polnud kogu selles loos ju midagi uut, ei mingit imetabast pikaealisuse “saladust”, mitte midagi, mida me juba ei teaks, kuid millegi pärast ikkagi ei suuda neid printsiipe oma elus kasutusele võtta, vaid ootame ikka selle “imetableti” leiutamist. Võib olla oleks mõttekam sellest ootusest nüüd loobuda ja päriselt tegutsema hakata 🙂 Suure tõenäosusega me ei saagi oma eluajal enam mingit uut infot selle kohta, kuidas tervemini ja pikemalt elada. See peaks tegelikult olema lohutav teadmine, et kogu vajaminev info ja vahendid on meil juba olemas, tuleb vaid ennast käsile võtta.

Väga vähesed meist võidavad geneetilise loteriiga ja enne kui me 90.-100. eluaastani välja ei vea, ei tea meist keegi, kas meie oleme üks neist väga vähestest õnnelikest. Realistlikum oleks eeldada, et me pole, ja sel juhul on harjumustel ja elustiili väga suur roll selles, millise tulemuse me saame. AGA, kui me vaatleme meie potentsiaalset eluiga sünnil, siis see on siiski päris pikk – eesti naine küll 82 aasta üle nuriseda ei saa, meestega on kahjuks halvemad lood (umbes 73). Pigem on probleemiks see, et need viimased 20 aastat (mehed 19 aastat ja naised koguni üle 23 aasta) on tervis kehv ja elukvaliteet mitte nii kõrge kui tahaks. Selles ma olen küll veendunud, et kui teha see teadlik otsus elada nende üheksa “Sinise tsooni” printsiibi järgi, siis isegi kui aastaid juurde ei võida, siis on see väga suur asi, kui elada need 82 aastat täisväärtuslikult. Surematud pole meist keegi, kuid olenemata oma geenidest, saame me ise teha palju, et vähemalt oma keha potentsiaal maksimaalselt ära kasutada. Me saame aeglustada oma keha vananemisprotsessi piirates toiduga tarbitud kaloreid, mitte suitsetades, tegeledes oma stressitasemega jne. Dan Buettner võtab “sinistes tsoonides” elavatelt 100-aastastelt õpitu lühidalt kokku järgmiselt:

  1. Loomulik liikumine
  2. Õige maailmavaade: tea oma elueesmärki ja võta aeg maha.
  3. Söö targalt: 95% taimne toit, 80% portsjoni reegel ja mõõdukalt punast veini.
  4. Kuuluvus: aseta perekond esikohale, kuulu mingisse (religioosesse) gruppi, kuid vali oma sõpru targalt.

Ja lõpetuseks, kui sind huvitab, miks neid tsoone just sinisteks nimetatakse, siis see on täiesti juhuslik – nimelt antropoloogid, kes maailmas neid kogukondi otsisid, tõmbasid kaardi peal nende kohtade ümber sinise markeriga ringid ning omavahelistes vestlustes viitasid neile kui “sinistele tsoonidele” 🙂

 

Kasutatud kirjandus:

Buettner, D. “The Blue Zones: Lessons for Living Longer from the People Who’ve Lived the Longest,” National Geographic Society, 2008.

Cantwell, JD. On John Keats and Blue Zones. Taylor & Francis Ltd, 2016; 29(2): 220–223.

Fastame, MC., Hitchcott, PK., Mulas, I., Ruiu, M., Penna, MP. Resilience in Elders of the Sardinian Blue Zone: An Explorative Study. Behavioral Sciences, 2018, 8(3), 1-16.

Fraser, GE., Shavlik, DJ. Ten years of life: Is it a matter of choice? Arch Intern Med, 2001; 161(13): 1645-52.

Mishra, BM. Secret of Eternal Youth; Teaching from the Centenarian Hot Spots (“Blue Zones”). Indian Journal of Community Medicine, 2009, 34(4), 273-275.

Orrù, A., Brizzi, M., Sanna, E. There is a Geographical Area of Extreme Longevity (blue Zone) in Sardinia? Journal of Biological Research, 2012, 85(1), 139-140.

Poulain, M., Herm, A., Pes, G. The Blue Zones: areas of exceptional longevity around the world. Vienna Yearbook of Population Research, 2013, 11, 87–108.

Willcox, BJ., Willcox, DC. Caloric restriction, caloric restriction mimetics, and healthy aging in Okinawa: controversies and clinical implications. Curr Opin Clin Nutr Metab Care, 2014; 17(1): 51-8.

Willcox, DC., Scapagnini, G., Willcox, BJ. Healthy aging diets other than the Mediterranean: a focus on the Okinawan diet. Mech Ageing Dev, 2014; 136-137: 148-62.

Willcox, DC., Willcox, BJ., Todoriki, H., Suzuki, M. The Okinawan diet: health implications of a low-calorie, nutrient-dense, antioxidant-rich dietary pattern low in glycemic load. J Am Coll Nutr, 2009; 28.

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *