„Ela pikalt ja hästi!” KUUES OSA: Vähiga elamine

Antud episoodis rääkisid oma lood 3 vähidiagnoosi saanud inimest. Saates nimetatakse neid vähi üleelanuteks või ellujääjateks (survivors) nagu ingliskeelses maailmas kombeks. Mulle pole see sõna kunagi meeldinud, õnneks eesti keeles see ei kõla eriti ja seetõttu meil pole kombeks end „ellujääjaks” kuulutada. Minu probleem selle sõnaga seisneb selles, et ma ei saa päris täpselt aru, kus on see piir, kus sa tunned, et sa oled nüüd sellest haigusest täiesti vaba? Minu kogemusena ja nii palju, kui ma olen teiste käest kuulnud, kui sa oled vähidiagnoosi saanud, siis tegelikult ei teki kunagi seda tunnet, et ma saan mingil hetkel kergemalt hingata. Mulle tundub alati väga kummaline, kui keegi on aastakese vähist vaba olnud ning ütleb, et ta on ellujääja. Aasta on nii lühikene aeg, isegi see 5 tervena elatud aastat, mil Eestis meid nö „tervenenuks” kuulutatakse, on väga lühikene aeg, et selle üle hõisata. Antud inimesed on vähivabalt elanud vähemalt 13 aastat, mis on muidugi juba kaks korda rohkem kui mina, nii et võib olla siis juba saab.

Esimeseks kõnelejaks oli naisterahvas, kellel diagnoositi rinnavähk 13 aastat tagasi. Ta leidis endal ise rinnast sõlme, mida läks arsti juurde kontrollima. Tuli välja, et tal on kõige agressiivsem rinnavähivorm. Ta võrdles diagnoosi saamist kui kehavälist kogemust. Ta leidis, et see on kummaline, et sa tegelikult ei tunne end haigena, kuni sa lihtsalt leiad oma rinnast tüki ja halvasti hakkad end tundma alles ravi (keemiaravi) ajal. Ta andis oma intervjuud koos abikaasaga, kes rääkis ka enda tunnetest tol ajal, ning tuli välja, et diagnoosi saamise järel oli tema see, kes minestas. Ta ütles, et tal pole siiani mingeid mälestusi 3 nädalast pärast diagnoosi, tal pole õrna aimugi, mis ta sel ajal tegi, sest kõndis ringi nagu zombi. Naise jaoks kestis see esialgne šokiperiood pikemalt ja kuna ta polnud valmis tegema mingit uurimistööd selles osas, et mida edasi teha, siis selle töö tegi ära tema abikaasa. Mina tundsin pärast diagnoosi saamist sama – ma näiteks üritasin vähifoorumit lugeda, et infot leida, kuid see tundus kõik nii depressiivne, et ma ei suutnud seda lugeda. Ma sain samuti infot/soovitusi oma perekonnaliikmete ja sõprade käest, kes olid võimelised neid asju lugema. Nad ütlesid, et said haiglast ka palju infot ning isegi liiga palju, sest seal üritati neid ette valmistada absoluutselt igaks elujuhuks, millest suur osa nende puhul ei kehtinud. Kes luges mu artiklit notseeboefektist, siis seal räägin ma oma kogemusest, kus mulle seletati ka viimse detailini kõik võimalused ära ja ma lahkusin sealt teadmisega, et lisaks muudele kohutavatele asjadele, jään ilma nii juustest, kulmudest kui ka ripsmetest, mis minu puhul üldse hiljem tõeks ei osutunud. Naisterahvas läbis operatsiooni ja keemiaravi nagu mina. Ta rääkis ka oma esimesest keemiasessioonist, kuidas ta abikaasa ei suutnud vaadata, kuidas see mürk tema naise kehasse läks, sest seda on läbi veenide näha, ja selle saaja tunneb, kuidas see soontes tervesse kehasse edasi läheb. Ta rääkis, et tundis end väga haigena umbes 2-3 päeva pärast seda ning siis hakkas aeglaselt ellu tagasi tulema. Mina olin ka alati 3 päeva täiesti rivist väljas. Naise abikaasa ütles, et naine oli tegelikult rivist väljas terve nädala ja ta oli kodus ning magas palju. Ta avaldas imestust, et on naisi, kes oma haiguse hoiavad teiste eest saladusena või kelle abikaasad nad sel raskel ajal üksi jätavad ning nad peavad lisaks haigusele igapäevaeluga toime tulema. Ta ütles, et kõik kohustused lastega seoses jne olid sel ajal tema peal, ta rääkis oma tunnetest, et ta tundis suurt üksildust, ta ei teadnud, kuidas oma naist toetada ja mõista, mida ta läbi elab. Ta ütles, et ta lihtsalt mõtles, et ta peab sellega hetkel toime tulema, sest see ei kesta igavesti. Naine ütles, et tema elas lihtsalt päev korraga, kuigi ta tavaliselt on inimene, kes armastab asju ette teada ja planeerida, aga siis elas ta päev korraga ning kuulas oma keha – kui tundis end väsinuna, siis läks voodisse jne. Keemiaravile järgnenud nädalatel hakkasid nad käima jalutamas, alguses lühidalt, aga hiljem tegid juba mägedes 5km. Neil olid omad rituaalid – nad kordasid iga päev kahte konkreetset psalmi piiblist (tuleviku ja tänulikkuse kohta), mis neile lõpuks pähe jäid. Vahel oli naisel nii kehv tuju, et ei suutnud neid psalmis olevaid sõnu välja öelda, siis abikaasa ergutas, et ta ikkagi seda teeks. Naine pidi nende psalmide ütlemise ajal ka naeratama, sest ta abikaasa oli lugenud selle kohta, kui oluline see on.

Selle naisterahva abikaasa oli arsti käest küsinud, mis selle vähi tekitas, ja arst oli vastanud, et see on elustiilihaigus – midagi teie elustiilis, kuidas te elate, kuidas te töötate, kuidas te mõtlete, kuidas te sööte ja joote, midagi selles kõiges või nende tegurite kombinatsioon põhjustas vähi. Ma pean ütlema, et see kõik kõlab liiga hästi, eriti, kui arvestada, et ta sai diagnoosi  7 aastat enne mind – ma soovin, et minu onkoloog oleks mulle pooltki sellest maininud selle asemel, et anda mulle sõnum, mille mina sain. Selle tulemusena hakkas naise abikaasa nende elu analüüsima, luges raamatuid ja viis end kurssi kantserogeenidest ilutoodetes nagu juuksevärvid ja deodorandid. Viis end kurssi toitumisega, mis on toidud, mis võivad vähki tekitada (piim ja piimatooted, vein, peekon). Ta naine tegi väga stressirikast tööd ja mitte lühiajaline stress, vaid 2-3 aastat väldanud stress. Ja ta jõudis järeldusele, et need kõik asjad olidki nende elustiilis olemas. Nad tegid väga vähe trenni, sõid palju praetud toitu jne – nad jõudsid järeldusele, et neil oli palju riskifaktoreid vähi saamiseks. Seejärel nad hakkasid neid asju oma elust elimineerima ja tegid muudatused oma spirituaalsel, mentaalsel, toitumise, füüsilise aktiivsuse jne tasemel. Nad loobusid lihast, praetud toidust, mitteorgaanilisest toidust, ei vaadanud enam uudiseid, lõpetasid oma ajalehetellimused jne. See kõik kõlas väga selle moodi, mida mina samuti tegin. Ma olin varem kuulnud, kuidas haritud ja rikkad ettevõtjad kõva häälega kuulutasid, kuidas nad uudiseid ei loe ega vaata, ja ma mäletan, et ma ei suutnud kuidagi seda mõista, sest eluga tuleb ju kursis olla! Pärast diagnoosi ja samuti kogu seda analüüsiprotsessi jõudsin lõpuks arusaamiseni, et valdav enamus, mida meile uudistes näidatakse/räägitakse on negatiivne ja asjad, mille osas ma ei saa mitte midagi ette võtta. Miks ma pean nende negatiivsete uudistega oma pead ja hinge prügistama? Näiteks Õhtulehe lugejad – kas need inimesed, kes regulaarselt seda loevad, saavad üldse jääda kõigest sellest puutumatuks? Mulle piisas vahel vaid kioskis esilehe nägemisest, et mõista, et mul on palju parem kõige selleta.

Nad põhimõtteliselt loobusid oma elustiilis kõigest, mis võis vähi tekitada, ja keskendusid ellu jäämisele. Samal ajal sai täpselt sama vähidiagnoosi kõrge agressiivsusega ka abikaasa nõo naine, kes suri paar kuud pärast keemiaravi lõppu. Lisaks kaotasid nad aasta jooksul vähile abikaasa ema, vanaema ja ühe naise sugulase. Nad ei suutnud isegi leinata, sest neil polnud mingit emotsionaalset tagavara alles, et selle kõigega toime tulla. Nad olid lihtsalt väga fokusseeritud oma teekonnale ja eesmärgile jääda ellu. Nad rääkisid, et olid alguses toitumise osas üpris õnnetud, nad olid mitu kuud taimetoitlased ja üritasid samal ajal end harida. Abikaasa ütles, et ta veetis tunde toidukaupluses, et lugeda toodete peal olevaid silte nende koostisosade kohta. Siis nad leidsid, et sellest tekkis nende ellu veel rohkem stressi, et sellest kõigest üldse mingit kasu võiks tekkida. Ajapikku nad rahunesid maha. Naisterahvas ei läinud enam oma stressirikkale töökohale tagasi, sest see oli tema jaoks peamiseks põhjuseks, miks ta end õnnetuna tundis. Muud asjad tulid hiljem tasakesi tagasi nende elustiili ja nad üritasid pigem leida tasakaalu. Toitumise osas ma päris nendega ei nõustu, sest on võimalik väga hästi toituda kõigi nende kahtlaste toiduaineteta, ja ma päris ei saa aru, milleks poes tunde raisata siltide lugemise peale, kui kõige lihtsam ja ka õigem on jätta ostmata kõik, millel üldse on pakend ümber ja pikk arusaamatute nimedega koostisainete nimekiri 🙂 Nad puudutasid samuti seda teemat, kuidas nad oma lastele uudise teatavaks tegid ja nüüd tagantjärele arvasid, et nad ei tegelenud selle situatsiooniga võib olla kõige paremini, kuid nad ei teadnud täpselt, mida ja kuidas teha, sest selles osas pole mingeid instruktsioone või raamatut.

Naisterahvas ütles, et ta tundis end viimaks hästi alles umbes 2 aasta pärast, kui ta ühel hetkel avastas, et ta ei mõelnudki tol päeval enam vähi peale. Minul läks kindlasti vähem aega, ma arvan, et võib olla aasta, pärast seda kui ma olin otsustanud enam mitte anda vähile oma tähelepanu, lõpetasin sellest teemast rääkimise ja keskendusin parem elamisele (kirjutasin sellest „teisesest kasust” käsitlevas artiklis). Kuid see ei kadunud muidugi täiesti mõttest ära, eriti kehvad olid igal aastal mõned päevad enne arstivisiiti ja samuti, kui mul näiteks kõht valutas, siis esimene mõte oli kohe, et haigus on tagasi. Ma üritasin mõelda ratsionaalselt ja endale öelda, et on nii palju inimesi, kes elavadki päevast päeva mingite seedeprobleemidega, võtavad tabletti ja peavad seda normaalseks ning kunagi ei eelda, et neil võiks vähk olla. Kui aga minul oli mingi kõrvalekalle normaalsest enesetundest, siis esimene mõte oli kohe, et vähk on tagasi, kuigi võib olla lihtsalt sõin midagi (nt mingi valmistoode nagu jäätis või poevõileib), millega mu keha polnud enam harjunud. Ka see naisterahvas ütles, et arsti juures kontrollis käimine, analüüsivastuste ootamine ja mingi muu päästik nagu väsimus, mingi valu vms tõi haiguse jälle mõtteisse. Tema abikaasa ütles minu meelest toreda mõtte, et me elame inimestena eituses, me kõik teame, et me sureme, aga me ei mõtle sellele, me kuuleme lugusid surmast ja me mõtleme, et see on miskit, mis juhtub alati teistega, mitte minuga, kuid vähidiagnoos võtab sinult selle ära. Ma nõustun sellega 100%! Eriti teravalt tundsin ma seda esimesel, teisel ja kolmandal aastal pärast vähidiagnoosi, ma läbisin isegi sellise „pohhuisti” faasi, kus ma tundsin, et ma võin teha mida iganes, ma suudan mida iganes, ma tundsin, et mul pole piire, ma ütlesin välja kõik, mida ma arvasin ja tundsin, mõtlemata tagajärgedele jne. Tervishoiukõrgkoolis panin end näiteks kirja programmi, et minna Prantsusmaale vahetusüliõpilaseks ilma, et ma sõnagi prantsuse keelt oleks osanud. Ma mõtlesin, et pole probleemi, mul on ju mõni kuu aega, õpin ära! Inimesed mu ümber vaatasid mind nagu segast, kuid olukorras, kus sa tunned, et sa võid iga hetk surra, pole enam millelgi tähtsust, mida sa varem olid oluliseks pidanud, naerma ajavad asjad, mille pärast keskmine inimene muret tunneb ja sa isegi veel mõni aeg tagasi muretsesid…see on väga kummaline kogemus, kui sa enam ei karda midagi ega kedagi, sul pole elus midagi kaotada ega tunneta mingeid piire. See faas sai mingil hetkel läbi ja ma isegi igatsen taga seda „võitmatuse” tunnet, kuid ma kindlasti pole naasnud tagasi sinna õnnistatud surma eituse juurde – ka nüüd, 6 aastat hiljem, olen vägagi teadlik oma surelikkusest ning ütleme nii, et ma ei kogu mõtteid ja kavatsusi pensionipõlveks, vaid ma üritan need asjad varem ära teha. Antud naisterahvas ütles, et kuna tal oli agressiivne vähivorm, siis ta pidi arsti juures käima kontrollis 10 aastat, mitte 5 nagu tavaliselt, ja kui ta oli selle 10 aasta piiri ületanud, siis tema arst ütles, et nüüd on tal risk uuesti haigestuda sama, mis kellelgi, kel pole vähidiagnoosi kunagi saanud. Tema jaoks oli see muidugi rõõmusõnum, sest kuna ta oli juba diagnoosi saanud, siis tema riskid olid palju kõrgemad, kuid tegelikult on ka need numbrid kõhedusttekitavad, sest umbes iga kolmas inimene saab millalgi oma eluajal selle diagnoosi.

Selle paari käest küsiti, mida nad tahaksid öelda neile, kes alles saavad diagnoosi ja on selle teekonna alguses. Naisterahvas ütles, et kunagi ei tohi alla anda ega lootust kaotada ja tuleb teha kõike, millesse sa usud. Kui su aeg tuleb, siis see tuleb, kuid pole mingit põhjust enne seda juba alla anda. Ma ise jõudsin mingil hetkel samale järeldusele, et selle asemel, et voodis lage vahtida ja surma oodata, võin selle ajaga midagi palju kasulikumat ja toredamat ette võtta. Nad ütlesid, et positiivne ellusuhtumine ei juhtunud lihtsalt niisama passiivselt, vaid see oli teadlik otsus ja paljude aktiivsete tegevuste tulemus. Ka arst oli neile öelnud, et nende suhtumine on võtmetähtsusega, sest ta on näinud patsiente, kelle ellujäämisvõimalused on olnud väga-väga kõrged, kuid kes on oma diagnoosist nii laastatud, et nad surid (notseebo!). Nad panid tähele, et arstid olid üllatunud iga kord kui nad jälle kontrolli ilmusid, et ta ikka veel elab, aga see oli nende suhtumine, et nad on valmis tegema kõike, et ellu jääda. Naisterahvas ütles, et tuli ette päevi, kus ta ei suutnud alati positiivne olla ja tundis lootusetust, kuid sellest pole hullu, kui vahel nii tunned. Nad tõid samuti välja, et aastaid hiljem nad said aru, et see kogemus oli nende kui paari jaoks tegelikult parim asi, mis võis juhtuda (mitte, et nad seda uuesti kogeda sooviksid), sest näiteks neil oli unistusi, mida nad varem edasi lükkasid, mille nad seejärel ellu viisid, nad reisisid koos mööda maailma, samuti see kogemus lähendas neid, neil tekkis oma „keel” ja nad hakkasid teineteist rohkem hindama. Ma olen tihti kuulnud, et vähipatsiendid ütlevad, et see diagnoos on tegelikult parim asi, mis nendega juhtuda sai, sest tänu sellele nad hakkasid elama, nad tegid midagi, mida varem edasi lükkasid, mida oli hirm teha või polnud aega jne. Ma pole kunagi nii tundnud, vaid pigem vastupidi, et see on kõige kohutavam asi, mis minuga eales on juhtunud, kuid võib olla peab sellest olema rohkem aega möödas ja võib olla 80-aastasena tagasi vaadates saab tõesti sellele kõigele sellise hinnangu anda, kuid mitte veel. Samas ma tunnistan, et see on mind ja mu elu positiivselt mõjutanud ning kindlasti ei saa väita, et see oleks raisatud kogemus, et ma sellest mitte midagi ei õppinud ning soovin minna tagasi aega, mis sellele eelnes – mu elu oli juba enne seda problemaatiline ning tänu sellele kogemusele sain teatud asjad oma elus lahendatud. Naise abikaasa ütles veel ühe toreda mõtte, mida ta oli kuulnud ühes filmis: meil on kaks elu, esimene, mille käigus sa õpid, ja teine pärast seda, mille jooksul sa elad (õpitud teadmistega).

Teiseks kõnelejaks oli III staadiumi käärsoolevähiga noor mees, kes tegi 13 aastat tagasi läbi küll operatsiooni, kuid otsustas keemiaravi mitte teha, sest talle ei tundunud enda mürgitamine tervenemise eesmärgil kuidagi loogilisena. Ta ütles, et ta oli meeleheitel ning ilmselt on tegu uskliku inimesega, sest ta ütles, et ta palus Jumalalt vastust, mida ta peaks tegema, sest keemiaravi lihtsalt ei tundunud talle õige. Kaks päeva hiljem sai ta täiesti ootamatult ühe raamatu (God’s Way to Ultimate Health), kuidas toitumise teel haigustest vabaneda. Selle raamatu autor oli saanud täpselt sama diagnoosi ning loobus nii operatsioonist kui keemiaravist, ja muutis radikaalselt oma toitumist: puu- ja köögiviljad toortoiduna ning palju porgandimahla. Ühe aastaga oli ta kasvaja kadunud. Ta luges seda raamatut ning tundis, et see on vastus tema palvetele. Ta ise oli väga põnevil, kuid tema naine ja kõik teised pereliikmed olid mures ja ütlesid, et ta teeb valesti, et keemiaravist loobub. Nad rääkisid talle, et alternatiivravi ei tööta, et kui keemiaravist oleks midagi paremat, et kas siis arstid ei teaks ja ei pakuks seda, ning kõigil oli jagada lugusid inimestest, kes olid keemiaravist loobumise järel surnud. See kõik tekitas temas palju segadust, kahtlusi ja ärevust, kuid ta ütles, et ta on kangekaelne ning otsustas ikkagi oma plaaniga edasi minna. Läks poodi, ostis endale mahlategemise masina ja palju orgaanilisi puu- ning köögivilju. Ta läks üleöö toorele vegantoidule üle. Kogu mõte oli tagasi minna loodusliku toitumise juurde, kus inimene sõi tooreid vilju nende loomulikus olekus. Orgaaniline toit, ei mingeid väetisi, keemiat. Ei mingit töödeldud toitu, rämpstoitu, liha- ega piimatooteid. Ainult puu- ja köögiviljad. Talle tundus see loogiline, et kui minna tagasi toitumise juurde, mis on sellisel kujul nagu loodus on selle loonud, siis see aitab ta kehal terveneda. See töötas selle raamatu autori jaoks ja ta mõtles, et miks see ei võiks tema jaoks töötada. See kõik tundus talle palju parem kui enda keemiaraviga mürgitamine, mis hävitab ta immuunsüsteemi, muudab vähi agressiivseks, võib tekitada uusi vähikoldeid kehas jne. Ta leidis endale naturopaatilise arsti ja integreeriva meditsiini onkoloogi, kes teda toetasid, ja kuigi ta abikaasa oli alguses väga skeptiline, siis ta toetas teda. Sel teekonnal tal olid vahel ikkagi kahtlused, kas ta ikka teeb õiget asja, sest tal polnud palju toetust, aasta oli 2004 ja polnud Facebooki ega Youtube’i, toetusgruppe ega kasulikku informatsiooni Internetis, nii et ta tundis, et ta on täiesti üksi ja otsis mingeid märke, mis talle kinnitaksid, et ta teeb õiget asja. Ja ta sai neid märke, elus hakkasid juhtuma imelised asjad ja vajalikud inimesed ilmusid välja hetkedel, kui tal just kõige enam toetust oli vaja jne. Nüüd, 13 aastat hiljem on ta enda sõnul oma elu parimas vormis. Intervjueerija küsis tema emotsioonide kohta pärast diagnoosi. Ta ütles, et ta kartis tuleviku peale mõelda, tal oli tuleviku ees hirm ja see oli suur pingutus uskuda, et tal üldse on tulevik. Ta abikaasa jäi umbes 4-5 kuu pärast rasedaks ning see pani ta mõtlema tulevikule. Enne seda oli tema peamiseks motivatsiooniks see, et ta ei tahtnud, et ta vanemad peaksid oma ainukese lapse matma, ja samuti tema abikaasa. Ta mõistis, kui oluline ja mõjuvõimas on vähipatsiendi jaoks teha tulevikuplaane. Ma nõustun sellega täielikult ja ka uuringud näitavad, et inimesed, kellel on olemas elumõte, mingi siht elus, jäävad suurema tõenäosusega ellu.

Kolmandaks kõnelejaks oli vanem preestrist meesterahvas, kes sai melanoomi diagnoosi 26 aastat tagasi. Ta rääkis, et ta ei kartnud surra, kuid ta oli väga kurb, et see asi nimega elu on läbi, sest ta ei tundud, et ta oleks eriti elada jõudnud (ta oli 48-aastane). Ma suudan sellega täielikult samastuda, sest kuna ma olin just hiljuti 29 saanud, siis esimene mõte, mis peast läbi jooksis, olid kõik need asjad, mida mul elus kunagi ei teki võimalust teha ega kogeda. Ma arvan, et ma samuti ei tundnud hirmu, vaid tundsin lihtsalt elamata jääva elu pärast kaotusevalu. Hirm tuli pigem hiljem seoses keemiaravi ja kõrvaltoimetega. Nüüd, 74-aastasena on tal uus diagnoos ja ta ütles, et see kogemus on erinev ja ta suhtub sellesse kainemalt. Ta ütles, et see kogemus on hea spirituaalne õpetaja, kuid seda õpetust läbida pole eriti tore. Ta ütles, et pärast raske haiguse diagnoosi on süüdistamine esimese reageeringuna täiesti arusaadav, kuid pikas perspektiivis välisvaenlase süüdistamine jätab su lõksu, selle asemel, et saada õppetund, mida see haigus sulle õpetab. See võtab nädalaid või kuid jõuda sinna punkti, et aru saada, et süüdistamine on limiteeriv, ebaefektiivne ja kasutu tegevus. Meie dualistliku mõistuse jaoks on kõige kergem viis süüdistada kedagi teist asjades, mis talle ei meeldi, sest sel viisil saab ta koheselt ärevusest lahti. See töötab lühiajaliselt, kuid ei vii sind lõppkokkuvõttes kuhugile. Ma nõustun temaga, sest endast väljaspool olevate asjade/inimeste/situatsioonide süüdistamine tähendab tegelikult kontrolli enda käest ära andmist ja sa võtad endale ohvrirolli, kes on siis mingite välistuulte meelevallas lükata-tõmmata. Vastutuse võtmine enda peale annab sulle nii palju kontrolli kõige üle, kuidas sinu elu pärast diagnoosi saamist edasi läheb.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *