MUL ON PAKSUGEEN, VÄHIGEEN, DIABEEDIGEEN…

“Genes load the gun but the environment pulls the trigger.”

(„Geenid laevad püssi, kuid keskkond vajutab päästikule.“)

– Dr. Francis Collins

Ma olen vist kohe eriti ebaõnnestunud väljalase, sest mul peavad kõik nimetatud kolm olemas olema. Kuidas muidu seletada seda, et ma sain kaugelearenenud vähidiagnoosi juba enne 30. eluaastat, ja mu kehakaal on viimase 6 aasta jooksul olnud nii 58kg (hetkel) kui ka näiteks 70kg (keemiaravi ajal). See, et mul on diabeedigeen ja ma KINDLASTI mingil hetkel oma elus diabeedi saan, tegi mulle selgeks õppejõud tervishoiukõrgkoolis, sest kuidas ma võiksingi kuidagi teisiti lõpetada, kui mul on kaks diabeetikust (II tüüp) vanaema? Esivanemate seas on ka südamehaigustega siit ilmast lahkunuid, niiet ilmselt on mul see ka veel. Kui sul on sarnane seis, et kuhu ka ei vaataks, vaatavad vastu mitmed hirmsad kroonilised haigused ning tundub, et tee, mis tahad, pääsu neist pole, siis loe kindlasti palun edasi. Paljud inimesed just nii ongi asjast aru saanud ja võtavad elust viimast, kuni nad on veel noored ja terved, mõistmata, et nad ajavad omavahel sassi põhjuse ja tagajärje.

Meil on lastud umbes 50 aastat uskuda, et meie saatus on meie geenides, nad juhivad meie elu ja annavad meile vähi, südameprobleemid, diabeedi jne. Seda on nii palju korrutatud, et me oleme seda uskuma jäänud. Seda õpetati mulle ka tervishoiukõrgkoolis kõigest paar aastat tagasi. Loomulikult puudutati elustiiliga seotud teemasid, et patsiendid peaksid tervislikult toituma, olema füüsiliselt aktiivsed, loobuma suitsetamisest, kuid peamise sõnumina jäi kõlama, et kõigil kroonilistel haigustel on geneetilised põhjused. Seda nimetatakse geneetiliseks determinismiks ja ühesõnaga õpetatakse meile, et me oleme oma pärilikkuse ohvrid, sest meil pole ju võimalust oma geene valida ega muuta. Meie elu on ette programmeeritud geenide poolt ja seega me arvame, et me saame kõik need perekonnas ringlevad haigused ning oleme täiesti võimetud selles osas midagi ette võtma. Sellise sõnumiga saadetakse sajad õendustudengid igal aastal teele ning me kõik levitame seda väärinfot edasi oma patsientide seas, et neid lohutada, et neile anda teada, et nad ei ole oma haiguses ise süüdi, nad poleks midagi saanud teisiti teha, sest noh need geenid ju… Sama sõnumi sain ma ka ise patsiendina 6 aastat tagasi, kuid see ei lohutanud mind üldse – lausa vastupidi, see tekitas minus lootusetust ja ma lõin lihtsalt kõigele käega.

No, mingi loogika võib ju asjas leida. Näiteks peavad ülekaalulised inimesed tihti oma probleemi põhjuseks geene (ma olen loodud „suure kondiga” ja mul pole siin midagi teha). Loogika seisneb siis selles, et inimene näeb, et lisaks temale endale on ülekaalulised tema vanavanemad, vanemad, õed-vennad, ning teeb sellest järelduse, et see peab olema geneetiline. Kuid keegi ei mõtle selle peale, et me ei anna oma lastele edasi ainult oma DNA-d, vaid me anname neile edasi ka toidueelistused, retseptid ja üldise eluviisi. Seega see, mis meie peres edasi kanduvad, pole tihti mitte geneetilised tunnused, vaid teatud toitude ja eluviisi eelistused. Mulle on paljud patsiendid tõsimeeli rääkinud, et neil on suguvõsas „paksugeen”. Kui ma siis olen küsinud, et kas äkki pole põhjus selles, et terve tema pere istub koos sama toidulaua taga ning sööb sama õhtusööki, misjärel nad kõik üheskoos lähevad istuvad sohvale, et ühiselt telekast õhtust programmi vaadata, saan aru, et nad ei ole isegi kunagi selle peale mõelnud, et asi võib-olla ei olegi geenides, vaid ühesuguses elustiilis ja harjumustes.

Mina kasvasin üles keedukartuli, hakklihasousti ning moosisaia peal nagu ilmselt enamik lapsi 80.-90ndatel ning täiskasvanuna jätkasin „peretraditsioone”, sest mulle ei tulnud eales pähegi, et võiks kuidagi teisiti süüa, ning noor inimene mõtleb toidu tervislikkuse peale tavaliselt täpselt sama palju kui oma tulevase pensioni suuruse peale. Geenide puhul tuleb aru saada, et osa geene on tõesti väga määravad: kui su mõlemad vanemad on ikka valgenahalised, siis sünnid sina ka valgena, sama silma- ja juustevärviga. Kuid enamik geene, mis on seotud krooniliste haiguste ja kaaluga, on soovituslikku laadi ehk siis nende aktiveerumine sõltub sinu elustiilivalikutest. Seega, samal ajal kui sa ei saa valida oma naha-, silma-, juustevärvi või oma pikkust lihtsalt otsustades toita oma keha toitaineterikka toiduga, liikuda igapäevaselt, tegeleda oma stressitasemega, öösel 7-8 tundi magada ning omada häid suhteid oma lähedastega, siis kas see tundub loogiline, et kui neid samu asju igapäevaselt teed, siis sel kõigel on mõju sellele, kui palju sa kaalud ja millised haigused sa saad? Kui sa ei suuda seda uskuda ja oled ülekaaluline nagu kõik su perekonnast, siis seda on tegelikult ju lihtne kontrollida – hakates toituma absoluutselt erinevalt oma perekonnast ja veeta oma vaba aega teisiti. Kas sa oled selle tulemusena oma perekonnaliikmetest saledam? Ma olen selles kindel! Mul endal pole ühtegi normaalkaalulist esivanemat, v.a minu ema, kes on mu perekonnas ainuke, kes on oma toidulauda muutnud. Fakt, et ma kaalusin keemiaravi ajal 12kg rohkem kui hetkel, näitab selgelt, et kui ma ikkagi otsustasin oma onkoloogi kuulata ning süüa mida iganes ma soovisin (sest mu haigus polnud ju mitte kuidagi toitumisega seotud!) ja selleks osutus šokolaadikook vanillijäätise kastmes vahukoore lisandiga, siis ma võtsin kaalust juurde. Kui ma hakkasin aru saama, et toitumisel on siiski väga suur roll ja mida suurem on mu rasvapolster, seda suurem on tõenäosus vähi naasmiseks, jätsin töödeldud toidu oma toidulaualt välja ning olen nüüd 12kg kergem. Kuna mul on oma esivanemate näitel „paksugeen”, siis ei tohiks see ju võimalik olla. Pealegi olen nüüd 6 aastat vanem ja mida vanemad me oleme, seda rohkem peaksime ju kaaluma, sest seedimine aeglustub ja kõik see muu, millesse me usume. Aga tuleb välja, et see kõik ei kehti, kui me otsustame muutuda ja mitte olla oma pärilikkuse ohvrid.

Kui geenid tõesti põhjustaks vähki, siis sa peaksid vähi juba sündides saama, sest sa ju sünnid nende geenidega. Kuidas see n-ö vähigeen istub lihtsalt su kehas 30-40 aastat ja ei tee midagi, sa pole haige, ning siis ühel momendil otsustab, et nüüd on aeg? Teine küsimus, mida endalt küsida, oleks, et kui geenid põhjustavad vähki ja teisi haigusi, siis kuidas on võimalik, et vähk ja südamehaigused olid 100 aastat tagasi nii harvaesinevad? Meie geenid pole selle ajaga muutunud, küll aga on muutunud keskkond, milles me elame, viis, kuidas me elame ja mida me sööme. Vaadates maailmakaardil teatud haiguste levikut, leidub praegugi maailmas veel kohti ja inimesi, kes on „Lääne” haigustest puutumatud, sest nad ei ela nagu meie ega tarbi sellist toitu nagu on meile omane. Neis piirkondades pole peaaegu kellelgi näiteks südamehaigusi ega II tüüpi diabeeti, on väga vähe autoimmuunhaiguste juhtumeid ja Alzheimerit. Kui nende samade piirkondade toitumisharjumusi vaadata, siis me näeme, et need on omavahel väga sarnased ning absoluutselt erinevad meil ja teistes Lääneriikides levinud toitumisharjumustest. See on tavaliselt naturaalne madala rasvasisaldusega taimne toit. Nad ei toitu nii mitte seetõttu, et nende riikide valitsused on otsustanud läbi viia massilise haiguste ennetuse kampaania nähes, mida halb toitumine on teinud meil, vaid põhjus on lihtsalt selles, et inimestel pole piisavalt raha, et süüa neid kohutavaid asju, mida meie siin sööme. Paljud uuringud näitavad ka seda, et kui need inimesed migreeruvad Lääne riikidesse, siis nad saavad ka meile omased haigused. Kas siis nende geenid muutusid selle reisi jooksul üle Vaikse ookeani näiteks? Tihti on ka immigrantide puhul näha seda, et I generatsioon jääb uuel kodumaal truuks oma vanadele toitumisharjumustele ning eluviisile ja sel juhul on nad siiski krooniliste haiguste tekke eest kaitstud. II ja III põlvkond on aga juba täielikult oma uue kodumaa elustiili omaks võtnud ning nende tervislik seisund ei erine kuidagi teistest sama riigi elanikest.

Mingis mõttes me kõik kannatame seetõttu, et me suudame endale lubada kõike, mida me süüa soovime. Teiseks on meil suured toidukauplused avatud iga päev suurema osa ööpäevast ja isegi kui need on kinni mõned tunnid öösel, siis on piisavalt bensiinijaamu jne, kust on alati võimalik midagi ebatervislikku hamba alla saada 24/7. Mõelge kasvõi jäätise peale. Meil on kaupluses terve üks koridor erinevaid jäätiseid täis, me võime osta suure jäätise koju ja seda iga päev süüa. Kui ma olin laps, siis suvisel ajal võis mõned torbikud saada erilistel puhkudel, kuid ma ei mäleta oma lapsepõlvest, et ma eales talvisel ajal oleks jäätist söönud ja see meil sügavkülmas kogu aeg ootel oleks olnud. See, et meil on see valikuvõimalus ja võimalus seda kõike endale lubada, on meid tegelikult viinud katastroofiliste tagajärgedeni. Esimest korda ajaloos on inimesed viimase 100 aasta jooksul sunnitud valima tervisliku ja ebatervisliku toidu vahel. Varem ei olnud seda võimalust 24/7 minna poodi ja osta kommi ning jäätist. Inimesed pidid minema toitu otsima ja see toit tuli maa seest või puu otsast oma naturaalsel kujul. Need olid ainukesed valikud ja polnud võimalust ebatervislikke valikuid teha. Nüüd aga enamik inimesi teeb neid halbu valikuid iga päev ja mitu korda päevas. Seega oleks loogilisem järeldada, et see hüppeline krooniliste haiguste kasv on pigem tingitud meie eluviisidest.

Kui vähk oleks minu perekonnas esinenud, siis ilmselt ma oleksin sellega leppinud ja edasi liikunud teadmisega, et mulle sai lihtsalt osaks halb õnn. Kuid mul polnud mingit võimalust oma haiguses geene süüdistada! Lihtsalt seetõttu, et kuigi mu elupõletajatest esivanematel on kõigil olnud igasuguseid tervislikke probleeme, siis vähk pole olnud üks neist. Seega oli mul vaja leida mingi teine seletus.

Kas pärilikud haigused, mis on põhjustatud geenimutatsioonide poolt, esinevad? Absoluutselt! Kuid südamehaigused, vähk ja II tüüpi diabeet ei ole enamikel juhtudel sellised haigused. Kas neil haigustel võib olla pärilik eelsoodumus? Jah, see, mida mulle õenduskoolis õpetati, et geenid mängivad haiguste tekkel rolli, on absoluutselt tõsi, KUID ainuüksi geneetilise soodumuse olemasolu ei tähenda, et sa selle haiguse ka kindlasti saad. Näiteks suitsetamine on halb kõigile, kuid KÕIK suitsetajad ei saa kopsuvähki. See näitab, et mõnel inimesel on geneetiline soodumus. Kindlasti oled kuulnud seda lugu kellegi vanaisast, kes suitsetas paki Priimat päevas, sõi mitu korda päevas seapekki, ei öelnud ära ka mõnest pitsist, kuid elas 90-aastaseks… Jah, osad inimesed võivad vaatamata oma ebatervislikele eluviisidele pääseda neist haigustest, kuid enamik meist peab selleks rohkem vaeva nägema. Näiteks 1985. aasta Nobeli preemia võitjad Brown ja Goldstein avastasid LDL (halva) kolesterooli retseptorid, mis mõnedel inimestel aitab arterites olevast kolesteroolist vabaneda paremini kui teistel ehk siis mõni inimene võib süüa mitu muna päevas ja tema kolesteroolitase ei tõusegi nii väga, samas kui teine sööb vaid ühe ja juba see väike kogus tõstab nende kolesteroolitaset märkimisväärselt.

Kõigil meil on risk haigestuda kümnetesse haigustesse – see, kas meil tekivad need haigused või mitte, tuleneb päritud riskifaktorite ja haigusprotsessi käivitavate keskkonnastiimulite koosmõjust. Neid haigusi nimetatakse polügeenseteks. Iga üksiku geneetilise riskifaktori jõud on üldiselt üsna väike, seepärast ilmneb haigus tõenäoliselt ainult siis, kui mitu riskifaktorit esinevad koos ning on olemas ka vastavad keskkondlikud stiimulid. Siin võib paralleeli tuua autoõnnetusega, millel tavaliselt pole samuti ühte kindlat põhjust, vaid mitme halva asjaolu kokkulangevus nagu koht, aeg, ilmastiku- ja teeolud, nähtavus, teised liiklejad jne. Uus teadus, epigeneetika, on avastanud, et geenid on potentsiaal, kuid see, kas sa aktiveerid need geenid või mitte, pole mitte kuidagi nende geenide endi otsustada. Geeni aktiveerib signaal meie keskkonnast, milleks võib olla toitumine, stress, uni, toksiinid jne. Normaalne rakk peab läbima õige mitu etappi enne kui kasvajastaadiumisse jõuab. Enamus vähirakus leiduvatest mutatsioonidest ei ole pärilikud, vaid toimuvad pärast sündi ehk teatud hetkedel inimese elu jooksul. Seega kui sa oled ikkagi poole oma elust kenasti ilma vähita elanud vaatamata “vähigeeni” olemasolule ja siis haigestud, kas siis on ikka õige oma geene süüdistada haiguse tekkes? Või on pigem süüdlaseks keskkond, mis selle geeni sisse lülitas? Mõtle, mis sinu elukeskkonnas ja elustiilis võis põhjustada selle geeni aktiveerumise? Selle asemel, et geenidele keskenduda, tuleb keskenduda signaalidele, millega need geenid sisse lülitati. Miks see on oluline haiguste seisukohast? Sest sa saad muuta keskkonda ja läbi selle oma geene, mis teeb sinust mitte geenide ohvri, vaid sul on täielik kontroll nende üle. Kuid selleks, et seda võimu omada peab sul esiteks olema see informatsioon ja uskumus, sest kui sa usud geneetilisse determinismi – et sa ei saa mitte midagi teha ja sa saad niikuinii kõik need haigused, mis su esivanematel on – siis ilmselt ka nii läheb, sest sa ei muuda oma keskkonda arvates, et sa ei saa oma „saatuse” eest põgeneda. Selle tulemusena elad suure tõenäosusega oma elu täpselt nii nagu su esivanemad on sulle õpetanud ja kui sa siis lõpuks samad haigused saad, teed loogilise järelduse, et asi on geenides, kuigi tegelikkuses said sa need haigused, kuna su elustiil oli samasugune.

Aastal 2009 meditsiini-Nobeli preemia saanud Elizabeth Blackburn koos oma kolleegidega avastas, kuidas telomeerid kaitsevad kromosoome. Oluline on teada, et telomeerid lühenevad kogu aeg ning see toob kaasa krooniliste haiguste tekke. Antud uuring leidis kahjuks rohkem tähelepanu sellest aspektist, et telomeeride lühenemine toob kaasa ka vananemise ning kuna tuli välja, et me saame telomeeride lühenemist oma igapäevaste väikeste tervist soodustavate valikutega takistada, siis see oli hea uudis neile, kes soovivad aega tagasi keerata ja oma tegelikust vanusest nooremad välja paista. Seega uudisekünnise ületasid pigem pealkirjad sellest, kuidas vananemist edasi lükata, 60-aastaselt välja näha ning tunda end 40-aastasena jne. Aga ilmselt see on paratamatu, et paljusid inimesi pigem huvitab, kuidas väliselt noorem ja saledam välja näha ning tervis on seejuures teisejärguline.

Seega tuli välja, et telomeeride lühenemine, mis toob kaasa kroonilised haigused, on meie kontrolli all. Oluliseks osutuvad kõik need väikesed otsused, mis me iga päev teeme ja mis pikema aja jooksul summeeruvad ning seega need igapäevased valikud väga oluliseks muudab. Ei midagi uut, mida sa poleks juba kuulnud: toitumine, liikumine, 7 tundi und ja stressiga toimetulek on kõik väga olulised, et takistada telomeeride enneaegset lühenemist. Samuti nad rõhutavad, et kõik meie rakud “kuulavad” meie mõtteid läbi biokeemiliste signaalide (stressihormoonid on võib olla kõige lihtsamini arusaadavamad) ning meie mõttelaadil on väga suur kontroll kõige üle, mis meie kehas toimub (sest meie mõtted tekitavad emotsioone ja emotsioonid omakorda mõjutavad meie füüsilises kehas toimuvaid protsesse). Rakubioloog Bruce Lipton räägib sama. Ta õpetas pea 20 aastat tulevastele arstidele, kuidas geenid meie elu juhivad, kuni ta avastas oma laboratoorses uurimistöös, et see pole üldse tõsi. Nimelt pani ta geneetiliselt identsed rakud erinevatesse keskkondadesse ning tulemus ei olnud sama – rakkude saatus ei sõltunud nende geenidest (sest need olid ju identsed), vaid nende keskkonnast. Kuidas see sinusse puutub? Sinu keskkonnaks on sinu keha ning sinu rakud reageerivad sellele keskkonnale.

Toit, mida sa sööd, moodustab olulise osa sinu keskkonnast. Mõnel juhul piisab haiguste neutraliseerimiseks lihtsalt oma toidusedeli muutmisest. Näiteks tõestas suurima toitumisalase uuringu „Hiina uuringu” autor professor T. Colin Campbell oma töös, et toitumine lülitab geene sisse ja välja. Professor T. Colin Campbell ise kasvas üles piimafarmis ning saadeti ühe projekti käigus Filipiinidele lahendama alatoitumise probleemi, mille lahendusena nähti suurema hulga proteiini söömist. Seal ta aga märkas asju, mis ei läinud kuidagi kokku sellega, mida ta oli õppinud ja millesse ta uskus. Seega tagasi USAsse jõudes hakkas ta laboris rottide peal katseid tegema ning nägi, et olenevalt sellest, kui palju ta rottidele loomset valku andis (20% vs 5%), sai ta neil vähigeeni sisse ja välja lülitada. Ta proovis sama ka taimse valguga (soja- ja nisuvalk), kuid taimne valk ei lülitanud vähigeeni sisse isegi siis, kui see moodustas 20% kaloritest. Jällegi see näitab, et geenid ise ei otsusta siin midagi, vaid meie käes on kontroll nende üle luues selle keskkonna, milles meie geenid elavad. Seda, et geene saab sisse ja välja lülitada, tõestas 2008. aastal ka dr. Dean Ornish oma kolleegidega. Nende uuringust varajase eesnäärmevähiga patsientidega selgus, et madala rasvasisaldusega naturaalne taimne toit, stressiga toimetulek, jalutamine ja sotsiaalne toetus muutis üle 500 geeni väljendust vaid 3 kuuga.

See kõik ei tähenda seda, et geenidel pole mingit tähtsust ning neid peaks ignoreerima. Kindlasti mitte! Oma perekonna haigustealast ajalugu on väga kasulik teada, kuid seda ei tohi kasutada „vabandusena”, et süüa mida hing ihkab, suitsetada, alkoholi tarbida jne „sest sul on halvad geenid ja sa saad kõik need esivanemate haigused vaatamata sellele, mida sa teed või ei tee”. Vastupidi! Kui sul on perekonnas rasked haigused, siis sa pead olema veel eriti ettevaatlik oma elustiilivalikute osas võrreldes teistega, kelle perekonnas neid haigusi pole esinenud. See peaks olema lisamotivatsioon astuda samme oma eluviisi tervislikumaks muutmise suunas: hoiduda kõigest, mille puhul on tehtud kindlaks, et need põhjustavad geenimutatsioone, ja teiselt poolt tegema tegevusi, mille puhul on tehtud kindlaks, et neil on kaitsev efekt. Kui pärilikke haigusi perekonnas pole, siis see ei tähenda, et sa ise mõnda kroonilist haigust ei saa  – lihtsalt võrreldes kellegagi, kel on suur risk, saab veidi kergemalt hingata. Ma arvan, et meist enamik ei ole tegelikult teinud mingeid geeniuuringuid, et kindlalt teada, millistele haigustele meil on soodumus ja ma ei arva ka, et see oleks vajalik, sest olenemata sellest, mida su geenid näitavad, peaksid sa tegema tervislikke otsuseid. Minu perekonnas näiteks vähki pole, kuid see ei takistanud minul seda juba väga noores eas saada. Niiet, geenitest võib mõnedele meist anda võltskindluse, et me oleme krooniliste haiguste eest kaitstud.

Kokkuvõttes, ei leidu praktiliselt ühtegi haigust, mille puhul pärilikkus ei mängiks teatavat rolli ning on väga kurb, et seda võrrandi ühte komponenti, mida me tõesti ei saa muuta, nõnda üle tähtsustatakse. Näiteks me kõik sünnime kas XY (mees) või XX (naine) kromosoomiga. Keegi ei küsi meilt ega anna meile valida, kumba varianti me eelistaksime. Ka hiljem me ei saa seda muuta ja lepime paratamatusega, mida iganes see endaga kaasa ei tooks. On teada, et kaalulangetamisel võtavad naised sama ajaga alla ligikaudu 50% vähem kui mehed. Seda mitte seetõttu, et naised oleksid vähem distsiplineeritud või motiveeritud, vaid lihtsalt, kuna meil on kehas palju rohkem östrogeeni, mis soodustab rasvapolstri säilitamist. Kas me naistena siis viskame kohe püssi põõsasse ja jääme terveks eluks kiruma fakti, et me oleme naised ja ei saa sinna midagi parata? Loomulikult mitte! Sa ei mõtle asjadele, mida sa ei saa muuta (naiseks olemine), vaid keskendud sellele, mida sa saad muuta (toit, trenn, uni, stress). Jah, me peame töötama kaks korda rohkem kui mehed, et saada poolgi nende tulemustest, kuid see on naiseks olemisega kaasnev paratamatus. Sama on geenidega. Pole absoluutselt mingit põhjust keskenduda geenidele ning kasutada neid vabanduseks olemaks ülekaaluline ja haige. Otsa tuleb vaadata oma halbadele toitumisharjumustele ja kõigele muule, mida sa teed või ei tee. Uskumus, et sinu geenid põhjustavad su haigusi, ei ole mitte ainult vale, vaid ka ohtlik, sest samamoodi nagu suhkrutablett võib ravida su haiguseid nii kaua, kuni sa usud, et sellel suhkrutabletil on mingid ravivad omadused (platseebo), võib negatiivne uskumus põhjustada haigestumise (notseebo). Sellest täpsemalt mõni teine kord, hetkel oli oluline mõista, et geenid ei määra su saatust. See on sinu kontrolli all. Haigus ei ole ei juhuslik ega ka mitte vältimatu. Isiklikud valikud, mille eest vastutad sina ise, mängivad sinu tervise seisukohalt väga olulist rolli.

Ja kui korraks need geenid ja haigused rahule jätta, siis kui sa pole üldiselt rahul sellega, kus sa hetkel oma elus oled ja süüdistad selles võib-olla oma päritolu, siis tuletan meelde, et täpselt samamoodi nagu meil on suures osas valikuvõimalus ja kontroll oma tervise üle, on meil ka valikuvõimalused oma ülejäänud elu osas. Sa ei pea oma elu elama nii nagu su vanemad, sa võid otsustada oma elu elada täiesti vastupidiselt, kui sa seda vaid soovid. Paljud inimesed elavad piiratud elu mitte sellepärast, et nad on selleks sunnitud, vaid sellepärast, et nad arvavad, et neil pole muud võimalust. Minu suurimaks eeskujuks on olnud minu alkohoolikust isa – mul oli võimalus 17 aastat väga lähedalt jälgida, kuidas ta mõtleb, mida ta väärtustab, mida ta teeb, kuidas ta oma elu elab jne ning teha kõik vastupidiselt. No kuskil pidi midagi väga valesti minema, sest mina lõpetasin enne 30ndat eluaastat vähiga, tema tiksub vaatamata oma eluviisidele ikka edasi, kuid ma ei saa just öelda, et ma oma eelkooliealisena tehtud otsust, elada oma elu teisiti kui tema, väga kahetseksin 🙂 Geenid ei määra sinu saatust ja samamoodi ei määra seda ka sinu vanemad, sinu päritolu, sinu rahvus, sinu abikaasa ega miski muu. Sul on valikuvõimalus. Tervise puhul saavad määravaks need pisikesed igapäevased valikud alustades sellega, mida sa otsustad mitu korda päevas oma taldrikule panna. Tee head valikud!