“iThrive!” KAHEKSAS OSA: Paastumisest taasühendumiseni. Olulised tööriistad õnnelikuks elustiiliks.

iThrive: Rising from the Depths of Diabetes & Obesity

Ma elan õnnelikult: pääsemine rasvumise ja diabeedi sügavikust

“iThrive!” KAHEKSAS OSA: Paastumisest taasühendumiseni. Olulised tööriistad õnnelikuks elustiiliks.

Kaheksas episood algab sellega, et dr. Goldhamer räägib, et kui inimene peab tervenemiseks tegema täieliku muutuse oma toitumises (nagu eelmistest osadest oleme kuulnud, siis keskmise ameeriklase toidust saadavatest kalorites 94% moodustavad probleemsed toidud), siis vahel on kergem tulla selleks spetsialiseerunud asutusse, kus teda õpetatakse ja kus ta meditsiinilise järelevalve all esmalt paastub, sest veepaast teeb uue elustiiliga kohanemise lihtsamaks. Inimesed on tihti oma maitsemeeled ülemaitsestatud töödeldud toiduga nii ära rikkunud, et nad ei suuda tervislikku toitu süüa, sest see tundub neile maitsetu. Veepaast aitab maitsepungad taastada üsna lühikese aja jooksul. On trikke, mis patsiente aitavad, kuid ei ole mõtet teeselda, et sellise muutuse tegemine oleks kellegi jaoks lihtne.

Paastumist on kasutatud sajandeid, see pole midagi uut. Inimesed pole algupäraselt üles ehitatud mõttega, et nad sööksid 24/7 (selles räägiti palju kuuendas osas), see võimalus on meil olnud kõigest viimased 100 aastat, sest enne seda polnud meil toidupoodegi. Toitu polnud alati saadaval ja meie keha on üles ehitatud nii, et see suudaks mõnda aega toime tulla ka toiduta ja saada vajalik energia talletatud varudest. Me võime vaadata isegi mitte nii kaugele minevikku, vaid II Maailmasõja ajal osadel rahvastel polnud palju süüa ja sel ajal nende tervisenäitajad tegelikult paranesid, sest nad puhastasid paastudes oma süsteemi. Paastumine toob kasu ka normaalkaalulistele, sest parandab tervist ja pikendab eluiga. Räägitakse intervallpaastumisest (Intermittent Fasting), mida olen praeguseks hetkeks 7 kuud teinud. Arst, kes sellest räägib, ütleb, et nälg ja isud kaovad ning mentaalne selgus paraneb. Lisaks ütleb ta, et paastumine hoiab aega ja raha kokku, sest sa ei pea küpsetama, sööma ja koristama ning toitu ostma 🙂 Kui sa teed seda õigesti, siis su pea on selge ja energiat ülearu.

Ma arvan, et igaüks, kes on seda kunagi proovinud, teab, et kalorite lugemine on teoorias tore, kuid päris elus see toimi. Füüsiline aktiivsus on hea mitmel erineval põhjusel, kuid selle puudumine pole 2. tüüpi diabeedi algpõhjus. Probleemiks on see, et su maks on rasvas, kuid sa ei saa oma maksaga trenni teha. Joostes sa treenid oma lihaseid, mitte maksa – seega ei kaota see probleemi ära. Kui sa sööd õiget toitu, aga ei tee mingit trenni, siis sa ikkagi ei saa 2. tüüpi diabeeti – probleem on toitumises. Kaloril ja kaloril on vahe. Näiteks kui sa sööd küpsiseid või täpselt sama palju kaloreid andva lehtkapsasalati, siis kaloreid sa saad sama palju, kuid nad põhjustavad meie kehas erineva insuliinireaktsiooni ning seega nende toitude mõju diabeedile ja ülekaalulisusele on täiesti erinev. Ilmselgelt on küpsistel ülekaalulisuse tekkesse suur panus, kuid siiski on arste, kes väidavad, et asi on ainult kalorites. Kui sa lähed näiteks eksamile, mille puhul sa tead, et hindest 5% moodustab matemaatika ja 95% eesti keel, siis ilmselt sa ei kuluta oma õppimise aega võrdselt matemaatika ja eesti keele õppimisele, vaid sa keskendud sellele, millest su hinne rohkem oleneb. Diabeedi ja ülekaalulisusega on sama moodi – pole mõtet keskenduda füüsilisele aktiivsusele, kui see annab võrreldes toitumisega nii vähe kasu. Kui sa tahad diabeedi ja ülekaalulisuse osas midagi ette võtta, siis tuleb tegeleda toitumisega ja see korda saada. Põhjus, miks meile nii väga füüsilise aktiivsuse tähtsusest räägitakse on puhas marketing: rämpstoidu ja rafineeritud suhkrurikaste toodete müüjad tahavad, et me usuksime, et kõik kalorid on võrdsed. Nad soovivad jätta muljet nagu sa võiksid neid ebatervislikke toite süüa, sest hiljem sa teed trenni ja kõik on hästi. Kõik ei ole hästi – sa võid saada tugevamad lihased, kuid su maks on ikkagi rasvas nende toitude söömisest ja sa saad 2. tüüpi diabeedi. Seda on näha profisportlaste pealt, kes arvasid, et nad võivad suhkrut täis limonaadi juua nii palju kui soovivad, sest nad teevad nii kõvasti trenni, kuid vaatamata sellele said diabeedi.

Intervallpaastumine aitab kehal kasutada juba olemasolevat energiat. Selles, et meile soovitatakse kogu aeg süüa, 6 korda päevas, pole mingit loogikat. Kui sa auto kütusepaagi täis paned, siis sa ei lähe 6 korda päevas seda uuesti täitma, sest seal pole ruumi, vaid sa kasutad olemasoleva kütuse ära. See on põhjuseks, mis meie tervis ei parane, vaid läheb kogu aeg hullemaks. Paastumine on absoluutselt kõigile kättesaadav ja täiesti tasuta ravi. Üks arst räägib 1970ndate lõpus tehtud toitumisuuringust, kust selgus, et inimesed söövad keskmiselt 3 korda päevas. Ta meenutas oma lapsepõlve, mis jäi samuti 1970ndatesse aastatesse ning ütles, et oli ainult hommiku-, lõuna- ja õhtusöök. Kui sa üritasid sel ajal pärast koolist naasmist midagi näksida, siis su ema ütles, et ei saa, sest siis sa ei söö õhtusööki korralikult. Sama, kui üritasid enne magamaminekut midagi näksida – ei lubatud. Samuti polnud autos söömine lubatud. Tol ajal ei olnud näksimine aktsepteeritud. Nii toitudes oli kõik tasakaalus, sest sa sõid 12 tundi päevas ja ülejäänud 12 tundi sa paastusid ning kehal oli võimalus puhata. Nüüd aga elame ajastus, kus sööme keskmiselt 6 korda: hommikusöök, snäkk, lõunasöök, snäkk, õhtusöök, snäkk. Paastumise aeg ööpäevas on väga lühikene ja siis me imestame, miks me haiged oleme. Kui sa sööd rohkem kordi päevas, siis sa tõstad oma tarbitavate kalorite hulka ja võtad kaalust juurde. Jääb vägisi mulje, et see on järjekordne toidutööstuse marketing, et panna inimesed rohkem tarbima.

Räägiti maovähendusoperatsioonist, mis tõestab järjekordselt, et 2. tüüpi diabeet on ravitav haigus, sest maovähendusoperatsiooni läbinud patsientidel kaob see ära isegi siis, kui nad pole veel kaalu väga palju kaotanud. Mehhanism on paastumisega sarnane – nende magu on lihtsalt nii väikene, et nad söövad väga vähe ning keha kasutab talletatud energiat. Maovähendusoperatsioon on aga väga kallis ja mingis mõttes on tegu väga kalli plaastri peale panekuga, mis on kõigest ajutine lahendus probleemile, sest kui selle operatsiooni läbinud inimene ei õpi õigesti toituma ja sööb edasi toite, mis talle ülekaalu ja diabeedi tekitasid, siis ühel momendil see magu venib välja ja tema vanad probleemid naasevad. Lisaks kaasnevad selle operatsiooniga kõrged riskid ja komplikatsioonid (oksendamine, toitainete vaegus jne). Kui see sama asi on tehtav tasuta paastumisega ja saab kohe homme alustada, siis milleks lasta oma magu välja lõigata – see on seal põhjusega ning minevikus me elasime kenasti selle sama mao ja soolestikuga, probleem on lihtsalt meie toitumises. Paastumise puhul rõhutatakse seda, et see on kõigest söömise puudumine, samal ajal võib juua vett, taimeteed, kohvi. See ei ole kerge ega lõbus, kuid see teeb su tervemaks. Mis päriselt on raske, on infarktid, dialüüs, pimedaks jäämine jne. Paastuda võib lühiajaliselt iga päev: 16, 18, 20 tundi. Võib teha pikemaid paaste veidi harvem (näiteks ülepäeviti): 24, 30, 36 tundi. Saab teha pikki paaste nagu 5 ja 7 päeva. Mida pikem on paast, seda paremad on tulemused, kuid kui inimene on ravimite peal, siis seda tuleks teha meditsiinilise järelvalve all, sest ravimite koguseid tuleb hakata vähendama.

Antud episoodi lõpetab dr. Dean Ornish, kes on 40 aastat elustiilimuudatustega inimesi terveks ravinud. Tema meetodi võib lühidalt kokku võtta järgmiselt: söö hästi, liigu rohkem, muretse vähem ja armasta rohkem. Toitumiseks kasutab ta madala rasvasisaldusega naturaalset taimset toitu. Stressi vähendamise tehnikateks on mediteerimine ja jooga. Liikumise all peab ta silmas mõõdukat 30-minutilist jalutuskäiku päevas, ja lõpetuseks sotsiaalne tugi. Need muudatused tihti mitte ainult ei enneta haigusi, vaid ta on oma uuringutega näidanud, et need aitavad terveneda südamehaigustest, 2. tüüpi diabeedist, kõrgest vererõhust ja kolesteroolist, ülekaalust ning suudab aeglustada, peatada või tervendada varajases staadiumis eesnäärmevähki meestel ja rinnavähki naistel. Dr. Ornishi ja tema kolleegide uuringutest eesnäärmevähiga patsientide seas saab lähemalt lugeda siin. Elustiilimuudatused pole tihti mitte sama tõhusad kui ravimid, vaid paremad. Ta räägib kahest uuringust, mis üritasid välja selgitada, kas veresuhkru väga agressiivne kontrollimine ravimite abil aitab pikendada elu, vähendada enneaegset suremust ja ennetada selle haiguse komplikatsioone nagu pimedaksjäämist, amputatsioone, neerupuudulikkust, impotentsust, infarkti, insulti jne. Uuringud näitasid, et ravimid hoopiski suurendasid suremust.

Dr. Ornish toob ühe uue ja huvitava teema sisse, millele on kindlasti vaja mõelda. Ta ütleb, et ta vahel küsib patsientide käest, miks sa tahad oma elu pikendada. Me võtame seda iseenesest mõistetavana, et me kõik tahame pika elu elada, kuid tegelikult kõik ei soovi seda. Meie ühiskonnas on üks teine epideemia, milleks on depressioon ja üksildus. Kui depressioonis inimesele öelda, et sa üritad ta elu pikendada, siis sellest pole palju kasu, sest ta ei taha isegi selle päeva lõpuni elada. Need kroonilised haigused eksisteerivad tihti koos depressiooniga, sest depressioon tõstab su riski saada kroonilised haigused ja kui sul on krooniline haigus, siis sul on kõrgem tõenäosus olla depressioonis, seega on väga lihtne sattuda allakäiguspiraali. Kui depressioonis inimesele öelda, et jäta suitsetamine maha või hakka tervislikult toituma, siis see inimene ütleb, et need ebatervislikud tegevused aitavad tal oma valuga tegeleda, mul on siin sigaretipakis 20 sõpra, kes on alati minu jaoks olemas, samas kui kedagi teist ei ole. Kui sa mu 20 sõpra ära võtad, siis mis sa mulle vastu annad? Toit, alkohol, narkootikumid, vahel ka ületöötamine, arvutimängude mängimine ja Internetis surfamine tuimestavad valu ja täidavad hinges oleva tühjustunde. Vaja on tegeleda põhjusega ja peame keskenduma sügavamatele probleemidele. Hirm ei ole jätkusuutlik motivatsiooniallikas. Kui sa oled just saanud diabeedidiagnoosi või üle elanud infarkti, siis võib olla kuu-kaks sa teed kõik, mida su arst sulle ütleb, kuid pärast seda on raske oma motivatsiooni säilitada. Me kõik teame, et me sureme mingil hetkel, kuid me ei soovi sellele mõelda või mõnele muule kohutavale asjale, et võime pimedaks jääda, jalast ilma jääda vms, seega me lülitame end välja. Samas kui hirm suremise ees ei ole väga hea motivaator, siis elust mõnu tundmine aga on. Inimesed soovivad terveks saada ja pika elu elada, sest soovivad näha oma lapsi kasvamas, tahavad nende pulmas tantsida, soovivad oma abikaasaga voodirõõme nautida, tahavad tööle naasta, teha oma eluga midagi tähendusrikast jne. Kui neile soovidele keskenduda, siis on palju kergem oma elustiili muuta. Ükski suitsetaja ei arva, et suitsetamine neile hea oleks, see info on iga paki peal kirjas, kuid need pildid ei motiveeri suitsetamist maha jätma. Jätkusuutlik on aga rõõm, armastus, nauding ja vabadus: ma mõtlen selgemalt, mul on rohkem energiat, ma näen noorem ja parem välja, ma võtan kaalust alla, mul on parem seks, ma magan öösel paremini jne. Kui sa tunned, et elustiilimuutus tõesti parandab su elu kvaliteeti, mitte kõigest ei enneta mingi jubeda asja juhtumist tulevikus, kui selle kasu, mida sa muutusest saad on olulisem, kui see, mille sa loovutad, siis see motiveerib. Ilmselt elad ka kauem, kuid kes tahaks elada kauem, kui sa ei naudi seda pikka elu? Eesmärk ei ole pikemalt elada, vaid paremini elada.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *