“iThrive!” TEINE OSA: Raha, meditsiin ja müüdid

iThrive: Rising from the Depths of Diabetes & Obesity

Ma elan õnnelikult: pääsemine rasvumise ja diabeedi sügavikust

“iThrive!” TEINE OSA: Raha, meditsiin ja müüdid

Sarja teine episood algab sellega, et meile tehakse selgeks, et arstidel toitumisalane väljaõpe puudub. Üks tervislikule toitumisele spetsialiseerunud kokast naisterahvas räägib, et tema perekonnas on peaaegu kõik arstid (2 venda, onu, vanaisa,nõod ja vennalapsed) ning seetõttu ta teab, et osades ülikoolides ei õpetata toitumist üldse, mõnes on seda 1 tund ja mõned on eriti eesrindlikud andes 4 tundi, kuid seda ei küsita kunagi eksamil, nii et pole mingit põhjust seda üldse õppidagi (ei maksa arvata, et tervishoiutöötajad teistest tudengitest kuidagi moodi erineksid – me õpime hoolsalt seda, mida me teame, et eksamil küsitakse). Kogu see seriaal on muidugi USA-põhine ja räägitakse probleemidest, mis neil on eriti teravad, kuid meil ei maksa arvata, et meil siin on asjad kuidagi teistmoodi või paremad, sest meie eluviisid ja toitumisharjumused on sarnased, mida tõestavad statistilised andmed nii meie kui USA terviseprobleemide, surma põhjuste jne kohta. Just lugesin vist nädal aega tagasi Delfist artiklit, kus Eesti silmaarst dr. Ants Haavel ütles, et oli huvi pärast eelmisel aastal vaadanud läbi meie arstide kogu 6-aastase õppekava ja seal polnud toitumise kohta midagi. Tervishoiukõrgkoolis tegime me läbi vaid kerge e-kursuse, mis näitab, et see on nii tühine teema, et meile ei saadeta isegi õppejõudu klassi ette. Samas eeldatakse nii arstidelt kui õdedelt, et me oleme selles vallas haritud. Tõde on see, et tervishoiutöötajad teavad toitumisest sama palju kui keskmine inimene ja saavad oma info ka samadest allikatest – kollastest naisteajakirjadest! Ma soovin, et ma teeksin nalja, kuid nii minu kursusekaaslaste kui ka haiglas ning perearstikeskustes töötavate õdede seas olen kohanud inimesi, kes katsetasid uut ajakirjast loetud “imedieeti”. Seda on tavaliselt haiglates juba silmaga väga hästi näha, et tervishoiutöötajad on toitumise osas täpselt sama suures segaduses kui meie patsiendidki – olgem ausad, suur osa meist ei näe juba peale vaadates terved välja. Kas te mäletate seda skandaali, kui toonane presidendiproua Evelin Ilves julges öelda, et tervishoiutöötajad on ülekaalulised ning peaksid oma patsientidele paremat eeskuju näitama? 🙂 OK, ärme seda teemat siis puuduta, igaühel on silmad peas ja oskab omad järeldused teha. Ma olen seda korduvalt öelnud, et arstid ja teised tervishoiutöötajad pole halvad inimesed, nad ei hoia sihilikult mingit informatsiooni saladuses ega anna halba nõu – me ei ole süüdi selles, et meile neid asju ei õpetata, ja meditsiinis on kogu aeg nii palju õppida, et lihtsalt ei jõua end kõigi teemadega kurssi viia, veel vähem sügavuti minna. See peaks ikkagi olema õppekavade ülesanne meile näidata, millised on meie prioriteedid. Hetkel on selleks farmakoloogia, mida meile anti klassiruumis (jah, õppejõuga ja puha) ligemale 100 tundi, millele lisandusid iseseisva töö tunnid, mida ei suuda keegi kokku lugeda. See sama kokast naisterahvas ütleb sama, et neid teadmisi lihtsalt ei väärtustata hetkel, sest “elustiiliarstil” ei ole võimalik 5 minuti jooksul retsept välja kirjutada ja kõik, vaid elustiilihaiguste puhul tuleb pühenduda ja ühele inimesele palju aega kulutada (võib olla tund, võib olla mitu), mida meile ettenähtud vastuvõtuaegadega pole võimalik teha.

Seega me oleme olukorras, kus diabeedidiagnoosi saanuna teatab keskmine arst sulle kohe, et sa oled nüüd diabeetik kogu oma ülejäänud elu, annavad sulle ravimid ja võib olla saad kaasa lühida soovituse selle kohta, et söö vähem ja liigu rohkem. Üldiselt saab diabeetik aga sõnumi, et ta ei saa kunagi terveks, ta ei võta kunagi kaalust alla, tal on suured riskid muudeks haigusteks ja talle antavad ravimid (insuliin näiteks) hoopiski süvendavad ta probleeme (põhjustades kaalutõusu, veel rohkem insuliiniresistentsust jne). Ka teiste arstide sõnavõttudest jäi mulje, et tekib selline surnud ring, kus diabeediravimite doose muudkui tõstetakse ja tõstetakse ning ravimite kõrvalmõjude tõttu võtavad patsiendid aina enam ja enam kaalust juurde ning kui kaal tõuseb, siis nad vajavad jälle rohkem ravimeid…seega on irooniline, et kellegi veresuhkrutaset kontrollitakse insuliiniga, mis põhjustab kaalutõusu, mis omakorda toob kaasa veel suurema insuliiniresistentsuse. Üks uus, huvitav infokild minu jaoks oli see, mida dr. Mercola ütles, et kui sa oled 2. tüüpi diabeetik, keda on valdav enamik ehk umbes 90%, ja sa saad insuliini, siis see kiirendab su teekonda surma poole. Tema sõnul peaks insuliin olema kasutusel ainult I tüüpi diabeetikute puhul, kes insuliinita sureksid. II tüüpi diabeetikute jaoks teeb see aga insuliinitundlikkuse hullemaks ja tema soovitus oli hakata sel juhul koheselt töötama selle nimel, et insuliini enam kasutama ei peaks.

Diabeeti nimetati kõigi teiste haiguste emaks, sest see mõjutab kõiki su organeid ning need hakkavad ükshaaval üles ütlema: aju, silmad, süda, neerud, peenis, jäsemed. Üks arst tõi välja, et krooniliste haigustega tegelemisel on probleemiks see, et nendega tegeletakse eraldiseisvalt: 2. tüüpi diabeeti ravitakse näiteks vererõhust ja kolesteroolist eraldi, kuigi need on kõik omavahel seotud ja põhjustatud samadest teguritest. Üks teine arst rääkis oma tüüpilisest patsiendist, kelleks on krooniliste haigustega inimene, kellele on aastakümneid räägitud, et ta vererõhk, kolesterooli– ja veresuhkrutase on kõrge ning ta peab tablette võtma, millega tegelikult ei ravita nende probleemide taga olevaid põhjuseid. Numbreid võib ravimite abiga korrigeerida nii palju kui tahad, kuid see ei lahenda tegelikku probleemi. Nad armastavad oma patsientidele öelda, et tema veresuhkur ei ole kõrge mitte seetõttu, et ta ei saa piisavalt Metformiini (II tüüpi diabeedi ravim), vaid see on kõrge, sest miski, mis on nende toidus, ajab seda kõrgemaks.

Toodi välja diabeedi ja teiste krooniliste haiguste sarnasus (näiteks vähk): see võtab 10-15 aastat aega, et tekkida. Ei ole nii, et sa oled terve ja järsku jääd haigeks. Sellel teekonnal diagnoosini on teatud verstapostid, mil me võtame kaalus juurde, mil tekivad probleemid kõrge vererõhu ja kolesterooliga – need on lihtsalt märgid/sümptomid, et midagi on korrast ära ja midagi tuleb ette võtta ning oma elus muuta, et sa ei saaks diabeedidiagnoosi või mõnda muud kroonilist haigust nagu vähk. Iga sellise diagnoosi saamine võib olla šokk, kuid tegelikult on see haigus viimased 10-15 aastat arenenud ning meid hoiatanud. Tark oleks kohe oma elustiili muuta ja mitte oodata, millal sa need diagnoosid saad.

Kasutati sellist terminit nagu “diabesity”, mis on saadud kahest inglisekeelsest sõnast “diabetes” ja “obesity” (diabeet+ülekaalulisus=ma ei tea, mis see eesti keeles peaks siis olema, võib olla diakaalulisus? :)), mis veel rohkem rõhutab diabeedi ja ülekaalu seoseid, millest esimeses osas palju kõneldi. Ma ise arvasin, et olen uue teaduskirjandusega suhteliselt kursis (nii palju kui aeg lubab), kuid antud termin oli minu jaoks uus. Natukene teaduskirjanduses ringi vaadates aga avastasin, et seda on üsna palju viimase 4 aasta jooksul kasutatud. Eesti keeles ei õnnestunud mul mingeid vasteid sellele leida.

Me elame ühiskonnas, kus levitatakse sõnumit, et söö, joo ja ole rõõmus ning küll su arst hiljem su eest hoolitseb. Kuid krooniliste haiguste puhul see ei tööta. Meditsiinisüsteem suudab teha imesid teatud valdkondades nagu nakkushaigused (antibiootikumid) ning see on paljudele inimestele eksitav ja valelootust andev, sest krooniliste haiguste puhul loodetakse samuti headele arstidele ning nende poolt antavatele headele ravimitele, mis kõik 10 päevaga korda ajab nagu antibiootikumidega see sageli on, kuid ei mõisteta, et kroonilised haigused on täiesti erinevad nakkushaigustest. Ravimid ei ole 2. tüüpi diabeedi puhul vastuseks. Üks noor arst kirjeldas muiates seda, kuidas ta ise residentuuris tegi kogu praksisele 2. tüüpi diabeediga tegelemise juhendi, mille üle ta hirmus uhke oli. Põhimõtteliselt esimene eelistus oli Metformiin ja siis kui see ei tööta, siis mõned teised ravimid ja kui need ka ei tööta, siis on aeg võtta kasutusele insuliin. See lihtsalt näitab seda tüüpilist tervishoiutöötaja mõttekäiku, kus väljaspool ravimitekappi enam ei mõeldagi. Ja kogu selle saadud ravi juures võid sa ikkagi iga moment infarkti saada! Ja tõesti, ma pean ka ütlema, et kõik need patsiendid, keda ma olen näinud kardiointensiivis, ortopeediaosakonnas amputeeritud jalgadega jne polnud inimesed metsast, kes ei teadnud midagi oma kroonilisest haigusest ja kes poleks “ravi” saanud. Seega sa oled vaatamata sellele ikkagi haige ja see lähenemine, kus ei tegeleta tegelike probleemidega, pole jätkusuutlik.

Põhjuseks, miks arstid ei tegele probleemide lahendamisega, milleks oleks patsientide elustiili muutustega tegelemine, on ühelt poolt aeg – nagu varem mainitud, siis 5-10minutilise vastuvõtuajaga ei jõua seda lihtsalt teha. Kuna seda ka keegi ei oota neilt ega motiveeri (nad ei saa selle eest rohkem raha, kui retsepti kirjutamise eest, mis võtab vähem aega ja on lihtsam tegevus), siis ei olegi nagu mõtet. Kuna see on standardravi, mida patsientidele igal pool pakutakse, siis kedagi ei kritiseerita retseptide kirjutamise ning sümptomitega tegelemise eest.

Dr. Joel Fuhrman, kes on üle 25 aasta olnud perearst ning spetsialiseerunud toitumisele, ütles sama, mida minagi arvan, et inimestele tuleks anda vähemalt valikuvõimalus (selge, et paljud on rahul ravimitega ning ei taha oma elustiili muuta), kuid hetkel seda ei tehta ja inimesi ei informeerita võimalusest terveks saada, kui nad on valmis selle nimel pingutama.

Üks dokumentaalfilmi tegija tõi sarnaselt mu sümptomitest rääkivale artiklile auto ja keha analoogia: iga mehaanik ütleb sulle, et sel on suur tähtsus, mis kütust sa oma autosse paned, see on nii iseenesest mõistev, sest kui sa paned valet kütust, siis auto jääb seisma. Ta esitab küsimuse, et miks siis arstid ei räägi sellest, et toit, mida me sööme, loeb? Ta toob näite, millega ma suudan 100% samastuda, sest ka minu onkoloog ütles, et toit ei ole mu vähiga kuidagi seotud ja ma võin süüa, mida iganes ma soovin, sest see ei mõjuta kuidagi seda, kas ma paranen või mitte.

I tüüpi diabeetik ütles, et tal on suur probleem sõnaga “suhkur”, sest see tähistab diabeetikute jaoks nii seda valget pulbrit, mis ei oma mingit väärtust vitamiinide, mineraalide, kiudainete ja antioksüdantide näol, ning samal ajal tähistab see suhkrut, mis on puuviljades ja näiteks kartulis. Dr. Campbell rääkis samuti segadusest seoses selle sõnaga Atkinsi dieedi valguses, et kui Atkins ütleb, et tuleks süüa madala süsivesikute sisaldusega toitu, siis põhimõtteliselt tavainimene saab aru, et jätke oma toidulaualt välja kõik see tervislik, mis sisaldab endas kiudaineid, vitamiine, mineraale, antioksüdante jne ehk siis kõik see, mida me tegelikult vajame tervislikuks eluks. Ja kui samal ajal süüa palju liha, võid ja muid rasvarikkaid toiduaineid, siis loome väga soodsa keskkonna näiteks vähi ja südamehaiguste tekkeks. Üks teine arst ütles, et suhkrul on 56 erinevat nime ja kuna me ei tea neid, siis me ei oska neid pakenditelt välja lugeda. Neid lisatakse meie toidule meelega, sest soovitakse oma tooteid müüa ehk siis tarbijad magusast maitsest sõltuvaks muuta.

Sarja lõpus räägiti erinevatest moedieetidest. Nii madala rasvasisaldusega dieetidest, kus inimesed söövad põhimõtteliselt täiesti arutult endale rafineeritud suhkrut sisse nii kaua, kuni pakendi peal oli kirjas, et selles oli 0% rasva, kui ka madala süsivesikute sisaldusega dieetidest, mille puhul inimesed söövad sama arutult meie artereid kolesterooliga ummistavaid toite. Ühesõnaga sellised dieedid, kus keskendutakse ühele makrotoitainele ei tööta nagu ka kalorite lugemine ja soovitused vähem süüa ning rohkem jala kõndida. Selle asemel soovitati keskenduda toidu kvaliteedile: naturaalsele kiudaineid ja vitamiine sisaldavale toidule. Toodi näide, et kui klassiruumis 100 õpilasest 1 läbi kukub, siis saab süüdistada õpilast, et võib olla ta ei õppinud materjali ära, kuid kui 99 läbi kukub, siis on ilmselt õpetajas viga. Kaalu alandamise puhul ei ole seega probleemiks inimesed, kes ei suuda seda teha, vaid probleem on neile antavas nõuannetes.

Veel räägiti sellest, kuidas toiduainetetööstus rahastab uuringuid, et saada endale sobivaid tulemusi ja toodi mitmeid näiteid selle kohta, milliseid trikke selleks kasutatakse. Lisaks sellest, kuidas toidupüramiidid ehk siis tarbijatele antavad toitumisalased soovitused tehakse organisatsiooni poolt, kus on tõsised huvide konfliktid. See puudutab küll USAd, kuid me peaksime neist teadlikud olema, sest kuna meil siin Eestis ei tehta pea mingeid suuri uuringuid nende kalliduse tõttu, siis Ameerikast tulevad uuringud ja uudised nende tulemustest jõuavad täpselt sama moodi ka meieni. Meie toidupüramiid koostatakse pigem Põhjamaade oma näitel, kuid kui neid USA omaga võrrelda, siis need on üpris sarnased ning tavainimesena me ei tea tegelikult, millised vaidlused või millistel alustel on tehtud need soovitused, mida meile edastatakse.

Dr. Campbell ütles, et me elame süsteemis, kus “me ei tea, mida me ei tea”. Siin lauses ei ole viga, seda tulebki mitu korda lugeda, et selle mõttest aru saada. Me ei tea, kelle huvides on see, mida meile koolis õpetatakse ja mida on otsustatud meile mitte õpetada, mida meile meedias päevast päeva sisendatakse, millised ravimeetodid on heaks kiidetud jne. Me lihtsalt ei tea.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *