MEHED ON NÕRGEM SUGUPOOL: II OSA

on

“The food you eat can be either the safest and most powerful form of medicine or the slowest form of poison.”

(“Toit, mida sa sööd, võib olla kas kõige ohutum ja võimsam ravim või kõige aeglasemalt toimiv mürk.”)

— Ann Wigmore

I osas vaatlesime, milliseid omadusi meedias ja reklaamides “tõelistele meestele” omistatakse ning milliste käitumisviiside ja toiduainete tarbimisega neid seostatakse. Nüüd vaatame, kuidas need stereotüübid meie meeste mõttemaailma ja tervist on reaalselt mõjutanud.

Mehelikkusega käib tavaliselt kaasas hea füüsiline vorm ja sportlikkus, millega aga halvad toitumisharjumused jälle kuidagi kokku ei sobi. Vaatamata sellele, et füüsiliselt aktiivsete tase on täiskasvanute seas isegi kasvanud, jätkab ülekaalulsus kasvutrendi, mis näitab seda, et trenniga pole võimalik heastada ebatervislikku toidulauda. Üle poole eestlastest on ülekaalulised või rasvunud ning meeste seas on olukord hullem: 40% ülekaalulised ja 20% rasvunud (ehk siis kokku 60% kõigist 16-64-aastastest meestest). Ei kõla eriti mehelikult, kui mõelda lodevatele kõhtudele ja rindadele, mis on suuremad kui mõnel rasedal naisterahval. Kusjuures ajaperioodil 2002-2008 suurenes kõige kiiremini ülekaaluliste inimeste osakaal noorte, 25–34-aastaste meeste seas – 2,8 korda (27% võrra). Selles vanusegrupis on meeste seas ülekaaluliste isikute osakaal peaaegu kaks korda suurem kui naistest eakaaslastel.

Tervise Arengu Instituudi toitumisalastest uuringutest teame, et eestlaste toitumise suureks puudujäägiks on liialdamine magusa ja lihatoodetega ning süüakse liiga vähe köögivilju. Värsked statistikaameti andmed näitavad, et eestlased tarbivad jätkuvalt enim sealiha, täpsemalt 40,7 kilo inimese kohta. Kusjuures tarbimine on kasvanud: kui 15 aastat tagasi tarbis keskmine Eesti elanik 26,8 kilo aastas, siis 2017. aastal juba mainitud 40,7 kilo. Kogu lihatarbimine on viimase viie aastaga kasvanud ligi 15%. Lisaks sealihale tarbiti 2017. aastal linnuliha 25,8 kilo, veiseliha 12,6 kilo ning lamba- ja kitseliha ligi 0,5 kilo inimese kohta aastas. See on kokku umbes 80kg inimese kohta aastas. Kuna mina isiklikult ei söö ühtegi kilo ja tean veel mõnda “kummalist”, siis see tähendab, et keegi tarbib enam kui 80kg.

Samas teame eelmiste teemade all käsitletud uuringutest, et madalama kehamassiindeksiga ehk siis saledamad on inimesed, kes söövad enam taimset ja vähem loomseid tooteid. Iga loogilise mõtlemisvõimega inimene mõistab, et jällegi ei sobi see tohutu liha(toodete) söömine kuidagi hea tervisega kaasaskäivasse võrrandisse, mida aga üritatakse siduda “tõelise mehe” kuvandiga.

Me oleme seda eelnevalt juba kuskil käsitlenud, aga siinkohal tasub uuesti märkida, et paljud uuringud on näidanud, et mehed püüavad kaalu alandada naistega võrreldes palju vähemal määral, samuti osalevad nad palju vähem igasugustes organiseeritud kaaluvähendamise programmides. Ühe põhjusena on leitud, et kaalualandamisprogrammid ja rahvatervisega seotud kampaaniad ei kõneta mehi. Ühest vanast, 1993. aastal tehtud fookusgrupi intervjuudest töölisklassi austraalia meestega tuli välja, et peamine põhjus nende jaoks kaalu alandada oli parem enesetunne. Tervist ei maininud spontaanselt ükski intervjueeritud mees kaalualandamise motiivina.

Samas 2002. aastal ülekaaluliste ja rasvunud briti meestega tehtud uuringus oli kaalulangetamise põhjuseks, et see oleks tervisele kasulik. 25-44-aastaste ülekaaluliste töölisklassi taani meestega tehtud fookusgrupiintervjuud näitasid, et nende jaoks olid ülekaalulisusega seotud terviseprobleemid kaalulangetamiseks olulisem põhjus kui saledam väljanägemine. See võis uurijate arvates tuleneda kultuurilisest normist, et mehed ei peaks olema edevad. Samuti tuli välja, et meestel ei ole sobilik dieedi pidamisest rääkida, mida illustreerib ühe mehe poolt öeldu: “Pole lahe rääkida vajadusest saleneda. See on midagi, millest naised räägivad. Me võime sellest vahel rääkida, sest tegelikult kõik nõustuvad sellega, kuid me teeme selle üle pigem nalja.” Vaesed mehed! Naistel pole küll selliseid muresid.

Tuli ka välja, et välimus ei olnud seetõttu oluline, et antud meeste arvates peakski ideaalne mees kaaluma 100kg, mida illustreerivad kaks järgmist meeste poolt öeldud tsitaati: “Sa ei saa usaldada alla 100kg-st meest,” ja “Iga alla 100kg-ne mees on homo.” Seda on näidanud ka varasemad uuringud, et alakaalulisus (mis on siis meeste arvates alla 100kg?!) on meeste puhul väheaktsepteeritud ja keha suurus on oluline mehelikkuse näitaja. Mina naisterahvana küll ei saa aru, kuidas selliste asjade peale üldse tullakse?! Kallid mehed, võib olla peaksite selles asjas sõprade asemel naiste arvamust kuulama?

Ma ei kujuta ette, kui pikk ja musklis (lihas kaalub teadupärast enam kui rasv) see mees olema peaks, et 100kg okei oleks kaaluda. Minu elukaaslane kaalub oma 183cm pikkuse juures 75kg (kehamassiindeks 22,4). Enamuse ajast, mil ma teda tundnud olen, on ta olnud pigem 80-82kg (viimasel juhul on KMI juba tema pikkuse juures normaalkaalu ülemise piiri lähedal 24,5, sest alates 25 hakkab ülekaalulisus). 75kg peale langes ta kaal tänu maratoniks treenimisega kui järsku endise istuva eluviisi asemel 4 korda nädalas jooksmas hakkas käima. Mitte, et ta 80kg-sena paks oleks olnud, aga nüüd, kui mul on võrdlusmaterjali, siis vaatan küll, et vanadel piltidel on siuke totsakas 🙂 Ma isegi ei kujuta ette, milline ta 100kg välja näeks! Ikka väga murettekitavalt ebaterve, sest KMI oleks sel juhul 29,9 ehk siis põhimõtteliselt juba mitte ülekaalulise, vaid rasvunud inimese oma.

Lisaks olid taani mehed arvamusel, et mees peab sööma palju ja kõike, mida neile ette antakse ning neil ei ole sobiv eelistada porgandit koogitükile või suurele lihakäntsakale. Seda on ka varajasemates uuringutes täheldatud, et mehed arvavad, et nad ei tohi olla valivad. Osavõtjate arvates oli punase veini ja õlu joomine paksukstegev, kuid nendest loobumist peeti kaalu alandamisel oluliseks takistuseks. Ka puu- ja köögiviljaderikas toitumisviis, mis on vaene liha poolest, on meestele kaalu alandamisel takistuseks. Paljud uuringud Lääne riikides on näidanud, et mehed eelistavad võrreldes naistega süüa palju rohkem liha ja naised eelistavad puu- ja köögivilju. Sümboolselt on liha söömist seostatud võimu, agressiivsuse, jõu ja mehelikkusega. Seevastu köögivilju seostatakse traditsiooniliselt naiselikkuse ja kergusega. Ka alkoholi tarbimist nähakse mehelikkuse olulise sümbolina. Paljudes kultuurides peegeldab joomine ja purju jäämine ootusi meeste soolisele käitumisele. Sellest järeldub, et osavõtjate ettekujutused vajalikest elustiilimuudatustest tähendasid võimalikku maskuliinsuse kaotust. Sellest tulenevalt nägid mehed toitumisharjumuste muutmist kaalu kaotuse takistusena.

Mehed võivad isegi hirmsasti sporti teha (sest spordi tegemine on ju mehelik!) ja samal ajal ebatervislikult toituda, sest tänu meheks olemisele (rohkem lihasmassi, vähem rasva) ja füüsilisele aktiivsusele, ei pruugi isegi ülekaaluga probleemi olla, mis aga ei tähenda üldse seda, et selle väljaspoolt vormis masinavärgi taga pole lupjunud veresooni või rasvunud maksa. Sa ei pea tingimata olema ülekaaluline „tugitoolisportlane” selleks, et juba 40.-50ndates eluaastates infarkt saada. Tavaliselt kuuleme sellisel puhul, kuidas kõigile ümberringi see on suur šokk, sest antud mees oli „heas vormis” ja tegi kõvasti sporti. Millegi pärast ei mainita kunagi, millest need mehed toitusid ega milline oli nende stressitase. Tundub, et niikaua kuni väljastpoolt enam-vähem välja näed ja sporti teed, siis sellest peaks piisama, et olla nimetatud tervislikuks. Kahjuks on see ainult üks pool võrrandist, ja väiksema tähtsusega, sest kõva higistamine spordisaalis su kahjustunud artereid ei aita, tervislik toitumine aga küll.

Seksuaalne võimekkus võiks ju ka “tõelise mehe” kuvandiga kokku kuuluda, kuid seda pole võimalik saavutada samaaegselt samuti “meheliku” meeletu lihatoodete tarbimisega. Tüüpiline läänelik toitumine ummistab artereid ja enne kui südamesse minevad (laiemad) arterid täielikult ummistuvad, ummistuvad esmalt peenisesse minevad väiksemad veresooned, mis toovad endaga kaasa impotentsuse (seda teemat oleme varem pikemalt käsitlenud, kuidas impotentsus on hoiatus varsti saabuva infarkti eest). Will Tuttle on sama teema oma raamatus “The World Peace Diet” kokku võtnud järgmiselt:

Miljonite noorte isaste loomade kastreerimine toob kaasa ka (inim)meeste jaoks tagajärjed: nende kastreeritud loomade liha ja sekreetide söömisega kaotavad mehed järk-järgult oma seksuaalse võimekuse. Küllastunud loomsed rasvad ja kolesteroolijäägid ummistavad nende seksuaalorgani veenid ja arterid, kuni lõpuks ei jõua sinna piisavalt verd, et erektsiooni säilitada. Lisaks sellisele alandusele, on loomsete toodete söömine positiivselt seotud ka eesnäärmevähi ja seemnerakkude arvu vähenemisega. Julmus ja surnud looma söömine võib küll sobida kultuuriliselt aktsepteeritud karmi mehe imidžiga, kuid see absurdsus avaldub tema lõdvas, impotentses seksuaalorganis.”  Selgub, et mehelikkusega seostatud lihakäntsaka järamine polegi tegelikult nii mehelik, kui see endaga erektsioonihäired kaasa toob. Vähem lihatooteid ja enam taimseid toiduaineid söövatel meestel pole seda probleemi, kuid nemad on meie kultuuris need “pehmod”?

Lääne maailmas leitud tõendite alusel on inimese sugu toiduvalikute üks peamisi määrajaid: meeste toitumine on erinev ja sageli kehvem kui naistel. Toidu tarbimise uuringud kinnitavad soolisi erinevusi meeste ja naiste toitumisharjumustes, mis näitavad, et mehed tarbivad rohkem liha ja alkoholi, samas kui naised söövad enam puu- ja köögivilju. Kanada meeste seas tehtud uuring näitas, et väikeste, kergete einete söömine on nende meelest seotud naiselikkusega. Lääne mehed näevad tavaliselt vajadust, et eined oleksid rammusad ja lihakesksed ning mõistavad hukka salatit ja suppi kui meeste jaoks kehva valikut. Sellised soolised toiduideaalid on Lääne kultuuris laialt levinud ja aitavad kaasa meeste halbadele toitumisharjumustele.

Vähidiagnoosi nähakse tihti õpetliku momendina: mina nägin ja nüüdseks on minuga kontakti võtnud ka paljud teised (ainult naisterahvad), kes pärast diagnoosi saamist on oma elus midagi muutnud. Uuringud näitavad, et meespatsiendid suhtuvad väga vastumeelselt igasugustesse toitumisharjumuste muudatustesse. Lääneriikides tehtud ulatuslikud toitumise- ja elustiilialased ülevaated näitavad, et ehkki pärast vähidiagnoosi saamist toitumisharjumuste muudatuste tegemise motivatsioon tõuseb, on enamikel vähidiagnoosi saanutel üldpopulatsiooniga samad elustiiliga seotud riskitegurid ja sama ebatõenäoline, et nad oma toitumisharjumusi muudaksid. Kuigi tervislik toitumine võib tõsta pikaajalist ellujäämise tõenäosust, muudavad vaid vähesed eesnäärmevähiga mehed oma toitumisharjumusi, et suurendada oma tervenemise tõenäosust.

Kuigi kaks uuringut on näidanud madalamat rasvumist ja suuremat puu- ja köögiviljade tarbimist Põhja-Ameerika vähidiagnoosi saanud meeste seas võrreldes kontrollgruppi kuulunud meestega, kel vähidiagnoosi polnud, näitab enamik uuringuid siiski, et vähidiagnoosi saanud mehed muudavad oma toitumist tervislikumaks väiksema tõenäosusega kui vähidiagnoosi saanud naisterahvad. Tervislike toitumisharjumuste järgimine, sealhulgas soovitatud koguses puu- ja köögiviljade tarbimine, oli madalam USA eesnäärmevähki põdenud meeste seas võrreldes rinna- ja emakavähi diagnoosi saanutega. Samuti oli see madalam eesnäärme- või käärsoolevähiga meeste seas võrreldes rinna- või käärsoolevähiga naisterahvastega.

Seda on tihti seostatud sellega, et vajalikke toitumisharjumuste muutmist nähakse kui „naiselikke”, eriti mis puudutab puu- ja köögiviljade tarbimise suurendamist. Näiteks mõjutavad eesnäärmevähki toitumisfaktorid: tüüpiline läänelik toitumine, mis on rikas kalorite, liha ja rasva ning vähese puu- ja köögiviljade tarbimise poolest kombineerituna muude elustiilifaktoritega on positiivselt seotud eesnäärmevähi esinemise ja suremusega. Sellisel mõtlemisel, kus vastandatakse meestele ja naistele sobivat käitumist, on meeste tervisele negatiivsed tagajärjed, sest mehed näevad paljusid tervislikke käitumisviise naiselikena ja seetõttu väldivad neid, samal ajal kui paljusid ebatervislikke või riskantseid käitumismalle nähakse meeste jaoks normatiivsena.

Kui mehed on nii mures oma mehelikkuse pärast, et mulje jätmiseks ebatervislikke eluviise praktiseerida, siis võib olla peaks natukene meestega jagama, mida eesnäärmevähi ravi endast täpselt kujutab. Eesnääre asub kusepõie all ja peenise allosas, seega kui see radikaalse prostatektoomia teel eemaldada, siis kaotab mees 2-3 sentimeetri võrra oma peenise pikkusest. Seda muidugi juhul, kui enam üldse erektsioon tekib. Ainult 16% protseduuri läbinud meestest taastavad hiljem oma operatsioonieelse funktsioneerimise. Patsientidele üldiselt öeldakse, et erektsioonihäireid esineb 60-70%, kuid siinkohal tuleb kokku leppida, mida taastumise all üldse silmas peetakse? Taastumise all peetakse silmas võimet säilitada erektsiooni umbes 50% ajast ehk siis mõnikord, vahetevahel. Kui kirurg ütleb patsiendile, et peenise funktsioon taastub, arvab patsient tõenäoliselt, et nad taastavad funktsiooni, mis neil oli enne operatsiooni. Ja kui see juhtub vaid 16% meestest ja vaid ainult 4% üle 60-aastastest meestest, siis on numbrid kurvad…kui mees oma mehelikkuse pärast muretseb, siis kas see poleks väärt pingutamist, et asjad nii kaugele ei jõuaks?

Jah, võiks ju arvata, et see on piisav, et mehi motiveerida oma toitumisharjumusi muutma, kuid ainult 13% Austria 822st eesnäärmevähiga mehest teatasid, et järgivad madala rasvasisaldusega toitumist enese eest hoolitsemise ühe osana. Tüüpiline läänelik toitumine on väga energia-, liha- ja rasvarikas. Traditsioonilise Aasia toitumisega riikides, kus tarbitakse palju köögi- ja kaunvilju, on eesnäärmevähi esinemissagedus palju madalam. Ühes küsitluses teatas 25% Rootsi meestest, kes olid äsja saanud lokaliseeritud eesnäärmevähidiagnoosi, et nad PIGEM eelistavad lühemat eluiga kui vähendavad oma veise- või sealiha tarbimist!!! Ja veel enam oli mehi, kes eelistavad pigem olla impotentsed kui parandada oma toitumisharjumusi. Tundub, et liha söömise rõõmud trumpavad meeste jaoks mõnikord muude liharõõmude rahuldamise üle… Dr. Ornishi elustiiliprogramme eesnäärmevähiga patsientide seas ja selle tulemusi, kasutades madala rasvasisaldusega naturaalset toitu, oleme juba käsitlenud. Tema sai vastavad uuringud tehtud tänu meeste laiskusele – nimelt viis kuller programmis osalenud meestele õiged toidud koju kätte.

Suurbritannias tehtud uuringu kohaselt nägid mehed tervislikku toitu ebameeldiva, halva maitsega ja ebaküllaldasena. Sarnaselt näitas noorte austraalia meeste toitumishoiakute uuring, et puu- ja köögiviljade tarbimine ei käi nende arvates kokku meheliku „kultuuriga”. Eelpool käsitletud taani meeste intervjuudest tuli ka välja, mida nad tervisliku toidu all silmas peavad ja mida on vaja tarbida selleks, et kaalu langetada. Nad arvasid, et tuleb süüa palju köögivilju ja täiesti loobuda või vähendada liha ja alkoholi tarbimist. No, see ettekujutus polegi reaalsusest väga kaugel, kuid huvitav on nende suhtumine antud toitu, mille kirjeldamiseks kasutasid nad sõnu nagu „mao sööt”, „helbed” või „roheline sööt”.

Naturaalse taimse toidu söömist võidakse seostada mehelikkuse ja macho vastandina, kuid naturaalne taimne toit ei pea ju olema salatilehed. Riisi, kartulite, makaronide, läätsede, tatra, ubade, ühepajatoidu ja leiva peale nagu ei mõelda kui taimsest toidust, kuigi see seda ju on. Mis selles siis nii imelikku oleks, kui meesterahvas lõunaks näiteks seenerisoto telliks? Või mingi pastatoidu köögiviljadega? Kartulid oakotlettidega? Tervisliku toidu söömisega ei kaota tegelikult mees ju oma mehelikkust. Me oleme paljudes asjades üle saanud meeste ja naiste soorollidest: toidu valmistamine ei ole enam naiste pärusmaa (vaadake kui paljud kokad on mehed ja nagu ei tule enam kellelegi pähe narrida kokaks õppima minevat meesterahvast), isegi meessoost kassapidajad on juba täitsa normaalne nähtus, mis kohe kindlasti polnud nii veel mõned aastad tagasi.

Tegelikult on see ju naeruväärne oma mehelikkust siduda mingi teatud toidu tarbimisega. “Tõelised mehed” peavad sööma liha…ma isegi ei oska midagi sellist naistemaailmast näiteks tuua. Me ei identifitseeri end mingi toiduga. “Tõeline naine” joob kohvi? Naeruväärne ju! Ma tõesti ei tea, kas mul on pea tühi või meil tõesti pole selliseid probleeme nagu “tõelistel meestel”, kes peavad kindlasti õlut jooma ja liha sööma, et mitte ülejäänud maailma silmis “pehmo” olla?

Kas “tõeline mees” ei peaks olema keegi, kes hoolitseb oma tervise eest, et olla olemas oma laste ja pere jaoks? Kas tõeline mees pole keegi, kes on võimeline millestki loobuma (sigarettidest, alkoholist, ebatervislikust toidust, riskantsest käitumisest liikluses) oma lähedaste ja ka keskkonna heaks? Tõelised mehed teevad ju seda, mis on õige, ja see pole kuidagi seotud sellega, mida ta otsustab lõunaks tellida või mitte tellida.

Nii mitmestki uuringust tuli välja, et osalejad olid küüniliselt ja negatiivselt meelestatud valitsuse poolt jagatud tervisliku toitumise sõnumitesse. Traditsiooniliselt rõhutatakse tervisekampaaniates ja –infomaterjalides motiveerivate faktoritena head tervist ja saledamat keha. Mitmest uuringust aga selgus, et vähemalt madalama sotsiaalmajandusliku taustaga meeste hulgas, kelle seas on enim ebatervislike harjumustega mehi, pole need üldse olulised tegurid ja arvavad, et need kuuluvad naistemaailma. Mis mõtet on neile reklaamida saledamat väljanägemist, kui nende arvates tähendab see minimaalselt 100kg, mis enamike meeste puhul tähendab ülekaalulisust või kui nad on lühemad kui 183cm, siis juba rasvumust!

Ülekaaluliste taani meestega tehtud intervjuud näitasid, et kuigi neil oli soov ka saledamad välja näha ja vältida haigusi, motiveeris neid kõige enam hoopiski tugev soov olla efektiivsemad ja väärtuslikumad töötajad. Nende arvates peetakse ülekaalulisi mehi tööturul vähem efektiivseks ja atraktiivseks, ülekaalulised inimesed rikkusid nende arvates oma tööandja mainet ja võtsid tihti haiguspäevi. Ülekaaluliste elu nähti tihti ebakvaliteetsena. Osalejad isegi soovisid, et tööandjad peaksid oma töötajatelt nõudma, et nad oleksid saledad. Leiti, et see oleks neile väga suureks stiimuliks kaalu langetada. Pakuti välja, et võiks olla mingi rahaline survestamine, näiteks, et palgatõusu ei tule, kui ei võta 10kg alla, sest sa pole ettevõtte jaoks atraktiivne, piisavalt produktiivne ja oled liiga tihti haige. Enamik osalejaid ei näinud seda probleemina, kui ettevõtjad hakkaksid oma töötajatelt nõudma kaalu alandamist. Tuletame meelde, et kõik need mehed ise olid ülekaalulised. Võib olla mängis rolli see, et antud uuringus osalenud kõik soovisid kaalust alla võtta ja tundsid siis, et sellisel juhul oleks neil ka motivatsiooni seda teha.

Uuringu tegijad järeldasid, et kui on vajadus motiveerida madalama sotsiaalmajandusliku taustaga meesterahvaid kaalu kaotama, siis pole mõtet keskenduda paremale tervisele ja saledusele, vaid pigem tööalasele efektiivsusele, suutlikkusele ja tulemuslikkusele – ühesõnaga paranenud võimele oma tööga paremini toime tulla, seda kiiremini, pikemalt teha vms. Osalejate seas olid ka mõned keskklassi kuuluvad mehed, kuid uuringu tegijate sõnul tundusid nad jagavat teistega samu vaateid. Samuti näitas uuring, et kaalualandamine peaks hõlmama töökohta, sest paljud mehed soovisid kaalu alandada oma meessoost kolleegidega koos ja isegi võistluse vormis.

Tööalasest võimekkusest rääkis ka Rip Esselstyn I osas mainitud „iThrive!” dokumentaalseriaali 4. osas. Tema üheks hüüdlauseks on: “Tõelised mehed söövad taimset toitu.” Tema sõnul söövad tõelised mehed taimset toitu seetõttu, et tõelised mehed tahavad elada pikalt ja oma peredele toeks olla, mitte surra ummistunud arterite tõttu. Pärast seda kui ta oli triatleedina sportlaskarjääri lõpetanud, töötas ta 12 aastat tuletõrjujana ja ütleb, et tuletõrjujad ei sure töö ajal mitte tuleleekides, suitsus, vingus ega seetõttu, et neile põlev maja pähe kukuks, vaid number 1 põhjuseks on südamehaigused nagu kogu ülejäänud rahvastikul. Kuna tuletõrjujad töötavad meeskonnas, siis panevad nad oma halbade toitumisharjumuste ja tervisega ohtu ka oma meeskonnaliikmed. See töö nõuab tugevat süda ning südamekloppimine, ähkimine ja puhkimine füüsilise pingutuse ajal ei ole mehine, kuid see on liha, jäätise, juustu, peekoni, koore ja jäätisekokteilide söömise tagajärg mitu korda päevas ja nädalast nädalasse…

Ta selgitab meestele, et taimse toidu söömine teeb nad hoopiski mehelikumaks, sest nad hakkavad saama erektsioone, mida nad ei arvanud enam olevat võimalik, nad võtavad kaalust alla, muutuvad atraktiivsemaks ja võimekamaks. Selle asemel, et töö juures olla oma meeskonna nõrgimaks lüliks, saab nendest vajalik ressurss. Nende aeroobne võimekus kasvab, nad tunnevad end paremini ja neil on rohkem energiat. Veel ütleb ta, et tõeline mees ei lähe karjaga kaasa, vaid teebki tihti seda, mis pole kerge.

Meeste toitumise arusaamade muutmine võiks hõlmata tervisliku toitumise muutmist vähem naiselikuks ja rohkem mehelikuks. Kuigi ettekujutus mehelikkusest on sageli probleemiks tervisliku elustiili viljelemisele, saab mõningaid traditsioonilisi mehelikkuse tunnuseid kasutada ka tervise edendamiseks. Näiteks saab maskuliinseid ideaale nagu jõud, iseseisev toimetulek ja atleetlik meisterlikkus, mobiliseerida suuremasse puu- ja köögiviljade ning madala rasvasisaldusega tervisliku toidu tarbimise heaks, sidudes need suurema sooritusvõimega.

Tervisliku toidu tarbimist tuleks meestele näidata kui meheliku autonoomia ja enesekontrolli väljendusena. Näiteks julgustades mehi sööma eesnäärmesõbralikke toiduaineid nagu brokoli ja sojatooted võiks olla sõnastatud kui tervise ja füüsilise vormi säilitamise vahend, mis tagab autonoomia ja enesekontrolli kroonilise haiguse korral. Ei ole ju väga mehelik ega seksikas end invaliidiks süüa ja vajada kedagi, kes su tagumikku pühiks! Enamikele inimestele on autonoomia ja võime vähemalt oma elementaarse hügieenigi eest iseseisvalt hoolitseda ülioluline, soost olenemata! Haiglas võib kohata palju inimesi, kes ei ole võimelised seda kas ajutiselt või jäädavalt tegema, ja see on igale täie mõistusega inimesele väga raske üleelamine, kui sellistes asjades tuleb loota välisele abile. Kahjuks on enamik neist inimesi oma autonoomia kaotamises ise vastutavad. Lihtsalt mingil momendil pole enam tagasiteed, isegi kui tahaks.

Ma pole ka sattunud tervisekampaaniate peale, kus ebatervislikku toitumist seostataks impotentsusega. Seda on tehtud suitsetamisega seoses ja ehk isegi vaatab mõne sigaretipaki pealt vastu mõni lontis peenist kujutav sigaret? Samas on mulle jäänud mulje, et mehed ei tule üldse selle pealegi, et nende ebatervislik menüü ummistab nende peenisesse jõudvaid veresooni ja sinna ongi see koer maetud…kui neile kõik nn „mehelikkusega” seotu nii oluline on ja mis võiks veel ebamehelikum olla kui erektsioonihäired, siis see on ju täiesti kasutamata sõnum? Eriti, kui arvestada sellega, et aasta-aastalt väheneb suitsetamise osakaal (just meeste seas), mis viimastel andmetel on meeste seas 28%, kuid samal ajal on ülekaaluliste osakaal meeste seas 60%. Lisaks ei pea ebatervisliku toidu söömine kindlasti ülekaalu tähendama (eriti meeste puhul) ning ummistunud veresooned ja sellega kaasnevad erektsiooniprobleemid võivad vabalt olla ka saledatel meestel, mis tähendab seda, et probleemi ulatus võib olla palju suurem kui näitab ülekaaluliste osakaal.

Kuna pere toitlustamine on tihti naiste kontrolli all ja on teada, et naised hoolivad enam tervislikest valikutest, siis võiks eeldada, et partneritega koos elavad mehed toituvad tervislikumalt. Reaalsuses on asjaolud tihti aga hoopiski vastupidi, sest tuleb välja, et sarnaselt varem käsitletud laste toitumisele, pakuvad naised oma lastele ja meestele pigem toitu, mida nood soovivad, mitte tervislikku toitu, mida nad peaksid sööma.

Seega, kui sa oled naisterahvana oma peres peamine toidu valmistaja, siis sul on päris palju kasutamata potentsiaali, kuidas SINA saaksid terve pere tervist parandada. Ma pole ausalt öeldes kunagi aru saanud naistest, kel pole oma vaba ajaga midagi paremat peale hakata, kui igaks toidukorraks vastavalt erinevate pereliikmete soovidele 2-3 erinevat toitu vaaritada. Mina isiklikult teen ühe eine, tervisliku, naturaalsetest taimsetest toiduainetest ja mu elukaaslane on enamikel juhtudel nii laisk, et ta sööb sama toitu ja tänu sellele palju tervislikumalt kui ta ilmselt muidu toituks. Kui ta soovib midagi muud, siis ta teab, et peab oma jalad tagumiku alt välja ajama.

Võiks lõpetada mehelikkuse stereotüüpide uskumise, nende järgi elamise ja nende taastootmise. Ühegi toote tarbimine ei tee meest rohkem meheks ega võta mehelikkust vähemaks. Ma ei arva, et keegi järgnevatest kuulsatest meesterahvastest oleks kuidagi vähem mehelik, kuigi nad on otsustanud liha tarbimisest või üldse kõigist loomsetest toodetest loobuda: Brad Pitt (näitleja), Mike Tyson (endine poksija), Bill Clinton (Ameerika endine president), Woody Harrelson (näitleja), Jared Leto (näitleja ja laulja), Paul McCartney (laulja), Bryan Adams (laulja), Joaquin Phoenix (näitleja), Alec Baldwin (näitleja) jne. Nende seas on mehi, kes teevad seda loomade ja keskkonna heaolu peale mõeldes (pehmod, eksole?), aga ka neid, kes muutsid oma toitumisharjumusi diabeedidiagnoosi, raske südamehaiguse ja muude terviseprobleemide tõttu.

Ma arvan, et me võime üsna suure kindlusega järeldada, et mittesuitsetamine, alkoholist hoidumine ning suures koguses naturaalsete taimsete toitude söömine aitab mehel olla terve, tugev, seksuaalne ja viljakas. Kahtlemata vajame me uusi mehelikkuse ideaale, kui see on liha söömine, õlle joomine ja muu riskikäitumine. Me ei ela enam kiviajas – seega miks peaksid mehed endiselt käituma nagu metsalised? 🙂 Oleks aeg jõuda modernsesse maailma, kus iseenda ja oma pere tervise eest hoolitsemine on oluline, et mitte oma viimased 20-30 eluaastat kuidagi ravimite najal vindudes veeta, vaid hoopiski täisjõuliselt elu nautides.

Kasutatud kirjandus:

Allen, NE., Appleby, PN., Davey, GK., Key, TJ. Hormones and diet: low insulin-like growth factor-I but normal bioavailable androgens in vegan men. British Journal of Cancer, 2000, 83(1), 95–97.

Chung E., Gillman, M. Prostate cancer survivorship: a review of erectile dysfunction and penile rehabilitation after prostate cancer therapy. Med J Aust, 2014; 200(10): 582-5.

Cook, TM., Russell, JM., Barker, ME. Dietary advice for muscularity, leanness and weight control in Men’s Health magazine: a content analysis. BMC Public Health, 2014; 14:1062.

Ek, S., Heinström, J. Monitoring or avoiding health information – the relation to inner inclination and health status. Health Information & Libraries Journal, 2011; 28(3): 200-209.

Horm, K. Mehe kuvand õllereklaamides Saku Originaali näitel. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, 2013.

Horwood, JP., Avery, KN., Metcalfe, C., Donovan, JL., Hamdy, FC., Neal, DE., Lane. JA. Men’s knowledge and attitudes towards dietary prevention of a prostate cancer diagnosis: a qualitative study. BMC Cancer, 2014; 14: 812.

Lai, T. Soolised terviseerinevused Eestis. Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis II. Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium, 2010, 77-96.

Kaukvere, T. Saku sai ebaeetilise «pehmokampaania» pärast trahvi. Tarbija24, 2013.

Meikle, AW., Stringham, JD., Woodward, MG., McMurry, MP. Effects of a fat-containing meal on sex hormones in men. Metabolism, 1990; 39(9): 943-6.

Mróz, LW., Chapman, GE., Oliffe, JL., Bottorff, JL. Men, food, and prostate cancer: gender influences on men’s diets. Am J Mens Health, 2011; 5(2): 177-87.

Möller, G. Alkoholi telereklaamide  kontentanalüüs. Mai – juuni 2010. TNS Emor.

MYCEK, MK. Meatless Meals and Masculinity: An Examination of Men’s Use of Rationality and Scientific Research to explain Their Plant-based Diets. 2015.

Nelson, CJ., Scardino, PT., Eastham, JA., Mulhall, JP. Back to baseline: erectile function recovery after radical prostatectomy from the patients’ perspective. J Sex Med, 2013; 10(6): 1636-43.

Sabinsky, M. S., Toft, U., Raben, A., Holm, L. Overweight men’s motivations and perceived barriers towards weight loss. European Journal of Clinical Nutrition, 2007, 61(4), 526-531.

Stibbe, A. Health and the Social Construction of Masculinity in Men’s Health Magazine. Men and Masculinities, 2004, 7(1), 31-51.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *