VANANEMISVASTANE ÄRI: NOORUS IGA HINNA EEST?

Aging is a fact of life. Looking your age is not.

(“Vananemine on paratamatus. Kuid oma vanusele vastav väljanägemine ei ole.”)

– dr. Howard Murad

Oled sa kunagi mõelnud, miks mõni 60-aastane näeb välja ja tunneb end nagu 40-aastane, ja miks samal ajal mõni 40-aastane näeb välja ja tunneb end 60-aastasena? Ja kas sa oled mõelnud selle üle, kas sa saad ise valida lõpptulemuse enda jaoks? Kui sa nüüd eeldad, et ma ütlen sulle, millist vananemisvastast kreemi kasutada, siis sa eksid. Vananemisprotsessi aeglustumine ei tule kaupluseletilt kreemitotsiku ega ka apteegist tableti kujul. Ma tean, et see on see, mida nad soovivad meid iga telesaate vahel olevate reklaamide kaudu uskuma panna, kuid me kumbki ju tegelikult ei usu seda. Seda nimetatakse reklaamiks põhjusega. Samuti ei räägi ma uuemast protseduurist ega millestki muust, mis nõuab sinu poolt vaid pingutust oma rahakotirauad avada.

Vananemine on vältimatu ning selle all peetakse tavaliselt silmas nahale tekkivaid kortse, päikesekahjustusi, juustekadu ja/või nende hallinemist, probleeme mäluga, unehäireid, kehva vereringlust ja seedimist, kroonilisi haigusi jne. Kuigi vananemine toimub raku tasandil ja on paratamatu universaalne bioloogiline nähtus, pööratakse kõige enam tähelepanu vananemise välistele tunnustele, millega “võitlemise” peale on terve tööstus üles ehitatud. Kõik, mis on vananemisvastane, on IN!

Inimesed on alati otsinud nooruse allikat ja vananemist on nähtud kui midagi negatiivset, sest see viib surmani. Kuid eriti suured muutused on toimunud just viimase 50 aasta jooksul. Sel on mitu põhjust. Industriaalrevolutsioon, eriti arvutite ja Interneti kasutusele võtt, kiiresti kasvavad vaba aja veetmise võimalused ja üha aktiivsem ning agressiivsem meedia, mis 50 aastat tagasi peaaegu puudus, on muutnud meie ühiskonna ambitsioonikaks – see, mis on atraktiivne, ihaldusväärne ja seksikas muutub hetkega globaalseks. 50 aastat tagasi oli mõjutajana ainult raadio, ajalehed ja kino. Tänapäeval on meedia kõikjal ajakirjade, televisiooni ja isegi avalikes kohtades olevate lameekraanide näol. Nad loovad arusaama, et ainult dünaamilised, noored ja ilusad inimesed saavad ühiskonnas edukad olla, kortsud, rasvavarud ja päikesest kahjustunud nahk aga ei sobitu meie ühiskonda. Kuigi ühiskond ise jätkab vananemist, ei tervitata väsinud ja vananenud välimust. Vananemisvastaste vahendite kiire levik viimasel ajal võib ka olla seotud USA beebibuumi põlvkonna (1946-1964.a sündinud) vananemisega ja need trendid levivad siis üle maailma, sest veebisaitidel olev turundus on kergesti kättesaadav kõigile. Üldine sõnum aga on, et tulevik kuulub noortele ja seetõttu pole üllatav, et me kõik soovime välja näha värsked, noored, dünaamilised ja edukad, et selles ühiskonnas ellu jääda.

See on aga endaga kaasa toonud palju ekstravagantseid väiteid, mis on kasumlikud nende levitajatele. Termin “noorendav” on kasutusel olnud vähemalt 200 aastat, kuid “vananemisvastane meditsiin” on suhteliselt uus. Kui surve võidelda vananemistunnustega välimuses pole midagi uut, siis vananemise seostamine halva tervise ja haigustega on midagi uut. Vananemist nähakse üha enam millenagi, mida tuleb vältida, kontrollida ja isegi “ravida”. Vanaduse meditsiiniga sidumine tähendab tegelikult seda, et vananemist ei nähta enam kui normaalset protsessi, vaid see on “tervise vastand”. Mittekirurgiliste vananemisvastaste protseduuride arv on viimastel aegadel kasvanud. Botuliintoksiini süstid (Botox) ja tohutu täiteainete, koorimiste ja muude mitteinvasiivsete protseduuride levik on vananemist puudutavat mõtteviisi muutnud. Nn. lõunasöögi protseduurid on nüüd paljudes riikides sama tavaline kui juuksurisalongi külastus.

Ühesõnaga enamik inimesi ootab, nagu ikka, lihtsaid ja kiireid lahendusi ehk siis mõnda imet tableti, kreemi või protseduuri näol. Selle laiaulatusliku soovi tõttu levivad vananemisvastased ühingud, reklaamid, tooted ja sekkumised. On mitmeid probleeme, mis on seotud vananemisse sekkumisega, sh. füüsiline vigastus, majanduslik pettus ja tähelepanu kõrvalejuhtimine meetoditest, mis ka tegelikult töötavad. Tooted, mis väidavad, et suudavad vananemist “ravida” või keerata tagasi bioloogilist kella, on avalikkust eksitavad ja rikuvad nende inimeste mainet, kes selles vallas päriselt tõsiseid jõupingutusi teevad. Ka on inimesed tihti valmis läbi proovima kummalisi, testimata ja ohtlikke vahendeid, et noorust säilitada/saavutada.

Näiteks on üks vanimaid ja endiselt kõige populaarsem vananemisvastane ravi inimese kasvuhormooni (hGH: human growth hormone) süstimine, sest ajakirjas The New England Journal of Medicine avaldati 1990. aastal 12 terve mehega (vanuses 61-81) tehtud uuring, kes süstisid endale 6 kuud antud hormooni. Neid jälgiti 12 kuud ja nende tulemusi võrreldi 7 sarnase kontrollgrupis oleva mehega, kes ei saanud mingit “ravi”. Uuringu tulemusena leiti, et hormooni süstinud meeste muskel kasvas pea 9%, keharasv vähenes 14%, luutihedus kasvas pea 2% ja nahk paksenes 7%. Uuringu tegijad järeldasid, et kasvuhormooni sekretsiooni vähenemine on osaliselt vastutav lihasmassi vähenemise, rasvkoe suurenemise ja naha õhemaks muutumise eest vanemas eas.

Mõningad ettevõtjad lugesid sellest uuringust välja, et tegu on vananemisevastase “imevahendiga” ja nad on selle uuringu ilmumisest alates seda just nii avalikkusele presenteerinud. Tähele tuleb panna seda, et uuriti vaid üle 60-aastaseid mehi, seega ei saa kuidagi järeldada, kuidas see mõjub noorematele või naistele, grupp oli imeväike – 12 meest – ja neid jälgiti VAID aasta. Uuring ei tõesta, et oleks paranenud kellegi elukvaliteet või pikaealisus. hGH-ga seotud uuringud on ikka veel lapsekingades, seda on uuritud vaid väga väheste inimeste peal ning pole teada pikaajalist mõju. Antud uuringu läbiviija Dr. Daniel Rudman jäi väidetavalt oma surmani 1994. aastal kindlaks, et tema uuring ei viita kuidagi vananemise pidurdamisele. Ja tõesti – kui antud originaaluuringut lugeda, siis sellele ei viidata. Aasta enne oma surma avaldas ta oma kolleegidega uuringu 83 mehega, keda jälgiti 1,5 aastat ja mitmetel meestel esines ebasoovitavaid kõrvaltoimeid (näiteks randmekanalisündroom, kõrge veresuhkrutase) ja 29 osalejat langesid enne selle lõppu erinevatel põhjustel uuringust välja. Antud uuring leidis aga palju vähem kajastust kui 1990. aastal ilmunud uuring.

Juba 1990. aastal selle uuringu ilmumise ajal teati kasvuhormooni süstimisega seotud probleeme ja ohtlikke kõrvaltoimeid. Selle sama uuringu avaldamisega koos ilmus ajakirja toimetuse poolt artikkel, mis hoiatas hGH manustamisega seotud kõrvaltoimete eest ning et pole teada kaugeleulatuvat mõju inimeste tervisele. Toodi välja, et kasvuhormoon võib negatiivselt mõjutada süsivesikute ainevahetust (põhjustades hüperinsulineemiat, glükoositalumatust ja 2. tüüpi diabeeti), luu-lihaskonna süsteemi (põhjustades artriiti ja liigesevalu) ja südame-veresoonkonda (põhjustades hüpertensiooni, turset ja südamepuudulikkust), ning seetõttu tuleb hoolega mõelda enne kui kasvuhormoone kasutada.

2003. aastal ehk siis 13 aastat pärast selle uuringu avaldamist kirjutas The New England Journal of Medicine toimetus artikli, kus hoiatatakse inimesi toidulisandite eest, mille osas tegelikult puudub riiklik kontroll ja kui neid reklaamitakse imeliste võimetega, mis tunduvad “liiga head, et olla tõsi”, siis ilmselt see just nii ongi. Nad nuhtlevad vananemisvastast tööstust dr. Rudmani uuringu tsiteerimise eest oma reklaamides ja toovad välja, et hormooni süstimise periood (pool aastat) oli liiga lühikene aeg, et kõrvaltoimeid näha ja tulemused polnud piisavad, et kellelegi antud “ravi” soovitada. Samas näevad nad, et antud 1990. aastal avaldatud artiklit loetakse nädalas sama palju kui teisi samal aastal avaldatud artikleid aasta jooksul, mis viitab sellele, et toidulisandeid müüvad ettevõtted viitavad antud artiklile, et oma tooteid müüa. Ajakirja toimetus võttis asja kokku järgmiselt: “Kui inimesi mõjutatakse ostma “inimese kasvuhormooni vabastajat” tuginedes antud ajakirjas avaldatud uuringule, siis neid eksitatakse.

Vaatamata nendele hoiatustele inspireeris antud uurimus paljusid inimesi end nimetama eksperdiks vananemise alal ja paljud neist pakuvad kalleid teste, mis väidetavalt määravad su bioloogilise vanuse, mida nad lubavad veel kallima hormoonravi ja toidulisandite kasutamise läbi seejärel vähendama hakata. Miljardidollariline vananemisvastane hormooniteraapia tööstus põhineb väga lihtsal eeldusel: teatud hormoonide tase väheneb keskeas märkimisväärselt, seega nende hormoonide manustamine noore inimese tasemel peaks muutma hallinevad täiskasvanud välja nägema ja tundma end taas noorena. Dr. Robert Neil Butler, kes oli gerontoloog (tegeles vananemisega) ja Rahvusliku Vananemisinstituudi (the National Institute on Aging) esimene direktor, tõi välja, et kuigi kasvuhormoonide tase vananedes tõesti langeb, ei ole tõestatud, et selle säilitamine noorte inimeste tasemel vanemas eas oleks kuidagi kasulik. On võimalik, et vananemisega kaasnevad hormonaalsed muudatused on hoopiski vananemiseks vajalikud.

Vaatamata sellele, et hormoonasendusravi on näidanud mõningaid positiivseid tulemusi (vähemalt lühiajalises perspektiivis), on samuti selge, et võivad esineda teatud negatiivsed aspektid nagu suurenenud risk vähi ja südamehaiguste saamiseks. Me käsitlesime seda teemat eelmine kord seoses valgu liigse tarbimisega: valgu ülesanne kehas on tegeleda kasvu, ehituse ja arenguga, mis on lapseeas oluline (hGH ravi kasutataksegi laste kasvuhormooni puudulikkuse puhul), kuid täiskasvanuna tähendab liigne rakkude kasv enamasti halbu uudiseid, sest kiiremini kasvavas kehas kasvab kiiremini ka näiteks vähk, kasvajad, tüdrukutel hakkab puberteet (menstruatsioon) varem ja kiireneb vananemine. KASVUhormooni nimi tuleneb ju sellest, et see paneb asjad KASVAMA, ja kuigi see võib tõesti veidi soodustada nende aspektide kasvu, mida me soovime, paneb see aga kahjuks kasvama ka kõik muu, mida me kohe kindlasti ei soovi! Oleme ka varem teiste teemade raames põgusalt käsitlenud insuliinisarnase kasvufaktori (IGF-1) seostest vähi (selle kõrge taseme puhul, sel põhjusel peaks vähidiagnoosiga inimene väga tõsiselt mõtlema loomsete toodete tarbimise vähendamise peale) ja aeglasema vananemisega (selle madala taseme puhul).

Ka Dr. Robert Neil Butler ütles, et võib isegi osutuda, et madalad kasvuhormooni tasemed on hea tervise näitaja. Ta tõi välja hiirte peal tehtud avastused, et kasvuhormooni üleliia produtseerivad hiired elasid vaid lühikest aega, mis viitab sellele, et kasvuhormooni madal tase ei kiirenda vananemist, vaid hoopis vastupidine võib olla tõsi. Ja tõesti – nüüd on leitud, et inimeste, kes on suutnud elada väga vanaks (100-aastased), veres on IGF-1 tase madalam kui teistel. Samuti on leitud, et Laroni sündroomiga inimesed, kellel on kasvuhormoonide retseptorite mutatsioon, elasid enamasti 80-90-aastaseks. Erinevad sel teemal tehtud metauuringud on näidanud, et kõige tõsisemaks kõrvaltoimeks ongi vähk, sellele lisaks kaalutõus, diabeet ja kõrge vererõhk.

Vananemisest rääkides ei saa üle ega ümber ka vananemisvastastest kreemidest, mille ostmiseks on ühiskonnas nii tugev surve, et juba 20-aastased uurivad, millal nad neid kasutama peavad hakkama. Ühes kvalitatiivses uuringus 14 Kanada naisterahvaga vanuses 30-40 aastat selgus, et nad tunnevad järjest suurenevat survet kasutada vananemisvastaseid vahendeid. Peamiseks motivatsiooniks nende kasutamisel oli säilitada terve ja nooruslik välimus. Uuringust selgus, et ühele naisterahvale soovitas kosmeetik tema tavalise niisutava kreemi asemel osta vananemisvastast kreemi, et “vältida esimesi vananemise märke.” Hoolimata sellest, et tema dermatoloog ütles talle, et vananemisvastased kreemid ei tööta, jätkas antud naisterahvas nende kasutamist, lootuses, et vananemise märgid pole sel juhul nii hullud. Ta pole mingeid muutusi märganud, kuid usaldab sellegi poolest tervishoiutöötaja asemel suvalist nahahooldustoodete müüjat. Sarnaselt eelmisele naisterahvale soovitati ühele teisele naisele 30. sünnipäeva paiku kolleegide ja kaupluses iluosakonnas töötava teenindaja poolt, kuidas aeglustada vananemise mõju. Üks Eestis botoxi süste pakkuv kliinik soovitab oma kodulehel ka soojalt juba 30ndates nende kliendiks hakata 🙂

Kõik hoolivad oma naha väljanägemisest, sest see on nii meile endile kui kõigile teistele nähtav, kuid me oleme keskendunud pealiskaudsetele teemadele nagu ilu, kui noor/vana sa välja näed jne. Tavaliselt ravime neid probleeme kreemide ja muude vahenditega, mis ignoreerivad nahal väljenduvate probleemide tegelikke põhjuseid. Ehk siis me tegeleme jällegi sümptomite peitmisega, selle asemel, et probleemi põhjusega tegeleda nagu oleme juba varem käsitlenud. Kui sul on näiteks nahavähk, siis on väga selge, mis selle on põhjustanud ja nagu ei tule pähe, et sa peaksid tegelema nahaga, kus vähk kõigest avaldub, vaid sa tead, et ravida tuleb tervet keha. Kui sul on ekseem, mis on seotud immuunsüsteemiga, siis kas see on loogiline, et sa tegeled oma naha või peaksid keskenduma oma immuunsüsteemile? Kui sa suitsetad mitukümmend aastat või luristad kõrtest seksikalt kokteili iga jumala nädalavahetus ja saad need suitsetajatele iseloomulikud kortsud ümber oma suu, siis mis tundub loogiline – jätta suitsetamine/kõrre kasutamine maha või kasutada kaheldava väärtusega vananemisvastast kreemi ja edasi pahvida? On palju elustiilifaktoreid, mis meie nahal kõigest väljenduvad, kuid probleem pole otseselt nahas – sellega tegeledes tegeled sa vaid sümptomitega.

Ülemaailmne vananemisvastane turg on 2019. aastal väärt pea 200 miljardit dollarit. Uued ilutehnoloogiad teevad vananemisvastaste toodete müügi suureks äritegevuseks. Selle asemel, et tegeleda vaid naha pinnaga, võiks tegeleda vananemisvastaste protseduuridega, mis mõjuvad tervisele. Selle asemel, et võidelda kõigest kortsudega, võiks tegeleda bioloogilise vananemisega, mis põhjustab enneaegset haigestumist ja surma. Sa ju mõistad, et isegi, kui need kreemid veidikene aitavad kortsude osas, siis see on kõigest pealispind. Mis see eesmärk siis täpselt on – surres veidi siledam välja näha, et teistel matustel kenam vaadata oleks? Isegi, kui meditsiini-, kosmeetika- ja tehnoloogiasaavutused lubavad meil nooremad välja näha ja pikemalt elada, siis kahjuks ei tähenda see seda, et inimeste elukvaliteet oleks parem. Siledam nahk küll, aga samas võtad juba 40ndatest eluaastatest alates ravimeid ja saad 50selt infarkti. Kas see on see, mida sa soovid? Elustiilimuudatused kiirendavad või aeglustavad vananemist olenevalt sinu valikutest palju sügavamal tasemel. Vananemine toimub iga inimese rakkudes ehk siis see toimub raku tasemel, mida ükski ilusüst, kreem ega kirurgia ju ei puuduta.

Kas on võimalik, et need kallid ja hästireklaamitud vananemisvastased kreemid töötavad? Võib olla. Ma olen küll kuulnud nende efektiivsuse kohta väga kurbi numbreid, aga kuna ma pole jõudnud neid üle kontrollida, siis ma ei hakka sel teemal sõna võtma. Kui reklaame uskuda, siis peaks minusugune 35-aastane naisterahvas juba neid kasutama, et kortse ennetada. Mõningatel andmetel olen ma aga juba lootusetult hiljaks jäänud, sest sellega tuleks hakata tegelema juba enne 30. eluaastat. No, ma pole seda teinud ja hetkel väga kahtlen, et ma kunagi oma raha nendele äridele viima hakkan. Mul nimelt pole probleemi kasutada neid odavaid ja igaühele kättesaadavaid vahendeid, mille puhul erinevalt neist kallitest kreemidest on tegelikult ka tõestatud, et need töötavad. Ma isegi täiesti usun, et osadel kreemidel võib olla kasulikke omadusi, kuid ma olen piisavalt tark teadmaks, et nende konkreetsete toodete leidmine võtab rohkem aega, uurimistööd ja jõupingutusi kui supermarketi letist esimese suvalise vananemisvastase kreemi haaramine ja sellega kassa poole tormamine.

Kui sa vaatad nende toodete reklaame naisteajakirjas või televisioonis, siis pane tähele, millistele “noorendavatele” komponentidele nad neis viitavad. Retinool on üks popimaid, mida nimetatakse ka iluvitamiiniks. Selle keerulise ja hästikõlava nime taga on tegelikult kõigest A vitamiini üks vorme. Kollageen – sisuliselt sa vajad C vitamiini ja mõningaid teisi antioksüdante. Koensüüm Q10 – kõlab nii peenelt, eksole? Sa saad seda näiteks kaunviljadest või spinatist – ühtäkki polegi enam nii seksikas! Vabandust, et selle sinu jaoks nüüd ära rikkusin! 🙂 Tavaliselt on nendeks vitamiinid, mineraalid, antioksüdandid, mida need kreemitootjad saavad…taimedest. Sõnum on lihtsalt see, et need imelised toimeained pole kuskil laboris leiutatud ja looduses tundmatud ained, vaid just nimelt loodusest võetud, mis on seejärel kreemipotti pandud, palgatud kalli raha eest mõni tuntud näitlejanna seda reklaamima, millele lisanduvad muud turunduskulud ja siis lükatakse kalli raha eest tarbijale maha. Seega, milleks maksta mingile vahendajale suuri summasid, kui saab otsejoones ise algallika juurde minna? Lisaboonusena saab veel kõhu ka täis ja kõiki neid antioksüdante vajame krooniliste haiguste ennetamiseks.

Muidugi, kui sa sööd sellise keskmise Lääne inimese moel, siis sa ei saa kõiki neid vitamiine, mineraale ja antioksüdante toidust kätte, kuid on väga küsitav, et sa saad mingit vananemisvastast efekti, kui sa ühelt poolt kasutad mingit ülikallist vananemisvastast kreemi, kuid samal ajal suitsetad ja toitud kõigest sellest, mis vananemist kiirendab nagu töödeldud toidud, rafineeritud suhkrut täis tooted, liigne loomne valk jne. Kas sa tõesti arvad, et see kreem sind sel juhul aitab? See ei peaks kellelegi üllatusena tulema, et see, mida sa otsustad oma kehasse panna, avaldab sügavat mõju kogu vananemisprotsessile, nii sees- kui välispidiselt.

Igasuguste kreemidega kaasneb tihti ka sama probleem, mis huulepalsamite ja nohurohtudega – sa jääd neist sõltuvusse ja tundub, et neid kasutamata ei saagi enam elada! Erinevalt ninaspreidest, mille puhul on täiesti reaalne, et sa ei saagi enam kunagi nina kaudu hingata ilma et sa sinna ravimit ei peaks vurtsutama, usun ma, et kreemisõltuvusest on võimalik vabaneda. Kuivad käed on tervishoiutöötajate suur probleem, sest tööülesannete täitmiseks peame me päevas iseenda ja oma patsientide kaitsmiseks oma käsi seebiga hõõruma rohkem kui seda oleks normaalne teha. Lisaks sellele veel lihtsalt veega lobistamine ja pidev käte antiseptika, mis kohutavalt nahka kuivatab. Nüüd, kui ma olen veidike aega sellest eemal olnud, tunnen, et nahk on suutnud oma loomuliku niiskuse taastada ning ma ei pea neid enam õlitama, et ebameeldivast kuivustundest pääseda. See vahepealne ebameeldiv periood tuleb üle elada ja nahk peaks olema võimeline oma loomuliku niiskuse taastama.

Nahaga seoses on veel täiesti eraldi teema see tohutu bakterifoobia ja kõik need antibakteriaalsed tooted, mida meist paljud oma nahal kasutavad, arvates, et nad teevad midagi head. Pole absoluutselt mingit vajadust mitu korda päevas duši all käia ja veel vähem end iga kord nii hirmsasti seebitada! Me hävitame sellega oma nahal bakterid, mis on tervise seisukohalt üliolulised. Üks põhjuseid, miks tänapäeva lastel on nii palju astmat, allergiaid ja autoimmuunhaigusi, on see, et neid üritatakse iga hinna eest kasvatada „steriilses” keskkonnas. Võib olla peaksid selle peale mõtlema järgmine kord, kui su laps poris möllab 🙂

Nahaga seoses võiks ka muidugi päikesest rääkida, aga ma sellel pikalt ei peatu, sest see läheks liiga pikaks. Eestlased ja teisedki põhjamaalased on selles mõttes naljakad, et me teame päikese mõjust oma naha vananemisele, kuid sellele vaatamata koorime end igal võimalikul juhul paljaks ja praeme end pruuniks 🙂 Ma elasin pool aastat Vietnamis ja nende jaoks seal oli eurooplaste päikesekummardus midagi täiesti arusaamatut. Kohalikud läksid randa kell 5 hommikul ja enamik neist kandis terve päeva pikki katvaid rõivaid, kaabut, päikeseprille, näomaski, kindaid jne 30-kraadises kuumuses, et jumala eest mitte ühtki pilu ka poleks päikesele näha. Kui Eestis on vahel mu heleda naha üle suvisel ajal naerdud, siis seal ma olin väga popp! Ma pole eluilmas nii palju komplimente saanud nahavärvi teemal kui seal 🙂

Eestist väljaspool on inimesed tihti leidnud, et ma näen oma vanusest noorem välja ja ma olen siis alati lahkelt selgitanud, et meil ju seal Põhjanabal pole päikest, kust need kortsud siis tulema peaksid? (tegelikult on see tõest kaugel, sest ma olen elanud 5 kuud Arizona kõrbes, 4 kuud Kreeka saare rannas, 6 kuud Vietnami „saunas”, 5 kuud Portugalis, 4 kuud Türgis ja paljudel lühemaajalistel reisidel, niiet ma olen seda päikest saanud üleliia piisavalt palju). Aga paljud usuvadki seda – alles eelmine nädal üritas üks inimene mulle selgeks teha, et pole võimalik, et minu kodumaal on mesilased ja toodetakse mett, sest meil on liiga külm! 🙂 Mina isiklikult päikest ei karda, ma leian, et see on tervise jaoks ülioluline värskes õhus veeta ja D-vitamiini saada. D-vitamiini puudust on seostatud paljude raskete haigustega, sh vähk. Ma kardan hoopiski neid päikesekaitsekreeme, mis sisaldavad kahtlasi komponente ja blokeerivad D-vitamiini sünteesi. Minu strateegia on end pigem kriitilistel aegadel riietega katta või varjus püsida ning mitte lasta oma nahal põleda. Iga täiskasvanud inimene üldiselt teab oma naha vastupanuvõimet päikesele kaitsevahendeid kasutamata – just täpselt nii palju võikski päikese käes viibida ja mitte rohkem.

Vananemisbioloogia uurija Suresh Rattan arvates on kolm peamist komponenti, et saavutada terve vananemine ja pikaealisus. Esiteks, geneetiline komponent, millest oleneb maksimaalselt võib olla 25% pika elu tõenäosusest. Me oleme geenidega seotut käsitlenud – neid süüdistatakse kõiges halvas, mis meiega juhtub, samas kui on tõestatud, et geenid vaid laevad relva, päästikule vajutame aga enamikel juhtudel meie ise oma elustiilivalikutega. Geenide tähtsust vananemise juures pole muidugi mõtet alahinnata, sest tõesti me võime vahel ju samas peres näha, kuidas näiteks mitu põlvkonda naisi kõik oma vanusest palju nooremad välja näevad, kuid samas jääb sel juhul siiski alati ka võimalus, et need samas perekonnas üles kasvanud naisterahvad ka söövad sarnast toitu ning viljelevad ühiselt tervislikku elustiili ja hoopiski see on peamiseks põhjuseks, miks nad oma eakaaslastest värskemad välja näevad. Jah – sa võid vaadata oma ema või vanaema, aga kui pilt ei meeldi, siis sa vähemalt tead, et see ei pea olema sinu tulevik. Vaata, mida nad teevad, ja mida nad ei tee, ning tee asju vastupidiselt.

Rattani arvates on teiseks faktoriks keskkond, mille alla kuulub nii meid ümbritsevad toksiinid ja reostus, mis on inimeste endi poolt loodud/tekitatud, ja elustiilivalikud: mida sa otsustad endale suhu panna (toit, sigaretid, ravimid), puhkus, füüsiline liikumine, stressiga toimetulek jms. Kolmas komponent on juhus/õnn – selleks, et kõrge eani elada on kindlasti vaja elus ka veidi õnne, sest kõik meie elus pole meie kontrolli all. Nagu ma olen varem öelnud – kui ikka purjus idioot sinust ülekäigurajal autoga üle sõidab, siis pole vahet kui palju rohelisi smuutisid sa oma elus söönud oled. Küll aga oleme varajasemalt käsitlenud ka seda, et inimesed, kes arvavad, et elus juhtuvas ongi suurem osa õnnel ja juhusel ning mitte neil endil, on haigemad ja nende paranemisvõimalused madalamad võrreldes nendega, kes usuvad, et neil on kontroll oma elu ja tervise üle.

Viimastel aastakümnetel on siiski palju arenenud meie arusaam vananemisprotsessist. Järgmisena tutvustan minu meelest ühte põnevamat ja paljulubavat vananemisega seotud uuringuvaldkonda. Molekulaarbioloog Elizabeth Blackburn sai koos oma kahe kolleegiga 2009. aastal Nobeli meditsiinipreemia telomeeride avastamise eest. Väga lihtsalt selgitades on meil rakud ja inimese keharakkudes on 46 kromosoomi, mille otstes paiknevadki telomeerid. Rakud teadupärast jagunevad ja see toob endaga kaasa telomeeride lühenemise. Kui telomeerid lühenevad, siis rakud vananevad ja lõpuks on nad nii lühikesed, et ei kaitse enam rakke, mistõttu tekivad rakkudes vead ja lõpuks nad surevad. Elizabeth Blackburn on telomeere võrrelnud kingapaelte tugevate otstega, mis kaitsevad kingapaelu hargnemise eest. Kogu vananemine muidugi ei olene ainult telomeeride lühenemisest, kuid see on üks asi, millesse me igapäevaselt panustada saame.

Vananemise ja elustiiliga on kogu lugu seotud läbi selle, et telomeeride lühenemine on meie endi kontrolli all – ehk siis oma elustiiliga panustame sellesse, kas need lühenevad kiiremini või aeglasemalt, mis siis omakorda viib rakkude kiirema või aeglasema surmani ning enneaegse vananemiseni. Elustiil (toitumine, füüsiline aktiivsus, puhkus, krooniline stress jne) mõjutab seega vananemisprotsessi rakulisel tasemel, mitte ei tegele vaid pealispinna silumisega, millega tegelevad kõik need kreemid, süstid jms protseduurid. Uuringud on näidanud, et inimesed, kel on pikad telomeerid, elavad pikemalt ja tervemalt võrreldes nendega, kel on lühikesed telomeerid.

Telomeeride tervist mõjutavad paljud asjaolud, tervislik käitumine ei ole ainuke. Näiteks on telomeere seostatud:

  • Antioksüdantide sisaldusega veres (seega söö puu- ja köögivilju!)
  • Kokkupuude toksiinidega, näiteks plii ja kaadmiumiga (aktiivne ja passiivne suitsetamine! Mõelda tuleks ka muude toksiinide peale, mille kasutamine/mittekasutamine on sinu enda kontrolli all – mida sa kodu puhastamiseks kasutad, mida sa oma nahale määrid, mida su kosmeetikavahendid sisaldavad, milliste mänguasjadega mängivad su lapsed, milliste toidunõude seest sa ise ja su lapsed söövad/joovad jne)
  • Rasv kõhu piirkonnas, kuna see peegeldab insuliinitundlikkust (eelkõige toitumine!)
  • Stressirohkete situatsioonidega toimetulek (kas sa näed neid kui ohtu või pigem väljakutset?)
  • Meeste puhul nende vaenulikkuse tase.
  • Eakamate inimeste puhul, kui palju nad tunnetavad sotsiaalset toetust.

Sa saad kriitilise pilguga omaenda elu üle vaadata ning leida need nõrgad kohad, mida võiks muuta ning seeläbi aeglustada oma rakkude vananemist. Igaühel meist on ilmselt vaja töötada erinevate asjade kallal ning seega pole ühte kindlat valemit, vaid vananemise aeglustamise kava tuleb enda jaoks personaliseerida.

Elizabeth Blackburn on sel teemal – kuidas me saame oma igapäevases elus tema poolt avastatud telomeere oma elu parendamiseks ära kasutada – kirjutanud raamatu „Telomeeri mõju” (The Telomere Effect). Inimene, kes ootab kogu aeg mingit uut sensatsioonilist informatsiooni, võib nüüd olla väga pettunud, aga mulle isiklikult väga meeldis, et tegelikult pole selles raamatus absoluutselt mitte midagi uut! Sel põhjusel, et kõik see, mida meile on juba aastakümneid korrutatud tervislike ja ebatervislike harjumuste kohta mõjutab telomeere täpselt sama moodi nagu ülejäänud keha: stressi vähendamine, paremad toitumisharjumused, enam füüsilist liigutamist, piisav puhkus jne. Minu arvates on see väga lohutav, et vaatamata sellele, et meid üritatakse siin segadusse ajada, mida me peaksime ja ei peaks tegema, siis tegelikult on teadus väga üksmeelne olulise osas. Telomeere puudutav teadus kinnitab, et kõik see, mis on hea meie südamele ja ajule, on samuti hea meie telomeeridele. Kuna selle kõige vahel on seos, siis telomeeride lühenemine ei ole loomulikult seotud ainult vananemisega, vaid see suurendab ka haiguste riske, mille tõenäosus vanusega kasvab: südame-veresoonkonnahaigused, diabeet, vähk, nõrgenenud immuunsüsteem jne. On leitud, et telomeerid mängivad eriti kriitilist rolli just vähi puhul – telomeeride väärtalitlusest põhjustatud genoomi (kromosoomikomplektis sisalduv geneetiline materjal) ebastabiilsus soodustab suurel määral mutatsioonide kuhjumist. Telomeraasi kiirus on väga levinud vähi biomarker.

Selle raamatu peamine sõnum on, et inimesed saavad oma tervislike harjumuste kaudu vananemist kontrollida. Nagu ma olen varem maininud, siis Eesti patsiendi suurimaks probleemiks on minu meelest see, et ei taheta oma tervise ja oma elu eest kontrolli endale võtta või ei usuta sellesse, sest kontroll on nende arvates hoopiski arstil, tööandjal, poliitikutel, juhusel/õnnel vms. Sellise suhtumisega inimene ilmselt ka ei vanane eriti edukalt, sest tuleb välja, et ka selles osas on kontroll meie endi kätes meie endi valikute ja otsuste läbi, mida me teeme iga päev (näiteks selles osas mida me mitu korda päevas sööme ja kuidas see telomeeride lühenemist mõjutab).

Kui täpsemalt rääkida, siis nad toovad raamatus välja, et inimestel, kes teevad 3 korda nädalas 45 minutit aeroobset trenni, on pea sama pikad telomeerid kui maratonijooksjatel. Samuti tundub erinevate füüsiliste tegevuste harrastamine kasuks tulevat: mida enam erinevaid trenne inimesed teevad, seda pikemad on nende telomeerid. Toitumise osas ei midagi uut – see peaks peamiselt koosnema naturaalsetest puu- ja köögiviljadest ning täisteraviljadest, ja mitte töödeldud toitudest, lihatoodetest, magusatest jookidest ja rafineeritud valgest jahust toodetest. Raamatus tuuakse välja toiduained, mida on seostatud telomeeride lühenemise (punane liha, valge sai, magustatud joogid ja limonaadid, küllastunud rasvad ja liigne alkoholi tarbimine) ja pikenemisega (täisteraviljad, puu- ja köögiviljad, pähklid, kaunviljad, vetikad ja kohvi). Oluline on ka saada piisavalt oomega-3-rasvhappeid (kas sa ikka tarbid iga päev 1 supilusikatäie jahvatatud linaseemneid?) Üldiselt on ka abielus või partneritega elavate inimeste telomeerid pikemad, kuid mitte IGA suhe ei aita, vaid see peab olema õnnelik. Näiteks uurisid nad naisi, kes olid kannatanud koduvägivalla all ja nad leidsid, et nende telomeerid olid lühemad ning seda aastate võrra, mis nad selles vägivaldses suhtes veetsid. Une osas on leitud, et 7 tundi on täitsa piisav.

2008. aastal ühendas Elizabeth Blackburn jõud dr. Dean Ornishiga, kellest me oleme rääkinud seoses sellega, et ta on tõestanud südamehaigustest paranemist ja madala riskiga eesnäärmevähiga patsientide tervise paranemist elustiilimuudatuste läbi. Nad viisid läbi väikese, 35 osalejaga pilootuuringu madala riskiga eesnäärmevähiga meeste seas. Ma olen varem maininud, et eesnäärmevähiga patsiendid on pea ainukesed vähipatsiendid, kelle peal saab elustiilimuudatusi üldse uurida – seda põhjusel, et varajases staadiumis osad mehed valivad pigem jälgimise alla jäämise, kui “ravile” mineku, ning kui nendega otseselt niikuinii mitte midagi ei tehta, siis on võimalik vaadelda, kas elustiilimuudatustel on mingit mõju nende tervislikule seisundile või mitte. Antud uuringu raames tegid 10 meest dr. Dean Ornishile juba omaks saanud elustiilimuudatused:

  1. Sõid naturaalset taimset toitu, mis oli rikas taimse valgu, puu- ja köögiviljade ning rafineerimata teraviljade poolest, ja teiselt poolt madala rasvasisaldusega (10% päevasest energiast) ning vähese rafineeritud süsivesikute sisalduse poolest. Lisaks mõned toidulisandid.
  2. Kuuel päeval nädalas 30 minutit mõõdukat aeroobset trenni (jalutamine).
  3. Osalemine stressijuhtimise tegevustes nagu joogalaadsed venitused, hingamine, lõõgastumine ja meditatsioon iga päev 60 minutit.
  4. Osalemine iga nädal sotsiaalse toetuse grupitöös (kord nädalas 60 minutit).

Neid 10 meest võrreldi siis 25 mehega, kes said seda, mida tavaliselt madala riskiga eesnäärmevähiga mehed arsti käest saavad – olla aktiivse jälgimise all. Uurijad leidsid, et vaid 3 kuuga suurenes märgatavalt telomeraasi aktiivsus elustiilimuudatusi teinud meeste grupis, kuid see on liiga lühike aeg, et näha mõju telomeeride pikkusele. 5 aastat hiljem tehti järeluuring, mille raames võrreldi tulemusi meeste esialgsete tulemustega, mis näitas, et elustiilimuudatuste gruppi kuulunud meeste telomeeride pikkus oli kasvanud keskmiselt 10%. Samal ajal oli teise gruppi kuulunud meeste telomeerid keskmiselt 3% lühemad (mis on loogiline, sest ajaga telomeerid lühenevadki ning antud mehed ei teinud oma elustiilis mingeid muudatusi). Uudne oli see, et kui seni teati vaid seda, et telomeeride lühenemist saab pidurdada, siis antud uuring näitas, et need võivad isegi pikeneda.

Sarnaselt muudele dr. Ornishi uuringutele leiti, et mida enam inimene oma elu positiivses suunas muutis (ehk siis pidas kinni neist eelpool mainitud neljast punktist), seda pikemad olid telomeerid. Elustiilimuudatusi teinud inimeste seas tulevad samuti erinevused sisse, sest mõni peab programmist võib olla 100% kinni, teine aga palju vähem – nagu elus ikka, väikesed muudatused toovad endaga kaasa väikese kasu ja suured muudatused suure kasu. Elustiilimuudatuste grupis oli 3 meest, kelle telomeeride pikkus hoopiski vähenes ja kui võrreldi nende elustiilimuudatustest kinnipidamist teiste meestega, siis see oli palju-palju madalam. Ehk enamasti me saame täpselt nii palju kui me panustada viitsime.

Võib ka tekkida küsimus, et milline neist elustiilimuudatustest kõige olulisem on, sest antud mehed ju muutsid nii oma toitumist, füüsilist aktiivsust, tegelesid oma vaimse tervisega ja kõrvaltoimena kaotasid ka kaalu. Teised uuringud on näidanud, et sarnasel määral kaalu kaotamist ja veel intensiivsem füüsiline aktiivsus pole telomeeride pikkust mõjutanud. Üks 2013. aasta uuring näitas, et kiudainete, mida leidub ju ainult taimsetes toiduainetes, söömine on seotud pikemate telomeeridega. Eelmisel korral (postituse kaks viimast lõiku) käsitlesime, et ameeriklastest, kes toituvad suhteliselt sarnaselt keskmisele eestlasele, ei saa 97% oma toiduga päevas minimaalset kogust kiudaineid, sest ei sööda piisavalt puu-, köögi-, täistera- ja kaunvilju. Seega, asi tundub olevat peamiselt toitumises. Samas on olemas mõned väiksed uuringud, mis näiteks on ka näidanud, et mediteerimine aitab telomeere vähemalt lühiajaliselt pikendada, kuid kokkuvõttes on see teadusharu hetkel veel üsna lapsekingades ja seetõttu ei teata (veel) pikaajalist mõju. Kuid kui me suudame neid vähemalt stabiliseeridagi ehk siis me saame säilitada oma kromosoomide otstes olevaid telomeere, et nad enneaegselt ei lüheneks, on see juba suur samm edasi.

Telomeeride pikkust saab mõõta ja selleks on isegi olemas juba testid, mille hinnad USAs jäävad 100-500 dollari vahele. Ma isiklikult leian, et selline info on kõik tore ja ehk ka veidi meelelahutuslik, kuid sarnaselt geenitestidele, mida oleme käsitlenud, pole nende kallite testide tegemine absoluutselt vajalik. Kui sa endale ausalt otsa vaatad (ja ei pea siinkohal silmas oma kortsude lugemist), siis sa tead ilma igasuguse testita, kas sa vananed ehk kiiremini kui sa peaksid, kas sul on kroonilisi haigusi, millesse sa oma elustiiliga oled ehk panustanud, kas sul on halbu harjumusi, mille puhul kõik allikad ütlevad, et see ei too kaasa pikka, tervet ja nooruslikku elu. Sa peaksid oma elustiili nõrku kohti parandama olenemata sellest testi tulemusest ja seetõttu pole selle tegemine absoluutselt vajalik. Ilmselt on sul kodus juba olemas teatud seadmed, mis aitavad sul oma tervislikku olukorda objektiivselt vaadelda nagu kõige tavalisem kaal (kehakaalu teadasaamiseks), mõõdulint (talje ümbermõõdu mõõtmiseks), kell (et näha, kas sa magad vähemalt 7 tundi), mõnel ehk ka vererõhuaparaat ja glükomeeter (veresuhkru mõõtmiseks). Kui antud seadmed näitavad numbreid, mis võiksid paremad olla, siis see on juba esimene koht, mille kallal tööle hakata, ja kui teed edusamme nendes valdkondades, siis võid olla kindel, et paraneb ka su telomeeride pikkus.

Mõnda inimest võivad need telomeeride pikkuse numbrid muidugi ka motiveerida. Üks selliseid on Harvardi Ülikoolis arstiks õppinud günekoloog dr. Sara Gottfried, kes testis oma telomeere, mille pikkus näitas, et ta pole nende järgi mitte 44-aastane, vaid 20 aastat vanem 64-aastane, ja see teadmine šokeeris teda sedavõrd, et ta hakkas nende pikendamise nimel tööle. Sisuliselt tähendas see seda, et ta hakkas kõiki oma otsuseid tegema tervise seisukohalt – toit, puhkus, füüsiline liikumine, kehakaal, stress. Dr. Elaine Chin, kelle tervisekeskus samuti pakub telomeeride pikkuse testimist, on öelnud, et nad tõesti näevad oma klientide pealt, et neil, kes on olnud kõvad suitsetajad, alkoholi tarbijad, kes on ülekaalulised ja/või kes ei liiguta end füüsiliselt, on lühemad telomeerid võrreldes nendega, kes toituvad tervislikult, magavad piisavalt ja on normaalkaalulised. Seega peab telomeeride bioloogia praktikas tõesti paika, kuid samas kõigile lohutuseks on see, et telomeeride testi tulemus peegeldab kliendi möödunud elustiili ja ei ole nende tuleviku prognoosija. Seega rong oma elustiilis muudatusi teha ja olukorda parandada, pole kunagi lõplikult läinud.

Nagu eelnevalt juba käsitlesime, siis on alati ettevõtteid, kes iga sellise avastuse üritavad rahaks teha. Üheks näiteks on juba see telomeeride pikkuse hindamise test, kuid USAs on ka näiteks juba olemas müügil tabletid, mis väidetavalt telomeere pikendavad, ja samuti keegi juba arendab telomeraasi geeniteraapiat eesmärgiga vananemist tagasi pöörata. Nende eesmärk on suurendada telomeraasi aktiivsust, kuid sarnaselt hGH-ga on sellised asjad väga katsetamata ning tuleb olla ettevaatlik, sest telomeraasil on positiivne külg (telomeeride pikendamine), kuid sel on ka halb külg. Telomeraasi kiiret taset seostatakse ajukasvajate, melanoomi ja suitsetamisega mitteseotud kopsuvähi suurema riskiga.

Millegi pärast on nii, et enamik asju, mida inimene üritab tabletivormi panna, toob endaga kaasa ebasoovitavaid tagajärgi. Tihti rõhutatakse, et naturaalse toiduaine söömine, mis sisaldab enam kui ühte antioksüdanti, lisaks kiudaineid jne, on efektiivsem kui tableti sisse pandud üks kindel antioksüdant. Põhjus pole päris selge, kuid naturaalses toiduaines on ilmselt erinevate antioksüdantide vahel sünergia, mis toob endaga kaasa selle kasu, mida me soovime – see kõik pole päris nii lihtne, et võtame ühe koostisosa välja, paneme tabletivormi ning teeme imesid! On uuringuid, mis näitavad, et mingi konkreetse antioksüdandi söömine toidulisandi vormis nagu näiteks E-vitamiin või beeta-karoteen, toob endaga kaasa rohkem kahju kui kasu. Tervisesse puudutava osas on küll tihti tunne, et inimene peaks juba loobuma mõttest, et ta on loodusest targem. Tervisliku toitumise, füüsilise aktiivsuse ja stressi maandamise puhul pole mitte kunagi leitud, et need suurendaksid vähiriski, vaid vastupidi, et need riskid vähenevad. Oma tervise osas võiks küll pigem jääda võimalikult naturaalseks ja looduslähedaseks ning mitte katsetada asjadega, mis on tableti sisse pandud ning mille puhul pole teada nende pikemaajalist mõju. Ka Elizabeth Blackburn on öelnud, et tema uuringud näitavad, et telomeeride pikendamine ravimitega võib olla ohtlik ning elustiilimuutused on tunduvalt ohutumad kui tabletid.

Samuti oleme olnud tunnistajateks, kuidas paljud väga rikkad ja kuulsad inimesed (isegi pole enam vajadust pilku kaugele Hollywoodi pöörata, vaid leidub neid ka meie Eesti avalike elu tegelaste seas) on kulutanud meeletuid summasid, et saavutada igavene noorus, kuid…pole nagu mingeid tulemusi! Vastupidi – paljud neist on plastilise kirurgia, igasuguste implantaatide ja süstidega saavutanud selle, et nad on oma välimuse suutnud igaveseks moondada! Neid vaadates on hea meel, et need protseduurid pole keskmisele kodanikule (veel) nii kättesaadavad. Vastasel juhul näeksime neid katastroofe märgatavalt enam.

Kuulsat botoxit kasutatakse meditsiinis mõningatel juhtudel haigete ravis, kuid minu mõistus ei võta, miks peaks keegi vabatahtlikult laskma endale neurotoksiini (mürki) näkku süstida?! Ma olen täiesti veendunud, et enamikel inimestel, kes lasevad endale neid süste teha, pole õrna aimugi, mida nad täpselt endale sisse lasevad süstida, sest muud loogilist seletust ma ei leia, miks keegi peaks seda tegema. Ja jällegi – inimesed eksperimenteerivad oma tervise ja välimusega, sest kuna n-ö ilumaailmas on seda vaid kasutatud ehk viimased 15 aastat, siis me ei tea selle pikaajalist mõju, kuigi üht-teist võib juba mõningate inimeste liikumatutest nägudest järeldada… Oled sa kunagi lähedalt näinud botoxi süste teinud inimese nägu? Mina olen. Ja ma võin öelda, et kui ehk teleekraanilt, pildi pealt või väga kaugelt vaadates pole nagu vigagi, siis lähedalt on inimese nägu nagu surnul, täiesti elutu. Lihased on inimese näos kohe nii ära lõõgastatud, et kui inimesel silmad ei pilguks näos, siis ei usukski, et ta elus on. Botuliini näol on tegu kõige kangema looduliku mürgiga ja vähemalt USAst on kuulda ka juba surmajuhtumistest, mis on põhjustatud botoxist või mõne selle analoogi süstimisest.

Juba 13. sajandil Inglismaal elanud filosoof ja munk Friar Roger Bacon (elas 78-aastaseks, mis on enam kui eesti mees täna, 21. sajandil) teadis, et tervisliku ja pika eluea saladus on kontrollitud toitumine, korralik puhkus, füüsiline liikumine, mõõdukus elustiilis ja hea hügieen. Kahjuks erinevalt temast oleme me harva rahul lihtsate lahendustega, mis nõuab veidi (füüsilist) pingutamist, kuid sellele vaatamata on hetkel ainuke kliiniliselt tõestatud nooruse ja tervise allikas soovitus viljeleda tervislikku elustiili, sh mitte suitsetada, regulaarne füüsiline aktiivsus ja tasakaalustatud toitumine. Nagu eelnevalt mainitud, siis mõned väikesed uuringud on näidanud lühiajaliselt kasvuhormooni võimet muuta meie keha koostist ja lihasmassi, kuid sa võid täpselt sama teha jõusaalis ilma, et mängiksid ohtlikku mängu oma sisesekretsioonisüsteemiga.

Kuigi me näeme pea igapäevaselt hämmastavat murrangut teaduses vananemise mõistmisel, ei ole me veel valmis neid tulemusi inimeste seas kasutusele võtma. Tehnoloogia võib meie elu paremaks muuta, kuid mõnikord on selle eest makstav hind liiga kõrge. On oluline inimeste peal katseid läbi viia nii, et me eluea pikendamise asemel seda hoopiski ei lühendaks. Tervena elatud aastad on sama olulised kui mitte olulisemadki kui pikk eluiga.

Mul on lõpetuseks täiesti radikaalne üleskutse – jätaks need süstid ja kreemid kus see ja teine, vaataks üle oma toitumise ja muud halvad harjumused ning vananeks väärikalt! Miks on meil vaja mingeid väga keerulisi, kalleid ja kõrgtehnoloogilisi vahendeid ja ei usu lihtsatesse elustiili muudatustesse, mida sa saad kodus tasuta teha (nagu näiteks kõndimine, mediteerimine) või vähese tasu eest (nagu tervislik toit, mõni toidulisand nagu D-vitamiin)? Vaatamata sellele, et need on ainukesed tõeliselt töötavad meetodid! Isegi südamehaiguste puhul on tõestatud, et elustiilimuudatused on efektiivsemad kui kallid ja riskantsed südameoperatsioonid.

Äkki lihtsalt lõpetaks selle ootamise ja uskumise, et ühel heal päeval leiutatakse mingi “imetablett” ja hakkame kasutama seda, mida me teame, et töötab, juba täna. Mõtle kasvõi oma ema või vanaema põlvkonna peale (olenevalt sellest, kui vana sa oled) ja mis on vananemisvastases valdkonnas nende eluajal juhtunud. Mis siis kui nemad oleksid kõik oma kaardid pannud sellele kunagi tulevikus leiutatud imetabletile, mida meie silmad ikka veel pole näinud? Mis paneb sind arvama, et see juhtub sinu eluajal? Kas tasub seda oodates ise samal ajal käed rüpes passida või veel hullem – ebatervisliku eluviisiga endale karuteenet teha? Ja isegi, kui see imetabletike peaks kunagi saadavale tulema, mis lubab sul süüa kõiki ebatervislikke toite ja sohva peal lakkamatult lösutada ilma, et sel oleks mingeid negatiivseid tagajärgi su tervislikule seisundile, energiatasemele ega välimusele, siis kas sa ei arva, et midagi sellist, mida on üritatud juba sajandeid leida, oleks nii kallis, et oleks ehk kättesaadav 1% maailma rahvastikust?

Äkki võtaks ikkagi jalad tagumiku alt välja ja kasutaks neid hetkel teadaolevaid tasuta või väikese panustamise eest kättesaadavaid meetodeid? Hetkel ei maksa parimad vananemisvastased strateegiad tuhandeid eurosid ega leia aset haiglates või kliinikutes. Sa leiad need oma kodust, joogakeskustest ja turu või kaupluse värske toidu osakonnast. Lihtsalt külasta turul seda värvilist osakonda, pühi oma blenderilt tolm maha, laota joogamatt põrandale ja otsi need spordijalatsid lõpuks üles. Lisaks eelnevale on veel väga lihtsaid ja odavaid viise, kuidas noorem välja näha. Näiteks, milliseid riideid sa otsustad kanda. Kui sirgelt ja enesekindlalt sa kõnnid. Kas sa hoiad oma pead püsti või on pilk suunatud maha. Kui energiliselt sa kõneled jms. See kõik kujundab sinust kõrvalseisjatele mulje ja nad näevad sind kas vana, väsinud ja nähtamatuna või noorusliku, särava ja energilisena. Sinu valik.

Kasutatud kirjandus:

Balcerczyk, A., Gajewska, A., Macierzynska-Piotrowska, E., Pawelczyk, T., Bartosz, G., Szemraj, J. Enhanced Antioxidant Capacity and Anti-Ageing Biomarkers after Diet Micronutrient Supplementation. Molecules, 2014, 19(9), 14794-14808.

Blackburn, E., Epel, E. The Telomere Effect: The New Science of Living Younger. Grand Central Publishing, 2017.

Carter, C. Still sucked into the body image thing: the impact of anti-aging and health discourses on women’s gendered identities. Journal of Gender Studies, 2016, 25(2), 200–214.

Cohn, L., Feller, AG., Draper, MW., Rudman, IW., Rudman, D. Carpal tunnel syndrome and gynaecomastia during growth hormone treatment of elderly men with low circulating IGF-I concentrations. Clinical Endocrinology, 1993, 39(4), 417-25.

Dominguez, LJ., Barbagallo, M., Morley, JE. Anti-aging medicine: pitfalls and hopes. Aging Male, 2009, 12(1), 13-20.

Drazen, JM. Inappropriate Advertising of Dietary Supplements. New England Journal of Medicine, 2003, 348, 9, 777-778.

Katz, S. Growing Older Without Aging? Positive Aging, Anti-Ageism, and Anti-Aging. Generations, 2001/2002, 25(4), 27-32.

Kreyden, OP. Antiaging – a scientific topic or just a social trend? Journal of Cosmetic Dermatology, 2005, 4(4), 228-229.

Lim, L. Coping with OLD AGE the Asian Way. Innovation, 2004, 4(2), 54-55.

Ornish, D., Lin, J., Chan, JM., Epel, E., Kemp, C., Weidner, G., Marlin, R., Frenda, SJ., Magbanua, MJM., Daubenmier, J., Estay, I., Hills, NK., Chainani-Wu, N., Carroll, PR., Blackburn, EH. Effect of comprehensive lifestyle changes on telomerase activity and telomere length in men with biopsy-proven low-risk prostate cancer: 5-year follow-up of a descriptive pilot study. Lancet Oncol, 2013, 14(11): 1112-1120.

Pires Hartwig, F., Bertoldi, D., Larangeira, M., Silveira Wagner, M. Up-Regulating Telomerase and Tumor Suppressors: Focusing on Anti-Aging Interventions at the Population Level. Aging & Disease, 2014, 5(1), 17-26.

Rattan SI. The science of healthy aging: genes, milieu, and chance. Ann NY Acad Sci, 2007, 1114:1–10.

Rudman, D., Feller, AG., Nagraj, HS., Gergans, GA., Lalitha, PY., Goldberg, AF., Schlenker, RA., Cohn, L., Rudman, IW., Mattson, DE. Effects of Human Growth Hormone in Men over 60 Years Old. New England Journal of Medicine, 1990; 323:1-6.

Vance ML. Growth hormone for the elderly? New England Journal of Medicine, 1990, 323, 52-54, 779-780.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *