“iThrive!” KUUES OSA: kolm surmavat naudingu lõksu

iThrive: Rising from the Depths of Diabetes & Obesity

Ma elan õnnelikult: pääsemine rasvumise ja diabeedi sügavikust

“iThrive!” KUUES OSA: Kolm surmavat naudingu lõksu

Antud episood oli mõnes mõttes eelmise osa jätkuks, kus rääkis vaid üks ekspert, kliiniline psühholoog Douglas Lisle, kes on koos eelmises osas  rääkinud dr. Goldhameriga kirjutanud raamatu toidusõltuvusest. See osa oli üles ehitatud nagu psühholoogi-kliendi sessioon, kus peategelane Jon räägib oma muredest ja mõtetest seoses toiduga ning kuidas dieedi pidamine on olnud tema jaoks nagu ameerika mäed käies üles ja alla. Ta on olnud tervislikul toitumisel, võtnud kaalust alla, tundnud end lihtsalt imeliselt, kuid mingil hetkel jälle oma vanade harjumuste juurde naasnud ning veel rohkem kaalust juurde võtnud ning oma tervislikku seisundit hullemaks teinud. Ei ole aidanud ka arstide hoiatused, et ta on juba ühe jalaga hauas ja peab endast 100% andma, sest see kommipakk tema nina all võidab iga kord selle lahingu. Ma arvan, et paljud toidusõltuvuses olevad inimesed suudaksid temaga samastuda.

Lisle jätkab mõnes mõttes eelmises osas räägitut, et inimeste psühholoogia pärineb aegadest, kus esiteks toitu nappis, ja teiseks oli see toit mõõduka energiasisaldusega. Seetõttu on meie aju motivatsioonisüsteem üles ehitatud selliselt, et ellu jäämiseks oli vaja süüa kõige kaloririkkamat toitu, mida oli võimalik leida. 21. sajandil oleme esiteks kogu aeg ümbritsetud toidust, ja teiseks, see toit on palju energiarikkam kui see kunagi inimajaloos on varem olnud. Seejärel ta hakkab peategelase Joni muresid lahkama, öeldes, et tema probleeme põhjustab mitu erinevat faktorit ning nende lahendamisega tuleb hakata ükshaaval tegelema, mitte kõike korraga ette võtta.

Esiteks on vaja aru saada naudingu lõksust, millest räägiti palju eelmises osas, ehk siis kuidas töödeldud toit on valmistatud selliselt, et need stimuleeriksid meie heaolukeskust tootes dopamiini. Kuid see pole psühholoogi sõnul Joni peamine komistuskivi. Tema suurimaks probleemiks on energia säilitamise mehhanism. Me oleme nimelt kõik üles ehitatud nii, et me säilitaksime võimalikult palju energiat: me tahame süüa kõige energiarikkamat toitu võimalikult vähese energia kuluga. Seetõttu meeldivad inimestele kiirtoidud ja eriti need autoga läbisõidetavad kiirtoidukohad (ilmselt võib bensiinijaamad ka siia hulka lugeda, sest muude toimetuste kõrvalt krabad sealt midagi, mida saab muu toimetuse ehk autojuhtimise ajal süüa ning seetõttu on tunne, et sa oled jube efektiivne). Sellise eluviisiga inimestel pole kerge hakata tervislikumalt elama, sest selleks tuleb minna turule naturaalseid toiduaineid ostma, sul peavad kodus olema toidutegemiseks vajalikud seadmed, kõik see tükeldamine ja hakkimine ning toidu valmistamine võtab aega, millega pole harjutud. Seega esimese asjana peab omaks võtma, et tervisliku toidu saamine tähendab energia kulu. See on ka põhjuseks, miks kodus peaksid olema ainult tervislikud toiduained ja mitte midagi muud, sest see teeb tolle käeulatuses oleva tervisliku toidu saamise vähem energiakulukaks, kui minna välja ja sõita kuskile, kust osta kiirtoitu. Et seda mehhanismi enda jaoks tööle panna, tulebki ebatervisliku toidu saamine teha võimalikult ebamugavaks ja tervisliku toidu söömine võimalikult mugavaks. See on täpselt see, mis põhjusel on ühiskonnas suitsetamine vähemaks jäänud. USAs suitsetas 40 aastat tagasi pool rahvastikust, siis tulid aga seadused, et ei võinud enam siseruumides suitsetada – seega suitsetamine tehti ebamugavaks ja 50% suitsetajatest on nüüdseks järele jäänud 18%.

Kolmandaks probleemiks on mehhanism, mida psühholoog nimetab EGO-lõksuks: inimesed on motiveeritud end saboteerima, kui me oleme endale liiga kõrged nõudmised seadnud. See on väga inimlik. Selle mõtte selgituseks toob ta näite ühest 17-aastasest aafrika noormehest, kes on igas mõttes keskmine (välimus, intelligentsus, iseloom, sportlik sooritusvõime) ning kellelt ei loodeta midagi paremat kui keskmine: ta abiellub keskmise välimusega naisega, saab keskmiselt eduka lapse ja elab oma keskmist elu. Ta tahab aga olla keskmisest parem. Ta läheb oma esimesele jahiretkele ning tema suhtes ei ole kellelgi mingeid erilisi ootusi. Ta leiab aga kogemata looma, kes on ühe jalaga augus kinni, mis teeb temast kerge saagi. Hiljem kodus räägib noormees toreda loo sellest, kuidas ta seda looma jahtis, kogu küla saab söönuks, kõik on väga rõõmsad tema üle, keskmisest ilusamad tüdrukud teevad talle silma jne. Järgmisele jahiretkele minemise ajal on aga tema parimates huvides leida mingi põhjus, miks ta ei saa minna: väänas jala välja, mingi õlaprobleem vms. Sest ta ise teab, et kui ta sellele retkele läheb, siis ilmselt teeb ta vaid keskmise soorituse ja seega on tagasi oma keskmise elu juures. Tema parim võimalus oma staatus säilitada on isegi mitte üritada. Kui EGO-lõksu mehhanism tunneb, et mingis olukorras/tegevuses on rohkem kaotada kui võita, siis hakkab inimene end saboteerima. Psühholoog usub, et see mehhanism on kõigi sõltuvuste (alko, narko) taga – inimeselt oodatakse palju ja siis nad leiavad mingi põhjuse, et teistele näidata, et nad ei vasta nende ootustele, kuna neil on sõltuvus, mis takistab neil neid ootusi täitmast. Sellega nad säilitavad oma staatuse kui väga intelligentne, võimekas vms inimene, kuid kel on probleem, mis takistab tal oma potentsiaali täitmast. Selle lahenduseks pakub psühholoog midagi muud, kui kõik need arstid, kes eelnevalt on antud sarjas rääkinud, sest nende sõnum on ikkagi olnud see, et tuleb endast 100% anda ja teha seda perfektselt, sest alko- ja narkosõltlased ei saa samuti natukene tarbida, vaid tuleb maha jätta, samuti on eelnevalt arstid rääkinud, kuidas mõõdukad muudatused ei too vajalikke tulemusi jne. Tema sõnul toob aga täiuslikkuse tagaajamine kaasa ebaõnnestumise. Selleks, et õnnestuda, tuleb latt veidi allapoole tuua. Ta soovitas Jonil oma köök valmis seada, et tal oleksid seal kõikvõimalikud vajalikud seadmed, et teha tervislikku toitu, varuda endale koju ainult tervislikke toiduaineid, värsked puuviljad peaksid olema käepärast, vaja on endale luua rutiin, mis toetab tervislikku elu, kuid keegi oota temalt perfektset sooritust, sest kui ta peaks komistama, siis see pole veel maailma lõpp. Eesmärgiks pakub ta 80-90%, et enamik kaloreid, mis ta sööb, oleksid tervislikest toitudest. Kui inimene komistab mingite ebatervislike toitude söömisega, siis me teame, et ta teeb endale veidi liiga, kuid see pole kriis, sest sa ei pea olema perfektne, et oma tervist parandada, piisab, et olla hea.

Neljandaks probleemiks on midagi, mida ta nimetab täistuupimise nõiaringiks (The Cram Circuit). See puudutab tihti ka taimetoitlasi, veganeid ja väga terviseteadlikke inimesi, kes teevad toidu osas õigeid valikuid, kuid millegi pärast on siiski ülekaalulised. Enamasti annavad arstid edasi sõnumit, et kui sa sööd õiget toitu, siis sa võid seda süüa nii palju kui tahad, sest sellest pole võimalik end üle süüa. Samas aga osade inimeste puhul see ei toimi. See on järjekordne mehhanism, mille me oleme saanud aegadest, kus toitu nappis. Vahel seda oli ja palju korraga ning seejärel tulid jälle ajad, kus polnud midagi ning inimesed olid põhimõtteliselt näljas ning jäid ellu vaid tänu oma kehal olevale rasvale, mille nad talletasid oma viimasest suurest söömaajast. Seega me oleme loodud üle sööma kaloririkast toitu, ignoreerides signaale, mis annavad meile teada, et kõht on tegelikult täis. Vanasti olid kõige kaloririkkamad taimsed toidud tärkliserikkad toidud nagu kartul, riis, oad, mais jne, kuid meie tänapäevases keskkonnas on meil töödeldud taimsed tooted (leivatooted, pähklivõid jne) või naturaalsed energiarikkad toiduained nagu näiteks pähklid, mida nüüd saab kilokaupa osta ja süüa, kuid minevikus inimestel polnud nii suuri koguseid korraga saadaval, et end neist üle süüa. Ta ütleb, et need tooted on 2-3 korda energiarikkamad kui liha, millest meie eelkäijad end üle sõid nendel harvadel kordadel (kord kuus või kahe kuu tagant), kui neil õnnestus mingi suur saak kätte saada. Enda täistuupimine nendest toitudest poleks probleem, kui me teeksime seda sama harva, kui meie eelkäijad seda teha said. Kui aga end neist toitudest iga päev üle süüa, siis meie keha teeb kõik mis võimalik, et taastada tasakaal. See sama toimub ka narkosõltuvuse puhul: heroiini tarbimise puhul hakkab keha selle toimet neutraliseerima, mille tagajärjel inimesed vajavad seda muudkui rohkem ja rohkem, sest keha suudab selle uue situatsiooniga (doosiga) kaasa tulla ning seda neutraliseerida, et taastada keha tasakaal. Potentsiaalselt võib ühel päeval juhtuda, et see inimene muudab midagi, näiteks heroiini tarbimise aega, siis keha pole selleks valmis ning see neutraliseeriv kaitsemehhanism antud momendil ei tööta ning see sõltlane saab surmava üledoosi, kuigi ta ei ületa oma tavalist kogust. Samamoodi tekivad meil isud toitude järele, sest kui sa päevast päeva üle sööd, siis keha oskab seda oodata ja kui sa siis järsku otsustad, et täna ma söön ainult nii palju kui vaja, siis keha pole selleks valmis ja kui seda ülesöömist ei toimu, tekivad isud, sest sul on tunne nagu midagi oleks puudu. Need isud ütlevad sulle, et sa peaksid sööma midagi energiarikast, et need isud neutraliseerida. Esimesel päeval, kui sa otsustad mitte üle süüa, on isud väga tugevad, kuid teisel, kolmandal ja neljandal päeval on need veelgi hullemad. Seega need isud ei lähe päevade lisandudes üle, vaid need lähevad järjest hullemaks. Sõltuvusest lahtisaamise tsükkel töötab seega nii, et esialgu läheb olukord hullemaks ja alles siis paremaks. Paljud suitsetajad, kes soovivad maha jätta, ei suuda toime tulla selle esialgse perioodiga, kui isud sigareti järele suurenevad ja see on põhjuseks, miks paljud ebaõnnestuvad. Isud võitlevad nende vastu mitu päeva ning kõik, mis on vaja saavutada, on see, et nad ühe korra libastuksid ja siis nad on tagasi alguses. Toidusõltuvuse puhul on täpselt samamoodi, et sa pead selle raske aja ületama ning ühel hetkel sa tunned, et sul pole enam neid isusid. Samas võib olla paari nädala või kuu pärast tuleb sul see isu jälle tagasi ilma mingisuguse põhjuseta. Kui sa sel momendil järele annad, siis tulevad need isud jälle igapäevaselt tagasi.

Kõigil neil põhjustel pole häbiasi, kui sul on sõltuvusprobleem, sest see pole päris nii lihtne nagu mõningad inimesed soovitavad, et hakka tervislikult toituma ja end liigutama. Need mehhanismid on loodud selleks, et meie eelkäijad said ellu jääda keskkonnas, kus toitu oli vähe ja harva, kuid nüüd järsku viimase 50 aasta jooksul elame Lääne maailmas keskkonnas, kus kaloririkast toitu on külluses, seda on igal pool, see on odav, see on lihtsasti kättesaadav jne. Lahenduseks on see, et me peame kõiki neid probleeme endale teadvustama ning hakkama samm-sammu haaval oma olukorda lahendama.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *