KAS 2. TÜÜPI DIABEEDI RAVI EESMÄRGIKS EI PEAKS OLEMA TERVENEMINE?

If it doesn’t challenge you, it doesn’t change you.”

(„Kui see ei esita sulle väljakutset, siis see ei muuda sind”)

– Fred DeVito

On üldlevinud ja aksepteeritud teadmine, et 2. tüüpi diabeet on krooniline, pöördumatu ja progresseeruv haigus, mida on võimalik mõnevõrra leevendada, kuid mitte ravida: kui diabeet on juba tekkinud, siis sa oled diabeetik kogu oma ülejäänud elu ja pead võtma haigusega toimetulekuks ravimeid. Ka Eestis ei ole rohkemat vaja, kui guugeldad ja avad suvalise lehekülje ning juba saad sa teada, et „diabeedi ravi on eluaegne ning selle eesmärgiks on leevendada sümptomeid ja vältida hilistüsistuste teket.” Mitte kuskilt ei leia infot selle kohta, et eesmärgiks on tervenemine ja mitte ravimitega sümptomite kontrolli all hoidmine. Kahjuks on veresuhkru kontrollimine medikamentidega osutunud jätkusuutmatuks ja võib tegelikult panna sind kaalus rohkem juurde võtma, tekitada seeläbi veel suuremat insuliiniresistentsust ja nõiaringi, millest on raske välja tulla.

Kas sinu arst on sulle kunagi maininud, et sul on võimalus oma ravimikoguseid vähendada või 2. tüüpi diabeedist üldse lahti saada lihtsalt muutes oma toitumist? Ma küsisin seda oma 81-aastase vanaema käest ja keegi pole teda viimase 25 aasta jooksul sellisest võimalusest teavitanud. On palju uuringuid selle kohta, et inimesed, kes on tugevalt oma kehakaalu kaotanud ning seda säilitada suutnud, siis nende normaalne ainevahetus taastub. Erinevalt 1.tüüpi diabeedist ei ole ju probleemiks see, et pankreas üldse insuliini ei toodaks, vaid et me oleme ise oma eluviisidega selle välja kurnanud. Meie eluviiside allakäiku näitab ka see, et vanasti oli ennekuulmatu, et lapsed või noored 2. tüüpi diabeeti haigestusid ning seetõttu nimetati I tüüpi noorte või tõeliseks diabeediks ning II tüüpi haigust „täiskasvanute diabeediks” – nüüd ei saa neid vanu nimetusi enam kasutada, sest II tüüpi diabeediga laste/noorte arv on Lääne riikides tõusuteel.

Normaalne glükoosiainevahetus taastub enamikel 2. tüüpi diabeediga maovähendusoperatsiooni läbinud patsientidel vaid päevi pärast operatsiooni, lükates selle uskumuse, et diabeet on pöördumatu, ümber. Pole mingit kahtlust, et diabeedist tervenemine pole mitte kuidagi seotud antud operatsiooniga, vaid tuleneb toidu tarbimise äkilisest ja järsust vähendamisest. Uuringud on näidanud, et 2. tüüpi diabeetikute beetarakkude taastumist ja insuliinitundlikkust on võimalik parandada üksnes toiduenergia piiramisega: ühes uuringus pandi patsiendid näiteks 600kcal/päevas dieedile ja vaid nädala pärast oli nende tühja kõhu glükoositase normaliseerunud. Antud uuring näitas, et rasva vähendamine pankreases toob endaga kaasa beetarakkude funktsiooni taastumise.

Suurbritannias soovis avalikkus pärast seda, kui oli selge, et 2. tüüpi diabeet on ravitav madala kalorsusega dieediga, et vastava uuringu autorid selle info avalikustaksid, mida inimesed kodus ise haigusest vabanemiseks teha saaksid. 2013. aastal avaldati artikkel 77 motiveeritud inimese tulemustega, kes tegid seda täiesti iseseisvalt kodus vastavalt uurijate poolt avalikustatud infole oma veebilehel. Need inimesed olid diabeetikud olnud keskmiselt 5,5 aastat (3 kuud kuni 28 aastat). Osalejad teatasid, et võtsid kaalust alla, glükoositase langes 8,3 mmol/l-lt 5,5 mmol/l-le ja diabeedist tervenenuks peeti neist 61%. Seejuures mida rohkem kaalust alla võeti, seda kõrgem oli õnnestumise protsent osalejate seas: neist, kes kaotas üle 20kg, tervenes 80%, ja neist, kes kaotasid alla 10kg, tervenes 53%. Suurem edukus oli ka nende seas, kes olid haiged olnud lühemat aega – alla 4 aasta. Kahjuks ei oska öelda, millest see tulenes, ning sellel võib olla palju erinevaid põhjuseid, mis ei pruugi üldse olla kuidagi seotud sellega, et pikaaegsel diabeetikul oleks oma haigusest vabanemine raskem – võib olla olid värskelt diagnoositud lihtsalt motiveeritumad? See on puhas spekulatsioon, kuid oluline on end mitte lasta heidutada, kui sul on diabeet olnud näiteks 20 aastat, sest edaspidistes uuringutes näeme, et ka sellised patsiendid on edukad olnud.

Siinkohal tahan öelda, et keegi ei soovita läbida maovähendusoperatsiooni ja ei pea normaalseks ega ka võimalikuks pikalt 600kcal peal elamist, kuid tõin antud uuringu välja lihtsalt selleks, et nad tõesti tõestasid, et 2.tüüpi diabeet ei ole pöördumatu haigus ning on kontrollitav puhtalt toitumisega. Uurijate kodulehel oleva informatsiooni järgi nad põhimõtteliselt ei hooli, MIDA inimesed söövad, teatades, et iga toitumisviis, mis toob kaasa suure kaalukaotuse, on efektiivne. Inimestele antavas juhendis nad soovitavad mõelda „näljatundest kui edumärgist” ja „nautida oma nälga” 🙂 Samas nad tõid ka välja, et oma uuringu käigus patsientidele antud menüü oli väga ühekülgne (põhimõtteliselt toitusid nad suures osas mingist pulbrist ehk toidukorra asendajast) ning neil oli raske sellest kinni pidada, lisaks ei saanud inimesed elada normaalset elu, sest igasugused sotsiaalsed üritused ja perega einestamine oli välistatud! Tervishoiutöötajana ma kohe kindlasti sellist lähenemist ei poolda ja ei mõista, miks peaks keegi selle läbi tegema, kui on olemas paremaid võimalusi. On teaduslikke uuringuid, mis näitavad insuliinitundlikkuse paranemist ka näiteks Paleo-sarnaste dieetidega ning see ei pane mind imestama, et kui nad kasutavad selle tervislikumat versiooni, kus inimesed söövad puhast tailiha, mitte peekonit, mune ja viinereid, siis see on kindlasti tervislikum kui isegi inimeste tavatoitumine (vastavalt toitumisuuringutele tarbivad inimesed liiga palju töödeldud lihatooteid, rafineeritud suhkrut, valgest jahust tooteid, valmistooteid, kiirtoitu jne). Siinkohal ma neid uuringuid ei kajasta, sest minu eesmärgiks on käsitleda tervislikke ja pikaajaliselt toimivaid eluviiside muutusi, mitte dieete, mis mingil hetkel lõpevad ning vanad probleemid sellega koos tagasi tulevad. Paleo-sarnaste dieetidega on absoluutselt võimalik kaalust alla võtta ja sellega koos parandada mõningaid oma tervisenäitajaid, kuid pikas perspektiivis on need tervisele kahjulikud (miks, sellest tuleb ka kunagi kindlasti üks postitus, kuid hetkel võite vaadata näiteks „iThrive!” dokumentaalseriaali III osa kokkuvõtte 5. ja 6. lõiku, kus dr. Greger ja üks teine noor arst selgitavad lühidalt, miks see halb on). Kokkuvõttes, kaalu on võimalik alandada paljudel erinevatel viisidel nagu nälgides, maooperatsiooni, keemiaravi, tuberkuloosi ja toidumürgitusega, heroiinisõltlaseks hakkamisel jne, kuid kuna on tervislikemaid meetodeid, siis ma ei näe mõtet, miks keegi peaks neid proovima. Dr. Greger ütleb, et kaalukaotuse eesmärgiks ei ole mahtuda väiksemasse kirstu 🙂 Eesmärgiks on kaalu kaotada viisil, mis tagab pika, terve ja elamisväärse elu.

Nagu eelpool toodud uuringust selgus, aitab väga vähese toidu söömine, mis pole pikaajaliselt jätkusuutlik. Selle asemel, et süüa vähem, saab soovitud tulemuse saavutada ka süües tervislikumat, kõrge toitainete tihedusega toitu. 2012. aastal avaldati 2 aastat väldanud pilootuuring 13 diabeetikuga (II tüüp) keskmise vanusega 57 aastat (noorim 30 ja vanim 80-aastane) ja olid keskmiselt elanud diabeediga rohkem kui 7 aastat. Kõik osalejad olid lisaks ülekaalulised (KMI 25,0-45,6 kg/m2). Hüpertensioon oli 77% ja hüperlipideemia 92% patsientidest. 13 patsiendist 11 tarvitasid ravimeid. Noorim, 30-aastane patsient oli ainuke, kes tarvitas vaid 1 ravimit, ülejäänutel olid neid kuni 8 erinevat ja keskmiselt 4. Samuti koges 9 patsienti 13st diabeediga seotud tüsistusi nagu perifeerne neuropaatia (jäsemete tundetus 5 inimesel), hüpoglükeemilised episoodid, tserebrovaskulaarne atakk või mööduv insult e transitoorne isheemiline atakk (TIA) ja letargia (teadvushäire). Ma arvan, et kui sul on 2. tüüpi diabeet, siis tõenäoliselt sa suudad nende uuringus osalenud inimestega samastuda. Omast kogemusest võin küll öelda, et eesti keskmine patsient on sarnane: tavaliselt vanemaealine, ülekaaluline, lisaks 2. tüüpi diabeedile on probleemiks ka kõrge vererõhk ja kolesteroolitase ning tarvitatakse päris mitmeid erinevaid ravimeid. Samastumine on hea sellepoolest, et kui sa näed, et sinuga sarnasel inimesel õnnestus oma tulemusi teatud moel parandada, siis loodetavasti annab see innustust ka sulle selles osas, mis kõik oleks võimalik.

Kõrge toitainete tihedusega toitumine rõhutab mikroelementide, nagu antioksüdandid ja fütokemikaalid, tähtsust (mitte makrotoitaineid nagu tavaliselt: süsivesikud, rasvad ja valgud). Põhimõtteliselt on see peamiselt taimetoitlusel põhinev, kuid erineb teistest samalaadsetest sellepoolest, et kõik toiduained on hinnatud nende toitaineteväärtuse põhjal – kui palju tervisele kasulikke toitaineid on 1kcal kohta. See on rikas roheliste köögiviljade ning muude tärklisevaeste köögiviljade nagu sibulad, seened, baklažaan, paprika, tomat ja lillkapsa poolest, mida võis süüa piiramatult nii palju kui soovi oli. Lisaks olid menüüs puuviljad, pähklid, seemned, oad ja kaunviljad. Kõrge glükeemilise indeksiga (GI) toitude tarbimist vähendati. Peamiseks rasvaallikaks olid pähklid ja seemned, sest loomsetest toiduainetest saadi kuni 10% kaloritest. Antud valik tehti seetõttu, et kõrge toitainete tihedusega toitumine vähendab isusid, ülesöömist ja oksüdatiivset stressi (on paljude haiguste, sh vähi ja südamehaiguste soodustaja). Tähtsamad patsientidele antud soovitused olid järgmised:

  1. Vähemalt üks suur salat päevas koos pähklitest/seemnetest tehtud salatikastmega.
  2. Üks kauss köögivilja-oa suppi päevas.
  3. 28-56g tooreid seemneid ja pähkleid (tavaliselt tarbiti salatikastmena) päevas.
  4. Umbes 3-4 värsket puuvilja päevas.
  5. Üks suur portsjon aurutatud või hautatud rohelisi köögivilju seente, sibulate ja teiste tärklisevaeste köögiviljadega.
  6. Ainult üks portsjon päevas tärkliserikast toitu nagu näiteks pruun riis, kõrvitsalised, kaerahelbed jne.
  7. Toidulaualt välja jätta valge jahu, maiustused, rasvad/õlid ja loomsed saadused vähendada 340g nädalas.

Ma ei tea, kas asi on minus, kuid mulle tundub, et see on ikkagi meeletu kogus toitu ja ma pole üldse kindel, kas ma suudaksingi koguseliselt nii palju süüa. No kindlasti pole see mingi näljadieet ja seda tõid ka uuringuautorid välja, et antud toitumine on väga teostatav ja pikaajaliselt järgitav. Uuring kestis keskmise osaleja jaoks 12,3 kuud. Teadlaste sõnul oli patsientide eeskirjadest kinnipidamine vähemalt 90%, kuid see oligi eesmärgiks seatud, et vaadeldakse kõrge motivatsiooniga patsientide tulemusi ning seetõttu nad kindlasti ei esindanud „tüüpilist” 2.tüüpi diabeediga patsienti. Nagu ma olen ka varem öelnud – kes tahab, see saab. Ma kirjutangi seda blogi sulle, kes soovib elada tervemat ja paremat elu ning on valmis selle nimel ka midagi tegema. Tervishoiutöötajad näevad nii palju motivatsioonita patsiente, et sellest saab juba meie argipäev ning ma kardan, et me hakkamegi iga patsienti kohtlema nagu seda „keskmist”, „tüüpilist”, kellele tableti võtmine ja sümptomite kontrolli all hoidmine on täitsa piisav. Kuid seejuures me ei märka neid, kes on motiveeritud tegemaks mida iganes, et paraneda. Nagu kooliski, kus õpetaja õpetab kõiki sama programmi, „keskmise” õpilase järgi, ning ei anna rohkem pingutust nõudvaid ülesandeid neile, kes on teistest tsipa edasipüüdlikumad ning soovivad rohkemat saavutada.

Nüüd tulemustest. Antud tulemuste saavutamise mediaanajaks oli 7 kuud – ehk siis 50% patsientidest alla selle aja ja ülejäänutel läks rohkem aega. Nende keskmine glükohemoglobiini (HbA1C) tase langes 8,2%-lt 5,8%-ni. Tulemus 5,95% saavutati üldjuhul 5-9 kuuga. Vaid 3 patsiendil võttis märgatavalt rohkem aega, kuid ma ei saanudki uuringust täpselt aru, kas neil võttis selle tulemuse saavutamine teistest rohkem aega või nad lihtsalt läksid oma tulemusi arsti juurde registreerima hiljem. Aga sel pole ka tegelikult mingit tähtsust, sest kui sa oled oma keha aastakümneid kuritarvitanud, siis ei saagi loota, et asjad paraneksid päevapealt. Uuringus tuuakse välja, et üks neist kolmest patsiendist jõudis 5,4%-ni 15 kuuga ja 42 kuu pärast oli tema tulemus 4,8%. Teine patsient saavutas 6,2% 18 kuuga ja kolmas patsient 5,9% 34 kuuga. Seega neil võttis küll teistega võrreldes rohkem aega, kuid siiski parandasid oma tulemusi. Lisaks oli taolisel toitumisel palju kõrvaltoimeid: absoluutselt kõigi kõrge vererõhuga patsientide keskmine vererõhk langes 148/87mmHg-lt 121/74mmHg-le, samuti keskmine triglütseriidide tase 9,5mmol/l-lt 5,7 mmol/l-le (normaalne on alla 1,7 mmol/l, seega veel pikk maa minna, kuid võrreldes esialgsega tükk maad parem) ja tõusis keskmine hea kolesterooli HDL tase. Enamike patsientide tulemuste paranemine nende kahe aspekti osas toimus esimese poole aasta jooksul. Ükski neist tulemustest polnud saavutatud ravimite abiga, kuna uuringu käigus ei lisatud ega suurendatud kellegi ravimite koguseid. Vastupidi – patsiendid vähendasid oma ravimeid keskmiselt 4 ravimilt uuringu lõpuks 1-ni, sh diabeediravimitest sai lahti või vähendas koguseid kõik patsiendid peale ühe (antud patsient oli juba alustades kõige madalama doosi peal: 500mg Metformiini kord päevas). Kui alguses olid kõik patsiendid KMI järgi ülekaalulised, siis uuringu lõpuks olid neist 46% saavutanud normaalse kehamassiindeksi alla 25 kg/m2. Lisaks ütlesid kõik patsiendid, et nende muud varemesinenud sümptomid (neuropaatia jne) kas vähenesid või ei esinenud nende paari aasta jooksul, mil uuring kestis, üldse. Kokkuvõttes järeldasid uurijad, et kuigi tegu oli väikese pilootprojektiga ning kasutati vabatahtlikke kõrgelt motiveeritud patsiente, siis näitas uuring selgelt, et kõrge toitainete tihedusega toitumine on osadele 2. tüüpi diabeeti põdevatele patsientidele väga efektiivne. Panid seda ka tähele, et see kõik saavutati vaid toitumisega? Patsientidel ei palutud trenni teha ega mingeid muid elustiilimuutusi.

Nii, sa nägid nüüd kahte erinevat meetodit, millega on teaduslikult tõestatud, et 2. tüüpi diabeet on ravitav. Mõlemal viisil kaotasid osalejad ka sama palju kaalu. Kumma viisi sa valiksid? Kas pigem sööksid naturaalset toitu, nii palju köögivilju kui süüa jaksaksid või näljutaksid end kahtlase koostisega (suures osas suhkur, piimapulber, maisisiirup ja õli) pulbrijoogiga? Isegi, kui köögiviljade söömine töötab vaid seetõttu, et need on madala kalorsusega, on see palju tervislikum viis oma eesmärgi saavutamiseks, sest samal ajal saad sa kõik hea tervise säilitamiseks vajalikud mikrotoitained (vitamiinid ja mineraalid). Kuid eelmise uuringu juures tuleb siiski tähele panna tõika, et keskmine HbA1C tase 5,8% saavutati olukorras, kus keskmine KMI oli ikka veel üle 25 kg/m2, mis tähendab seda, et osad patsiendid saavutasid normaalse glükohemoglobiini taseme olles ise veel KMI järgi ülekaaluline või isegi rasvunud. See on oluline seetõttu, et palju räägitakse, et vahet pole, mis vahenditega (maovähendusoperatsioon, ebatervislike pulbrite tarbimine vms) sa kaalu alandad, sest kõik head tulemused kaasnevad lihtsalt kaalu kaotusega. Siit nägime, et head tulemused võivad tulla vaatamata sellele ja tegelikult on ka sel teemal tehtud üks uuring, kus 20 normaalkaalulist 2. tüüpi diabeediga ja insuliini tarvitavat meest pandi madalarasvasisaldusega taimetoidul põhinevale ehk siis süsivesikute- ja kiudaineterikkale dieedile (köögi- ja puuviljad, täisteraviljad, oad, 70% kaloritest tuli süsivesikutest ja 9% rasvast), kuid neil ei lubatud kaalust alla võtta – kui nähti, et uuringus osaleja hakkab kaalu kaotama, paluti tal rohkem süüa, lausa nii palju, et väidetavalt osad osalejad märkisid, et nad ei suuda koguseliselt nii palju süüa. Nad said sellise toitumisega 65 grammi kiudaineid päevas, mis on 4 korda rohkem, kui keskmine inimene tavatoitumisel ehk standardsel ameerika dieedil (SAD) (mis on väga sarnane sellele, mida kohalike toitumisalaste uuringute järgi ka keskmine eestlane sööb: liiga palju liha, piimatooteid, töödeldud toitu, suhkrut ja soola sisaldavad toiduained ja vähe puu- ning köögivilju, täistera- ja kaunvilju, kala). Kontrolldieediks oli Ameerika Diabeedi Assotsiatsiooni poolt pakutud dieet, milles oli tegelikult pea kaks korda rohkem kiudaineid kui SAD dieedil ehk siis ka see oli ilmselt tervislikum osalejate tavapärasest toitumisest. Nii, mis nende diabeetikute tervisega siis juhtus vaatamata sellele, et nad ei võtnud kaalust alla ja muutsid vaid oma toitumist? Võrreldi nende insuliinikoguseid kontrolldieedil ja kõrge kiudainetesisaldusega taimsel toitumisel olles. Kokku langesid patsientide insuliinikogused 60% viimati nimetatud toitumisel olles ja pooled mehed said insuliinist üldse loobuda (varem tarvitasid 15-32 ühikut päevas). Nende tühja kõhu glükoositase langes vaatamata sellele, et nad ei võtnud enam ravimeid või kogused olid vähenenud. Nende tulemuste saavutamine võttis neil keskmiselt 16 päeva. Uuringus on ära toodud kõigi 20 mehe andmed ja tulemused, nt oli seal 75-aastane meesterahvas, kes oli 20 aastat olnud diabeetik ja süstis endale 20 ühikut insuliini päevas ning siis 13 päeva pärast kirjeldatud toitumist sai insuliinist loobuda. Vaatamata sellele, et neil ei lubatud kaalu kaotada, kukkus kõrvaltoimena ka nende kolesteroolitase. Teadlased järeldasid, et kiudaineterikas taimne toitumisravi võiks olla teatud 2. tüüpi diabeediga patsientide puhul kasutatav. See ei olnud muide mitte mingi eilne avastus, vaid antud artikkel avaldati 1979. aastal. Miks aga siiani arvatakse, et 2. tüüpi diabeet pole ravitav? Või peetakse selle all üksnes silmas, et pole veel sellist tabletti leiutatud? Jah, kui sa juba haige oled, siis kahjuks pole lihtsaid lahendusi, kuid tuleb olla õnnelik selle üle, et vähemasti midagi on võimalik soovi korral ära teha, sest paljude haiguste puhul enam hiljem vigade parandust teha ei saa.

On veel teisigi uuringuid, mis on näidanud, et 2. tüüpi diabeet on paremini kontrollitav madalarasvasisaldusega vegan toitumisega võrreldes Ameerika Diabeedi Assotsiatsiooni poolt soovitatud menüüga. Eesti kontekstis siis Eesti Diabeediliidu poolt soovitatuga. Reaalsus on see, et kui me loeme uuringuid, siis need on tavaliselt Ameerikas tehtud, kuid need on ilmselt täiesti meie kontekstis võrreldavad, sest selliste organisatsioonide soovitused on väga sarnased ja vähemalt Eesti Diabeediliidu kodulehel ja ka mujal levitavates trükistes on nii mõnigi kaheldava väärtusega soovitus (nagu mis mõttes soovitatakse haigetele inimestele aspartaami ja teiste kunstlike magusainete kasutamist? Või mida teevad küpsised, saiakesed, jäätis, kook, magus jogurt, pitsalõik seal brošüüris diabeetiku vahepala näidetena?!), et mina oma vanaemale neid trükiseid anda ei julgenud, sest see viiks ta veel rohkem segadusse selles osas, mida ta oma seisundis sööma peaks. Ka tolles eespool kirjeldatud 1979. aasta uuringus tuli sama välja, et diabeediühingu soovitatud toitumine ei toonud paranemist kaasa ja patsiendid süstisid insuliini edasi. Miks sellised organisatsioonid ei räägi päriselt toimivatest lahendustest on mõne teise korra lugu, kuid võib arvata, et ilmselt ei tehta seda seetõttu, et inimesed ei suuda nendegi soovitustest, mis on võrreldes inimeste tavatoitumisega siiski parem variant, kinni pidada. Kuid tõde on see, et mõõdukad elustiilimuutused toovad kaasa mõõdukad tulemused. Oma vanaema pealt olen näinud, et vaatamata mõningatele mõõdukatele diabeetikutele soovitatud elustiilimuutustest, ei ole midagi paremaks läinud, vaid haigus on ikkagi progresseeruva kuluga. Kui paluda diabeetikutel teha oma toitumises mõõdukaid muudatusi nagu „sööge vähem süsivesikuid” (selle asemel, et teha selgeks, et juur- ja puuviljad on okei, kuid poes müüdavatest halva kvaliteediga maiustustest tuleb loobuda ja kodus saab ise tervislikke maiustusi teha) ja „eemaldage kanalt nahk” (selle asemel, et öelda, et eemaldage kana üldse oma toidulaualt), siis üllatus-üllatus – keegi ei saa terveks! Miks keegi ei räägi sellest, et mõõdukad muudatused 2. tüüpi diabeedi puhul toovad kaasa mõõduka pimedaks jäämise, mõõduka neerupuudulikkuse ja mõõdukad jäsemeamputatsioonid (võib olla kõigest mõni varvas?). Mõõdukus kõiges ei ole alati positiivne asi – eriti mis puudutab raskete haiguste diagnoose, siis tuleks endast ikka kõik juba välja panna. Vastavad erialaorganisatsioonid ja tervishoiutöötajad peaksid oma patsientidelt rohkem nõudma ning mitte rääkima pooltõdesid. Me ei palu ju patsientidel paki asemel pool pakki sigarette suitsetada või väiksem kogus heroiini süstida, vaid me ütleme, et maha tuleb jätta! Tihti on selliste suurte sammude tegemine patsiendile palju lihtsam, sest ta näeb reaalseid tulemusi, mis motiveerivad teda edasi pingutama. Minu vanaema elus pole küll sellega seoses midagi muutunud, et ta nüüd enam ei lisa kohvi sisse suhkrut nagu vanasti. Jah, need väiksed sammud on tehtavad, kuid nad ei too reaalselt sellist kasu nagu vaja oleks. Kahjuks saavad tervishoiutöötajate kabinetis enamasti kokku kaks madalate ootustega inimest – patsient saabub arsti kabineti ja ei tea, et tal on võimalus oma haigusest terveks saada, ja enamikel juhtudel pole ka arsti õpetatud kroonilisi haiguseid ravima. Ja tulemused rahva tervises on kõigile näha.

Ma tuletan meelde, et ma ei räägi sulle seda, mida sa tahaksid kuulda, mida ilmselgelt teevad need organisatsioonid, kes peaksid tegelikult meie tervise eest seisma, vaid mida räägivad teadusartiklid ja sõnumitooja peale pole mõtet pahaseks saada. Suure magusasõbrana eelistaksin mina ka elada maailmas, kus kaupluses müüdavad valmistoodetest kookide, kommide, küpsiste ja jäätise söömine mind terveks teeks või vähemalt ei kahjustaks mu tervist, kuid kahjuks on teadus selles osas väga ühel meelel 🙂 Valik on igal juhul sinu, aga oluline on vähemalt oma valikuvõimalusi teada ning mitte arvata, et sa ei saa midagi oma haigus(t)e osas ette võtta.

Taylori artiklist selgub, mis toimub sinu kehas aastaid enne diagnoosi saamist. Lühidalt öeldes on probleem selles, et esmalt läheb sinu maks rasva, sest su ööpäevane kalorite koguhulk ületab päevast päeva ja aastast aastasse sulle vajamineva, ja rasvane maks viib rasvase pankreaseni. Sinu maks karjub vaikselt appi juba palju enne seda kui sa lõpuks diagnoosi saad. Seega on 2. tüüpi diabeedi põhjuseks liigne rasv meie organites, mis põhjustab insuliiniresistentsust. Ainuke asi, mis meid diabeedist seni päästis, oli ületunde tegev pankreas, mis pumpas insuliiniresistentsuse ületamiseks kogu aeg suuremat kogust insuliini. Lõpuks ei suuda pankreas enam nii palju insuliini toota, mille tulemusena veresuhkrutase tõuseb ja saame diabeedidiagnoosi. See on ka põhjuseks, miks vähemalt Ameerika Diabeedi Assotsiatsioon ütleb, et toidulaual rasva koguse vähendamine langetab diabeeti haigestumise riski ning eeldiabeetikute tegevuskavana pakutakse välja üldise kalorikoguse, küllastunud ja transrasva vähendamist. Millegi pärast pole aga Eestis eriti kuulda seosest, mis on rasva ja insuliiniresistentsuse tekke vahel, sest üldiselt räägitakse kogu aeg diabeediga seoses ainult süsivesikutest, ning siis on inimesed olukorras, kus kardetakse süüa naturaalseid puuvilju nagu banaani ja viinamarju, kuid silm ka ei pilgu, kui on vaja süüa küllastunud rasvu sisaldavat juustu või viinerit. Süsivesikute puhul tuleb hoiduda rafineeritud suhkrutest, mis tulevad maiustustest ja töödeldud toidust, mitte puuviljadest! Diabeediteemalises dokumentaalseriaalis „iThrive!” II osas räägib samuti üks I tüüpi diabeetik sellest, et tal on suur probleem sõnaga “suhkur”, sest see tähistab diabeetikute jaoks nii seda valget pulbrit, mis ei oma mingit väärtust vitamiinide ja mineraalide näol, ning samal ajal tähistab see suhkrut, mis on puuviljades ja kartulis. Ja see tekitabki paljudes segadust ning kardetakse puuvilju süüa. Minu vanaema samamoodi: poolitab oma banaani, sest noh süsivesikud ju, aga kommi, küpsise või koogitüki puhul ei tule need süsivesikud meeldegi, kuigi nende puhul on veel lisaks küllastunud rasvad ja muud toredad lisaained! Olgem nüüd ausad – sa ei ole diabeetik, sest sõid liiga palju puuvilju! 🙂

Ilmselt tundus kogu see süsivesikutesse ja maiustustesse puutuv igati loogiline, kuid kuidas need rasvased Ameerika Diabeedi Assotsiatsiooni poolt ebasoovitatavad tooted peaks diabeeti puutuma eksole? Iga inimene teab, et diabeedi puhul on probleemiks süsivesikud ja see järeldus on väga loogiline, sest me mõtleme järgmise skeemi järgi:

veresuhkur on liiga kõrge⇒ ilmselt see tuleneb sellest, et ma sõin liiga palju suhkrut/süsivesikuid⇒ seega probleemi lahendamiseks tuleb süüa vähem suhkrut/süsivesikuid

Maiustustest, limonaadidest jne saadav suhkur ei ole kindlasti mingi tervisetoit, kuid diabeet ei ole põhjustatud suhkrust. Pöörates oma põhitähelepanu suhkrule/süsivesikutele, tegeleme järjekordselt vaid sümptomitega ja see on oluline teada, et süsivesikutest loobumisega me ei enneta 2. tüüpi diabeeti. 2. tüüpi diabeedi puhul pankreas töötab ja toodab insuliini, kuid rakud osutavad vastupanu. Insuliiniresistentsus tähendab seda, et rakkudel on raskusi verest glükoosi saamisega ja kui rakud ei saa glükoosi kätte, siis see jääb verre ning tõstab sellega veresuhkrutaset. See kõik saab alguse sellest, et rasv on rakud ära ummistanud. Diabeedi tegelikud põhjused on jällegi üks pikem jutt, mida hetkel ei jõua käsitleda, kuid soovi korral võite lugeda ülevaadet diabeediteemalise dokumentaalseriaali „iThrive!” III osast, kus erinevad arstid üritasid seda mitmel erineval moel selgeks teha. Selge on see, et süsivesikud ei ole siin vaenlasteks. Selle kummaliseks tõestuseks on see, kuidas dr. Walter Kempner ravis 1940ndatel oma patsiente valge riisi, puuviljade, puuviljamahla ja valge suhkruga ehk siis kõigi asjadega, mida diabeetikutel ei lubata süüa kõrge süsivesikutesisalduse tõttu. Ta lisas suhkru seetõttu, et valges riisis oli liiga palju proteiini ja ta muretses nende inimeste neerude pärast 🙂 Seda tuntakse „Duke’i riisidieedi” nime all.

Kahjuks ma pean ütlema, et minu vanaema poleks info, et ta haigust on võimalik elustiilimuutustega ravida, ilmselt aidanud, sest see oleks tähendanud, et ta oleks pidanud midagi enda heaks tegema ning oma toidulauda korrastama. Temasuguseid patsiente on palju, kuid ma olen siiski seisukohal, et kui inimesel diagnoositakse diabeet, talle räägitakse ära kõik need kohutavad asjad, mis temaga juhtuma hakkavad, sest see haigus on progresseeruv, siis esimeseks eesmärgiks ja patsiendile pakutavaks variandiks peaks olema haigusest tervenemine koos kõigi vajalike juhendite, informatsiooni ja toetusega. Kui tegu on patsiendiga, kes tõesti ei hooli, alles seejärel tuleks pakkuda talle varianti tablettide abiga haigust enam-vähem kontrolli all hoida, sest see on ilmselt parem kui mitte midagi. Võib olla oleks ka mu vanaemal lootust olnud, sest ta siiski tegi teatud elustiilimuutused nagu loobus suitsetamisest ja kohvi sisse suhkru lisamisest. Pisikesed liigutused, kuid õiges suunas. Kes teab, kui tal see info oleks olemas olnud, võib olla pärast 5 aastat oleks ümber mõelnud ja otsustanud, et talle ikkagi ei meeldi diabeetik olla, oma raha ravimitele raisata ning nende kõrvaltoimetega rinda pista. Nüüd ta on 81 ja ütleb, et ta on liiga vana. Ma küll ei nõustu sellega, kuid et midagi elus saavutada, peab inimesel olema sisemine motivatsioon oma eesmärke täita. Mul ei ole võimalik 24/7 tema kõrval istuda ja olla tema „väline motivatsiooniallikas”. Haiglas on seda patsientide pealt näha, et see ei tööta, sest alati leidub mõni sõbralik hing, kes sulle selle keelatud palakese (olgu selleks siis sigaretid või küpsisepakk) poest toob. Piitsa ja prääniku süsteem ei toimi, see tahe peab tulema inimese enda seest ja ainult siis on muutused võimalikud.

Kokkuvõttes, mis siis on need mehhanismid, mis 2. tüüpi diabeedist tervenemise kaasa toovad?

  • Paljudest uuringutest tuleb välja, et kaalukaotus on oluline, kuid samas me nägime ka paari uuringut, kus kaalukaotust välditi või uuriti normaalkaalulisi diabeetikuid ja toimis ka lihtsalt parema kvaliteediga toidu söömine.
  • Uuringud näitavad, et rasvase toidu tarbimise vähendamine (eriti küllastunud rasva) toob kaasa rakusisese rasva vähenemise, millega omakorda kaasneb insuliinitundlikkuse paranemine.
  • Madala glükeemilise indeksiga (GI) toidu söömine vähendab glükohemoglobiini (HbA1C) taset.
  • Kiudaineterikka toidu söömine parandab veresuhkru taset mitmel erineval viisil.

Üks asi, mis mulle meeldis nende 600kcal-ga diabeedi vastu astunud Suurbritannia teadlaste kodulehel, oli väljaprinditav kaheleheküljeline kiri perearstile, kus nad seletavad ära, et uuringud on näidanud, et 2. tüüpi diabeet on ravitav, lühike kirjeldus kuidas, milliste patsientide puhul, soovitused ravimikoguste vähendamiseks, millistele diabeediga seotud komplikatsioonidele tähelepanu pöörata, millist jälgimist vajab patsient pärast haigusest tervenemist jne. Ma arvan, et sellise paberi olemasolu oli paljudele patsientidele suur kergendus, sest nad ei pidanud ise hakkama midagi seletama ning tuuleveskitega võitlema. Ma tean ise oma patsiendi-oleku aegadest, et arsti-patsiendi suhtes ei tunne patsient endal olevat just palju sõnaõigust ning kui ikkagi kõrgeltharitud spetsialist su idee maha teeb või kasvõi vaatab sind üleoleva pilguga, siis see on väga heidutav ning nii kiiresti võibki kaduda igasugune isu oma tervislikku seisundit ja elukvaliteeti parandada.

Kui sa soovid nüüd oma elu muuta ning hakata töötama selle nimel, et oma haigusest vabaneda või vähemalt ravimite kogust vähendada, siis selleks tuleb siiski oma arstiga koostööd teha, sest sa ei saa muuta oma toitumist ning tarbida edasi samas koguses ravimeid. Kui sa oled diabeetik, siis sa tead ise, milleni see viia võib. Kahjuks on raske anda nõu, kuidas peaks oma arstile selle sooviga lähenema. Nii kurb kui see ka pole, ei tea paljud arstid, kui võimas relv on elustiilimuutused tegelikult ning selle asemel, et oma patsiente julgustada, nad teevad tihti vastupidist. Ühes eelpool toodud uuringus oli samuti ära toodud, et pooled 77st patsiendist, kes kaalusid võimalust vähendada oma kaalu ning oma diabeedist lahti saada, ei saanud selleks poolehoidu oma arsti ja dietoloogi poolt. Ülejäänute tervishoiutöötajad olid toetavad. See aga näitab seda, et sa pead ise oma arsti tundma ja mõtlema, mis oleks parim viis talle oma sooviga läheneda. Võimalik, et nii „utoopilistest” soovidest nagu diabeedist tervenemine pole mõtet rääkida, vaid lihtsalt soovist oma elustiili muuta ning kaalu alandada. Iga arst teab, et kaalu langusega tervisenäitajad hakkavad paranema. On oluline, et sa ise tead, mida ja milleks sa teed ning tead, et see on võimalik. Mida rohkem inimesi selle võimalikkust arstidele tõestab, seda lihtsam see on tulevikus. Ma unistan ajast, kus diabeedidiagnoosi saanud inimesele tutvustatakse esimeses järjekorras viisi, kuidas end terveks ravida, ning kui elustiilimuudatused patsiendi motivatsioonipuuduse tõttu ei tööta, alles siis öelda, et alternatiivne variant on jääda elu lõpuni diabeetikuks võttes ravimeid ja olla valmis haiguse progresseerumiseks. Arstid ei ole halvad inimesed. Kõik minu 35 kursusekaaslast tervishoiukõrgkoolist on head inimesed, kes tormavad sulle vajadusel vilkuritega appi ning puhastavad haiglas su haavu, kuid nad ei saa sind aidata teemades, milles meil puudub väljaõpe. Reaalsus on, et meile ei õpetata koolis toitumise ega muude elustiilimuutuste tähtsust ja mõju. Seega ei õpeta me seda ka oma patsientidele ning samuti ei usu eriti sellesse, sest enamik meist pole ealeski oma ihusilmaga näinud inimest, kes oma kroonilistest haigustest oleks suutnud vabaneda. Oleme sellises surnud nõiaringis, et meile ei õpetata, seega meie ei õpeta, seega krooniliste haigustega patsiendid ei tea ega tee ja seega pole tulemusi, mida näidata ja teistele eeskujuks tõsta. Samas on nii palju uuringuid reaalsete inimestega, kes on tõestanud, et see on võimalik. Kui sul on mingi krooniline haigus ja on olemas soov, siis sinul on võimalus olla see edulugu. Lisaks sellele, et meil on veebilehtede kaupa inimesi, kes oma kaalukaotuse enne ja pärast pilte jagavad, võiks olla ka edulood vererõhu, kolesterooli, veresuhkru, südamehaiguste jne vähenemise edukalt saavutanud inimestest.

Muutus on kohustuslik erakordsete tulemuste saavutamiseks.

 

Kasutatud kirjandus:

C B Trapp, N D Barnard. Usefulness of vegetarian and vegan diets for treating type 2 diabetes. Curr Diab Rep. 2010 Apr;10(2):152-8.

D M Dunaief, J Fuhrman, J L Dunaief, G Ying. Glycemic and cardiovascular parameters improved in type 2 diabetes with the high nutrient density (HND) diet. Open Journal of Preventive Medicine Vol.2, No.3, 364-371 (2012).

J E Varela. Bariatric surgery: a cure for diabetes? Curr Opin Clin Nutr Metab Care. 2011 Jul;14(4):396-401.

J W Anderson, K Ward. High-carbohydrate, high-fiber diets for insulin-treated men with diabetes mellitus. Am J Clin Nutr. 1979 Nov;32(11):2312-21.

Lim EL, Hollingsworth KG, Aribisala BS, Chen MJ, Mathers JC, Taylor R. Reversal of type 2 diabetes: normalisation of beta cell function in association with decreased pancreas and liver triacylglycerol. Diabetologia. 2011; 54:2506–2514.

N D Barnard, H I Katcher, D JA Jenkins, J Cohen, G Turner-McGrievy. Vegetarian and vegan diets in type 2 diabetes management. Nutrition Reviews, Vol. 67(5):255–263

R Taylor. Banting Memorial lecture 2012: reversing the twin cycles of type 2 diabetes. Diabet Med. 2013 Mar;30(3):267-75.

S Steven, E L Lim, R Taylor. Population response to information on reversibility of Type 2 diabetes. Diabet Med. 2013 Apr;30(4):e135-8.

http://www.ncl.ac.uk/magres/research/diabetes/reversal/#publicinformation

https://nutritionfacts.org

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *