MIS ON SINU „MIKS”?

on

One day you will wake up and there won’t be any more time to do the things you’ve always wanted. Do it now.”

(“Ühel päeval ärkad sa üles ja pole enam aega teha kõiki neid asju, mida sa alati soovisid teha. Tee need nüüd kohe.”)

– Paulo Coelho

Eelmine kord rääkisime, et uuringutest selgub, et motivatsioonipuudus on väga suur takistus isegi inimeste seas, kes endi sõnul on motiveeritud näiteks kaalu kaotama! Mida siis veel kõigilt ülejäänutelt oodata, kui motiveeritud inimesed tunnevad oma tervisega seotud eesmärkide täitmisel motivatsioonipuudust?! Samuti on VÄGA palju inimesi, kel pole üldse mingit tahtmist midagi muuta ja on pigem valmis aastakümneid kannatama ja isegi surema. Kuidas see võimalik on? Kui meil on ainult 1 elu, 1 võimalus, siis miks on inimesed nõus sellest nii kergekäeliselt loobuma? Nagu see noor, 30ndates eluaastates väikeste laste isa, kellest me eelmine kord rääkisime, kes oli pigem valmis lähema 3 aasta jooksul surema kui oma toitumisharjumusi muutma.

Kõige olulisemaks asjaks on muidugi informatsioon, kuid me ju näeme, et isegi informatsiooni olemasolu ei pane inimesi end muutma. See pole enam kellelegi mingi uudis, et suitsetamine põhjustab raskeid potentsiaalselt surmaga lõppevaid haigusi, kuid see ei takista inimestel edasi suitsetamast. Isegi tervishoiutöötajate seas, kes on aastaid kõike seda koolis õppinud ja näevad iga päev tagajärgi, on palju suitsetajaid. Bulgaarias näiteks oli mittesuitsetajast tervishoiutöötaja midagi, mida klaasi taha panna ja teistele raha eest näidata. Neil ei olnud haiglas mitte suitsuruum, vaid terve suitsukoridor! Need samad kirurgid, kes oma suitsetamise tagajärjel nende operatsioonilauale sattunud patsientide rindkeresid lahti lõikasid, käisid enne ja pärast operatsiooni ise suitsetamas. Me teame alkoholist tulenevaid probleeme, aga inimesed viitsivad isegi Lätti sõita, et seda hankida. Ebatervisliku toidu söömise tagajärgedest pasundavad meile nii Maailma Tervishoiuorganisatsioon kui kohalik Tervise Arengu Instituut, kuid inimesed on siiski ennem valmis võtma statiine (alandab kolesteroolitaset veres), läbima ohtliku maovähendusoperatsiooni või angioplastika (ahenenud arterite avamine) selle asemel, et oma toitumisharjumusi muuta. Seega on patsiente, kes täiesti teadlikult on enne valmis surema kui loobuma oma lemmiktoidust või meeldivast harjumusest või kui see kõik polegi tegelikult nii meeldiv, siis ei leia ühtegi põhjust, miks peaks midagi muutma hakkama.

Ma tunnistasin, et mind motiveeris oma elustiili muutma hirm kannatuste (avatud kõhuõõne operatsioonist taastumine on äärmiselt pikk ja valulik protsess ja ka pool aastat keemiaravi pole mingi naljaasi) ja liiga noorelt suremise ees (ma lihtsalt tahtsin veel nii palju teha ja see mõte, et ma ei saa teatud asju oma elus kunagi kogeda ega teha, oli niiiiiiiiiiiiiiii kurb), ja kuigi hirm ei ole hea motivatsiooniallikas, on see tervishoius enimkasutatud patsientide „motiveerimise” viis. Ühelt poolt on see seotud lihtsalt tervishoiutöötaja tööülesannetega – me peame patsienti informeerima, mis tema haigusega kaasneb ja mis teha, kui vägagi võimalikeks tüsistusteks on nägemise halvenemine, töövõime langus, südamepuudulikkus, impotentsus, neerupuudulikkus ja dialüüsimasina külge aheldumine, jalgade amputatsioon, insult, infarkt, vähk jne. Inimene peab teadma, mis temaga juhtuda võib, kui ta enda eest ei hoolitse ja oma elus vajalikke muudatusi ei tee. Kuid iga tervishoiutöötaja teab oma kogemustest, et hirm motiveerib inimest VÄGA lühikest aega, samas kui kroonilise haigusega võidakse elada aastakümneid ja vaja oleks midagi pikemaajaliselt toimivat.

Meist kellelegi ei meeldi, kui meile öeldakse, mida me peame või me ei tohi teha. Selle ilmekaks näiteks on see Läti alkoralli, protest suhkrumaksu vastu jne. Me võime ju isegi mõista, et seda tehakse meie endi tervise huvides, aga no ei meeldi, kui meid kontrollitakse, koheldakse nagu lapsi ja ei anta valikuvõimalusi. Samuti ei täida ükski patsient arsti korraldusi, kui ta ütleb, et “söö seda või ära söö toda”, “ära suitseta”, “võta kaalust alla” või kui naine kodus ütleb, et “need kartulikrõpsud on liiga rasvased, sa ei tohiks neid süüa” – sellel kõigel on hoopiski vastupidine efekt sellele, mida soovitakse saavutada. See käitumisviis on lihtsalt inimese loomuses. Kas sul tuleb lapsepõlvest ette juhust, kus keegi täiskasvanu (lapsevanem, vanavanem, õpetaja) ütles vaidluse lõpetuseks lause: “Sest mina ütlen nii!”. Mulle isiklikult tundub, et kui keegi meile täiskasvanueas hakkab korraldusi jagama, siis meile tuleb just meelde see lapsepõlves kuuldud vastik lause ja sellega koos kõik need tunded: allasurutus, solvumine, tunne, et sa pole tähtis, et sinu arvamused ja tunded pole olulised, et sa oled sunnitud alluma kellegi suurema, tugevama ja autoriteetsema kontrollile. Ja siis sa istud seal arstikabinetis ja tunned, et oled jälle see väike tüdruk/poiss, ning noogutad arsti jutu peale, silmad maas. Kohe, kui sa oled kabinetist välja saanud, tuleb meelde, et sa oled ikkagi täiskasvanu ja ei pea enam kellegi sõna kuulama, ja ei kuulagi! Mis siis, et see tooks sulle kasu, aga ikkagi ei kuula. Mulle ka ei meeldinud teha seda, mida need autoritaarsed arstid käskisid mul teha. Mulle meeldis palju enam, kui arst kohtles mind kui võrdset partnerit ja selgitas mulle ära, miks ma pean iseenda huvides mingeid asju tegema ja teatud asju mitte tegema ning ma sain ise otsustada, et jah, tal on õigus, nii on mulle endale parem. Mitte, et arst ütleb, et nii on ja sina täidad mu käsku. Ka elustiilimuutuse soov peab tulema sinu seest. Et sina ise otsustad, et nii enam edasi minna ei saa. Just see on põhjus, miks ka meditsiinisüsteem on vähemalt teoreetiliselt mõistnud (nagu eelmine kord arutasime, siis praktikas kahjuks need asjad päris nii veel ei käi), et paternalistlik süsteem ei tööta.

Ka uuringud näitavad, et kui patsiendid alguses saavad oma diagnoosi, siis see ei pea isegi olema kõige enam kardetud vähidiagnoos, vaid ka diabeedi- ja hüpertooniadiagnoos võib inimesele tunduda kui elu lõpuna. Alguses ollakse eriti hoolikad, tehaksegi paar sellist muutust nagu ei lisata enam suhkrut oma kohvi/tee sisse, üritatakse kaalu alandada, alustada füüsilise treeninguga, jälgida oma toitumist jne, kuid paari kuu pärast see kõik juba ununeb, sest nagu ma juba eelmises postituses ütlesin, siis alguses nagu ei tunnegi veel, et oleks väga haige, ravimid aitavad ning keegi ei soovi mõelda neile jubedatele asjadele (silmanägemise kaotusele, amputeeritud jalgadele, infarktile/insuldile), mis tulevikus juhtuda võivad, ja seega ei mõeldagi.

Eelmisel korral käsitletud ägeda müokardiinfarkti läbi elanud patsientidega tehtud uuring näitas sama. Pärast ägedat müokardiinfarkti soovitatakse patsientidel muuta oma eluviisi tervislikumaks. Patsiendid olid teadlikud tervisliku elustiili vajalikkusest, kuid paljud neist polnud väga valmis neid muutusi läbi viima ja/või nad polnud motiveeritud neid pikaajaliselt järgima. Nad tahtsid oma elu elada nii nagu varem ja osadele patsientidele tunduski arsti nõuanne „elada oma elu nii nagu tavaliselt” sünonüümina, et nad elaksid täpselt nii nagu enne infarkti saamist. Eks me interpreteerime kõike ikka nii nagu meile rohkem sobib, isegi kui selles puudub täiesti igasugune loogika, et tervishoiutöötaja soovitab sul pärast infarkti edasi suitsetada vms 🙂 Paljud uuringud on näidanud, et inimesed lõpetavad õige pea uue elustiili praktiseerimise, sest neil ei ole motivatsiooni. Üks uuring näitas, et 18 kuud pärast infarkti jätkas füüsilise aktiivsusega vaid 25% alustanutest. Uurijad isegi arvasid, et kui inimesed nägid, et neil õnnestus vaataMATA oma ebatervislikele eluviisidele infarkt üle elada, siis see võib endaga kaasa tuua motivatsioonipuuduse oma elustiili muuta, sest nad ilmselt jäävad lootma, et järgmine kord läheb ka sama õnnelikult. Neist müokardiinfarktiga patsientidest enamik üritas alguses elustiili muuta. Alustasid näiteks pärast haiglast vabanemist füüsilise aktiivsusega, kuid loobusid peagi, sest see oli nende arvates „igav”. Ülekaalulised proovisid oma toitumisharjumusi muuta, kuid tunnistasid, et päeva-paari pärast oli see juba unustatud ja nad olid tagasi alguses. Paljud hakkasid uuesti suitsetama pärast paari taastumiskuud, osad ei pidanud üldse pausi. Kuigi nad olid teadlikud vajadusest oma elustiili muuta, arvasid nad, et elustiili muutused on keerulised, mõjutaksid negatiivselt nende elu ja neid on raske pikaajaliselt säilitada. Motivatsioon vähenes ajaga ja nad naasid oma vanade harjumuste juurde vaatamata sellele, et paljud inimesed seostasid müokardiinfarkti surmaga ja seega tundsid, et nad tegid läbi surmalähedase kogemuse, mis on ju eksistentsiaalne oht ja oleks loogiline, et inimene teeb kõik, mis enda võimuses, et sellise olukorra kordumist vältida. Tekib küsimus, mis siis inimesi üldse motiveerib muutuma kui mitte see?!

Me näeme, et kaalu langetamine ja kroonilistest haigustest paranemine (kui see on võimalik) või vähemalt oma elukvaliteedi parandamine nõuab elustiili muutusi, millega sa ise päevast päeva tegeleksid. Selleks tuleb võtta isiklik vastutus, sest sa elad oma haigus(t)ega võib olla aastakümneid ja kui sul kaebusi pole ja muul põhjusel arsti vaatevälja ei satu, siis kutsutakse sind Eestis end näitama vaid 1 kord aastas ehk siis 364 päeva pead sa oma jõududega hakkama saama. Sa teed oma tervise nimel otsuseid mitu korda päevas, kasvõi selle osas, mida süüa ja juua. See on põhjus, miks kroonilise haiguse puhul ei saa seda asja tervisehoiutöötajale delegeerida: ta lihtsalt ei näe sind piisavalt tihti, et omada mingitki kontrolli su tervisliku seisukorra üle. Seega sa pead ise end jälgima ja tegema oma tervise seisukohalt häid otsuseid. Kogu kontroll selles osas, kas asjad lähevad paremuse või halvemuse poole, on ainult sinu endi kätes, kuid valdav osa inimestest ei tundu sellest aru saavat.

Eelmisel korral sai käsitletud kontrollikeset ja kuna teemaks olid motivatsioonita patsiendid, siis vaatlesime välist kontrollkeset, mis võib end ilmutada sel viisil, et inimene usub, et tema tervisega seotud küsimused ei ole tema enda kontrolli all, vaid rolli mängivad juhus, õnn, saatus, sotsiaalne kontekst (näiteks keskkond, poliitikad), tervishoiutöötajad ja ma ise lisasin veel geenid, kuna see on väga populaarne väline tegur nii patsientide kui ka tervishoiutöötajate seas, kui on vaja mingi väljaspool asetsev “süüdlane” leida. Sisemine kontrollikese on seotud patsiendipoolse aktiivsusega talle väärtuslike eesmärkide täitmisega: patsient usub, et tema tegevused ja isiksuseomadused määravad ära tulemuse. Inimese jaoks, kes usub iseenda võimesse mõjutada olukordi, on mõeldamatu jääda passiivseks või teadlikult tervisealast informatsiooni ignoreerida. Nagu eelmine kord selgus, armastavad need inimesed, kes usuvad, et ettearvamatud olukorrad (näiteks haigestumine) on tekitatud väliste jõudude poolt, ka vastutuse nende olukordade lahendamise eest jätta teiste kanda. Mina isiklikult saan sellest siis nii aru, et patsiendid, kes ei näe oma haiguse tekkes endal mingit rolli (oma toitumisharjumustel, alkoholi tarvitamisel, suitsetamisel, füüsilise aktiivsuse puudumisel jne), vaid arvavad, et nende haigus on põhjustatud geenidest, on lihtsalt halb õnn või mürgise keskkonna süü, ei võta ka ise oma seisundi parandamiseks mitte midagi ette, vaid loodavad ainult tervishoiutöötajate peale. Soomlastega tehtud uuring näitas, et terviseprobleemidega isikute hulgas oli palju rohkem neid, kes uskusid väliste tegurite jõudu, ja isikud, kel polnud terviseprobleeme, uskusid enim oma sisemisse jõudu. Kuigi seda uuringuartiklis ei öelda, võiks sellest nagu välja lugeda, et välistesse teguritesse uskujad on palju haigemad inimesed, sest kuna nad ei usu, et nad ise midagi teha saaksid, siis nad ei teegi midagi, et oma haigusi ennetada või haigestudes oma elustiili muuta, sest noh…nad ju usuvad, et nende elustiilil pole nende haigusega mingit pistmist, vaid see on halb õnn, juhus, saatus, geenid, mürgitatud keskkond… Mis sa arvad, kas see tunduks loogiline? Ja kui see on nii, siis milline suhtumine ja käitumisviis tooks sulle enim kasu, et haigusi ennetada või neist paraneda?

Kuna tuli samuti välja, et hea tervis oli seotud tervisealase informatsiooni otsimisega ja kehv tervis info ignoreerimisega, siis tundub, et selliseid patsiente ei anna tervishoiutöötajatel ka õpetada endi eest hoolitsema või anda neile mingeid nõuandeid elustiili muutuste osas, sest nad ei taha seda infot vastu võtta. Maslow’i järgi otsivad esimesed inimesed aktiivselt infot, et oma ärevust haigusseisundi või diagnoosi osas alandada, sest nad eelistavad etteaimatavust. Teised aga vastupidi – väldivad seda informatsiooni, et oma ärevust vähendada: nad püüavad ebameeldivast informatsioonist eemalduda, seda ümber tõlgendada või eitada.

Enesekontroll ja juhitavus korreleerusid samuti terviseprobleeme mitteomava grupiga ehk siis mida enam inimesed iseenda peale lootsid, seda enam nad tundsid, et suudavad olukorda kontrollida: neil on valmisolek ja oskused elus ettetulevate stressoritega (näiteks haigus) silmitsi seista ja vajadusel tegutseda. Neil on seetõttu paremad eeldused stressirohkete ja problemaatiliste olukordadega toime tulla. Motivatsioonikomponent tähendusrikkus tundus aga olevat kõige enam seotud kontrollikese asukohaga: madal sisemine kontroll ja tugevad uskumused juhusesse, õnne jne vihjas madalamale tähendusrikkusele elus. Seega pole nagu elus midagi, mille nimel elada ja pingutada. Pole motivatsiooni, et midagi muuta. Motivatsioon on aga oluline faktor, et midagi oma elustiili juures muuta ja seda muutust säilitada.

Motivatsiooni on raske mõõta, raske mõista ja seega keeruline teema tervishoiu kontekstis. Patsientidel on vaja rohkem kui ainult informatsiooni, et muuta oma elustiili ja toitumisharjumusi. Tervisekäitumise muutmise teooriad rõhutavad elustiilimuutuse tegemise ja nendele muutustele kindlaks jäämise keerukust. Eesmärgid tekivad paljude uskumuste ja mõjutuste tulemusel, sh sinu mineviku käitumine teatud situatsioonides ja ettekujutus sellest, mida teised arvavad. Väärtused, uskumused selle kohta, kas sa üldse suudad muutuda, ja enesekontroll määravad ära, kas muutus leiab aset või mitte. Samuti on olulised ajastus ja kontekst. Järgnevalt vaatleme lühidalt kolme teooriat, mis üritavad seda kõike selgitada.

Tervisliku veendumuse mudeli (The Health Belief Model) kohaselt järgneb käitumise muutmise otsus mingile signaalile/märguandele. See päästik võib olla sisemine nagu näiteks uus sümptom või väline nagu tervisealane nõuanne tervishoiutöötajalt. See, kas muutus toimub või mitte, oleneb muutuse tegemise plusside ja miinuste kaalumise tulemusest. Näiteks suitsetamisest loobumise kasuna võib näha raha säästmist, terviseriskide vähendamist, sigarettide järele mitte haisemist ja hommikuse köhimise lakkamist. Suitsetamisest loobumise puudustena võidakse näha kehakaalu tõusu ja suurenenud stressitaset (isegi kui need pole tõesed).

Kas see pole mitte tõsi? Inimesed alati mõtlevad kasu ja kahju peale, mida nad võidavad ja kaotavad, kumb variant on valusam, kas oma praeguse olukorra säilitamine või praeguse situatsiooni muutmine. Kogu aeg käib selline kalkuleerimine. Kui kasu on kahjust suurem, kui võita on rohkem kui kaotada, kui praeguse olukorra jätkumine on valusam kui muutumiseks vajalikud tegevused, siis on inimene motiveeritud oma elus midagi muutma. Sest üldiselt me tahame alati säilitada seda, mis meil on, seda, mis seni on töötanud, seda, millega me oleme harjunud jne. Me ei taha midagi muuta, kui see muutus pole just väga vajalik.

Ajalise isereguleerimise teooria (The temporal self-regulation theory) järgi on ebatervislikud käitumisviisid tihti seotud lühiajalise naudinguga, mis on kahjulik pikas perspektiivis. Tervislik käitumisviis toob vastupidiselt tihti pikas perspektiivis kasu, kuid on lühiajaliselt seotud teatud ebameeldivustega nagu jõupingutus, väsimus ja stress. Teooria pakub välja, et käitumise muutus sõltub sinu veendumusest, kuidas praegune käitumine on seotud tulevikus saadavate tulemustega, ja väärtustest, millega sa need tulevikus saadavad tulemused seod. Näiteks võid sa mõelda: “Ma lähen homme enne tööle minekut jooksma.” Sa mõtled sel hetkel pikaajalisele kasutegurile ja paned oma äratuskella 7 asemel juba kell 6 helisema. Kell 6 hommikul vajutad aga äratuskella kinni, keerad külge ja magad edasi, sest lühiajaline kasu 1 tund lisaund on sel momendil ahvatlevam kui pikaajaline kasu jooksmisest. Vastavalt antud teooriale oli teise külje keeramise otsus mõjutatud “käitumuslikust ülekaalust” (behavioural prepotency) ja “isereguleerumise võimest” (self-regulatory capacity). Esimene neist on domineeriv käitumuslik reageering, mis tavaliselt on ülimuslik ja põhineb mineviku käitumisel. Teine viitab enesekontrollile, mis sul on situatsioonis, kus su tähelepanu kõrvale juhitakse (antud juhul siis mõnus soe voodi). Mudelis on veel üks komponent: tervisekäitumise kontekst, mis võib olla rohkem või vähem mingit tegevust toetav. Näiteks on palju lihtsam üles tõusta ja jooksma minna, kui kõik jooksuks vajalik varustus on juba eelmisel õhtul valmis pandud või kui ilm on päikseline.

Enesemääratlemise teooria (The self-determination theory) on motivatsiooni, arengu ja heaolu teooria, mis püüab selgitada, kas inimeste vahelisi erinevusi ja käitumist tingivad „sisemised” või „välised” põhjused. Paljud eelnevad motivatsiooniteooriad keskendusid sellele, KUI PALJU inimestel motivatsiooni on teatud käitumis- või tegutsemisviisideks, kuid antud teooria peab oluliseks motivatsiooni TÜÜPI või selle KVALITEETI ja paljud uuringud on nüüdseks tõestanud selle õigsust füüsilise aktiivsuse, diabeedi, kaalulangetamise ja tubakast loobumise puhul. See teooria pakub välja, et suurema tõenäosusega osalevad ja jätkavad inimesed tegevusi, mida nad naudivad ja mis peegeldavad nende väärtusi.

Eristatakse autonoomset ja kontrollitud motivatsiooni. Autonoomne motivatsioon sisaldab endas nii sisemist motivatsiooni kui ka teatud välise motivatsiooni omadusi, mida sa pead väärtuslikuks ja millega ideaalis end identifitseerid. Kui sa oled autonoomselt motiveeritud, siis sul on sisemine soov ja tahe teatud asju teha. Kontrollitud motivatsioon on selle vastand ja sisaldab endas nii välist regulatsiooni, kus sinu käitumine oleneb välisest tasust või karistusest, kui ka sisemist regulatsiooni, mis tuleneb sellistest faktoritest nagu näiteks soov heakskiidu järele, häbitunde vältimine, kaasnev ego ja enesehinnang. Väline kontroll tähendab, et sa tunned vajadust teatud viisil mõelda, tunda või käituda. Nii autonoomne kui kontrollitud käitumine muudab ja suunab teatud viisil käituma, samal ajal kui on olemas ka amotivatsioon ehk motivatsioonipuudus, mis viitab igasuguse kavatsuse puudumisele (sellest rääkisime eelmine kord).

Suur hulk uuringuid erinevates eluvaldkondades on näidanud, et autonoomne ja kontrollitud motivatsioon toob endaga kaasa väga erinevad tulemused. Autonoomne motivatsioon toob endaga kaasa parema psühholoogilise tervise ja paremad tulemused süstemaatilistes-reeglipärastes tegevustes. Samuti toob see kaasa järjekindluse, näiteks tervislike eluviiside säilitamisel, mis ongi krooniliste haiguste puhul võtmetähtsusega: lühiajalisel dieedipidamisel, korraks kaalunumbri alandamisel, paariks kuuks suitsetamisest loobumisel või nädal aega jooksmas käimisel pole kroonilise haiguse ennetuse või selle ravi juures absoluutselt mingit tähtsust, oluline on suuta pikaajaliselt elustiilimuutustest kinni pidada ja järjekindlalt teatud tegevusi teha ning teisi vältida. See on see, mis toob krooniliste haiguste puhul soovitud tulemuse.

Märkimisväärne osa empiirilisi uuringuid on keskendunud pikaajaliste eesmärkide saavutamisele. Need eesmärgid on jagatud kahte üldkategooriasse: sisemine ja välimine. Sisemised eesmärgid on näiteks kuuluvus, omapoolse panuse andmine ja isiklik areng. Välised eesmärgid hõlmavad endas rikkust, kuulsust ja välist atraktiivsust. Mitmed uuringud on näidanud, et sisemised eesmärgid on võrreldes välistega seotud parema tervise, heaolu ja tulemustega. Väliste eesmärkide täitmine toob endaga kaasa välised väärtuse näitajad, mitte sisemist rahulolu. Seega on välised eesmärgid nagu aseaine – nad annavad vähe või üldse mitte rahulolu, kuid inimesed siiski püüavad neid eesmärke saavutada, et korvata tõelise vajaduse rahuldamatust. Sisemine käitumine vastab inimese põhivajadustele ja inimesel on tunne, et nad on ise valinud ja vastutavad oma tegevuste eest ehk siis nad on autonoomsed.

Eelmine kord käsitletud uuring taani 25-44-aastaste ülekaaluliste (KMI 25-30) lihttöölistest meestega näitas, kust tuleb nende motivatsioon üleliigsest kaalust vabanemiseks. Eelnevaid uuringuid, mis uuriks meeste motivatsiooni saleduse ja kaalualandamise kohta, on väga vähe. Austraalia lihttöölistest meestega tehtud fookusgrupiintervjuud näitasid, et kaalualandamise peamiseks põhjuseks oli end paremini tunda, kuid „tervist” ei maininud otseselt mitte ükski antud uuringus osaleja. Kuid Suurbritannias tehtud uuring ülekaaluliste ja rasvunud töölistega näitas, et peamiseks põhjuseks oli just see, et kaalulangus oleks tervisele kasulik. Antud taani meestega tehtud intervjuud näitasid, et kuigi neil oli soov saledad välja näha ja vältida haiguseid, siis kõige enam motiveeris neid hoopiski tugev soov olla efektiivsemad töötajad ja olulisem ressurss oma tööandjale.

Samuti tuli välja, et motivatsiooniallikad võivad olla erinevas vanuses erinevad. Nimelt paluti neil taani meestel fantaseerida kolme ülekaalulise mehe elu üle, kes olid 25-, 44- ja 65-aastased, ning milline oleks nende elu pärast 15kg kaotamist. Noort ülekaalulist meest peeti lihtsalt õnnetuks selliks, samas kui keskealist ja vanemat ülekaalulist meest kirjeldati kui elurõõmsat meest, kes on ülekaaluline, kuna armastab head toitu ja veini.  25-aastase mehe peamise motivatsioonina kaalu kaotada nähti füüsilist atraktiivsust, et endale pruut leida. Vanemate meeste peamiseks motivatsiooniks peeti aga heaolu ja pikemat eluiga.

Kolm peamist motiivi kaalu alandamiseks oli seega sale ja atraktiivne välimus, terviserikke vältimine ja soov olla efektiivne töötaja. Soov olla sale ja atraktiivse välimusega oli pigem ebamäärane. Mehed seostasid seda mõningate kasuteguritega nagu näiteks saleda ja ilusa tüdruksõbra, populaarseks muutumise ja parema töö saamisega, kuid sellest hoolimata selgus, et need põhjused polnud piisavalt tugevad, et päriselt kaalu kaotada. Midagi halba pidi juhtuma selleks, et tegelikult end liigutama hakata. Näiteks kirjeldasid osalejad, kuidas sellel nooremal mehel on küll soov olla saledam ja atraktiivsem välja näha, kuid ta ei võta kaalust alla enne, kui tüdruksõber ta maha jätab ja tal on vaja uus leida 🙂

Ülekaalulisusega seotud terviserike oli meeste jaoks suurem motivatsiooniallikas kui saledus ja füüsiline atraktiivsus. Uurijate arvates võis see tuleneda kultuurilistest normidest, et mehed ei tohiks olla edevad. Intervjuudes mainiti, et mehed ei peaks rääkima dieedist ega salenemisest, sest see pole lahe ja on naiselik teema. Kui mehed sellest räägivad, siis teevad pigem sellel teemal nalja. Teine põhjus, miks välimus nii väikest rolli mängis, võis olla see, et intervjuudes osalejad tegelikult ei tundnud end ülekaalulisena. Meeste arvates oli ideaalseks kehakaaluks vähemalt 100kg, öeldes, et mehed on peeglisse vaadates väga vähekriitilised enda suhtes ja arvavad, et näevad ka ülekaalulistena head välja, nad ei tunne end halvasti ega hiiglastena vaatamata sellele, et neil on palju ülekilosid. Samuti viidati sellele, et alla 100kg kaaluv mees ei ole usaldusväärne, on nõrk või homoseksuaal. Seda on näidanud ka varasemad uuringud, et alakaalulisus on meeste puhul väheaktsepteeritud ja keha suurus on oluline mehelikkuse näitaja. Milline erinevus naiste mõttemaailmaga, kas pole?

Konkreetse terviserikke kogemine oli efektiivseks stiimuliks, et suhtuda tõsiselt kaalulangetusse. Isegi sõbra või kolleegi haigus motiveeris mõnda osalejat kaalu kaotama, kuid isiklik kogemus oli veelgi tõhusam. Osad mehed rääkisid, kuidas nad olid kaalu kaotanud pärast seda, kui neil diagnoositi kõrge vererõhk või kolesteroolitase. Kuid nagu eelnevalt sai juba räägitud, siis ka nende puhul ei suutnud nad seda säilitada – koos kolesteroolitaseme langusega langes ka motivatsioonitase ja nad võtsid uuesti kaalus juurde.

Nagu varem mainitud, siis antud uuringu järgi oli kõige olulisemaks motivatsiooniallikaks olla tööturul efektiivne ja väärtuslik töötaja. Nende arvates peetakse ülekaalulisi mehi tööturul vähem efektiivseks ja atraktiivseks, ülekaalulised inimesed rikkusid nende arvates oma tööandja mainet ja võtsid tihti haiguspäevi. Ülekaaluliste elu nähti tihti ebakvaliteetsena. Seega osalejad soovisid, et tööandjad peaksid oma töötajatelt nõudma, et nad oleksid saledad. Leiti, et see oleks väga suureks stiimuliks kaalu langetada. Pakuti välja, et võiks olla mingi rahaline survestamine, näiteks, et palgatõusu ei tule, kui ei võta 10kg alla, sest sa pole ettevõtte jaoks atraktiivne, piisavalt produktiivne ja oled liiga tihti haige. Seega keskendusid mehed üsna otseselt ettevõtete kasumile ja töötajate tõhususele. Enamik osalejaid ei näinud seda probleemina, kui ettevõtjad hakkaksid oma töötajatelt nõudma kaalu langetust. Tuletame meelde, et kõik need mehed ise olid ülekaalulised. Võib olla mängis rolli see, et nad kõik soovisid kaalust alla võtta ja tundsid, et sellisel juhul nad seda ka teeksid. Uuringu tegijad järeldasid, et kui on vajadus motiveerida madalama sotsiaalmajandusliku taustaga meesterahvaid kaalu kaotama, siis pole mõtet keskenduda paremale tervisele ja saledusele, vaid pigem tööalasele efektiivsusele ja tulemuslikkusele. Osalejate seas olid ka mõned keskklassi kuuluvad mehed, kuid uuringu tegijate sõnul tundusid nad jagavat teistega samu vaateid. Samuti näitas uuring, et kaalualandamine peaks hõlmama töökohta, sest paljud mehed soovisid kaalu alandada oma meessoost kolleegidega koos ja isegi võistluse vormis.

Nagu me ühiskonna ootuste postituses käsitlesime, on krooniliste haigete arv nii suur (ja järjest rohkem neid peale tuleb, kui me end ise käsile ei võta), et ka rikaste riikide tervishoiusüsteemid ei ole ressursside (raha ja tervishoiutöötajad) vähesuse tõttu võimelised selle kõigega toime tulema. Seetõttu on vähemalt viimase 20 aasta rahvusvahelised uuringud teinud kindlaks vajaduse kroonilised haiged kaasata oma haiguse juhtimisse, et nad ise toime tuleksid ja parandaksid oma tervisenäitajaid. Patsientidelt eeldatakse aktiivse rolli võtmist ja tegevusi, mis parandavad nende tervislikku seisundit: riskitegurite vähendamine ehk siis elustiilimuutuste tegemine, arstivastuvõttudele kohale ilmumine, ravirežiimist kinnipidamine, tervishoiutöötajate nõuannete järgimine ja oma haiguse poolt tekitatud füüsiliste ja/või psühhosotsiaalsete nõuetega kohanemine.

Tehti uuring erineva taustaga 45-85-aastaste austraallastega, kellel oli vähemalt üks krooniline haigus nagu diabeet, südamepuudulikkus ja/või krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, et uurida nende motivatsiooni ja takistusi oma haigusega toimetulekul. Intervjuudest selgusid sisemised ja välimised motivatsiooniallikad. Eelnevad uuringud on näidanud, et autonoomne motivatsioon, mis tuleb inimese isiklikest väärtustest, toob diabeediga toimetulekul suuremat kasu kui kontrollitud väline motivatsioon, mille puhul tuleneb kroonilise haige tervisekäitumine välistest nõudmistest või veendumusest, et tervislik käitumine võimaldab vältida häbi- või süütunnet. Üks uuring näitas, et sisemine motivatsioon aitas 2. tüüpi diabeetikutel oma haigust ja toitumist edukalt kontrollida, kuid see ei aidanud millegi pärast füüsiliselt aktiivsem olla.

Sisemine motivatsioon tuli tavaliselt positiivsest allikast, väljendudes soovis oma tervist ja heaolu parandada, olla iseseisev (mitte olla oma lähedastele koormaks ja mureallikaks) ja omada oma elu üle kontrolli, ja teiselt poolt vältida nende kaotust, halba tervislikku seisundit, valu, kannatusi, tüsistusi (diabeedi puhul jala amputatsioone), ravimite lisandumist/muutust (diabeedi puhul näiteks suukaudsete ravimite asendumist insuliinisüstiga) ja enneaegset surma. Väline motivatsioon tekkis tavaliselt kokkupuudetel perekonna, hooldajate ja tervishoiutöötajatega (näiteks nendepoolne julgustamine, meeldetuletused praktiseerida tervislikke eluviise). Erinevad motivaatorid tundusid töötavat samaaegselt ja nii sisemised kui ka välised motivaatorid näisid olevat nii positiivsed kui negatiivsed (vältimine). Sisemiste positiivsete motivatsiooniallikatena toodi välja soovi elada kauem selleks, et veeta rohkem aega armastatud inimestega ja näha oma lapselapsi kasvamas. Samuti oli elustiilimuudatuste tegemise motivatsiooniks see, et olla oma lapselastele heaks eeskujuks.

Motivatsiooni vähendavad tegurid olid näiteks haigusega toimetulekuks tehtavate jõupingutuste nägemine ebaefektiivsena (toovad vähe kasu), liiga aeganõudvad või liiga rasked pikaajaliselt järgida (vahel finantsilistel põhjustel või kaasuva haiguse tõttu) ja perekonnaliikmete sekkumine. Kõige enam nimetati finantsilisi põhjuseid – ma ei ole kursis Austraalia tervishoiusüsteemiga, kuid kui see põhineb erakindlustusel ja neil pole meiega sarnast solidaarsusel põhinevat süsteemi, siis see võib muidugi probleemiks osutuda. Ravimid on loomulikult kallid ja see peaks tegelikult olema lisamotivatsiooniks, et nende võtmist ennetada, nende koguseid vähendada või üldse lahti saada. Kuid nimetati ka seda, et pole finantsilistel põhjustel võimalik osta teatud toitu või trennivarustust – seda sai põgusalt eelmine kord puudutatud ja minu seisukoht on, et need on lihtsalt vabandused, et endale ja teistele kuidagi õigustada miks ei saa midagi teha. Tegelikult on asi prioriteetides. Kui sa lõpetad teatud toodete tarbimise (sigaretid, alkohol, töödeldud toidud, loomsed produktid) ja hakkad selle eest ostma tervislikke toiduaineid, siis ei lähe midagi kallimaks. Mina isiklikult ei söö mingeid imetooteid, mu toidulaud on väga lihtne ja odavam kui enne elustiilimuutusi. Perekonnaliikmete osas toodi selliseid näiteid, et nad ütlevad, mida patsient peaks tegema, mida ei peaks tegema, et see pole õige aeg söömiseks vms. Isegi öeldi, et perekonnaliikmed kiusavad ja see tekitab ärevust ning vähendab motivatsiooni (kuigi perekonnaliikmete eesmärk on ilmselt risti vastupidine). See on hea näide, miks väline motivatsioon, tulgu see tervisehoiutöötajalt või oma perekonnaliikmelt, ei tööta.

Motivatsioonipuudus omistati tihti sellele, et lapsed on suured ja kodust välja kolinud või et haigus ja enneaegne surm on vältimatud sõltumata sellest, kas nad ise midagi oma tervise osas ette võtsid. Esimene neist põhjustest viitab sellele, et sa ei saa end inimesena identifitseerida ühe oma rolliga elus. Kui sa identifitseerid end ainult ema/isana ja laste lahkumine tähendaks nagu selle rolli lõppu (mis pole muidugi tõsi, sest sa jääd ikkagi oma laste emaks/isaks), siis tekib küsimus, miks üldse edasi elada? Sama tööga – kui sind vallandatakse, koondatakse või lähed pensionile ja sa ei saa end enam oma tööga identifitseerida, siis kes sa oled, mis su eesmärk siin elus on? Sa pead tundma, et sinu väärtus inimesena tuleneb muust kui mõnest üksikust rollist siin elus. Teine põhjendus viitab selgelt varemkäsitletud soomlaste uuringule, mille järgi osad inimesed omistavad kontrolli oma elus juhtuva üle saatusele, õnnele, juhusele jne ning ei näe endal selle kujundamisel mingit rolli. See jääb sinu enda otsustada, kas selline mõtteviis aitab elada täisväärtuslikku elu ja oma haigustest paraneda või nendele vaatamata nautida head elukvaliteeti. Käsitleti ka hirmu ja muret, mis osadele inimestele võib olla motiveerivaks faktoriks, kuid teistele võib see mõjuda vastupidiselt – olla motivatsiooni vähendavaks teguriks. Seetõttu ka see tervishoius levinud hirmutamistaktika ei pane kõiki inimesi tegutsema, vaid võib lausa omada vastupidist efekti. Austraallaste uuringus tunnistasid inimesed, et nad on rusutud ja depressioonis, sest kroonilise haiguse olemasolu tuletab meelde, et nad on oma elu lõppfaasis ning teeb nad selle fakti osas väga teadlikuks.

Antud uuringus osalejatest osad tõid välja, et nad olid tervishoiutöötajate poolt kaasatud otsuste tegemisse ja eesmärkide seadmisse, kuid enamasti said nad tervishoiutöötajalt lihtsalt instruktsioone (mida teha ja mitte teha, mida süüa ja mitte süüa), mida nad täita püüdsid. See on siis väline motivatsiooniallikas, oma olemuselt paternalistlik, kuid antud uuringus osalejad ei näinud seda negatiivsena, mis võis tuleneda sellest, et enamik neist olid eakad patsiendid, kes ongi sellise stiiliga harjunud nagu me saime teada ühiskonna ootusi käsitlevas artiklis. Samuti tuli ka siit välja, et motivatsioon tihti tulenes soovist teha tervishoiutöötajale “heameelt” ja olla nende silmis “hea patsient”. See võib muidugi mingil määral motiveerida, et sa lähed arsti juurde ja su numbrid vaadatakse üle ning tore, kui kiidetakse heade tulemuste eest ning mõni patsient võib leida motivatsiooni selles, et tunneb veidikene hirmu, kui ta numbrid on halvemad… Kuid Eestis, kus tegelikult pole mingit konkreetset krooniliste haigete jälgimise süsteemi välja kujunenud, on see väline motivatsiooniallikas pigem ebaefektiivne.

Ma nägin seda päris kenasti toimivat Portugalis – nimelt seal peavad kroonilised haiged käima oma pereõe ja –arsti vastuvõtul iga 3-4 kuu järel ehk siis 3-4 korda rohkem kui meil Eestis. Pereõega on vastuvõtt 20 minutit, kus neid iga kord kaalutakse, mõõdetakse ümbermõõtu, vererõhku ja diabeetikutel veresuhkrutaset. Eelnevalt on juba tehtud vereanalüüsid, kust diabeetikute puhul vaadatakse glükohemoglobiini (3 kuu keskmine) näitu. Neil oli arvutis üsna äge programm, kuhu numbrid sisestati ja oli kenasti näha graafikute pealt, kas olukord on võrreldes eelmise korraga läinud paremuse või halvemuse poole. Sellest tulenevalt siis räägiti täpsemalt toitumisest, füüsilisest aktiivsusest, mis on patsiendi elus muutunud, mis need tulemused kaasa on toonud jne. Diabeetikud pidid olema ka valmis oma jalgu näitama, mida küll tavaliselt tehti suveperioodil, sest talvel paljud naisterahvad kandsid sukkpükse ja see oli natukene aegavõttev ja ebamugav, kuid kui arvutiprogramm näitas kellegi puhul, et tal oli eelmine kord jalgadega mingi probleem, siis vaadati jalad absoluutselt iga kord üle, et ennetada võimalikku amputatsiooni tulevikus. Pärast seda läks patsient edasi samal teemal vestlema veel perearstiga. Muidugi oli seal ka patsiente, kellel oli täiesti suva! Tuleb meelde üks diabeetikust meesterahvas, kelle veresuhkur oli 22,1 mmol/L (tühjakõhu veresuhkru norm on 3,3-5,5 mmol/l ja üldiselt eeldatakse, et kui on vaja seda mõõta, siis patsient enne vastuvõttu ei söö), sest ta oli just enne vastuvõttu hommikusöögiks KOOKI söönud! 🙂 Kuid kui sa pead ikkagi kahe valges kitlis inimese ees oma numbreid iga kvartal presenteerima ja halbade tulemuste puhul põhjendama, mis valesti on läinud, siis päris paljudele inimestele (eriti eakamatele) võib see olla piisavaks motivatsiooniks end vähemalt mitte väga käest lasta. Kui see toimub aga kord aastas ja 364 päeva sa oled üksi oma haigusega, siis vaevalt, et see väike arstikülastus aasta lõpus paneb sind täna, homme ja ülehomme 3 korda päevas mõtlema, mida sa oma taldrikule tõstad. See põhjus, miks oma elustiili jälgida, peab sel juhul tulema ikkagi patsiendi enda seest.

Motivatsiooni taga olevad põhjused on omavahel seotud ja tihti toimib mitu motivatsiooniallikat samaaegselt (sisemised, välised, positiivsed, negatiivsed). Osade inimeste puhul võivad ka välised motivatsiooniallikad nagu pereliikmete näägutamine ja hirm/häbitunne tervishoiutöötaja ees edukalt toimida, kuid üldiselt soovivad inimesed siiski käituda viisil, mis on neile tähendusrikas. See, mis on mulle elus oluline ja mis mind motiveerib, ei pruugi sulle midagi tähendada, ja vastupidi. See on täiesti okei.

Haiglas õena töötades on võimalik näha tervet ühiskonna läbilõiget. Inimesed on erinevad, see, mis neile on oluline, on erinev, ei ole ühte standardlahendust, mida saaks kõigi peal kasutada. Meil on inimestena erinevad väärtused ja seega ei ole meil ka täpselt samad motivatsiooniallikad. Traditsiooniliselt rõhutatakse avalikes tervisekampaaniates ja infomaterjalides head tervist ja saledamat keha. Kuid nagu eelpool käsitletud uuringutes nägime, siis näiteks need taani mehed ei pea üldse neid faktoreid kõige olulisemaks, vaid peavad neid teemasid naiste maailma kuuluvaiks. Ma küll ei vaadelnud ühtegi sarnast uuringut naiste seas, kuid ilmselt enamikele naistele sellised kampaaniad ja sõnumid on mõjusad, kuid ka naised pole homogeenne kamp, kes väärtustavad elus täpselt samu asju.

Selleks, et vähem kiirtoitu, töödeldud toitu ja lihatooteid tarbida ning enam puu- ja köögivilju süüa, siis näiteks 16-aastasele noormehele pole mõtet rääkida impotentsusest või eesnäärmevähist. Ta isegi ei tea, mis see eesnääre on või kus see tal asub. Aga see 16-aastane võib olla vägagi huvitatud sellest, et ta oma käitumisega teeb head keskkonnale, loomadele ja planeedile. Samas on impotentsus ülioluline motivatsiooniallikas keskealistele/vanematele meesterahvastele. Mehed millegi pärast ei suuda seostada oma erektsioonihäireid kehva menüüga, ja kuna “parem tervis” suurt osa neist ei motiveeri, siis pole mõtet sellele rõhuda. Kui neile aga teada anda, et kui nad jätavad oma toidulaualt kogu selle kolesterooli tekitava kraami välja, hakkab peenis jälle funktsioneerima, siis see on nende arvates küll piisav põhjus pingutamiseks.

Võib olla väärtustad sa raha ja ressursside kokkuhoidu ning sellest tulenevalt teed teatud otsuseid – ilmselt ei käi sa väljas söömas, vaid kokkad kodus ise algproduktidest, ilmselt sööd palju köögivilju, ube, riisi jne, sest need on võrreldes lihatoodetega odavamad, ilmselt ei osta sa valmistooteid, ilmselt ei kuluta raha sigarettidele, alkoholile ega muule eluks mittevajalikule, ilmselt jalutad, sõidad rattaga või kasutad ühistransporti ning ei oma autot. Sa teed seda kõike küll raha kokkuhoidu silmas pidades, kuid samal ajal on see lisaks rahakotile kasuks ka sinu tervisele ja samuti keskkonnale.

Ehk tunned sa sarnasust eelpool käsitletud taani meestega, kes nägid kaalulangetamise kõige olulisema põhjusena soovi muutuda paremaks, efektiivsemaks ja oma tööandja jaoks oluliseks töötajaks. Kui sa armastad oma tööd või sul on oma ettevõte, siis sul on vaja head tervist ja palju energiat, et seda armastatud tööd teha. Haigus või kehv enesetunne võib sind selle juures oluliselt piirata: saada takistuseks palgatõusu saamisel, karjääriredelil edasiliikumisel, haiguspäevade tõttu võivad vahele jääda olulised tööreisid, koosolekud või kohtumised.

See mis sind motiveerib, oleneb sellest, millest sa tõeliselt hoolid. Eelpool mainitud 30ndates meesterahva jaoks ei olnud tema väikesed lapsed piisav motivatsioon, kuid paljude inimeste jaoks on oma laste nimel elamine, nende kasvamise nägemine, oma lapselaste sünni nägemine vms vägagi motiveeriv põhjus, miks midagi enda käitumise juures muuta, et tagada hea tervis ja pikem eluiga.

Isiklikest kogemustest naisterahvastega tean, et kui väga hulle terviseprobleeme pole, siis nähakse ülekaalus pigem esteetilist probleemi ja ainukeseks motiveerijaks on atraktiivsem välimus ning parem tervis tuleks nagu kõrvalmõjuna. Kuigi ülekaal on kaugel olemast esteetiline probleem, siis kui see sind tõesti motiveerib oma elustiili tervislikumaks muutma, ei saa öelda, et mõni motivatsiooniallikas on korrektsem kui mõni teine. Siin ei ole õiget ega valet vastust. Ei pea endale ja teistele valetama, et sa hoolid kliima soojenemisest kui sa tegelikult tahad lihtsalt ilusam ja saledam välja näha.

Samas olen märganud, et inimesed, kelle ainukeseks motivatsiooniallikaks on ainult parema välimuse pärast kaalu kaotada, annavad tihti kõige kiiremini alla. Äkki on asi selles, mida eelnevalt motivatsiooniteooriate juures sai vaadeldud, et välistele eesmärkidele keskendumine ei too sisemist rahulolu? Võib olla on puhtalt paremale välimusele keskendumine liiga pealiskaudne eesmärk ja seetõttu lihtne murda? Kui sa tunned, et see võib tõsi olla, siis tuleks endale leida mingi tähendusrikkam motivatsiooniallikas.

Dr. Dean Ornish, kes on umbes 40 aastat ravinud kroonilisi haigeid elustiilimuudatustega ütleb, et toitumine on oluline, kuid veelgi olulisemad on spirituaalsed küsimused. Kui inimesel pole midagi ega kedagi, mille nimel elada ja kes näeb elu kui üht suurt kannatusteahelat, siis soovitus, et muuda oma eluviise, et kauem elada, tundub sellisele inimesele täiesti absurdsena: miks ta peaks tegema midagi, mis seda õudust veelgi pikendab? See pole motiveeriv sellisele inimesele. Sest kes tahab elada kauem, kui sa ei naudi oma elu? Ja tead, see on ütlemata kurb, kuid just see tundub olevat valdava enamiku krooniliste haigete probleem – inimeste elud on lihtsalt tühjad. Inimese elul peab olema tähendus, eesmärk, rõõm elamisest. Naudinguga elamine on palju parem motivaator kui hirm suremise ees. Kui inimesed hakkavad tervislikult toituma ja teevad muud vajalikud elustiilimuutused, siis enamik neist hakkab end üpris kiiresti palju paremini tundma ning hakkavad lihtsalt elust rõõmu tundma, mis aitab edasi minna. Nauding ja armastus on võimsad ja jätkusuutlikud motivatsiooniallikad.

Me kõik sureme ühel päeval, suremusetase on endiselt 100% ja me kõik teame seda. Seega paljud inimesed ütlevad, et neid ei huvita, kui nad varakult surevad – nad tahavad oma elu nautida. Aga miks see peab üksteist välistama? Miks mitte nautida oma elu ja samal ajal elada tervislikult? See on nii kasulik kui ka nauding, kui sa näed hea välja, enesetunne on super, sul on rohkem energiat, mõtled selgemalt, vajad vähem und, sa lõhnad paremini, tunned maitseid paremini, su sportlik ja seksuaalne võimekus on parem jne. Irooniline, et osad neist tegevustest, mida inimesed peavad lõbusaks ja seksikaks – nagu suitsetamine, alkoholi tarvitamine, ülesöömine – on need samad, mis põhjustavad enneaegset vananemist, muudavad su väsinuks, depressiivseks ja impotendiks. Mis siin nautida on?

Võta see aeg ja mõtle oma praeguse elu ning asjade peale, mis sind takistavad elamast sellist elu nagu sa soovid. Kui sul on mõni krooniline haigus või valu või kasvõi lihtsalt ülekaal, mis sind häirib, kujutle, et oled täielikult tervenenud. Mis sellest sinu elus muutub? Kuidas sa end tunned? Milline oleks su elu ilma haigus(t)eta? Millega sa tegelema hakkad? Mida sa saaksid teha, mida hirmsasti tahaks, kuid hetkel oma haiguse tõttu ei saa või see on raskendatud? Mis juhtub ja kuidas näeb su elu välja aasta või 5 pärast, kui sa need muudatused nüüd ja praegu ellu viid? Ja teiselt poolt – mis juhtub ja kuidas näeb su elu välja aasta või 5 pärast, kui sa seda muutust ellu ei vii? Kui põhjus sinu enda jaoks on piisavalt oluline, siis sa teed selle ära ja motivatsioonipuuduse momentidel piisab vaid endale meenutada MIKS sa seda teed ja mida positiivset see endaga kaasa toob. Pane need põhjused kirja, paberilipik rahakoti vahele ja loe iga hommik päeva alustades need endale ette või kasvõi võta rasketel hetkedel välja.

Absoluutselt kõigist hädadest pole võimalik elustiilimuutustega muidugi paraneda, vahel me oleme oma kehad juba nii kaugele viinud, et see pole enam võimalik, kuid ma näen liiga palju inimesi, kelle puhul see oleks võimalik, kuid nad ei võta mingil põhjusel midagi ette. Ma tean meest oma endisest spordiklubist, kes pärast rasket mootorrattaõnnetust jäi ratastooli ja arstid ütlesid talle, et ta ei hakka enam kunagi käima. Tänu oma tahtejõule näitas ta kõigile, kuidas nad tema suhtes eksisid ja mees mitte ainult ei kõnni, vaid käib aktiivselt trennis, et edaspidi panustada oma tervisesse. Võib olla keskmise patsiendi puhul oleks arstide öeldu tõele vastanud, kuid tema ei kavatsenud sellega leppida ja nägi ränka vaeva. Mul oli kord haiglas väga raskes seisus HIV positiivne noormees, kes on kõige tugevama elutahtega patsient, keda mul on olnud au tunda. Ta tegi endale ise igaks päevaks eesmärgid mitu sammu ta peab kõndima jne, et täielikust hooldatavast seisundist jõuda sinna, et ta suudaks jälle ise enda eest hoolitseda. Samas kõrvalvoodis lamas juba aasta aega meesterahvas, kes ei oleks pidanud üldse seal olema, kui ta vaid vähekenegi oleks pingutanud ja tahtnud sellest voodist tõusta. Selliseid patsiente võid tagant torkida nii palju kui tahad, kuid nad ei ole valmis enda jaoks midagi tegema.

Jah, me ei saa kõiki seisundeid enam tagasi pöörata, küll aga leevendada, ja maailmas on piisavalt näiteid, kuidas toidulaua muutus aitab vabaneda meid kõige enam painavatest kroonilistest haigustest ja ravimitest. Niiet, võta see aeg ja kujutle, et oled täiesti terve. Kas see elu on pingutamist väärt või eelistad jääda sinna, kus hetkel oled? See on sinu valik. Tõenäoliselt pead terveks saamise nimel midagi tegema, muutma oma harjumusi ja elustiili. Kas see on seda väärt?

Ka see, kuidas sa endale elustiilimuutust presenteerid, omab tähtsust. Probleem seisneb tihti selles, et muutuses nähakse alati millestki loobumist, enese piiramist jne. See pole väga inspireeriv, sest sa ei mõtle selle peale, mida saad, vaid sellele, millest sa loobuma pead. Aga kuidas oleks, kui sa keskendud sellele, mida sa selle muutuse tegemisega võidad? See, mida sa võidad, peab sind erutama, see peab sind enda poole tõmbama ja ei tohiks olla midagi, milleks sa pead end sundima. Viimane nõuab tahtejõudu ja seda on meil on ainult piiratud määral enne kui otsa saab. Eesmärk, mis on sulle nii oluline, põnev ja atraktiivne saavutada, et lausa tõmbab enda poole, kestab pikka aega: sa ei jõua hommikut ära oodata, et uuesti alustada. See peab sind emotsionaalselt siduma.

Kuna autonoomne ja kontrollitud motivatsioon võivad toimida nii teadlikul kui alateadlikul tasandil, siis see võib tähendada ka seda, et paljudel patsientidel, kes hetkel käituvad viisil, mis neile tervist ei too, on tegelikult potentsiaali teadlikult oma mõtteviisi ja motivatsiooniallikat muuta, kui neil on tõeline soov terveks saada või oma tervislikku seisundit parandada. Mina ise olen sellise patsiendi näide, kes polnud alguses teadlik oma tervenemist takistavatest mõtte- ja käitumisviisidest. Seega see on tõelise soovi korral vägagi võimalik teadlikult muutuda ohvrist tegutsejaks, passiivsest aktiivseks ja vahetada amotivatsioon või kontrollitud motivatsioon välja kasulikuma autonoomse motivatsiooni vastu. Oluline on leida TÄHENDUS iseenda jaoks, leida see põhjus MIKS? Miks on see muutus oluline just minu jaoks?

Kui inimesel on sisemine motivatsioon olemas muutuda, siis ta leiab vajaliku info, vajaliku õpetaja ja on ka edukas nende muutuste läbiviimisel. Ma alguses väga üritasin oma patsiente „päästa”, jagades neile informatsiooni ja nõuandeid, mida nad polnud minult küsinud ega soovinud. Peagi ma nägin, et sellel pole mingit mõtet. Kui inimene pole (veel) valmis (ja mõni ei saagi kunagi), siis ta pole suuteline seda infot vastu võtma ja mõistma. Ma tean, sest ma olen ise selles olukorras olnud. Nüüd töötan ma ainult motiveeritud patsientidega, kes on ise jõudnud otsuseni, et mingi muutus nende elus on vajalik. Ma ei pea muutumise vajalikkust kellelegi maha müüma nagu haiglas või perearstikeskuses, vaid inimene tuleb oma muutumise sooviga ise minu juurde ja siis ma aitan. Ka siin blogis ei ütle ma sulle, et sa pead midagi tegema, vaid ma püüan erinevad teemad lahti selgitada, et sa saaksid ise otsustada, kas ja mida sa täpselt tahad selle infoga teha. Kui sa pole veel valmis midagi tegema ja kogud lihtsalt infot ja mõtteid, siis see on täitsa okei. Minul võttis 6 aastat, et seda infot koguda ja oma elus järk-järgult kasutusele võtta, see ei juhtunud üleöö, ning ma pole ka praegu „valmis”.

Kolme viimase postituse eesmärgiks ei olnud teha üleskutset arsti juurde mitte minna, et mitte haigekassa ja maksumaksjate raha raisata, vaid mõista, et ka meditsiinilises kontekstis on oluline võtta isiklik vastutus oma tervise ees ja seda mitte anda kolmandatele isikutele, kellel on krooniliste haiguste puhul väga vähe kontrolli sinu seisundite üle, sest nad ei ole su kõrval 24/7, kuid kroonilise haigusega elamine tähendab just seda – ööpäevaringset tähelepanu oma valikute ja otsuste suhtes.

 

Kasutatud kirjandus:

Barley, E., Lawson, V. Using health psychology to help patients: theories of behaviour change. British Journal of Nursing, 2016; 25(16): 924-927.

Deci, EL., Ryan, RM. Self-Determination Theory: A Macrotheory of Human Motivation, Development, and Health. (2008). Canadian Psychology, 49(3), 182–185.

Ek, S., Heinström, J. Monitoring or avoiding health information – the relation to inner inclination and health status. Health Information & Libraries Journal, 2011; 28(3): 200-209.

Jowsey, T., Pearce-Brown, C., Douglas, KA., Yen, L. What motivates Australian health service users with chronic illness to engage in self-management behaviour? Health Expectations, 2014; 17(3): 267-277.

Junehag, L., Asplund, K., Svedlund, M. Perceptions of illness, lifestyle and support after an acute myocardial infarction. Scandinavian Journal of Caring Sciences, 2014; 28(2): 289-296.

Sabinsky, MS., Toft, U., Raben, A., Holm, L. Overweight men’s motivations and perceived barriers towards weight loss. European Journal of Clinical Nutrition, 2007, 61(4), 526-531.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *