9 ASJA, MIDA MA SOOVIN, ET MU ONKOLOOG OLEKS MULLE RÄÄKINUD

“The purpose of pain is to move us into action; it is NOT to make us suffer.”

(“Valu eesmärk on meid tegutsema sundida; MITTE panna meid kannatama.”)

– Tony Robbins

Detsember 2011

Astun onkoloogi kabinetti, kus ta istub oma õega. Vanemapoolne õde vaatab mind kaastundliku-etteheitva näoga ja küsib, kas ma tõesti ei märganud mingeid sümptomeid nagu väljaheites olev veri vms, ilmselt mitte päris täpselt mõistes, kuidas nii noor inimene nii kaugele arenenud vähidiagnoosiga nende kabinetti on jõudnud. Ei märganud jah, aga olgem ausad, polnud kunagi ka kommet oma väljaheidet enne vee peale tõmbamist uurida (mis muide on tegelikult väga kasulik harjumus ja nüüd tervishoiutöötajana soovitan seda kõigil aeg-ajalt teha). Onkoloog oli asjalik. Selles mõttes, et teda ei huvitanud, kuidas ma olin sellesse punkti jõudnud, vaid läks kohe asja juurde: kirjutas mulle välja kaks saatekirja, millest üks oli vereanalüüside kabinetti ja teine keemiaravi päevaravisse. Lisaks sain retsepti oma keemiaravitablettide tarvis ja lühida selgituse, kuidas järgmised 6 kuud välja hakkavad nägema, ja oligi kõik.

Ma olin vähidiagnoosi saanud nädal tagasi ja alles toibusin oma kahest viimasest operatsioonist, mis tehti kahepäevase vahega ja olid vajalikud vaid seetõttu, et mul olid tekkinud esimesest operatsioonist tüsistused. Ma olin nii füüsiliselt kui emotsionaalselt kurnatud ja selle nädala jooksul, mis jäi 2 operatsiooni ja onkoloogikülastuse vahele, polnud mul energiat, et midagigi selle haiguse kohta uurida. Minu perekonnas seda ei esinenud ja oma vanuse tõttu polnud mul loomulikult ka ühtegi sõpra, kelle käest selle kohta uurida. Ma kujutasin ette, et ma lähen onkoloogi juurde ja spetsialist seletab. Seetõttu ma olin veidi segaduses, kui ma sain vaid hunniku saatekirju-retsepte ja juhised, mis ma nendega tegema pean, aga mitte sõnagi minu diagnoosi kohta ega mingeid näpunäiteid, kuidas ma edasi peaksin minema. Kui onkoloog mulle otsa jäi vaatama ja ma sain aru, et jutt on otsas ning mul on aeg toolilt püsti tõusta, üritasin ise juttu selleni viia, küsides: „Kas on midagi, mida mina ise saan teha? Midagi süüa või midagi, mida ma ei tohiks süüa…näiteks?” Onkoloog jäi mulle täiesti klaasistunud silmadega otsa vaatama ja kuna tegu oli vene rahvusest naisterahvaga, siis hetkeks tekkis tunne, et ta ei saanud mu küsimusest aru, ja olin juba valmis seda kordama, kui ta üllatunud hääletoonil vastas: „Kõike võib süüa, mida te soovite. Toit ei ole sellega kuidagi seotud. Peate ettekirjutuse järgi võtma oma tablette ja käima graafiku järgi päevaravis.” Sellega oli jutt lõppenud. Ma sain aru, et minu asi on vaid kohale ilmuda ja tablette võtta, ning nemad ravivad. Järgmised 7 külastust tema juurde 6 kuu jooksul olid veel lühemad ja napisõnalisemad: sain oma 2 saatekirja ja suhtlust polnud rohkem, kui et ta küsis iga kord „Kuidas läheb?” ja mina vastasin: „Normaalselt.”

Kaheksa haiglas veedetud kuu jooksul nägin patsiente, kes olid viimase 5 aasta jooksul juba 3 korda tagasi tulnud, ja ma ei kujutanud ette, et ma peaksin veel kord selle sama valu läbi elama. Ja milline raisatud aeg! Pole aega midagi muud teha, kui ainult haiglavahet käia ja taastuda neist kohutavatest protseduuridest. Esimene asi, mis ma vähi kohta õppisin, oli, et vähk on nagu teise täiskohaga töö saamine. Vaatasin neid inimesi, kes mõne aasta jooksul juba mitmendat korda olid haiglas tagasi, ning küsisin endalt: „Kas see ongi minu tulevik?” Ma langesin täielikku masenduse ja lootusetuse seisundisse. Ma soovisin, et ma oleks ise saanud midagi teha, et mul oleks kasvõi väiksemgi kontroll selle üle, mis minuga juhtub, kuid mitte keegi, mitte ükski arst ega õde ei öelnud mulle haiglas, et ma saan ise midagi enda jaoks teha, vaid lausa vastupidi – kui ma selle kohta küsisin, sain vastuseks imestunud pilgud ja mõistsin, et ma olen rumal, et üldse midagi sellist küsin. Ma olin kogu keemiaravi aja, pool aastat depressioonis, ja ei mäleta sellest ajast just palju. Tagantjärele tundub, et mu päevad möödusid voodis, täielikus vaikuses lage silmitsedes. Mul oli ülepäeviti tunne, et sooviksin aknast alla hüpata, kuid mind takistasid kaks tegurit: esiteks, pidin selleks end voodist välja ajama, milleks mul nappis energiat, ja teiseks, elasin õnnetuseks kõigest teisel korrusel, niiet hea õnne korral oleksin vaid luud murdnud ning saanud vastutasuks rohkem valu ja aega haiglas ehk siis seda, mida mul juba oli piisavalt ning millest soovisin pääseda. Ma olin täiesti veendunud, et ma varsti suren ja seda ma seal siis ootasingi… Aga surm ei tulnud piisavalt kiiresti ja lõpuks ma tüdinesin. Et surma oodates aega parajaks teha, hakkasin filme vaatama. Üks neist oli „The Bucket List” („Viimaste soovide nimekiri”), kus kaks ravimatut vähihaiget otsustavad elust veel viimast võtta ning täita oma unistused. Ma mõtlesin pärast filmi vaatamist, et ma võiksin ka sellise nimekirja teha ning allesjäänud aja veel ära kasutada, selle asemel, et mõttetult voodis lebada…

Nüüd, 6 aastat pärast seda esimest külastust onkoloogi kabinetti, ja 5 huvitavat, seiklusrikast ja õnnelikku aastat pärast keemiaravi lõppu tean, mida ma oleksin soovinud selle poole aasta jooksul temalt või ükskõik milliselt teiselt tervishoiutöötajalt kuulda. See on võtnud mul üle 5 aasta teaduslike uuringute, raamatute, muude materjalide lugemist ja õendusalase kõrghariduse saamist, et võtta asi kokku järgnevalt:

  1. Ära karda. Rakkude jagunemine on kehas täiesti normaalne protsess, mis on vajalik kasvuks ja arenguks. Jagunemise käigus tekivad aga vead ja seega tekivad absoluutselt kõigil meil vähirakud iga päev. Hea uudis on see, et meie kehal on olemas suurepärased kaitsemeetmed, et need ära tunda ja eemaldada. Seega pole vähk peamine probleem, kasvaja on kõigest sümptom – selle võib küll eemaldada, kuid asemele tuleb uus, kui selle tekke põhjust, tõelist probleemi, ei kõrvalda. Seega pole tarvis sümptomi karta, vaid tuleb mõte tööle panna, mis on probleem ja kuidas see lahendada.
  2. Vähk ei teki lihtsalt niisama, see ei ole halb õnn. Vähk tekib mingil põhjusel: sa ei ole haige, kuna sul on vähk, vaid sul on vähk, kuna sa oled haige. See on äratus, appikutse, mis annab teada, et midagi on su kehas väga valesti. Vähk ei vallutanud su keha kuskilt teiselt planeedilt, vaid need on sinu enda rakud! Vähk tekib tavaliselt kehasse, mis on toitainetepuuduses, ülekoormatud toksiinidest ja mittetöötava või ülekoormatud immuunsüsteemiga. Küsimus on seega selles, millega sa oma keha toidad, mürgitad ja miks keha immuunsüsteem on nõrk/ei tööta, ja mida sa ise oled selleks teinud?
  3. See, mida sa sööd, on ülioluline. Vähki suremus on viimase 100 aasta jooksul mitmekordistunud ja kui me võrdleme oma elustiili oma esivanemate elustiiliga 100 aastat tagasi, siis see on väga erinev. Mis on muutunud? Toit, mida me sööme! Me sööme töödeldud, kunstlikku toitu, mida meie kehad pole kunagi ette nähtud tarbima. Tuleb tagasi minna toitude juurde, mis tulevad otse loodusest nende loomulikus olekus – puu- ja juurviljad sellisel kujul nagu me nad loodusest saame (näiteks on kartul oma loomulikus olekus, kuid kartulikrõpsud on inimese loodud toode, kus pole järel midagi kartuli kasulikkusest). Probleem on selles, et me sööme liiga palju, kuid oleme samal ajal alatoidetud. Meil on kõhud täis, kuid samal ajal meie keha nälgib. Me saame toidust piisaval hulgal süsivesikuid, rasvu ja valke, kuid me ei saa kriitilise tähtsusega mikroelemente: vitamiine, mineraale, ensüüme, antioksüdante ja tuhandeid fütotoitaineid puu- ja juurviljadest, mis toetavad keha võimet optimaalselt funktsioneerida ja paraneda. Paljud uuringud on näidanud, et toorestest puu- ja köögiviljadest saab veri rohkem vähi eest kaitsvaid aineid kui ühestki teisest toidust. Toored köögiviljad ja värsked puuviljad on kaks kõige võimsamat vähivastast toidukategooriat. Teisest küljest me mitte ainult ei ole toitainete vaeguses, vaid paneme oma kehasse ka kõiki neid kunstlikke inimtekkelisi aineid, millega meie keha ei tea, mida peale hakata. Me saastame oma keha kunstlike kemikaalide, maitseainete, värvi-, lõhna- ja säilitusainete, sünteetiliste magustajate, emulgaatorite, stabilisaatorite ja paksendajatega. Me mürgitame oma keha töödeldud toiduga: karastusjoogid, spordijoogid, kiirtoit, mikrolaineahju-toit, restoranitoit jne. Kõik need toidud on muundatud ja täis suhkrut, soola, rasva ning kõike seda, mida juba eelnevalt sai mainitud.
  4. Tee trenni nagu su elu sõltuks sellest. Teine erinevus meie esivanematega on, et me ei liiguta oma kehasid enam nii palju. Istumine on uus suitsetamine, sest inimesed, kes istuvad päevas 8 tundi või rohkem, on vastuvõtlikud haigustele. Kui me oleme liikumises, siis vere- ja lümfiringe käib ringi. Liikumine on elu.
  5. Krooniline stress on vähi päästikuks. Vähidiagnoosi saanute seas on teatud seaduspärasused ja üheks neist on isikliku tragöödia üleelamine, millega pole vajalikul viisil toime tuldud. Sedasorti hoiakutega inimesed kalduvad enesehaletsusse ja/või klammerduvad vana viha külge. Sageli on nende tunnete juured lapsepõlves. Meie kõigi elus tuleb stressi tekitavaid sündmusi ette, kuid on oluline nendega tegeleda ja mitte endasse matta.
  6. Kontroll oma haiguse ja elu eest tuleb võtta enda kätte: see on sinu elu ja keha, milles sa elad 24/7. Tervishoiutöötajate võimetel on piirid ja nad ei seisa su kõrval iga päev iga tund, et kontrollida, kas su igapäevased valikud on tervist soodustavad või kahjustavad. Täiskasvanud inimene teeb hinnanguliselt 35 000 otsust iga päev ja sinul on kontroll selle üle, kas need aitavad sul paraneda või mitte. Paljud uuringud on näidanud, et 70-95% vähist on tekitatud toitumisest, elustiilist ja keskkonnast – isegi kui see on 70%, siis ikkagi on see meeletult suur osa, mida me ise kontrollida saame. Tuleb oma eelnevat elu analüüsida, sest SEE on toonud su sellesse punkti, kus sa täna oled. Mõtle, kuidas sa oled oma eelneva eluga panustanud sellesse, et see haigus saada? Mida sa oled teinud selle vältimiseks? Milline on su kaalunumber, vööümbermõõt ja keha rasvaprotsent? Kas sa sööd palju suhkrut ja rasvu sisaldavaid toiduaineid? Kuidas on lood valmis- ja rämpstoiduga? Kas sa suitsetad? Kui palju sa alkoholi tarbid? Kui tihti sa sporti teed? Kas su elu on stressirohke ja mil viisil sa stressiga toime tuled? Kui suur osa su peast läbikäivatest mõtetest ja väljaöeldud sõnadest on negatiivsed? Kui palju ravimeid sa tarvitad? Kõik oleneb su valikutest. Kuid see ongi hea uudis, et sul on olemas valikuvõimalus ja sa saad oma tervislikku seisundit muuta muutes oma elu!
  7. Sul on aega: mõtle rahulikult, uuri ja tegutse. Enamik vähivormidest ei ole eluohtlikud ega erakorralised olukorrad. Enamik vähipatsientidest tunnevad end diagnoosi saamise hetkel tegelikult hästi – moodne tehnika võib näidata kasvajat, kuid nad ise tunnevad end enamasti hästi ja tervetena. Mõista tuleb seda, et vähi teke sellesse punkti, kus juba on midagi tunda ja moodsa tehnikaga näha, võtab aastaid – vähk ei teki üleöö ja samamoodi ei sure sellesse enamasti üleöö isegi kõige raskemad haiged kaugelearenenud vähiga. See ei ole infarkt, mis sind ettehoiatamata kohe jalust niidab, ning see on ka põhjuseks, miks seda nimetatakse krooniliseks haiguseks nagu näiteks ka ülekaalulisust. Inimesed tavaliselt ei karda ülekaalu surra, kuid vähi puhul millegi pärast usutakse, et see kõik käib kibekähku.
  8. Usu paranemise võimalikkusesse! Usul on võimas mõju. Me nimetame meditsiinis seda platseebo efektiks – see on mõistatus, mida ei osata päris täpselt seletada, kuid mille mõju ei eita ei tervishoiutöötajad ega farmaatsiatööstus 🙂 Imed juhtuvad! Just sellistest inimestest on Kelly Turner kirjutanud raamatu “Radical Remission: Surviving Cancer Against All Odds” (ilmunud ka eesti keeles: „Täielik tervenemine: vähi seljatamine kõige kiuste. Üheksa peamist tegurit, mis võivad olukorda muuta.”) Kehal on võime terveneda, kuid sa pead teda selles aitama – andes seda, mida ta tervenemiseks vajab, ja elimineerides kõik selle, mis takistab tervenemist ja toidab haigust.
  9. Ole hõivatud elu, mitte haigusega. Leia oma elule tähendus ja eesmärk. On leitud, et vähipatsientidel, kes jäävad elama, on midagi ühist: neil on tugev motivatsioon, keegi või miski, mille nimel elada. Mis on sinu „miks” paranemiseks? Või kas sa üldse soovid paraneda?

Ma sain tavaravi ja ilmselt päästis operatsioon tol hetkel isegi mu elu, sest haiglasse jõudmise hetkeks oli kasvaja täielikult blokeerinud mu soole, niiet ma ei saanud isegi vett enam juua. Aga siis kui operatsioon tehtud ja kemoteraapia lõpeb, on arstide töö tehtud ja nad ütlevad sulle, et sa oma eluga edasi läheks, ning näeme jälle, kui haigus tagasi tuleb ja siis saame ta juba varakult kätte! Milline suurepärane väljavaade! Eriti, kui sa pole veel 30-aastanegi. Kuna mingeid juhtnööre ei anta, kuidas see elu pärast ravi välja peaks nägema (mina küll ei saanud), siis enamik inimesi jätkabki oma elu täpselt sama moodi nagu varemgi, kuid probleem on sellest, et see vana eluviis põhjustas haiguse ning õige oleks hoopis elada täiesti teistsugust elu, et saavutada teistsugune lõpptulemus.

Meditsiiniline personal ei armasta haigeid “süüdistada” nende probleemides. Kuna ma olen nüüd õe haridusega ning piisavalt aega haiglates ja perearstikeskustes veetnud, siis ma tean, et nad mõtlevad ja võivad ka kolleegidega arutada, et kui inimene on näiteks ülekaaluline ja hulgiprobleemidega (kõrge vererõhk ja kolesteroolinäitajad, II tüüpi diabeet, südamehaigused jne), et ilmselt on ta ise sellesse kõvasti panustanud, kuid patsientidele seda tavaliselt selgesõnaliselt ei öelda, sest see pole sünnis, pole ilus jne, ning siis viidatakse hoopiski geenidele, keskkonnale vms. Patsientidest tehakse ohvrid. Patsientidele selline lähenemine üldiselt meeldib, sest nagu ütleb Dr. John McDougall: “People love to hear good things about their bad habits.” (“Inimestele meeldib kuulda häid uudiseid oma halbade harjumuste kohta.”) ehk siis kui probleem asetseb meist väljaspool, siis ei pea ju enda juures midagi muutma. Iga muutus on raske, me kõik teame seda, ning võimalusel eelistaksime jätkata vanaviisi.

Tervishoiutöötajatele meeldib see lähenemine teistel põhjustel, sest nagu üks tuttav perearst ütles: „Aga siis ma võin Internetiavarustest lugeda, et ma olen paha arst…” Tegelikult tuleks otseütlemist tunnustada. Sest nii kaua kuni süüdistada väliseid faktoreid, ei muutu inimeste tervise seisukohast midagi, ja mis siis ikkagi on oluline: jääda viisakaks või rääkida asjadest täpselt nii nagu on, kuulda valusat tõde või peita oma pea liiva alla? On palju patsiente, kes eelistavad pigem olla haiged ja võtta tablette, selle asemel, et end muuta. See on OK, aga minu arvates on oluline patsienti vähemalt informeerida võimalusest oma seisundit parandada ja anda patsiendile võimalus see variant valida. Kui patsient suudab aktsepteerida fakti, et ilmselt ta ON kuidagi moodi ISE oma haigus(t)e tekkele kaasa aidanud, siis loogiline järeldus oleks see, et ta suudab ka ISE olla lahendus ja olukorda parandada. See on just see, millest ma ise puudust tundsin, sest mina olin see patsient, kes oli valmis tegema mida iganes, kuid mulle ei antud seda võimalust. Tervishoiutöötajad jätsid mulje, et ma olen väliste tegurite pahaaimamatu ohver ning mul pole absoluutselt mingit rolli selles, kas ma jään elama või mitte, ja see oli põhjuseks, miks ma alla andsin. Kui ma oleksin teadnud, KUI PALJU kontrolli mul tegelikult on, siis oleksin koheselt tegutsema hakanud.

Käsitlen tulevastes postitustes üksikasjalikumalt, mida ma ise tegin, mida teaduslikud uuringud nende teemade kohta ütlevad ning mida mu patsiendid on mulle 3,5 aasta jooksul õpetanud krooniliste haiguste ja tervise kohta.

Kui sul on sarnaseid kogemusi, võid oma mõtted kommentaaridesse kirja panna või kirjutada mulle otse dominica@elustiilimeditsiin.ee.

Tervist ja paremat homset,

Dominica

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *