KAS SA HOOLITSED OMA AUTO EEST PAREMINI KUI OMA KEHA EEST?

Symptoms, then, are in reality nothing but a cry from suffering organs.”

(“Sümptomid ei ole tegelikult mitte midagi muud kui kannatavate organite appihüüd.”)

– Jean-Martin Charcot

Nii kummaline, kui see ka pole, kasutatakse meditsiinis tihti autot analoogina, et inimestele tervise kohta asju arusaadavaks teha, sest nii kurb kui see ka poleks, tunnevad paljud inimesed oma autot paremini kui oma keha ja ka hoolitsevad oma auto eest paremini kui oma keha eest:

Auto

Keha

viiakse korralisele ülevaatusele kui tihti sa oma keha arsti juurde viid niisama, lihtsalt ülevaatusele/tervisekontrolli? Pigem ikka siis, kui juba midagi natukene logiseb või koliseb või on minek juba väljapääsmatu…
kui leitakse mõni viga, siis parandatakse koheselt, sest asi võib ju hullemaks minna või auto hoopiski seisma jääda valu või muu sümptomi puhul neelatakse pahatihti aga valuvaigisteid või võetakse muid ravimeid, et sümptomeid vaigistada, ja ei mõelda, et keha võib ka ühel hetkel üles öelda, kui probleemi lahendamise asemel sümptomite peitmisele keskenduda
hoolitsetakse, et auto saaks õiget kütust aga oma kehale võib ju igasugust rämpsu sisse sööta – küll toime tuleb!
keegi ei lase oma auto kütusenäidikut nulli ja eelda, et auto normaalselt edasi töötaks oma keha me aga näljutame (andes talle toitainetevaest kütust) ning siis imestame, miks see koliseb, logiseb ja üles ütleb…

Põlise kesklinna elanikuna ei tea ma tegelikult autodest midagi, kuid olin isegi pärast kullavääriliselt hinnatud teadmisi keskkoolis ja kõrghariduse saamist oma keha toimimise osas täielik võhik.

Keha ja auto analoog ei olegi tegelikult midagi nii kummalist, sest meie meditsiinisüsteem tavaliselt vaatabki haigust mehaanilisest vaatepunktist: masin on lihtsalt rikkis. Seejärel keskendub teatud osade kõpitsemisele, mitte ei vaata organismi kui tervikut. Keha ongi selles mõttes masin ja kui midagi on valesti või kehaosad ei tööta, siis neid saab parandada või isegi vahetada (näiteks süda ja neere). Arstid koos teiste tervishoiutöötajatega on mehaanikud, kes selle töö ära teevad. Tänapäeva meditsiin oskab väga hästi neid osi remontida, vahetada ja eemaldada, ning neil on kasutada suurepärased töövahendid, kuid probleem on selles, et ei saada päris hästi aru, kuidas need osad omavahel töötavad. Meditsiinisüsteemis on palju häid inimesi ja traumade, õnnetuste, hambavalu, nakkushaiguste vms puhul pole paremat abi, kui see, mida meile selles süsteemis pakutakse. Krooniliste haigustega on aga natukene teised lood, sest krooniliste haiguste puhul ei saa tegeleda ainult ühe organiga ja see muust süsteemist isoleerida. Palju räägitakse, et lääneriikides olev tervishoiusüsteem pole mitte tervishoid, vaid haigehoid (inglise keelest siis Health Care vs Sick Care). Loogika seisneb selles, et ennetuse ehk tervise hoidmisega (tervishoid) praktiliselt ei tegeleta, vaid tegeletakse tagajärgedega ehk siis hoolitsetakse juba haigete inimeste eest (haigehoid). Väga agressiivne hilisem sekkumine, kuid olematu ennetus. Meile pakutav abi suudab vaid ravimite abil sümptomeid kontrolli all hoida, mitte neid haigusi ennetada ega pärast haigestumist ravida.

Oletame, et sõidad Tallinnast Tartu ja järsku hakkab su armatuurlaual punane tuli vilkuma. Sa võtad oma kindalaekast haamri ja lööd selle plinkiva tulukese katki, ning sõidad seejärel rahulikult edasi, sest probleem on ju lahendatud. Või kas ikka on? Sa ju mõistad, et see ei lahendanud probleemi, vaid aitab seda üksnes ignoreerida seni, kuni sõiduk rikke tõttu seisma jääb. Sümptom ei ole põhjus, vaid tagajärg. On rumal ignoreerida algpõhjust ja keskenduda tagajärje kõrvaldamisele, varjamisele ja maskeerimisele. Sama kehtib ka su keha puhul: kui sa vaid ravimite abil oma haigust ignoreerid, hoides selle haiguse sümptomid enam-vähem kontrolli all, siis jah, sa võid mõnda aega nii eksisteerida, kuid mitte midagi ei lahene, vaid pigem süveneb, ravimitel on kõrvaltoimed jne…kuni sõiduk seisma jääb. Sa saad ju aru, et kui sul on kõrge vererõhk ja võtad selle vastu rohtu, siis need ju ei ravi sinu vererõhku, vaid me kõigest alandame seda sunniviisiliselt ja kuna probleemi põhjus jääb alles, tulebki ravimeid terve ülejäänud elu võtta. Vererõhu tõus tuleneb millestki, see ei tõuse niisama, ja selle põhjusega tuleb tegeleda. Kui sa absoluutselt keeldud oma elustiili muutmast: suitsetamist maha jätmast, tervislikult toituma hakkama, siis need ravimid muidugi aitavad, kuid parem oleks ju elimineerida põhjus, et ei peaks ravimeid võtma. Ravimid on nagu plaastri pealepanek – vahel on need väga vajalikud, kuid parem oleks tegeleda tõelise probleemi lahendamisega, mitte lihtsalt plaastrit peale panna. Sama muude ravimitega, mida meile teleekraanilt iga õhtu reklaamitakse, nagu näiteks maohapet blokeerivad ravimid ja prootonpumba inhibiitorid. Me vaatame seda reklaami ja mõtleme, et peame neid sööma, sest muidu saame teatud toitu süües kõrvetised. Aga kui sul on teatud toitu süües seedehäired, siis võib olla tuleks mõelda, et see on keha sõnum sulle, et seda toiduainet ei peaks sööma? Mitte, et esimene mõte on hakata maomahlu blokeerima, mis teeks pärast ebasobiva toidu söömist olemise jälle talutavaks.

Mis sa valu korral tegema peaksid? Valuvaigistit võtma, eksole, sest me ei peaks valu tundma? Kas sa oled kunagi mõelnud valust kui positiivsest nähtusest? Valu on tegelikult sõnum, see on organismi kaitsemehhanism. Sõnum, et sa peaksid lõpetama selle, mida iganes sa ei teeks. Kui sa oleksid võimetu valu tundma, siis sa ei teaks, et midagi on valesti. Näiteks võiksid oma käe kuumal pliidiraual ära põletada, sest valureaktsioonita sa ei tõmbaks seda koheselt ära. Sama on ükskõik millise teise haigusega. See on sõnum, et midagi on valesti. Nii paljudel inimestel on valu siin ja valu seal – su keha üritab sulle selle kaudu midagi öelda. Esialgu saad väikese vihje oma keha poolt, ja kui sa seda ei kuula, siis varsti saad juba sellise obaduse, et oled sunnitud selle aja võtma. Vähidiagnoos on juba keha viimane signaal – muuda end või sure. Haigusest ongi tänapäevases Lääne maailmas saanud nagu omaette meditatsioonivorm. Idamaistes religioonides kasutatakse meditatsiooni oma meele rahustamiseks, lõõgastuseks, puhkuseks… Meie maailmas on aga raske haiguse diagnoos tihti ainuke asi, mis sunnib sind lõpuks peatuma, hetkeks aega maha võtma, analüüsima, mis on läinud valesti, mida sa oled endaga teinud, kuidas sa oled sellesse punkti jõudnud ja otsima lahendusi probleemidele, millega oleksid pidanud juba ammu tegelema. Sa oled neist probleemidest tavaliselt teadlik, kuid eelistad edasi rutata, et mitte mingil juhul nendega tegeleda, kuni…sul ei ole enam valikuvõimalust.

Üks tervishoiukõrgkooli õppejõud ütles kord loengus, et haigus on meie sõber. Ma polnud oma haigust kunagi vaenlaseks pidanud, kuid selle peale polnud ma ka tulnud, et seda oma sõbraks nimetada. Õppejõud rääkis tookord küll palavikust, mitte vähist, kuid ma polnud ka palavikku eales oma sõbraks pidanud, ja kui enda ümber ringi vaadata, siis tundub, et keegi ei mõtle palavikust positiivses võtmes, sest üldiselt sirutatakse koheselt käsi palavikualandajate järele, mõtlemata, et palavik ei ole iseenesest haigus, vaid täiesti normaalne keha kaitsereaktsioon ja tervenemisprotsessi oluline osa. Palavik näitab, et keha võitleb mingisuguse nakkusega. Paljud nakkust põhjustavad mikroobid tunnevad end tavalise kehatemperatuuri juures mugavalt, kuid mitte kõrgemate temperatuuride juures. Samuti hakkab meie immuunsüsteem paremini tööle tootes vere valgeliblesid, mille ülesannete hulka kuulub mikroobide ja viiruste hävitamine. Kas selle sümptomi vaigistamine tablettidega parandab sinu kehas oleva põletikulise protsessi? EI! Valuvaigistid halvavad vaid meie närvisüsteemi võime edastada meile teateid sellest, et organismis on miski korrast ära. Seega me üritame tappa sõnumitoojat ja kõrvaldada informatsiooni, peites oma pea liiva alla, selle asemel et pöörata tähelepanu tegelikule haigusele. Tegeleda tuleb põletiku tekkepõhjusega ja kui see on eemaldatud, kaob ju palavik iseenesest! Samuti nagu palavik annab meile informatsiooni, et midagi on valesti ja me peame leidma põhjuse, millega tegeleda, annavad ka kõik teised haigused meile informatsiooni, et me peame korra peatuma, analüüsima endaga juhtunut ja pöörama tähelepanu sellele, kuidas need põhjused kõrvaldada, millega koos kaob või leeveneb ka meie olukord. Enne kui me jääme kehaliselt haigeks, oleme juba haiged märksa sügavamas mõttes. See, mida me haiguseks nimetame, on vaid organismi teade sellest, et miski on viltu. Iga kord kui võtame valuvaigisteid, ei lase me endal jõuda asja tuumani. Sümptomite mahasurumine ravimitega võib sageli olla sama kahjulik, kui auto näidikute kinnikleepimine – iseenesest ei lahene ükski probleem. Valuvaigistite kasutamisel on oma koht ja aeg. Näiteks ei ole mingit põhjust valu kannatada pärast operatsiooni, sest me ei peida sellega mingit probleemi – me teame, et probleemiks on operatsioonil tekitatud kudede kahjustus ja valu tuleneb sellest. Või näiteks valutab sul hammas ja sa oled hambaarsti juurde aja kinni pannud. On täitsa okei seni valu tuimestada, sest sa oled probleemile lahenduse leidnud. Küll aga pole okei jäädagi hambavalu korral valguvaigisteid võtma arsti juurde minemata, sest me teame, et hambas olev auk ise ei parane.

Krooniliste haiguste puhul on probleemiks, et meie meditsiinisüsteem tegeleb sümptomite kontrollimisega ja on seejuures unustanud, et sellel masinal on juht, kellel on kontroll selle üle, kuidas ta oma masinat juhib. Me võime kahele erinevale inimesele anda identse auto, kuid nende eest ei hoolitseta täpselt sama suure hoolega ning sellest tulenevalt ei ole ka nende autode eluiga sama, kuigi esialgselt on tegu identsete masinatega. Üks neist juhtidest võib oma sõidustiiliga autot kahjustada, teine aga hoiab autot hästi ning see on ka aastate pärast nagu uus. Krooniliste haiguste puhul kirjutatakse välja retsepte sümptomitega tegelemiseks, selle asemel, et juhile õpetada, kuidas oma masina eest hoolitseda. Näiteks tuleb inimene südamehaigustega arsti juurde ja saab retsepti, kuid kui ta jätkab oma masina juhtimist andes talle südamehaigusi tekitavat kütust, on istuva eluviisiga ja on suure stressi all, siis ei olegi võimalik, et probleemide tegelikud põhjused lahendatud saavad. Suurema koguse tablettide söömine ei paranda probleemi. Juht peab oma sõidustiili muutma! Väga väike osa sõidukitest tuleb tootmisest välja defektiga, valdav enamus on täiesti terved oma elutee alguses ning juhi sõiduvead põhjustavad masina enneaegse kulumise.

Ilusa kerega kallis auto katkise mootoriga on suhteliselt väärtusetu. Sama on sinu kehaga. Süda on sinu keha mootoriks ja täisväärtuslikuks eluks on vaja, et ka kõik teised organid töötaksid laitmatult. Sa saad selle eest hoolitseda oma igapäevaste lihtsate valikute kaudu. Näiteks selle kaudu, mida sa endale 3 korda päevas suhu pistad (sigaretid kaasa arvatud). Selle asemel, et kohelda oma keha nagu ladu, kuhu valimatult kõike ladustada, kohtle oma keha nagu kallist sportautot! Hoolitse selle eest ja see teenib sind kaua ning probleemideta.

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22

One Comment

  1. Ksenija says:

    Ma olen ka samas suunas mõelnud. Näiteks minu mehel on kõrge vererõhk, talle kirjutati tablette. Tabletid alandavad vererõhku – kõik on ok. Aga huvitav on see, et veel enne seda kui ta hakkas tablette võtma, märkasime et puhkusel kodus olles tal ei olegi kõrget vererõhku. Tal on vererõhk kõrge siis kui ta on tööl. Kolleegiga rääkides tuli välja et tema mehel on sama. Pensionile jäänud mees jättis maha vererõhutablette, kuna vererõhk läks normi.
    Teist tüüpi diabeedi ja temaga kaasas käivate kolesterooli, kilpnäärme jt probleemide kohta olen mõelnud selle peale, et ravimid on ju haigekassa soodustusega. Inimene sööb ennast paksuks ja siis haigekassa rahast kompenseeritakse talle midagi. Miks?

Comments are closed.