LUBADUSTE HOOAEG

1-5 years is enough to fall in love, get married, have children, divorce, learn some skills, to build a company, sell it off and start again, find yourself a passion, to participate in the campaign and have a lasting positive impact to the society. OR after 1-5 years you can still be doing the same old things, and so every single day.”

Ülaltoodud mõte (1-5 aastat on piisav aeg, et armuda, abielluda, saada lapsi, lahutada, õppida mõni oskus, rajada ettevõte, see maha müüa ning alustada uuega, leida enda jaoks kutsumus, osaleda kampaanias ning avaldada püsivat positiivset mõju ühiskonnas. VÕI 1-5 aasta pärast võid olla tegemas ikka neid samu vanu asju ja nii iga viimane kui päev) on üks mu lemmikuid, sest see ühelt poolt näitab, kui pikk võib olla 1-5 aastat ning kui palju selle aja jooksul jõuab ära teha, ja teiselt poolt, kuidas sa võid täpselt sama pika aja jooksul teha täpselt samu asju ning mitte midagi pole muutunud. On muidugi inimesi, kes ei tahagi mitte midagi muuta, kelle jaoks ongi see, et iga päev näeb välja nagu eile, eesmärgiks, sest muutus iseenesest ei pruugi ju tähendada, et asjad lähevad paremuse poole, alati annab ka hullemaks minna, ja pealegi – palju lihtsam on jääda vana ja äraproovitud elu ja harjumuste juurde. Kuid enamike meie jaoks on vaja mingit muutust, elus edasi liikuda, näha mingit progressi, ja parem elu ei tule kohe kindlasti, kui ei riski ja ei proovi.

Järjekordne aasta on paari päeva pärast lõppemas. Kõht on sul ilmselt veel 4 päeva kestnud jõuludest täis ja nii nagu iga aasta järgneb pühade hooajale lubaduste hooaeg. Kuigi inimesed üldiselt on väga vastumeelsed oma elus muutusi tegema, siis hetkel oleme me sisenemas aega, kus suure hulga inimeste valmisolek muutuste tegemiseks on suurim kui ülejäänud aasta jooksul. Ühesõnaga, kui nüüd muutusi ette ei võta, siis järgmine võimalus tuleb alles aasta pärast 🙂 Tegelikult võib aasta jooksul veel ehk paar sellist moment tulla (näiteks oma sünnipäeva võib suhtuda kui uue aasta algusesse ja õpetajate ning õpilaste jaoks on iga september jälle uus algus ja võimalus paremini teha), aga sellist massilist lubaduste hooaega ikka muul ajal väga ei näe.

Ei teagi täpselt, mis selles uues aastas on, kas see aastanumbri vahetus annab mingi teatud uue alguse ja uue lootuse tunde või on asi lihtsalt selles, et suvi on poole aasta pärast ja 6 kuuga on väga realistlik saavutada märgatavaid tulemusi, kui nüüd kohe alustada. Või on asi selles, et hetkel on kõht pühadest veel nii täis, et on väga lihtne paremale ja vasakule pilduda lubadusi selle kohta, kuidas enam mitte üks amps magusat ega rasvast nõretavat kapsast. Või me läheme lihtsalt enesele teadmata kaasa aastatuhandete pikkuse traditsiooniga. Kas sa teadsid, et uueaastalubaduste traditsioon sai alguse Babülooniast (tänapäeva Iraak) juba enne Kristuse sündi (eKr)? Vanas Roomas hakati samuti juba enne Kristuse sündi uue aasta algust arvestama 1. jaanuaril ja kuu sai oma nime Januse järgi – alguste, väravate, ukseavade, läbikäikude, üleminekute, duaalsuse ja lõppude jumal. Teda kujutatakse kahe näoga (ma ei taha öelda kahepalgelisena, sest sel on natukene negatiivne tähendus), millest üks vaatab mineviku reaalsusele ja teine tuleviku võimalustele. Selles mõttes on traditsioon jäänud samaks – esmalt saad sa võimaluse vaadata möödunud aastale ja seejärel planeerida tulevikku.

Statistika ameeriklaste kohta ütleb, et pea pooled (45%) neist teevad uusaastalubadusi ja kindlasti on ülejäänud poole seas ka inimesi, kes siiski ihkavad mingeid muutusi oma elus, kuid mingil põhjusel (võib olla pettumus) lihtsalt ei usu uusaastalubaduste andmisse. Brittide hulgas on uusaastalubaduste andjaid iga aasta isegi rohkem – pea 2/3. Lubadusi antakse seetõttu, et ollakse millegagi oma elus rahulolematu ja soovitakse näha nendes valdkondades muutust. Vanade babüloonlaste ajal oli populaarsemaks lubaduseks olnud likvideerida võlad ja laenatud põllutööriistade tagastamine nende õigetele omanikele. Vaatamata sellele, et traditsioon kui selline on jäänud, oleme sisu poolest ikka väga kaugele nihkunud, sest paljud meist pole eluski ühtegi põllutööriista käes hoidnud ja peale jõulutralli leiavad paljud ennast veel suurematest võlgadest kui kunagi varem. Uuringud näitavad, et paljud meie lubadused on muutunud pealiskaudseks ja keskendunud välimusele. Näiteks oli 19. sajandi lõpus tüüpilise Ameerika teismelise tüdruku uueaastalubadusteks olla vähem enesekeskne, abivalmim, usinam töötaja ja parandada oma iseloomu. Tänase teismelise lubadused on kõige sagedamini seotud hea välimusega – oma keha, soengu, meigi ja riietumisstiili parandamisega. Täiskasvanud samuti, sest kust need lapsed ikka oma ideed võtavad kui kodust ja teiste oluliste täiskasvanute pealt (isegi, kui need pärinevad teleekraanilt või ajakirja esikaanelt). 2015. aasta lõpus Suurbritannias tehtud uuring täiskasvanute seas reastas kõige popimad uusaastalubadused (vastajad võisid valida rohkem kui ühe) ja esikolmik ei üllata ilmselt kedagi:

  1. Teha rohkem trenni (38%)
  2. Võtta kaalust alla (33%)
  3. Toituda tervislikumalt (32%)

Seal lõpupoole on veel vähem alkoholi tarbida (12%) ja suitsetamine maha jätta (9%). Kui neid nüüd vaadata, siis jääb mulje, et tavaliselt on täiskasvanute jaoks samuti selleks ebarahuldust pakkuvaks valdkonnaks füüsiline välimus (täpsemalt selle raskus ja kuju). Trenni puhul võiks muidugi mõelda, et äkki see pole kaalu alandamise ja välimusega üldse seotud – äkki inimene tahab hoopis alandada oma südamehaiguse, 2. tüüpi diabeedi ja teatud vähivormide saamise riski, tugevdada oma lihaseid ja luid, viibida värskes õhus, tõsta oma tuju jne. Tervisliku toiduga samuti – äkki inimese eesmärgiks on jällegi alandada oma südamehaiguse, 2. tüüpi diabeedi ja teatud vähivormide saamise riski, saada rohkem energiat, toita oma keha toiteainetega jne. Küünilisus minus aga ütleb, et kuigi lubaduste teema tundub olevat mure oma tervise pärast, siis need mõlemad lubadused on tegelikult ikkagi seotud välimusega. Ma olen võib olla lihtsalt liiga palju puutunud kokku inimestega, kelle ainukeseks eesmärgiks on kaalu alandamine, isegi vahendeid valimata, sest kui keegi piinab end mingi kapsasupi dieediga, siis selle eesmärgiks ei saa ju olla tervislikum elu või haiguste ennetamine. Samuti on teada, et pikaajalises suhtes olevad inimesed kaotavad oma vormi kergemini kui vallalised. Umbes nagu tervislikku kehakaalu oleks vaja ainult nii kaua, kuni mees/naine majas ja siis las minna… ja kui vaja jälle “turule” minna, siis selleks ajaks võetakse end jälle käsile. Aga ülekaal pole esteetiline probleem. Kas sul pole head tervist vaja ka siis, kui sa suhtes oled? Vormi kaotamisega teed sa ju halba iseendale, mitte kellelegi teisele.

Ei näe just tihti, et inimese eesmärgiks oleks tervislikumalt elada, mis iseenesest tooks kaasa kaalu alanemise. Kaalule keskendumine on minu meelest jällegi sümptomitega tegelemine nagu meil enamasti ikka kombeks on. Selle asemel, et tegeleda tõelise probleemiga, mis kaalutõusu tekitab, milleks on insuliiniga mängimine mitu korda päevas (sellest mõni teine kord täpsemalt), me keskendume sümptomile – ebarahuldavale kaalunumbrile. Ma olen seda varem juba kusagil maininud, et kaalunumbrit saab allapoole igasuguste vahenditega, mida ma ei soovita nagu toidumürgitus, maovähendusoperatsioon, nälgimine, heroiinisõltuvus, tuberkuloos, keemiaravi aitab ka tavaliselt päris hästi… Dr. Michael Greger ütleb, et kaalukaotuse eesmärgiks ei peaks olema mahtuda väiksemasse kirstu 🙂 Et kas see on ikka kaalulangus, mida sa tahad saavutada? Äkki oleks mõttekam keskenduda iga päev kolm korda päevas sellele, mida sa omale suhu paned ja kaalulangus kaasneb sellega ilma, et sellele üldse nii pingsalt mõtlema peaks?

Ühe 15 aastat vana uuringu kohaselt peab oma uueaastalubadustest jaanuari esimese nädala lõpuks kinni umbes 75%, teise nädala lõpuks 71%, 64% kuu lõpuks ja 46% pool aastat. Brittidest tunnistas 66%, et löövad uusaastalubadustele käega juba esimese kuu jooksul. Ma olen näinud ka veel hullemaid numbreid, kus ¾ uusaastalubadusi teinud inimestest loobuvad neist juba 10 päeva pärast. Erinevatel andmetel täidavad oma uusaastalubadused vaid 8-12% inimestest. Ma töötasin kunagi Londonis spordiklubis administraatorina, väga lühidalt ja suveperioodil, kui seal ei käinud pea kedagi. Lääne-Euroopas on väga levinud see, mida eesti inimene kuidagi ei kannata – spordiklubide aastane liitumine. Ma olen paljudes erinevates Euroopa riikides lühiajaliselt elanud ja neist osades mul polnudki võimalik muud trenni teha kui vaid metsajooksu, sest ei leidnud mitte ühtegi võimalust liituda spordi- või mõne muu klubiga ainult näiteks 3 kuuks või siis oli kuumaks võrreldes aastase liitumisega pea kaks korda kallim, nii et mul kadus igasugune soov ära. Antud Londoni spordiklubis oli samuti. Terve suve kõigutasime seal igavlevalt jalga, aga pikaajalised töötajad rääkisid mulle, milline tung ja sagimine toimub jaanuarikuu kahel esimesel nädalal – pole parkimiskohti, järjekorrad riietusruumis, duši alla saamiseks, masinate taga jne. Kõik maksavad oma aastamaksud ära ja siis ülejäänud aasta valdavat osa neist inimestest enam ei näe…kuni järgmise aastavahetuseni, kui on vaja jälle aastamaksu maksta. Ilmselt see ongi põhjus, miks saab spordiklubiga liituda vaid aastaks, sest kui anda inimestele võimalus ainult jaanuarikuu eest maksta, siis läheks enamik spordiklubisid lihtsalt pankrotti.

Põhjus, miks inimesed oma uusaastalubadusi ei täida, on ilmselt see, et olulised muudatused on väljakutse olemasolevatele rutiinseteks saanud harjumustele ja nende muutmine tekitab ebamugavust. Paljude inimeste jaoks peab midagi eriti radikaalset juhtuma, et nad hakkaksid oma harjumuspäraseid eluviise muutma. Selleks võib olla meditsiiniline diagnoos, kuskilt juba midagi valutab ja annab tunda või kasvõi rasedus – õnneks enamik suitsetajaid ja alkoholi tarbijaid suudavad selleks ajaks oma harjumustest loobuda. Britid arvasid, et uusaastalubadustele käega löömise põhjuseks on vähene kohustus oma lubadust täita ja motivatsiooni kaotus (mõlemad 50%). See, et ainult 8-12% uusaastalubadusi andnud inimestest need ka täidavad on üsna karm statistika, kuid mitte nii üllatav, sest kui sa tõesti tahad midagi oma elus muuta, siis teeksid sa seda kohe, mitte ei ootaks mingit konkreetset kuupäeva, et siis lõpuks saaks hakata paremat elu elama. Klassikaks saanud filmis “Kui Harry kohtas Sallyt” on lause: “Kui sa mõistad, et soovid oma ülejäänud elu kellegagi koos veeta, siis sa soovid, et see ülejäänud elu algaks nii ruttu kui võimalik.” Tõepoolest, ilmselt ei ootaks sa sellega alustamiseks 1. jaanuarit 🙂 1. jaanuari ootamisega muutuste tegemiseks ütled sa tegelikult seda, et sa peaksid midagi oma elus muutma, kuid see pole hetkel nii oluline. Kui midagi on sulle ikka väga oluline, siis sa ei venitaks sellega, vaid tõelise pühendumise puhul teeksid sa muutuse kohe.

Uusaastalubaduste põhiline sõnum on, et midagi on valesti ja see vajab parandamist või muidu… Millegi pärast sisaldavad need lubadused endas alati millestki loobumist, olgu selleks sigaretid, klaas veini/õlu, kilod, kiirtoit, maiustused… olgem ausad, meil ei oleks neid halbu harjumusi, kui need meile tegelikult ei meeldiks, seega neist loobumine pole just eriti motiveeriv, kuigi me kõik oma peas teame, et see teeb meile üldkokkuvõttes head. On vaja midagi inspireerivamat. Selle asemel, et mõelda kõigele sellele, millest sa loobud ja tunda kaotusevalu, võiks keskenduda sellele, mida sa võidad ja milline su elu välja näeb juhul, kui sa oma uusaastalubaduse täidad. Ja just elu, sest mitte ükski elustiilimuutus, mida need kõige popimad uusaastalubadused ju on, pole mingi lühiajaline projekt, vaid eluviis. Päeva jooksul saavad üldiselt tehtud need asjad, mis on vältimatud ja kohustuslikud. Sa oled suuteline 5 päeva nädalas ja 52 nädalat aastas tööl käima, sest see on midagi vältimatut. Kuidas oleks kui mõtleks ka füüsilisest aktiivsusest kui millestki vältimatust, mida tuleks teha 5 korda nädalas? Ilmselt sel juhul poleks nende lubaduste täitmine üldse raske. Kui sa jätad suitsetamise maha, siis sa jätad ju selle päriselt maha, mitte korraks, et uusaastalubadus täita ja ristikene kirja saada. Kui sa hakkad jooksmas või jõusaalis käima, siis see oleks ju hea mõte ka 10 aasta pärast?

Tavaliselt räägitakse uusaastalubadustega seoses ka tahtejõust ja kui inimesed oma lubadusi ei täida, siis arvatakse, et see tuleneb tahtejõu puudusest. Ma ei usu tahtejõudu, sest esiteks ma tean, et mul endal on seda limiteeritud koguses, sama asja olen näinud oma patsientide pealt ja seda kinnitavad ka uuringud. Tahtejõuga teed sa teadlikke otsuseid asjade suhtes, mida sa alateadlikult teha ei soovi. Seega sa põhimõtteliselt võitled enda vastu ja kuna arvatakse, et 95% ajast on võimul meie alateadvus, siis tegelikult meil pole isegi mingit šanssi tahtejõudu kasutades seda mängu võita. Kas sa oled märganud, et sa alati alustad päeva tugevalt, aga asjad lähevad alati käest just õhtul? See ei ole, muide, juhus. Tuleb välja, et meil on iga päev kasutada vaid ainult teatud hulk tahtejõudu ja kui sa selle päeva jooksul erinevates stressirohketes ja otsuseid nõudvates situatsioonides ära kasutad, siis sul pole lihtsalt õhtuks midagi järel! See on nagu rahakotis olev raha – kui sa ikka oled oma päevase kasutada oleva rahasumma ära kulutanud, siis sa ei saa õhtul enam midagi osta, sest rahakotis puhub tuuuuuuuuuuul. Seega tahtejõule ei saa loota!

Seega peaksid need olema harjumused, mitte lubadused. Enam kui 40% meie igapäevastest tegevustest, kaasa arvatud paljud nendest asjadest, mida me soovime oma elus parandada (tervislikult süüa, rohkem trenni teha, vähem alkoholi tarbida ja sõnumeid saata, suitsetamist maha jätta, veeta vähem aega ekraanide taga jne), on harjumused, mitte teadlikud otsused. Harjumused on rutiin, mis on meie ajus sügavuti juurdunud läbi sagedaste korduste ja on sageli alateadlikud. Meile meeldib mõelda, et me analüüsime iga olulist otsust, kuid tegelikult otsib aju alati kiiret vastust. Need kiired vastused on tihti intuitsiooni ja/või harjumuse tulemus. Ma julgen arvata, et enamik meist ei mõtle näiteks hammaste pesu peale, vaid see kuulub nii hommikuse- kui õhtuse rutiini hulka ja sa teed seda autopiloodil olles iga päev teatud protsessi käigus alati samas järjekorras (oleneb rutiinist, mõni meist peseb hommikul kohe esimese asjana pärast ärkamist, teised pärast hommikusööki ja enne väljaminekut vms). Sama on tegelikult riietumise ja tööle jõudmisega, sest kui sa harjutad täpselt sama rutiini ikka vähemalt 5 korda nädalas ja nii võib olla aastaid, juhul, kui sa ei muuda oma tööelus midagi, siis ilmselgelt sa ei pea enam nende tegevuste peale oma vaest peakest kurnama. Mõtle oma hommikuse rutiini peale. Kas sa teed kõiki neid hommikusi tegevusi päevast päeva teatud järjekorras? Kui palju sa teadlikult mõtled nende tegevuste peale? Ma ise alles hiljuti avastasin end selliselt rutiinseks saanud alateadlikult käigult. Nimelt käin ma 5 korda nädalas pargis jooksmas – teekond sinna ja koju tagasi on hetkel mu elus kõige tihedamini käidav marsruut. Ühel päeval tahtsin tegelikult südalinna minna, mis tähendab seda, et ma kõnnin kodust umbes 200 meetrit seda sama teed, mida ma kasutan parki minekuks, kuid linna minekuks pean ära keerama. Ühel momendil aga avastasin, et olen juba poolel teel parki, mis on täiesti vastassuunas (ja ülesmäge!) sellele, kuhu ma tegelikult tol päeval minna tahtsin. Meil kõigil on selliseid hetki, kus pea tegeleb parajasti muude asjadega ning jalad viivad sinna, kuhu nad on harjunud minema 🙂 Need on tegelikult sellised lõbusad avastused, kui sa oled teadlik, mis kõik selle taga on ja miks need asjad sinuga juhtuvad. See on märguanne, et sa pole hetkes kohal ja tegelikult juhib su elu nendel momentidel sisseharjutatud autopiloot, mis selliste väikeste süütute eksimuste puhul pole midagi hullu, kuid vahel võivad su programmid olla väga negatiivsed ja saboteerida kõiki su häid teadlikke soove ja unistusi.

Nüüd, kui sa soovid teatud asju oma elus muuta, siis on päris suur tõenäosus, et sa pead muutma harjumust. Iga harjumus loob sinu ajus neuroloogilise mustri – füüsilise käigu, mis tekib peale teatud stiimuli esinemist. See käik tekib ajju alguses teadliku otsuse tagajärjel, kuid kui sa kordad ühte ja seda sama teadlikku otsust üha uuesti ja uuesti pika aja vältel, siis see käik muutub sügavamaks su ajus ning sellest käitumisviisist saab automaatne ja alateadlik harjumus. Alateadlik harjumus on näiteks see, kui sa hommikul unise peaga loivad kööki ja täiesti automaatselt läidad kohvitassi kõrvale sigareti, sest sul on selline harjumus – ärkad, esimese asjana kohv ja kohvi kõrvale sigaret. See pole teadlik otsus, mis sa iga hommik vastu võtad, vaid halb harjumus. Sama on sellega, kui sa õhtul koju tulles krabad esmalt telekapuldi ja suundud seejärel autopiloodil külmkapi juurde, avad õllepudeli või valad klaasi veini, et siis teleka ette sohvale korra maha potsatada. Sul on selline harjumus, sest sa oled seda päevast päeva töölt koju tulles harjutanud. Või on harjumus iga kord poes käies sealt konkreetsest vahest endale küpsisepakk või šokolaad korvi pista. Või tööle minnes alati sellest bensiinijaamast möödudes see kohvi ja saiake osta vms. Nüüd tuleb hakata harjutama, et sellest lahti saada, kuni sul on uus automaatne käitumisviis, mis tuleks su tervisele, rahakotile ja pereelule kasuks.

Kui sa oled enda jaoks identifitseerinud ebasoovitatava harjumuse, mida sa soovid muuta, on protsess täpselt vastupidine sellele, kuidas sa selle harjumuse endale külge said ehk siis halvad harjumused, millest sa soovid lahti saada, tuleb teha teadlikeks otsusteks ja sel viisil need murda. Selle asemel, et järgida automaatset harjumust, tuleb alguses teadlikult end sellelt tegevuselt tabada, teadlikult otsustada, et ma ei tee/ei osta/ei keera sinna autoga sisse ja seda niikaua, kuni harjumus seda teha, kaob. See pole kindlasti lihtne, sest sa teed nüüd midagi, mis on sinu jaoks uus ja võõras ning vajab pingutust. See võib tekitada alguses frustratsiooni ja vaimselt väsitada ning just seetõttu paljud inimesed oma uusaastalubadusi ei täida, sest nad lihtsalt annavad alla enne kui see uus viis jõuab harjumuseks saada. Kuid mõtle nüüd loogiliselt – kui sa oled kuid ja aastaid uuristanud oma ajus käiku, mis muutis selle halva harjumuse automaatseks, siis on nagu palju loota, et nädala, paari või isegi ühe kuuga sa suudad sellest lahti saada. Sa ei ärganud järsku ühel hommikul üles 20kg raskemana, vaid see oli ikka aastatepikkune kõva töö, kuid millegi pärast ootame, et see 20kg sulaks pärast nädalast jõusaalis rassimist ning kui seda ei juhtu, siis lööme käega. Kahjuks need asjad ei käi nii, kuid ei ole mõtet seda asja nüüd hullemaks ka mõelda kui see tegelikult on! Sul on õnnestunud elu jooksul luua sadu harjumusi, mis sul hetkel on, ja ma olen kindel, et sa isegi ei mäleta, kuidas need alguse said. Seega ei saa uute harjumuste loomine olla nii väga raske, sest vastasel juhul sul ju poleks neid juba nii palju! Tuleb lihtsalt meeles pidada, et positiivseid muutusi, mida sa soovid teha, tuleb nii kaua harjutada, kuni nad saavad sama automaatseks nagu igahommikune ja –õhtune hambapesu. Korrata, korrata, korrata!

Vaatamata sellele, et paljud inimesed oma lubadustest kinni ei pea, näitavad uuringud, et nende tegemine on siiski kasulik, sest inimesel, kes vähemalt teeb mingi lubaduse, on 10 korda suurem tõenäosus oma eesmärk täita võrreldes kellegagi, kes neid ei anna. See on väga loogiline, sest lubaduse andmine näitab seda, et sa oled oma elus vähemalt identifitseerinud nõrgad kohad, parandamist vajavad eluvaldkonnad ja sa tead, kuhu sa tahad jõuda. Seda olukorda kirjeldab kenasti see kuulus kassi ja Alice’i vaheline vestlus Lewis Carroll’i raamatust “Alice imedemaal”, kus Alice tahab teada, kumma tee ta peaks valima ja kass vastab, et see sõltub ju sellest, kuhu sa tahad kohale jõuda ehk siis “kui sa ei tea, kuhu lähed, siis viib iga tee su kohale.” Ja kahjuks reaalsuses on nii, et kui sa ise endale sihtkohta ei vali, siis viib see tee tavaliselt sinna, kuhu sa ei taha jõuda või kuhu teised inimesed sinu ümber tahavad sind suunata, mis jällegi ei pruugi olla sinu enda valitud sihtkoht.

Ma ütlen ausalt ja häbenemata, et mulle jubedalt meeldib iga aasta lõpus uueks aastaks eesmärke seada. Mulle meeldib uue aasta tulek rohkem kui jõulud, ja üldse mitte sellepärast, et siis saab pidutseda ja vaadata, kuidas tuhandeid eurosid õhku lastakse, vaid see annab võimaluse oma elu pausile panna ja hinnata, kus sa oled ja kuhu võiks edasi minna. Ja need on pigem eesmärgid kui lubadused ning kuna ma olin “eelmises elus” sotsioloog, siis mulle meeldib Exceli tabelis oma edusammudest või ebaedust järge pidada. Ma lugesin selle postituse kirjutamiseks läbi umbes 100 teaduslikes ajakirjades avaldatud artiklit uusaastalubaduste teemal, millest valdav enamik ei olnud mitte pikad statistikat täis uuringu kokkuvõtted, vaid lühikesed ajakirjade toimetajate, teadlaste ja tervishoiutöötajate arvamusartiklid, ja kummaline, et tegu oli pigem eakate ja haritud, tihti doktorikraadiga inimestega, kuid kõik rääkisid sama juttu – uue aasta lubadused on nende jaoks tavaliselt jaanuari teiseks nädalaks unustatud. Ma pean ütlema, et mul on küll viimasel viiel aastal palju paremini läinud. Ma ei mäleta, kui kaua ma olen uusaastalubadusi teinud, kuid ilmselt juba varajasest teismeeast. Ma ei tea, kust see idee tuli, sest mu vanematel ega vanavanematel minu mäletamist mööda polnud kommet neid teha. Küll aga ma olen nende tegemise osas kogu aeg edasi arenenud ja teadlikumalt olen neid teinud viimased 5 aastat. Ma arvan, et päris alguses ma kirjutasin mingid väga üldised asjad paberi peale, panin selle kuskile sahtlisse ja ununenud ta oligi. Edaspidi jätsin paberi juba kuskile nähtavale, et vahetevahel oma lubadused üle lugeda. Seejärel hakkasin juba tegema täpsemaid ja paremini mõõdetavaid lubadusi. Kahjuks olen mina just see inimene, kellel oli muutuste tegemiseks vaja, et elu silme eest läbi jookseks. Seega ma tegelikult mõistan neid patsiente, kes tänavad info eest, kuid ei liiguta seejärel enda aitamiseks lillegi. Ma olen olnud selles punktis. Lihtsalt kahju on, et inimesed ei taha teiste vigadest õppida ning eelistavad kogu selle jama oma naha peal läbi teha.

Võib olla on minu uueaastalubaduste edu põhjuseks just see, et ma ei anna “lubadusi”, vaid sean igapäevaseid eesmärke. Tegelikult on keelel, milliseid sõnu me kasutame ja kuidas lauseid seame, väga suur mõju. Äkki ongi probleem selles, et “lubadus” ei ole lihtsalt piisavalt siduv? Ma pean ütlema, et lubaduste täitmine on minu jaoks väga oluline – ma lihtsalt pean oma sõna pidama või ma tunnen end väga halvasti. Samas ma tunnen inimesi, kellel pole probleemi lubadusi paremale ja vasakule loopida ning ei tundu nende täitmata jätmise pärast üldse põdevat. Või on äkki vahe selles, et lubadust iseendale on lihtsam lõhkuda? Samuti ei saa öelda, et mu lubadused aastast aastasse korduksid ehk siis need pole saavutatud ja siis muudkui panen need iga aasta uuesti. Osadel inimestel võivad olla uue aasta lubaduste seas suitsetamise mahajätmine või alkoholiga piiri pidamine. Ma olen kindel, et need asjad võisid ka kunagi ammusel ajal minu lubaduste nimekirjas olla, kuid kui asi on saavutatud ja unustatud probleem, siis saab edasi liikuda ning pole mingit vajadust neid uuesti oma listi lisada. Aga mul on nõrku külgi ja see, et need mul jälle lühiajaliste eesmärkide seas figureerivad, ei tähenda seda, et ma neile vahepeal oleksin käega löönud, lihtsalt osade harjumuste sisseharjutamine võtab rohkem kui 30 päeva ja ma pean neid pidevalt silme ees hoidma, et neile keskenduda.

Nüüd viimasel ajal olen leidnud endale sellise süsteemi, et esiteks, on mul selline üldist laadi visioon oma elu erinevatest valdkondadest (tervis, suhted, raha, töö jne), kuid täpseid, mõõdetavaid eesmärke teen vaid üheks kuuks. Seda mitmel põhjusel. Aasta on väääääga pikk aeg, kui sa oled võtnud nõuks mingist oma sõltuvusttekitavast harjumusest loobuda, õppida midagi uut vms, mis ühtlasi tähendab seda, et kui sa alustad suure hurraaga 1. jaanuaril, siis mingil hetkel üsna varsti tundub, et see aasta on ikka väga pikk aeg ja ei suuda nii kaua seda asja teha. Või teine variant on see, et sa lubad iga nädal alustada järgmisel esmaspäeval, sest aega ju on – aasta alles algas ja küll jõuab! Aga reaalsuses ei jõuagi sa sellega alustatud.

Seega ma otsustan, et ma teen teatud asju esialgu 31 päeva jaanuaris. Igaüks suudab mida iganes teha 31 päeva! 31 päeva ei ole mingi abstraktne 365 päeva. Seda enam, et ma viimasel ajal usun väga sellesse, et suured tulemused on iga päev tehtavate väikeste otsuste summa. Mul ei ole eesmärgiks juunikuuks 5kg alla võtta, vaid mul on eesmärgiks 31 päeva iga päev kõndida 10 000 sammu. See on tehtav, kergesti mõõdetav mu telefonis oleva äpiga ja kui sa ikka muidu oled harjunud istuma ning siis järsku iga päev 10 000 sammu teed, küll siis see 5kg ka maha läheb. Keegi ei suuda 365 päeva elada nii, et mitte midagi magusat ei söö, aga ma suudan seda teha täna 1 päeva, homme, ülehomme ja varsti olengi juba 7 päeva suhkruvabalt elanud, mis on juba ¼ jaanuarikuust. Proovin sama teha veel 7 päeva, mis tähendaks juba, et 50% kuu eesmärgist on täidetud. Kõik need pisikesed eesmärgid on mul Exceli tabelis kirjas ja kohe kui ma olen midagi päeva jooksul ära teinud, panen sinna ristikese. Kui midagi ei lähe vastavalt plaanile, siis pole nii, et nüüd on kogu aasta rikutud ja löön asjale käega, vaid panen tol päeval miinuse ja üritan järgmisel päeval plussi saada.

Eriti, mis puudutab tervise-eesmärke, me peame meeles pidama, et me elame keskkonnas, kus põhimõtteliselt kõik töötab meie vastu – toit on 24/7 kättesaadav, valmis- ja kiirtoidud on toiduainetetööstuse poolt tehtud meelega selliseks, et maitsev rasva-suhkru-soola kombinatsioon teeks sinust sõltlase, talvehooajal väljas olev ilm, olgem ausad, ei tee väljas sportimist eestlase jaoks lihtsaks, lisame siia veel “heasoovlikud” pereliikmed ja kolleegid, kes teevad kadedusest kõik, et su eesmärke saboteerida jne. See ei ole lihtne! Nii et pole mingit vajadust ühe libastumise tõttu oma unistusi vetsupotist veega alla lasta! Su keha suudab toime tulla sellega, kui sa vahel harva libastud, probleemid tekivad siis, kui need ebatervislikud valikud muutuvad igapäevaseks. Sa ei saa kopsuvähki sellest, kui sa kord kuus teed ühe sigareti ja sa ei muutu ülekaaluliseks sellest, kui sa sööd midagi magusat või kiirtoitu üks kord nädalas. Need asjad juhtuvad siis, kui sa teed neid iga päev, mitu korda päevas, päevast päeva, nädalast nädalasse jne. Seega, kui sa ühe korra tegid ebatervisliku valiku, siis teed homme uuesti ja paremini ja nii kuu lõpuni. Veebruariks teen ma uued eesmärgid – need võivad olla samad või natukene täiustatud või juba kõrgem tase (äkki 10 000 sammu asemel teen 12 000 või sellest 10 000 sammust äkki pool teen jooksusammul vms). Sarnast süsteemi toetab ka teaduslik elustiilimuutustealane kirjandus ning seetõttu ma ei imesta, et ma olen seda järgides olnud suhteliselt edukas.

Peale selle, et uusaastalubadused on oma sisult negatiivsed, piiravad, viitavad millestki loobumise vajadusele, on mul isiklikult nendega veel üks probleem. Olgem ausad, et need kolm kõige populaarsemat uusaastalubadust – jaanuarist jõusaali minek, tervislik toitumine ja kaalu alandamine – pole eriti originaalsed ega motiveerivamad mõtted. Need ajavad mind tõsiselt haigutama ja seetõttu ma ei imesta, et keegi neist kinni ei taha pidada. Äkki pole mõtet lubada asju, mida sa oled juba lubanud ja näha on, et sa ei suuda neid pidada? Vahel on nii, et sa pole veel valmis – seega, kui sa tunned, et selle konkreetse asja osas pole peas ikkagi klõps veel ära käinud, siis äkki pole mõtet ka sel aastal endale pettumust valmistada. Otsi endale parem midagi, mis sind inspireeriks ja päriselt huvitaks. Kuidas oleks, kui sa lubad endale kord kuus või kord kvartalis õppida midagi uut? Ja ma ei mõtle siinkohal midagi rasket ja pikka keskendumist nõudvat nagu itaalia keelt vms. Kindlasti on midagi eriti lahedat, mille puhul sa oled mõelnud, et kuidas nad küll seda teevad?

Ma ise mõtlesin näiteks, et peaks sel aastal spagaadi uuesti meelde tuletama. Ma käisin lapsena 7 aastat võimlemas ja kuigi ma pole viimased 25 aastat midagi teinud, siis ma pean enda üllatuseks ütlema, et ma paindun ilma igasuguse trennita paremini kui keskmine naisterahvas minu vanuses. Ma usun, et spagaat on tehtav igale inimesele ükskõik mis vanuses ükskõik millises treenituse astmes, kuid see vajab IGApäevast venitusharjutuste tegemist ja olenevalt sinu venivusest võib olla isegi kuid enne kui spagaat maha saada. See oli lihtsalt näide, ma ei arva, et spagaadi tegemine igale inimesele huvitavana tunduks (mu elukaaslane näiteks ei tahtnud seda minuga koos teha :)), aga no mul on siuke kiiks ja mälestused lapsepõlvest, nii et ma võin selle asja 2018. aastal käsile võtta küll. Kindlasti mitte kohe jaanuaris, sest mul on list juba nii pikk, et kahtlen, kas kõigi nende tegevuste jaoks piisavalt ööpäevas aega on, ja samuti on mul juba 2 kuud mingi kummaline jalavigastus, mis nüüd tasapisi paranemise märke näitab ja ma arvan, et pole eriti tark nüüd kohe nende spagaadiharjutustega jaanuarist alustada. Aga mõtle enda jaoks midagi sellist pisikest, tehtavat, aga samas lahedat, mida mõne kuu pärast teistele demonstreerida. Ühel aastal võtsin ma eesmärgiks iga kvartal midagi uut õppida ja ma tegin selle ära: I kvartalis käisin mingitel kursustel, II kvartalis läksin rulluisutrenni, III kvartalis mängisin tennist ja IV kvartalis võtsin kitarritunde. See oli suurepärane aasta ja kohe kindlasti ei saa öelda, et ma mitte midagi uut ei õppinud, põnevat ei teinud ja oleks aasta niisama ära raisanud.

Kui su uusaastalubadus aga tingimata peab olema sellest igavast kolmikust (jah, need pole eriti originaalsed, kuid nende olulisuses ei saa kahelda), siis saab seda asja enda jaoks huvitavaks teha. Eelmisel aastal otsustasin ma jaanuaris teha suhkruvaba kuu. Mu elukaaslane liitus minuga täiesti vabatahtlikult. Ma küll esialgu ei saanud aru, milleks talle seda vaja on, sest ma ei näe peaaegu kunagi teda magusat söömas ja see oli minu jaoks sama nagu mittesuitsetaja otsustab sigaretivaba kuu teha või vegan otsustab mitte liha süüa…aga tuli välja, et mul pole õrna aimugi, mida ta töö juures teeb. Nimelt pidi neil olema tasuta kakaomasin, mida ta pidi vähemalt 3 korda päevas nuumamas käima + joob iga päev oma kohutava kiirtoidu kõrvale suure limonaadi. Minu jaoks oli algus kõik kena, aga ma pidin jaanuarikuu lõpus tulema Eesti oma lõputööd kaitsma ja kooli lõpetama ning sellega kaasnes väike vastuvõtt, kust ei puudunud minu mäletamist mööda vahukoor ja võib olla veel midagi. Mu elukaaslane pani aga üksi võiduka lõpuni ja oli ainuüksi selle liigutuse tõttu (sest midagi muud ta ei muutnud) kaotanud kaalust 3kg. Sel aastal tuli ta ise selle suhkruvaba jaanuari jutuga lagedale. Ma ei teagi, kas ta tunneb, et ta ise on hakanud tööl jälle selle kakaomasina juures liiga palju aega veetmas või ta vaatas, et mina sõin liiga usinalt neid Eestist saadetud komme, ja mulle oleks seda vaja, aga ma ju ei saa seda suurepärast võimalust mööda lasta temaga joonele võtta ja väike võistlus teha. Kuna me mõlemad oleme sel korral jaanuaris kenasti kodus, siis otsustasime teha omavahel võistluse, et kes kuu aja jooksul oma eesmärke paremini täidab (kaotaja saab veebruarikuuks mingi karistuse/ülesande võitja käest – teeb terve veebruari süüa vms). Meil kaalu otseselt langetada pole vaja, kuid alati saab tervise seisukohast paremaid otsuseid teha. Me mõlemad panime kirja oma eesmärgid jaanuariks – need on nii tervise (nt me mõlemad otsustasime magusat mitte süüa, trennitegemine vms) kui ka nt eneseharimise teemal (mitu peatükki raamatut loeme vms), samuti töö, raha ja suhete teemal. Punktitabel on meil seina peal ja süsteem toimib umbes nii nagu ma enne oma Exceli tabeli täitmist kirjeldasin – kuu lõpus arvestame punktid kokku ja voilà. Kuigi meil mõned eesmärgid kattuvad, siis enamik neist on erinevad ja võistlus käib selles mõttes iseendaga – kui hästi me iga nädal oma eesmärke oleme suutnud täita. Kuu lõpus on võitja see, kelle eesmärkide täitmise protsent on kõrgem (lähemal 100%-le).

Tihti on nii, et üksi on raske uute asjadega alustada, oleks nagu vaja toetust teistelt inimestelt, nõuandeid, vahel tagant utsitamist…ja päris tihti perekonnast või isegi sõpruskonnast ei leia sarnase mõttemaailma või soovidega inimesi. Me elame selles mõttes parimal ajal üldse! Kindlasti on täpselt samasuguste soovidega inimene olemas ja isegi kui ta ei ela sinuga samas linnas või maakonnas või isegi samas riigis, siis meil on võimalus luua näiteks Facebookis lihtne grupp, kuhu need inimesed kokku koguda ja distantsilt üksteist toetada. Sa ei pea osalejaid piirama oma sõprus- ja tutvusringkonnaga, kui sul seal huvilisi pole. Kindlasti keegi istub täpselt samade mõtetega kodus ja lööb oma soovidele käega, sest pole kedagi pere- ja sõprusringis. Ole ise see aktivist, kes hakkab organiseerima käimis- või jooksugruppe. Eelmisel aastal elasin 5 kuud Portugali pealinnas Lissabonis ja meil oli seal kaks aktivisti, kes tööpäevadel 5 korda nädalas alati kell 19 ühes kindlas kohas trenni tegid. Info liikus suust suhu (minule tutvustas seda võimalust korterikaaslane) ja lisati inimesi Facebooki suhtlusringi, kus iga päev tuletati meelde, et oleks vaja oma paksud tagumikud sohvalt püsti ajada ja trenni teha ning siis kõik, kes tol õhtul plaanisid end kohale vedada, andsid sellest teada. Vahel oli meid seal 3-4, vahel 15. Kuttidel oli mingi internetist tõmmatud treeningkava, mis iga päev oli veidi erinev, kuid võttis kõik lihasgrupid läbi. Ei olnud mingeid kange ega hantleid, kõik harjutused olid tehtavad oma keharaskusega. Meil oli kamba peale vaid üks joogamatt, et kõhulihaseharjutusi teha. Keegi pani muusika mängima, igaüks tegi vajalikud harjutused omas tempos vastavalt oma treenituse tasemele, rääkisime juttu, trenn sai umbes tunniga tehtud ja keegi selle eest mingit raha ei küsinud. Jah, Lissabonis on ilm välitreeningute pidamiseks veidi parem kui Eestis, kuid meil jäi ka vahel vihma tõttu treening ära ja kevad/suvel pidime oma treeningu kella 20-21-le lükkama, sest see oli esimene aeg, mil juba sai õues natukene hingata – probleem, mida Eestis kunagi ette ei tule!

Teine näide Prantsusmaalt. Mu elukaaslane valmistub hetkel Pariisi maratoniks, mis leiab aset 2018. aasta aprilli alguses, ja kuna ta pole kunagi oma elus jooksnud, siis ta läks “jooksutrenni”. Jutumärgid seetõttu, et ma pole päris täpselt aru saanud, mille eest ta seal maksab, sest minu meelest on tegu lihtsalt grupi inimestega, kes tulevad teatud ajal ja kohas kokku ning jooksevad tund aega koos. Täiesti avalikes parkides ja jooksuradadel ning ma pole märganud, et seal keegi mingeid nõuandeid jagaks a’la et tuleks astuda nii või naa. Mu elukaaslase jooksustiil on pehmelt öeldes kummaline. Seda on raske kirjeldada, aga ta on nagu väga raske jalaga, maandub täistallale ja plätserdab nagu part. Kui ma porise ilmaga temaga kaasa lähen, siis ma hoian alati ohutusse kaugusesse, sest muidu on mul hiljem suu ja silmad ka muda täis. Ma oleks nagu eeldanud, et “jooksutrennis” keegi peale minu ebaprofessionaalse silma oleks ka seda tähele pannud ja talle jooksmist õpetanud, aga tundub, et mitte. Ühesõnaga jutu mõte on lihtsalt selles, et täpselt sama moodi nagu meil oli Portugalis lihastrenni grupp vabas õhus, on võimalik huvilistest kokku panna käimis- ja jooksugrupid – teha selle jaoks sotsiaalmeedias grupp, lisada huvilised ja välja hõigata ajad. Kindlasti ei saa KÕIK inimesed igal korral ühineda, kuid kui seal on piisav arv tõelisi huvilisi, keda ei kohuta pimedus, vihm ja 20 kraadi külma, siis sa ei pea kunagi üksi jalutama või jooksma.

Kui nüüd tagasi tulla selle alguse mõtte juurde, siis 1-5 aastat võib tõesti olla pikk aeg ja jõuda päris palju huvitavat korda saata. Minu viimase 5 aasta sisse mahtus teise kõrghariduse saamine, esimene tätoveering, rulluisu- ja tennisetrenn, kitarritunnid, tantsukursus, leerikooli lõpetamine, üks 30kilomeetrine Scoutsrännak 15kilogrammise kotiga, ristimine, neli välispraktikat, 10 kuud Prantsusmaal, 5 kuud Portugalis, 3 kuud Bulgaarias, 4 kuud Türgis, blogi pidamisega alustamine, uus elukaaslane, kümned uued ja huvitavad kontaktid välismaalt, ilusates kohtades reisimine, õppisin verd võtma, kanüüli paigaldama, lugema inimese vereanalüüsi nagu tema elulugu, erinevas stiilis süste tegema jne. Sinna vahele mahtus kindlasti veel palju huvitavat, mis mulle hetkel meelde ei tule. Ma ei saa kurta igavuse üle viimasel 5 aastal, kuid minu puhul oli see teadlik valik, sest mul oli 50%-line võimalus isegi mitte elada seda viit aastat. Kuid isegi kui sul pole eluohtlikku diagnoosi, siis me keegi ei saa kindlad olla, et me isegi homset näeme ja peaksime kõik oma elu elama iga päev nii hästi ja huvitavalt kui võimalik.

Ära siis maga maha seda võimalust keerata oma elus uus leht ja alusta uue romaani kirjutamisega vastavalt oma soovidele ja unistustele, sest järgmine kord tuleb jälle alles aasta pärast (kui sa pole just üks neist, kes alustab igal esmaspäeval :)). 1.jaanuar langeb sel aastal ka veel esmaspäevale – kui täiuslik, kas pole?! 🙂 Sul on nüüd veel paar päeva aega teha plaane, kuid kui sa juhtud seda postitust lugema juba jaanuaris või miks mitte ka juulis ja arvad, et rong on selleks aastaks läinud, siis tegelikult on täna parim päev muudatuste tegemiseks, sest täna ei ole homme 🙂

Äris on hästi tuntud võte alustada projektiga mõeldes juba lõpule. Kujuta ette, et täna on 2018. (või 2019. või 2020.) aasta detsembri lõpp. Mida sa soovid, et sa oleksid selle aasta jooksul saavutanud, mida teinud, kus käinud, keda kohanud jne? Mul on sulle suurepärane uudis – hetkel on alles 2017. (2018. või 2019.) aasta lõpp ja sul on võimalik kõik need soovitud asjad aasta jooksul ära teha, et aasta pärast 2018. (2019. või 2020.) aastale tagasi vaadates tõdeda, et saigi tehtud!

TERVISLIKKU UUT AASTAT!

“Though no one can go back and make a brand new start, anyone can start from now and make a brand new ending.”

(“Kuigi keegi ei saa minna tagasi minevikku ja täiesti uuesti alustada, siis igaüks saab alustada nüüd kohe ja kujundada täiesti uus lõpp.”)

Carl Bard

Kasutatud kirjandus:

Duhigg, C. The Power of Habit: Why We Do What We Do in Life and Business. Random House Trade Paperbacks, 2014.

Harris, P. Time to recharge? Community Practitioner, 2017; 90(1): 26-30.

Marley, J. Urological New Year resolutions – same old, same old? International Journal of Urological Nursing, 2013; 7(1): 1-2.

Mooreland, J. Break that habit. Journal of Financial Planning, 2015, 28(4), 16-18.

Muraven, M., Baumeister, R. F. Self-regulation and depletion of limited resources: Does self-control resemble a muscle? Psychological Bulletin, 2000; 126(2), 247– 259.

RAPPAPORT, A. The Problem with New Year’s Resolutions. Ankara Bar Review, 2011, 4(2), 195-200.

Rollins, J. A. New Year, New Beginnings. Pediatric Nursing, 2012, 38(1), 8-9.

BUPA – New Year’s Resolutions. ComRes, 2015, 1-42. http://www.comresglobal.com/wp-content/uploads/2015/12/BUPA_NY-Resolution_Public-Polling_Nov-15_UPDATED-TABLES.pdf