OMA ETTEKUJUTUSTES LÕVIGA KOHTUMINE

Worrying is like a rocking chair. It gives you something to do but it doesn’t get you anywhere.”

(“Muretsemine on nagu kiiktool. See annab sulle tegevust, kuid, ei vii kuhugi.”)

Raske või kroonilise haigusega kaasnevad tihti psüühilised probleemid, milleks on enamasti ärevus ja depressioon. Kuigi ärevus võib kõlada millegi negatiivsena, mida me mitte mingil juhul kogeda ei taha, siis sarnaselt valule ja palavikule on ärevus tegelikult täiesti normaalne keha reaktsioon. Me kõik kogeme veidike ärevust pea iga päev ja me võime olla ärevil ka siis, kui meid ootab midagi positiivset. Sama on hirmuga, mis kõlab nii hirmsalt, et vaevalt saab olla, et selles midagi positiivset leidub, kuid tegelikult on see instinkt, mis on ellujäämiseks kriitilise tähtsusega – tänu hirmule jääb inimestel palju lollusi tegemata, mille tagajärjel võiks end vigastada või isegi surma saada (ei roni kuskile, ei hüppa kuskilt alla, ei lähe tundmatus kohas vette, ei lähe õhukese jää peale jalutama/autoga sõitma vms). Kuid nagu kõige heaga – kui see on pidev ja pikaajaline ega lõpegi ära, siis on asjad halvad. Krooniline hirm võib viia ärevushäireni. Ärevus on seotud meditsiiniliselt seletamatute sümptomite kõrge esinemissagedusega. Kroonilise haigusega koos eksisteerivat ärevust ja depressiooni on seostatud patsiendi madalama elukvaliteedi, pikema haiglasviibimise, toitainetepuuduse, ravirežiimi rikkumise, suurema hulga ravi tüsistuste ja enesetappudega. Samad tagajärjed on tõestatud erinevate krooniliste haiguste puhul. Rinnavähiga patsiendid, kel oli kõrge depressiooni ja lootusetuse tase, ei elanud nii kaua kui võrreldavas haiguseetapis naised, kel polnud neid emotsioone. Sama on tõestatud kopsuvähi puhul: depressioon on seotud lühema elulemusega. Kroonilise südamepuudulikkusega patsientide puhul on leitud, et emotsionaalne stress suurendab suremust, pikendab haiglas viibimise aega ja halvendab elukvaliteeti. Psühholoogilistest probleemidest saab nõiaring mitte ainult kroonilise haigusega inimesele, vaid ka tema lähedastele, kes selle tulemusena võivad enda tervise unarusse jätta.

Eluohtliku haiguse diagnoos nagu vähk või HIV/AIDS võib endaga kaasa tuua hirmu elu lõppemise ees. Surmahirmu ilmnemist, kui sa oled saanud eluohtliku haiguse diagnoosi, võib pidada normaalseks reaktsiooniks, sest hirm haiguse ja surma ees on universaalsed, kuid kui sa koged väga tugevat hirmu, siis see võib saada stressi allikaks ja halvendada su elukvaliteeti. Surm tähendab elamise lõppu ja tekitab ebakindlust, hirmu, meeleheidet ja lootusetust. See tähendab hirmu hüljata olulised eesmärgid ja hirm teadmatuse ees. Ühes uuringus tehti isegi vahet hirmul suremise ees (fear of dying) ja surmahirmul (fear of death). Esimene neist on hirm füüsiliste kannatuste ja suremise protsessi ees. Teine iseloomustab aga hirmu oluliste eesmärkide hülgamise pärast ja hirmu tundmatuse ees. Surmaärevus pole mitte see, mida sa tunned otseses ohusituatsioonis olles, vaid see on ärevus, mida sa tunned oma igapäevaelu elades. Põhimõtteliselt hirmutab sind teadmine, et elu mingil hetkel lõpeb. Me ei mõtle surma peale iga päev, vaid see tuleb meile jälle meelde siis, kui oleme tunnistajateks mingitele sündmustele, mis võivad surmani viia. Surmaärevuse tekke allikas võib erinevatel inimestel erinev olla. Uuringud näitavad, et 50-80%-l vähipatsientidest on surmaga seoses murettekitavaid mõtteid. Üks uuring tõi välja, et kaugelearenenud vähi puhul oli keskmisel tasemel surmaärevust 32%. Erinevates uuringutes ongi leitud, et vähipatsientide seas on ärevust tavaliselt 10-30%. Surmaärevus võib keskenduda mingile kindlale murele: näiteks hirm suremiseviisi pärast, hirm, et elu võidakse medikamente kasutades mõttetult pikendada, kartus valu või välimuse muutuse ees, kartus kaotada ihaldatavust, hirm olla teistest sõltuv või neile koormaks, kartus finantside ja töö kaotuse pärast, mure oma hooldatavate (näiteks laste) tuleviku ja turvalisuse pärast, kartus kaotada oma sõpru, sugulasi ja hooldajaid. Kõigi nende murede ja hirmude keskseks teemaks on haiguse ja surmaga seostatav kontrolli, iseseisvuse ja autonoomsuse kaotus.

Traumaatiliste sündmustega seotud hirm on tugevasti kontrollitud meie mõtete poolt ja selline sündmus võib eluks ajaks luua seosed teatud signaali/märguandega, mis võib endaga kaasa tuua hirmu. Ebanormaalne hirmu regulatsioon toob endaga aga kaasa üleliigse ärevuse. Ma saan omast kogemusest näite tuua. Minu jaoks on selleks „signaaliks” ükskõik milline probleem kõhu või seedimisega. Kuna ma olen pärast toitumise muutmist hakanud normaalseks pidama olukorda, kus mul kunagi kõht ei valuta, ei ole mingeid puhitusi, krampe ega raskustunnet, kõhukinnisust ega –lahtisust vms, siis kui midagi kaldub veidikene normist kõrvale, siis esimene mõte on, et mu haigus on tagasi ja need on esimesed sümptomid ning see tekitab minus ärevust. Ma saan täiesti mõistusega aru, et osa inimesi elavadki iga päev seedeprobleemidega, viskavad aga telesaadete vahel nähtud reklaamist tuntud tableti sisse ja elu läheb edasi. Haiglas nägin tihti inimesi, kes oma kehva kiudainetevaese toidu ja/või ravimite tõttu käisid number kahel kord-kaks nädalas ning pidasid seda väga normaalseks. Neil inimestel ei tule pähe mõtet, et äkki see pole normaalne ja on mingi eluohtliku haigusega seotud. Kuna aga minul on need märgid kunagi midagi väga halba tähendanud, siis seostuvad kõhuhädad kohe vähiga, vaatamata sellele, et ma tean, et kõhuprobleemid võivad aeg-ajalt meid kõiki külastada (näiteks toidumürgituse või kuskilt avalikust käimlast mingi viiruse hankimise läbi vms). Kuna ma olen teadlik, et need signaalid tekitavad minus ärevust ja negatiivseid mõtteid, siis see on mulle juba omaette motivatsiooniallikaks mitte mingeid kahtlasi töödeldud toite endale sisse süüa ja riskida sellega, et ma ei tunne end hästi, millega omakorda kaasneb hiljem ärevus. Kirjandus ütleb, et on võimalik ära õppida hirmu kustutamine, mida need teatud signaalid meis tekitavad. Näiteks on närilistega tehtud eksperimente, kus neid esialgu „treenitakse” hirmu tundma: enne šoki andmist kõlab teatud heli ja näriline õpib seda kuuldes kohale tarduma. Sama moodi on võimalik see seos näriliste mälust kustutada: kui ta mitmeid kordi näeb, et helile ei järgnegi enam šokki. Hirmu kustutamine on võime õppida, et kunagi varem minevikus ohtlikuks signaaliks osutunud stiimul ei too endaga enam ohtu kaasa ja sel moel on võimalik traumast paraneda. Teraapiates pannakse inimesed korduvalt traumaga seotud stiimuliga silmitsi, et sama efekti saavutada, kuid turvalises keskkonnas.

Hirmul vähi ja haiguse tagasituleku ees on suur mõju surmaärevuse tasemele. Esialgse diagnoosi saamine on väga tihedalt ärevusega seotud ja viitab sellele, et inimestel, kes on alles esimest korda vähidiagnoosi saanud, on suurem surmahirm kui teistel vähihaigetel. Omast kogemusest võin öelda, et see on absoluutselt tõsi. Diagnoos lõi mul ikka jalad korralikult alt, kuid ma olen täiesti kindel, et kui mu haigus peaks tagasi tulema, siis sel pole enam pooltki sellest jõust. Erinevus seisneb selles, et esimesel korral ei teadnud ma sellest haigusest mitte midagi. Minu ettekujutus vähist ja haigetest pärines põhimõtteliselt Hollywoodi filmidest, kus neid kujutatakse alati ekstreemselt kõhnade, väetite, väsinud ja kiilakatena, mille varjamiseks nad kannavad alati neid jõledaid mummulisi või lillelisi rätikuid, ja muidugi kannatavad nad kohutavate valude käes ja surevad jubedaimat surma, mida endale ette võib kujutada. Pole siis ime, et inimesel, kes sellest haigusest midagi ei tea, V-sõna kuulmise järgselt pilt eest kaob. Kuigi ma ei taha enam eluilmas seda läbi teha, siis ma olen kindel, et kui see peaks juhtuma, siis ei langeks ma enam masendusse ega depressiooni, sest ma olen palju tugevam ja tunnen end nii selles teemas kui ka haiglakeskkonnas kõigi nende valgete kitlite seas mugavalt. Kuna ma olen selle korra läbinud, siis pole seda teadmatust, mis esimesel korral – just informatsiooni puudus, vahel ka liigne informatsioon ja teadmatus selle ees, mis nüüd juhtuma hakkab, tekitab hirmu. Ja ma ei ole mingi erand. Ma märkasin seda juba onkoloogi ja päevaravi uste taga oodates, et prouad, kes endi sõnul olid juba mitmendal ringil, rääkisid vähist sama neutraalselt nagu oma viimasest lõunasöögist. Ma ei suutnud seda tol momendil mõista ja mul oli veel paar aastat hiljem klomp kurgus, kui pidin sel teemal rääkima, kuid nüüd enam mitte. See diagnoos ja sõna „vähk” on minu jaoks täielikult kaotanud oma õudu tekitava aura. Kindlustunnet annab ka see, et nüüd ma tean, et (enamikel juhtudel) pole see haigus, mille puhul tuleb loota kunagi tulevikus leitavale imeravile, imetehnoloogiale või tervishoiutöötajatele, vaid suur osa kontrollist on enda käes läbi igapäevaste otsuste, valikute ja õige mõttelaadi. Kõike seda ma 6 aastat tagasi veel ei teadnud.

Samuti võiks arvata, et haiguse progresseerumine suurendab neid hirme, kuid pigem on leitud vastupidist. Kuigi osad uuringud tõesti näitavad, et raskesti haigetel inimestel on rohkem surmahirmu, siis enamasti on viimase staadiumi terminaalsetel patsientidel madalam surmaärevus, mis viitab sellele, et nad on aktsepteerinud surma vältimatust. Mulle tundub see väga loogiline, sest enamikel juhtudel on kroonilise haigusega inimesel aega aastaid, et mõelda elu ja surma peale ning elu peatse lõppemise mõttega kohaneda. Me kõik teame, et me ühel hetkel sureme, see ei tohiks kellelegi üllatusena tulla, kuid on hoopis teine asi mõista, et see ei juhtugi minuga kuskil kaugel määramatus tulevikus, vaid see võib juhtuda lähemate aastate jooksul (minu puhul oli 50% tõenäosus, et ma ei näe enam oma 34. sünnipäeva). Alguses lööb see muidugi jalad alt, aga kui sul on piisavalt aega, siis ma ei näe võimalust, et sa selle mõttega lõpuks ära harjuda ei suudaks. Mina isiklikult läbisin isegi sellise n-ö „pohhuistliku” perioodi, kus ma tundsin end „surematuna” – kuna ma olin leppinud, et surm jõuab õige pea kohale, siis ma ei näinud mingit põhjust, miks ma ei peaks teatud asju tegema või teatud asju ütlema. Minust ausamat inimest tol ajal oli vist raske leida – ma põhimõtteliselt ütlesin välja kõik, mis sülg suhu tõi kordagi mõtlemata sellele, mida teised inimesed võivad arvata või kas ma oma liigse aususega kellegi tundeid riivan. Sa ju tead, et me elame teiste inimestega koos ja sõltume neist, me tihti valime oma sõnu ja tegusid vastavalt selle, kas me peame selle inimesega edaspidi kohtuma või mitte, samuti tahame teistele inimestele meeldida ja neile meele järele olla jne. Kuna mina pidin varsti surema, siis mul polnud midagi kaotada, mul polnud vaja suhteid tulevikuks hoida, sest mul polnud tulevikku. Samuti tegin asju, mida paljud inimesed kardavad teha, sest jällegi – mul polnud enam midagi kaotada. Kas sa oled kunagi mõelnud, kui palju asju sa oled oma elus jätnud tegemata, sest sul on hirm? Ja ma ei räägi siin surmahirmust, vaid hirmust teha vigu, hirmust läbikukkumise ees, hirmust oma perekonna või teiste inimeste arvamuse ees? Tore asi surmahirmust ülesaamise juures on see, et kui sa isegi ei karda surma, siis veel vähem huvitab sind see, mis teised inimesed sinust arvavad või kardad mingeid asju teha, sest on võimalus, et need ei kuku päris nii hästi välja nagu oleksid soovinud. Kõik need teised hirmud on surma kõrval nii tühised, seega sa ei karda midagi ega kedagi. Just täpselt nii surematuna ma end tundsin. Nüüd on poolteist aastat mu 34. sünnipäevast möödas ja ma olen ikka veel siin. Võib olla said osad sillad veidi enneaegselt põletatud 🙂 Aga kui sa oled suhteliselt terve inimene ja ei ole rasket surmaga lõppevat haigust igapäevaseks kaaslaseks, siis mõtle sellele, kas need hirmud, mis sind takistavad tegemast seda, mida sa soovid, surmaga võrreldes on ikka nii suured, et nende tegemisest loobuda? Võib olla on need hirmud tegelikult päris tühised?

Ühes uuringus hinnati kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega (KOK) patsientide hirme. KOK on progresseeruv haigus, mida iseloomustab väljahingatava õhuvoolu kiiruse järkjärguline pöördumatu langus. Kuna haiguse kulg on pigem etteaimamatu ja tegu on pöördumatu haigusega, siis on patsientidel ka tihti psüühilisi probleeme. Eelnevates uuringutes KOK patsientide kohta ei täheldatud elulõpu hirmude osas erinevusi meeste ja naiste vahel, kuid antud uuring näitas suuremat hirmu naiste seas. Uuring näitas, et KOKi puhul ei nähtud erinevas haiguse staadiumis olevate patsientide surmahirmu vahel erinevusi, mis viitab sellele, et ärevus ja depressioon tekivad haiguse varajastes staadiumites ning progresseeruvad suhteliselt sõltumata haiguse edaspidisest kulust. Nagu eelnevalt juba vähipatsientide puhul käsitletud, näitavadki erinevad uuringud, et elu lõpu hirmud on enam seotud inimese vaimse, mitte tema füüsilise tervise seisundiga. Ei ole mõtet eeldada, et I staadiumis oleval haigel ei kaasne diagnoosiga erilist stressi, aga IV staadiumi haigel peab see kohe kindlasti olema. Pigem oleneb see kõik konkreetsest inimesest ja kuidas ta oma haigusesse suhtub. Veel selgus, et peale üldiste vaimsete probleemide (ärevus, depressioon) kannatavad KOK patsiendid tihti ka haigus-spetsiifilise ärevuse all nagu näiteks hirm düspnoe (sügav ja kiire hingeldus) või füüsilise aktiivsuse ees. Viimast kardavad ka südameoperatsiooni läbinud patsiendid. Kui ma kardiointensiivravi osakonnas töötasin, siis tundus patsientidele soovitus end füüsiliselt liigutada täiesti absurdsena, sest nad kartsid teha asju, mis südant kuidagi koormaks, sest kartsid selle seiskumist.

Ühes teises uuringus hinnati pea- ja kaelavähiga patsientide depressiooni ja ärevuse sümptomeid enne kiiritusravi, 3 nädalat ja 18 kuud pärast kiiritusravi. Haiguse ja kiiritusega seoses võib inimestel olla raskusi rääkimise, neelamise ja hingamisega, samuti valu, ja neil põhjustel peetakse antud vähitüüpi emotsionaalselt traumaatilisemaks kui ükskõik millist muud vähki. Pea- ja kaelavähiga patsientide seas on emotsionaalseid häireid erinevatel andmetel 11-52%. Depressiooni sümptomiteks võivad olla huvi vähenemine tavaliselt naudingut pakkunud tegevuste vastu, kurbus ja madalam energiatase. Ärevuse sümptomiteks on pingesolek, hirm, muretsemine, võimetus lõõgastuda ja/või paanika. Uuringust selgus, et enne ravi oli depressiooni esinemissagedus 15%, mis suurenes seejärel 29%-ni pärast ravi ja 18 kuud hiljem kukkus 8%-le. Depressiooni suurenemine ravi ajal oli tingitud kasvaja/raviga seotud füüsiliste sümptomitega nagu suu kuivus, raskused rääkimise, suhtlemise ja söömisega ning rahuolematus füüsilise välimusega. Ärevuse puhul olid numbrid vastavalt 20%, 17% ja 22%. Nagu näeme, siis ärevusega olid teised lood: ärevus oli suurem enne ravi, ravi ajal langes veidi ja kasvas veelgi suuremaks pärast ravi. Ärevusnäitajad olid kõrgemad noorematel inimestel ja neil, kel oli rohkem raviga seotud füüsilisi sümptomeid.

Need numbrid peegeldavad väga hästi minu isiklikku kogemust. Depressioon süvenes kohe kindlasti ravi ajal, kui kõik tundus nii mõttetu. Ma mäletan, et pidin haiguse ajal mingi projekti kallal tööd tegema ja see oli nii raske, sest kui sul pole isegi soovi elada, siis mis mõtet sel töö tegemisel on? Madal depressioonitase poolteist aastat pärast ravi näitab seda, mida ma juba eelnevalt mainisin, et kui see esialgne šokk on möödas ja sa oled selle diagnoosiga juba harjunud ning näed, et elu läheb vaatamata sellele edasi, siis on keeruline sellesse meeleolusse nii pikaks ajaks kinni jääda. Ma arvan, et mul sai poole aastaga sellest lakke vahtimisest ja surma ootamisest villand. Mind aitas väga palju ka see, et keemiaravi sattus talveperioodile ja selle lõpp kattus kevade saabumisega ning valgusel ja päikesel on alati mu tujudele suur mõju olnud. Ärevuse näitajate puhul tundub mulle ka täitsa loogiline, et esialgu see on kõrge, eriti, kui sa saad diagnoosi esmakordselt nagu eelpool juba juttu oli. Ravi ajal ja vahetult pärast ravi lõppu ärevus langeb, sest sa oled asjadest juba aru saanud, on tekkinud mingi rutiin ja sul on tunne, et sa oled oma haigusega tegelemiseks midagi teinud. Pärast ravi lõppu aga ärevusetase jälle kasvab just seetõttu, et ravi on läbi, sa aktiivselt ei tee midagi ja oled nüüd lihtsalt ootel, et kas see töötas või ei töötanud, tulevik on jällegi täiesti ebakindel, sest sul pole õrna aimugi, mis edasi saab. Ja kuigi see ebakindlus ajaga väheneb, siis ma omast kogemusest ei saa väita, et see täiesti ära kaoks. Nagu ma eelnevalt ütlesin – piisab vaid mõnest haigust meenutavast sümptomist, et see mulle jälle meelde tuleks. Minu viis selle probleemiga tegelemiseks on omalt poolt nii palju teha kui võimalik, et ma ei saaks neid „signaale”, mis mulle haigust meenutaks. Ka uuringud näitavad, et vähipatsiendid on depressioonile vastuvõtlikud igas haiguse faasis alates esimestest haiguse sümptomitest kuni diagnoosini, ravi ja palliatiivse hoolduse ajal, ja isegi pärast haiguse taandumist või terveks saamist.

On selge, et vähipatsiendid (ja ka teised kroonilised haiged) kogevad palju stressoreid ja emotsionaalseid muutusi. Surmahirm, eluplaanide katkestamine, muutused kehapildis ja enesehinnangus, muutused sotsiaalses rollis, elustiilis ja meditsiinilised arved on olulised probleemid, millega need patsiendid peavad silmitsi seisma. Siinkohal tahan veel ühest teemast rääkida, millega mul on isiklik kogemus – nimelt haiguse tagajärjel muutunud välimus.

Nüüd, kui ma olen haiglas näinud igasuguseid kohutavaid asju, mida inimesed on pidanud läbi elama, ja nende sündmuste tagajärjel moonutatud kehasid, siis kehal olevad armid tunduvad selle kõige kõrval nii tühine teema. Ometigi oli see pärast operatsiooni minu jaoks vägagi aktuaalne. Ma tean, kui tobedasti see kõlab, kuid kui sa pole veel 30 ja su varem ilusat kõhtu, millega sai suvel rannas bikiinides eputatud, katab järsku 20-sentimeetrine arm, mida pole kuhugile peita, millegagi katta, siis see tundus juba omaette elu lõpuna. Ma mäletan hästi seda tunnet ja ma pidasin näiteks tervishoiutöötajaid täiesti tundetuks, kes suhtusid sellesse kui täiesti ebaolulisse detaili: „ah, mis see väike arm”. Kuidas palun?! See on 20cm ja laiutab keset mu kõhtu! Pealegi olin ma täiesti veendunud, et mind õmbles kinni lihunik, keda ilmselgelt ei huvitanud, et hetkel 30-aastane naisterahvas peab selle armiga veel pool elu elama (või oli ta mu juba maha kandnud ja arvestas mu peatse lahkumisega siitilmast?). Ma olin ikka paar aastat täiesti kindel, et kirurg andis mu keha pärast operatsiooni mõnele praktikandile „praktiseerimiseks”, kuid nüüd, kui ma olen päris paljudel operatsioonidel osalenud ja neid praktikante tegevuses näinud, siis nii nagu iga õpilane võtab aega ja üritab teha korralikult ja õigesti, siis nii ka nemad, niiet ühel hetkel pidin ma sellest mõttest loobuma 🙂 Tegelikult ei näe mu arm kõige esinduslikum välja ilmselt seetõttu, et mul õnnestus haiglas infektsioon saada, mille tulemusena hoiti osa haavast pikka aega lahti ja just see osa kasvas koledasti kokku. Ma täiesti tõsiselt arvasin toona, et ma ei võta enam KUNAGI kellegi ees särki seljast. Paari aasta pärast oli see unustatud, kuid ka hiljem pigem vältisin avalikke kohti nagu ujulaid, SPA-d ja eriti avalikku randa, kus mul polnud tahtmist iga suvalise purjus jõmmi küsimusele vastata, mis küll minuga juhtunud on. Armi-draama oli eriti valus just vahetult pärast operatsiooni, kui ma veel diagnoosi ei teadnud. Ilmselgelt tekkisid mul peagi juba suuremad probleemid võrreldes selle armiga, sest kogu mu eksistents sattus kahtluse alla.

Sama asi puudutab teravalt naisi ja keemiaraviga kaotatud juukseid. Jällegi osad tervishoiutöötajad ja inimesed meie ümber üritavad meid aidata öeldes, et „ah, mis need juuksed – need kasvavad ju tagasi”. Ma pole veel kohanud ühtegi vähihaiget naisterahvast, keda selline sõnum lohutaks. Jah, me võime oma mõistusega aru saada, et meil on suuremaid probleeme kui juuste kaotus, kuid kui sa ikkagi hommikul üles ärkad ja märkad, et osad su juuksetutid jäid padjale, siis pole sellest mõistmisest mingit kasu. See on lihtsalt pidev meenutus iga kord kui sa peeglist möödud ning see on jällegi midagi, mida on raske varjata või peita ning sa pead olema valmis kuulma mingite suvaliste inimeste kommentaare või kasvõi lihtsalt taluma pilke. Kuigi ma nüüd mingil määral tervishoiutöötajaid mõistan, sest kui sa näedki päevast päeva palju hullemaid asju, siis sa muutud veidike tundetumaks nende asjade suhtes, mis on kraad kergemad. Me oleme inimesed, me võrdleme. Vahel tahakski mõnele patsiendile öelda, et ta peaks oma olukorras õnnelik olema, sest oleks võinud minna palju hullemini…

Kuigi ma ei arva, et tervishoiutöötajatel oleks õigust pisendada inimese probleeme, siis mind isiklikult aitas oma armiga kaasnevast üle saada just see, et ma olen näinud nii palju inimesi, kellel on elus läinud palju hullemini kui minul ja peavad ka nende tagajärgedega oma igapäevast elu edasi elama. Selliste asjade nägemine aitab lihtsalt asju perspektiivi seada. Ma elasin umbes 8 aastat tagasi pool aastat Vietnamis ning sai reisitud ka ümberkaudsetesse riikidesse nagu Laos, Kambodža, Malaisia ja Tai. Ma pole end pärast seda kunagi enam vaesena tundnud ja vahel on raske mitte silmi pööritada, kui keegi arvab, et ta on vaene, sest ei suuda endale viimast nutitelefoni mudelit lubada. Ma ikka soovitan end vaesena tundvatele, kuid ilmselgelt seda mitte olevatele inimestele mõneks kuuks Aasiasse elama minna, ja mitte kuskile turistidele mõeldud rannakuurordisse, vaid kuskile maapiirkonda. Ma leian, et ütlus “I cried because I had no shoes, until I met a man who had no feet” (ma nutsin, sest mul polnud kingi, kuni ma kohtasin meest, kel polnud jalgu) võib aidata asju perspektiivi seada, kui sa muretsed “esimese-Eesti” probleemide üle. Ma olen leidnud, et mind isiklikult aitab sama ka tervisega seotud probleemide osas.

Väga vähesed stressorid põhjustavad nii kergesti hirmu ja kõrgendatud ärevustaset kui väljavaade saada raske haiguse diagnoos. Kuid osadel inimestel esineb märkimisväärne ja normaalset funktsioneerimist takistav ärevushäire tulevase haiguse pärast vaatamata sellele, et reaalset ohtu tervisele hetkel polegi. Hüpohondriat (nii seda häiret nimetatakse) esineb umbes 5% rahvastikust ja kuni 9% perearstikeskuste patsientidest. Lisaks märkimisväärsele isiklikule stressile nende inimeste elus, koormab see ka tervishoiuasutusi. Ärevuse säilimise faktorina nii füüsiliselt tervete, kuid hüpohondriaga inimeste, kui ka füüsiliselt haigete, näiteks vähihaigete inimeste seas on kindlaks tehtud ebaterved tervisega seotud uskumused. Need uskumused puudutavad haiguse levikut (näiteks, et tõsised haigused on väga levinud), ebaselgeid sümptomeid (kui põhjust ei tea, siis ilmselgelt saab see olla ainult midagi katastroofilist), tagajärgi, mis kaasnevad sellega, kui haigust ei diagnoosita viivitamatult (see peab kindlasti olema midagi katastroofilist ja surmavat, kui põhjust ei leita) ja tervise tähendust (hea tervis tähendab olla täiesti sümptomivaba). Selle asemel, et keskenduda üksnes selliste mõtete sisule (MIDA inimesed mõtlevad), on tõenduspõhine ärevuseravi keskendunud inimeste mõtteprotsessi muutmisele (KUIDAS nad mõtlevad). Kognitiivne käitumisteraapia on näidanud ärevuse vähenemist, aidates inimesel teadlikult nendele ebatervetele tervisega seotud mõtetele reageerida neile hinnangut andmata. Kuigi tulemused on julgustavad, siis umbes 50% inimestel diagnoositakse ravi järgselt ikkagi hüpohondria.

Tõendid näitavad, et psühholoogiliste probleemidega inimesed ei suuda meenutada SPETSIIFILISI (kindlas kohas ja kindlal ajal) mälestusi (eksam eelmisel teisipäeval). Seega nad kasutavad ÜLDISTAVAID mälestusi, mis on mitmete sarnaste kogemuste kokkuvõte (kõik eksamid, mis ma olen elus läbi kukkunud). See on aga seotud üldistavate tuleviku ettekujutustega haigustest, mis omakorda on seotud depressiooni ja muude vaimsete häiretega. Üldistavate mõtete kasvu suurendab mingi negatiivseid emotsioone tekitava sündmuse pidev peas käiamine – mõtlemine selle põhjuste, tagajärgede ja muude aspektide üle. Kas tundub midagi sellist, mida sa harrastad teha? Nende ebameeldivate mälestuste üle pidev mõtlemine viib selleni, et sa hoiad neid pidevalt aktiivsena ja suurendad seega tõenäosust, et nad oleksid kergesti ligipääsetavad ka tulevikus. Vähihaigetel on näiteks märkimisväärne hirm haiguse tagasituleku ees ja pidevalt selle peale mõtlemine hoiab seda hirmu elus. Ärevuse olemus on tulevikku suunatud ja üks võimalus, miks ärevuse all kannatavad inimesed mõtlevad üldistatult on, et haigestumisega seotud spetsiifilised tulevikuvisioonid põhjustavad tervisele suuremat ohtu kui üldistatud mõtlemine. Näiteks, kumb on hirmsam asi endale ette kujutada, kas et sa istud järgmisel kuul oma arsti kabinetis, kes ütleb sulle, et muhk su rinnas on vähk või et sa saad mingi haiguse mingil ajal määramatus tulevikus? Seega on üldistav mõtlemine seotud probleemide vältimisega, mis võib endaga kaasa tuua madalama võimekuse lahendada reaalseid tervisega seotud probleeme. Uuringu autorid järeldasid, et ärevusega inimeste puhul on mõtet keskenduda sellele negatiivsete mõtete pidevale käiamise protsessile. Eesmärgiks oleks oma üldistavalt mõtlemiselt ümber lülituda spetsiifilisele mõtlemisele. Üheks viisiks on väga detailselt kardetud tulevikus tekkivat  haigust endale ette kujutada ja seejärel see lugu ümber kirjutada kujutades ette konkreetseid viise, kuidas sa võiksid selle ettekujutatud terviseprobleemi või sündmusega toime tulla (inglise keeles on see Imagery Rescripting Therapy).

Tõsise depressiooni esinemine erineb erinevate uuringute andmetel väga suurelt: 1-50%. Kuidas see võimalik on, et kõik patsiendid, kes seisavad silmitsi eluohtliku diagnoosiga nagu vähk, kogevad valusat emotsionaalset reaktsiooni, kuid vaid osa langeb kliinilisse depressiooni? Inimesed erinevad üksteisest väga suurel määral ehk siis neil võib füüsilisel tasandil olla täpselt sama raskusastmega haigus, kuid osadel on seejuures väga kõrge ja teistel väga madal ärevus/depressioon. On tehtud kindlaks, et selles kõrge ärevusega grupis olid patsientidel puudulikud toimetulekustrateegiad. Seetõttu osad autorid väidavad, et kuigi eluohtliku haiguse diagnoosi saamine võib esialgu elulõpu hirme esile kutsuda, siis nende hirmude suurenemine ei ole kroonilise haigusega kaasnev loomulik tagajärg, vaid pigem ebapiisava haigusega toimetuleku ja lahendamata psühholoogilise stressi tulemus. On välja pakutud, et seega saaks krooniliste haigete puhul neid elu lõpu hirme vähendada individuaalse toimetuleku tõstmise abil.

Toimetulek on hoiakud, uskumused ja käitumisviisid, mida inimene kasutab ohtlike situatsioonidega kohanemiseks. Stressirikaste sündmustega toimetulekul on kaks funktsiooni: probleemi lahendamine (probleemile keskendunud strateegia) ja emotsioonide korrastamine (emotsioonidele keskendunud strateegia). Lisaks uuritakse toimetulekustrateegiaid nende efektiivsuse poolest. Aktiivne efektiive toimetulek leevendab probleemi ja vähendab emotsionaalset stressi. Passiivne ebaefektiivne toimetulek süvendab ja intensiivistab probleemi. Paned tähele, et juba mitme eelnevalt käsitletud teema juures (motivatsioonita patsiendid, motivatsioon) toob aktiivsus, iseendale ja oma sisemistele jõududele toetumine kaasa positiivseid tulemusi, ning passiivsus, väjaspool ennast asetsevatele sündmustele/inimestele lootmine või nende süüdistamine oma hädades toob kaasa negatiivsed tagajärjed? Viisidel, kuidas patsient vähiga toime tuleb, võib olla kohene ja pikaajaline mõju psühholoogilisele, sotsiaalsele ja füüsilisele tervisele. Haigusega silmitsi seistes on parim toimetulekustrateegia säilitada lootus ja optimism, väljendada oma tundeid, otsida teistelt abi, võtta omaks osalusel põhinev lähenemisviis (mitte passiivsus ja probleemi vältimine) ja enesehinnangu säilitamine. Kolm onkoloogilisest kirjandusest leitavat toimetulekustrateegiat on:

  1. aktiivne käitumuslik toimetulek, mis viitab selgetele püüdlustele otseselt tegeleda vähi ja selle mõjudega.
  2. Aktiivne kognitiivne toimetulek, mis sisaldab endas inimese hoiakuid, uskumusi ja mõtteid vähist.
  3. Vältimine, mis viitab püüdlusele aktiivselt probleeme vältida või kaudselt vähendada emotsionaalset pinget läbi tähelepanu kõrvale juhtimise.

60 vähipatsiendiga tehti uuringust selgus, et surmaärevus oli 22%, kerge depressioon 38% ja mõõdukas depressioon 47%. Surmaärevus oli kõrgem (32%) ühes teises uuringus ja uurijad arvasid, et antud juhul võis madalam tulemus tulla sellest, et haigla, kust patsiendid valiti, on tuntud eduka vähiravi poolest. Varajasemad uuringud on näidanud vähihaigete depressioonitaset 13, 33 ja 42%. Depressioonitaseme esinemissagedus oleneb väga vähitüübist – antud uuringus oli selleks pahaloomulise olemusega vähk, mille keskmine ravi pikkus oli 7,4 kuud, mis tekitab rohkem valu ja kõrvalnähte ning sellest tulenevalt siis kõrgem depressioonitase.

Tuli välja, et vähipatsiendid kasutasid emotsioonidele keskendunud toimetulekut (näiteks pöördumine religiooni poole) enam kui probleemilahendamise toimetulekut. Surmaärevus ja depressioon olid kõrgemad naiste seas, mida on näidanud ka varajasemad uuringud. Seda seletatakse sellega, et naistel on ühiskonnas rohkem kohustusi ja sellised rollid nagu emaroll, kodu eest hoolitsemine ning finantsilise ja emotsionaalse toe pakkuja roll. Kuna tavaliselt on need naised, kes hoolitsevad teiste perekonnaliikmete eest (laste, vanemate, teiste sugulaste ja abikaasad/partnerid võib ka vist siia ritta lisada :)) ja mure selle üle, et nad ei suuda oma haiguse tõttu neid kohustusi enam täita, võib põhjustada psühholoogilist stressi ja depressiooni. Tavaliselt leitaksegi, et naistel on võrreldes meestega kuni kaks korda suurem tõenäosus depressiooni all kannatada. Selles mängivad rolli nii bioloogilised (menstruatsioonieelne ja sünnitusjärgne aeg, rasedus, viljatus, menopaus), psühholoogilised kui ka sotsiaalsed faktorid (ebavõrdsus meestega, seksuaalne ja füüsiline vägivald, rahulolematus suhetega).

Ühes söögitoruvähiga patsientidega tehtud uuringus vaadeldi järgmisi toimetulekustrateegiaid: mõtisklemine/lõõgastumine, positiivne fookus, enese tähelepanu kõrvalejuhtimine, planeerimine ja sotsiaalne toetus. Muudes allikates nimetatakse veel aktiivset toimetulekut, positiivset ümbersõnastust, aktsepteerimist, huumorit, religiooni, abivahendite kasutamist, eitamist, emotsioonide jagamist, ainete (nt narkootikumide) kasutamist, eemaldumist ja enese süüdistamist. Võid nüüd mõelda, milliseid neist sa ise kasutad keerulistes olukordades. Toimetulekut vaadeldakse teoreetiliselt kui sisemist omadust ehk siis suhteliselt stabiilset tunnetus- ja käitumismustrit, mis on suures osas sõltumatu stressori olemusest. See tähendab siis seda, et reageerimine negatiivsetele olukordadele sõltub sellest, milline inimene sa oled, kuidas sa tavaliselt sellistes olukordades reageerid – stressor võib olla midagi tõsist nagu eluohtliku haiguse diagnoos või midagi absoluutselt tühist, kuid sul on komme neile reageerida üsna sarnaselt, näiteks probleemi vältides.

Lisaks toimetulekustrateegiale on ärevus ja depressioon seotud ka sellega, kuidas inimene oma haigust tajub: kas see on akuutne/krooniline või tsükliline (vahel parem/vahel halvem), kui suurt isiklikku kontrolli inimene haiguse ja samuti ravi üle omab, milline on haiguse põhjus, tagajärjed ja arusaam haigusest. Leventhali terve mõistuse mudel (Leventhal’s common sense model) pakub teoreetilise raamistiku haiguse tajumisele, kus need on jagatud 5 erinevasse kategooriasse: identiteet (missugused sümptomid ja tunded patsient haigusele omistab), tagajärjed (mida patsient usub, et milline on haiguse mõju), põhjus (patsiendi veendumus haiguse põhjuse kohta), ajakava (patsiendi veendumus haiguse kestvuse kohta) ja kontroll (patsiendi uskumus selle kohta, kui ravitav haigus on pärast ravi või tema isiklike pingutuste tagajärjel). Leventhal pakub välja, et kui inimene seisab silmitsi haiguse või haigusseisundiga, püüab ta sellele haigusele/seisundile tähendust leida kasutades oma arusaama antud haigusest. Arusaam haigusest on mõjutatud inimese emotsionaalsest seisundist ja emotsionaalne seisund on mõjutatud sellest, kuidas inimene haigust tajub. Et oma tavapärane funktsioneerimine taastada, arendavad inimesed välja toimetulekustrateegiad (põhinevad inimese emotsionaalsel tasemel ja haiguse tajumisel), mida hakatakse vastavalt nende edukusele tasakaalu taastamise seisukohalt hindama. Selle hindamise tulemusena võib muutuda kas toimetulekustrateegia ja/või oma haiguse tajumine. Kokkuvõttes pakub see mudel välja, et inimese taju/arusaam oma haigusest ja toimetulekustrateegiad avaldavad mõju nende psühholoogilisele heaolule.

Uuring leidis, et 1/3 söögitoruvähiga patsientidel esines psühholoogilisi probleeme, eriti ärevust. Nooremad inimesed ja need, kel polnud hooldajat, olid rohkem ärevuses. See on sarnane pea- ja kaelavähiga patsientidega, kuid kõrgem võrreldes teiste vähitüüpidega. Uurijad arvasid, et asi võib olla selles, et nii pea- ja kaelavähi kui ka söögitoruvähi tagajärjel võib moonduda inimese välimus ja sellel on mõju inimese sotsiaalsele elule (nt teistega koos einestamine). Söögitoruvähiga ärevuse all kannatavad patsiendid kasutavad rohkem järgmisi toimetulekustrateegiaid: mõtisklemine/lõõgastumine, tähelepanu kõrvalejuhtimine ja sotsiaalse toe kasutamine. Parem psühholoogiline tervis oli neil, kes kannatasid vähem oma haiguse tagajärjel, kel oli parem arusaam oma haigusest ja kes uskusid vähem sellesse, et nende haigus on põhjustatud stressist või halvast emotsionaalsest tervisest. Lisaks vähendab positiivne fookus elus psühholoogilist kahju, samas kui mõtisklemine ja lõõgastumine (selleks, et oma seisundiga toime tulla) on seotud kehva psühholoogilise tervisega. Samuti oli negatiivne see, kui inimene kasutas liiga palju erinevaid toimetulekustrateegiaid. Uuringu autorite arvates võis see tuleneda sellest, et kui inimene tegeleb ja kulutab oma energia liiga paljude asjade peale, näiteks kodutööde, aianduse või muu füüsilise tegevuse peale, siis sellega välditakse vähi peale mõtlemist. Vältimise strateegia on kroonilise haiguse puhul pikemas perspektiivis ebaefektiivne lahendus. Mida rohkem osalejad uskusid, et neil on kontroll oma haiguse üle, seda vähem olid nad depressioonis.

Kokkuvõttes leidsid uurijad, et söögitoruvähiga patsientide psühholoogilist tervist aitab see, kui keskenduda haigusest arusaamisele ja toimetulekule. Haiguse arusaamise juures tuleb tähelepanu pöörata põhjusele, tagajärjele, kontrollile ja oma haiguse mõistmisele. Inimestele selge ja loogilise informatsiooni andmine söögitoruvähi kohta on võib olla kõige olulisem kaitsefaktor psühholoogilise stressi vastu. Võib kasutada mitmeid erinevaid tehnikaid. Näiteks positiivne sisekõne. Tuleb identifitseerida sündmused, mis põhjustavad negatiivseid mõtteid ja nendest mõtetest tulenevaid negatiivseid emotsioone ja seejärel töötada välja strateegiad nende mõtete peatamiseks. Uuringus küll öeldakse, et ilmselt on vaja terapeudi abi, kuid mina isiklikult tegin täpselt seda sama täiesti iseseisvalt. Ma lihtsalt lugesin raamatuid, kus need tehnikad ära seletati ja ega siin pole mingit imeasja – sa pead hakkama end negatiivsetelt mõtetelt tabama, siis lihtsalt otsustama, et sa ei mõtle seda jama enam edasi ja ongi kõik. Mina isiklikult kordasin mõttes veel igaks juhuks selle negatiivse mõtte vastandit, et see negatiivne mõte asendada/ära kustutada ja mitte endale mingit jama kaela tuua 🙂 Sellega asendad negatiivse mõtte positiivsega ja läbi selle negatiivse emotsiooni vähemalt neutraalse ja paremal juhul positiivsega. Nagu oleme varem käsitlenud, siis füüsilisi reaktsioone/haigusi meie kehas tekitavad just need negatiivsed emotsioonid.

Erinevatest uuringutest ilmneb, et toimetulekustrateegiatest just vältimine on tugevalt seotud ebasoodsate emotsionaalsete tagajärgedega nagu ärevus ja depressioon. Vältiv toimetulek tähendab raskuste ja probleemide eitamist, tegelemist asendustegevustega, et vältida haiguse peale mõtlemist ja/või alkoholi või narkootikumide pruukimist. Kroonilise südamepuudulikkusega patsientidega tehtud uuring näitas, et haiguse koormavaks pidamine ja madala kontrolli tajumine haiguse üle, mitte haiguse kestus ega sellest arusaamine, mõjutab patsiendi emotsionaalset seisundit. Uurijate arvates võib see selgitada, miks hariduslike sekkumiste tulemused, mis on suunatud haigusega seotud faktiteadmistele, ei anna alati kõige paremaid tulemusi. Vältimise strateegia kasutajad kalduvad oma haigusele omistama rohkem sümptomeid ja ebameeldivaid tundeid, mille tulemuseks on rohkem ärevust ja depressiooni. Võimalik selgitus sellele seosele on, et vältimise toimetulekustrateegiat kasutava patsiendi puhul on vähetõenäoline, et ta oma sümptomeid jälgib ja nendega tegeleb, mida eelnevad uuringud on seostanud suurema emotsionaalse stressiga. Kokkuvõttes näib vältimise toimetulekustrateegia mõjutavat mitte ainult emotsionaalset stressi, vaid ka kehva sümptomite taju ja vähest kontrolli omamist haiguse üle. Uurijate arvates tuleks patsientide vaimse tervise parandamisel keskenduda vältimise toimetulekustrateegiale, patsientide uskumustele nendepoolsesse kontrolli oma haiguse üle ja oma haiguse sümptomitega tegelemisele.

Enamik krooniliste haigustega patsiente kannatavad vähemalt mõne kahjuliku psühholoogilise mõju käes, kuid nad ei otsi tavaliselt ametlikku või mitteametlikku psühholoogilist ravi oma sümptomitele, vaid kasutavad oma sisemisi ja sotsiaalseid ressursse probleemide lahendamiseks ja psühholoogilise stressi leevendamiseks. Kliiniline depressioon on vähipatsientide seas üsna tavaline, kuid enamasti jäetakse see tähelepanuta. Tervishoiutöötajate jaoks oleks oluline tunda ära see moment, mil normaalne vähiga kaasnev kurbus ja stress lähevad üle depressiooniks. Omast kogemusest võin öelda, et Eesti meditsiinis ei pöörata tähelepanu eluohtliku haiguse diagnoosi saanud inimeste vaimsele tervisele. Tegeletakse vaid füüsilise kehaga, küsitakse valu ja muude füüsiliste sümptomite kohta, kuid mitte seda, kuidas sa päriselt end TUNNED. Minu käest ei küsinud seda küsimust kordagi 6 kuu jooksul ei onkoloog, onkoloogi õde ega ükski õde päevaravis, kes keemiaravi tegid. Mitte kordagi! Seda, et Põhja-Eesti Regionaalhaiglas on isegi olemas vähihaigete psühholoogiline abi, sain ma juhuslikult teada 2 aastat hiljem mingist kõrvalisest allikast 🙂 Ei pakkunud seda võimalust välja mulle diagnoosi teatavaks teinud kirurg ega ükski teine tervishoiutöötaja, kellega keemiaravi ajal kokku puutusin, aga see on igati mõistetav, sest kuna keegi ei tundnud mu vaimse tervise vastu huvi, siis nad ei teadnudki, et ma sellelaadset abi vajaks. Vähihaigete puhul oleks väga oluline uurida nende psühholoogilise heaolu kohta ravi ajal, see peaks olema sama loomulik kui küsida valutaseme kohta.

Tegelikult oleks veel teemasid, mida käsitleda. Näiteks on uuringutega tehtud kindlaks, et järjepidev jooga praktiseerimine aitab kroonilise haigete puhul ärevuse ja depressiooniga toime tulla. Oluline oli just see, et sellega tegeletaks järjepidevalt pikka aega (kuid ja aastaid), sest ajal, mida kulutati iga päev joogaga tegelemiseks ehk siis sellega tegelemise intensiivsusel ei olnud mingit seost ärevuse ja depressioonitaseme langusega. Veel võib nimetada meditatsiooni ja lõõgastumist, füüsilist aktiivsust ja patsientide harimist (palju ärevust tuleneb ju just teadmatusest). Veel on kognitiivne käitumisteraapia, mida meile tervishoiukõrgkoolis hirmsasti õpetati ja millel on täitsa uuringutega tõestatud mõju, kuid nagu eelnevalt nägime, siis vähemalt hüpohondria puhul ei anna see pooltel juhtudel tulemust. Samas soovitatakse kognitiivset käitumisteraapiat kerge ja keskmise ärevuse ja depressiooni puhul esimese ravimeetodi valikuna. Kui sa oled ärevuse või depressiooniga arsti poole pöördunud, siis kas sinu arst määras sulle teraapia? Ilmselt mitte. Pigem ulatati sulle esimese ja ainukese valikuna antidepressantide retsept, eksole? Miks õed ja arstid (võib olla välja arvatud need, kes ongi psühhiaatrilistele probleemidele spetsialiseerunud) ei küsi meeleolu kohta on just see, et kõik kardavad, et äkki sa ütledki midagi ja siis tuleb ju sellega tegeleda, kuid päris täpselt ei tea kuidas ja seega on parem seda teemat vältida. Kui sa midagi ise õele poetad, siis selga selle peale ei keerata, ilmselt kuulatakse ära ja öeldakse arstile info edasi, kes seejärel ravimid peale paneb. Kas need ravimid ravivad su depressioonist või ärevusest terveks? Muidugi mitte! Ravimid tegelevad sümptomitega ja kohe, kui ravimitest loobud, tulevad ka sümptomid tagasi. Seega on kaks varianti: kas tegeled ikkagi tõelise probleemiga, mis ärevuse ja/või depressiooni põhjustab või jäädki ravimite peale. Enne teise valiku valimist soovitan ravimite kõrvaltoimete nimekiri mõttega läbi lugeda. See on küll väga pikk, aga püüa, sest nende võtma hakkamine on oluline otsus. Kui sa neid võtma juba hakkad, siis neist lahti saamine on keeruline. Kas sulle ei tundu, et siin on midagi valesti, kui su depressiooni raviva ravimi kõrvaltoimeks on…rohkem depressiooni, enesevigastamise- ja enesetapumõtted?

Lõpetuseks veel hästi natukene paanikahoogudest. Paanikahoo ajal toimub kehas palju sümptomeid – süda peksab, higistad, on tunne, et tahaks põgeneda, kuid samal oled tardunud ega suuda end liigutada. Vahel tunned iiveldust, õhupuudus ja lämbumise tunnet. Ärevus on meie keha hoiatusseade, et sa midagi väldiksid. Paanikahoog tähendab, et tuleks hoiduda millestki eriti ohtlikust. Kui meie Aafrikas elevate eelkäijate elu vaadata, siis selleks eriti ohtlikuks olukorraks oli näiteks lõviga kohtumine. Näiteks selline olukord, kus sa järsku märkad, et umbes 45 meetri kaugusel sinust on lõvi. Esimene asi, mis juhtub, on see, et sa tardud instinktiivselt paigale, sest sa ei taha liikumisega lõvi tähelepanu äratada. Sellist käitumist võib jäneste puhul näiteks näha – nad tarduvad paigale nii, et ükski lihas ka ei liigu, lootes, et sa pole neid märganud. See on tavaline saaklooma käitumine ja täpselt sama juhtub inimestega ohuolukorras. Näiteks, kui sa üritad öösel pimedas veidike teed lõigata minnes läbi pargi või metsa ja sa järsku kuuled mingit heli, siis jääd automaatselt seisma. See on normaalne reaktsioon. Järgmisena hakkad sa higistama, sest sa oled hetke pärast valmis oma elu eest jooksma. Seejärel on sul tunne, et sa suudad vaevu hingata, sul on tunne, et sa lämbud ja suudad vaevu häält teha – see tõstab mehhaaniliselt vererõhku, mis aitab vere viia suurtesse lihastesse jalgades ja kätes, mida sul on oma elu eest jooksmise või võitluse ajal vaja. Sul on suur soov põgeneda, kuid samal ajal tunned end kohale tardunult. See tundub vastuoluline, kuid see on täpselt see, kuidas sa pead end sellises olukorras tundma – sa pead olema kohale naelutatud kui kiskja on läheduses ja sa pead olema valmis elu eest põgenema nii pea, kui ta sind märkab. Süda peksleb jubedalt ja võib olla tunne, et sa saad kohe infarkti, kuid tegelikult valmistab ka süda end põgenemiseks ette. Kõigest eelnevast tuleneb, et paanika on tegelikult meie sõber, mis võib eluohtlikus olukorras meie elu päästa. Probleem seisneb selles, et tänapäeval me tavaliselt reaalses elus tõelise ohuga kokku ei puutu, vaid need ohuolukorrad on meie ettekujutuse viljad, kuid keha ei suuda nende kahe vahel vahet teha.

Mida paanikahoo puhul teha? Dr. Doug Lisle ütleb, et see, mida tavaliselt soovitatakse, istudes sügavalt hingata ja üritada lõõgastuda, tema praktikas patsientidega pole aidanud. Sama arvab ta kognitiivse käitumisteraapia kohta. Oma praktikas on ta avastanud ühe asja, mis on väga efektiivne antud olukorras – lasta kehal teha seda, mida ta tahab teha ehk siis kasutada oma suuri lihaseid, keha ei taha paanikahoo ajal kohal istuda. Tema sõnul on parim asi, mida paanikahoo ajal teha, on toolilt püsti tõusta, kohale tardumine katkestada ja hakata koha peal jooksma. Pärast 20 sekundit koha peal sörkimist hakkavad patsiendid õhku ahmima, tunnevad end väga väsinult ja soovivad maha istuda. Kui sa maha istud ja hakkad sügavalt hingama, siis aju saab aru, et sa pääsesid kiskja käest ja see mõjutab adrenaliini tootmist su kehas. Adrenaliin ongi see põhjus, mis kõike toimunut (kehalisi reaktsioone) põhjustas. Vahel võib su kehas olla rohkem adrenaliini kui sa 20 sekundiga jõuad ära kulutada, seega tuleb uuesti püsti tõusta ja veel umbes 20 sekundit sörkida. Teha seda nii kaua, kuni sa end paremini tunned. Dr. Lisle sõnul võtab see tavaliselt 2-3 minutit aega, vahel kiiremini, kui sa aga seda ei tee, siis paanikahoog võib vahel tund aega kesta ehk siis see aeg, mida meie eelkäijad Aafrikas võisid kulutada end kiskja eest peitmiseks. Vahel võib jooksmine paanikahoo ajal osutuda võimatuks, näiteks kui see tabab sind laval esinemise ajal. Kuna raviv efekt ei ole mitte jooksmisel kui sellisel, vaid oma suurte lihaste kasutamisel, siis tegelikult saab sama teha ka kohapeal – sa pead istudes oma lihaseid kokku suruma ja sel viisil neid väsitama.

Ka ei arva dr. Lisle, et peaks sellises olukorras ravimeid tarvitama. Tavaliselt kirjutatakse välja bensodiasepiinid, näiteks Xanax, või kui arst tunneb, et ta peab olema vastutustundlik ja ei taha Xanaxit anda, siis kirjutab välja antidepressandid. Arstid on pärast Xanaxi välja kirjutamist oma patsientide jaoks tõelised kangelased, sest nad tunnevad end väga hästi, kuid kahjuks seavad nad oma patsiendid lõksu. Ei saa vaielda, et bensodiasepiinid ei töötaks, nad töötavad väga hästi paanika vastu, kuid probleem on selles, et need on väga sõltuvusttekitavad ja seega sa oled 2 nädalat hiljem palju hullemas seisus kui sa olid varem. Xanaxi kohta ütles isegi tervishoiukõrgkooli õppejõud, et seda on parem mitte tarvitada, ja see on on mul siiani meeles, sest sellist asja, et õppejõud mõne ravimi kohta midagi negatiivset ütleks, lihtsalt rohkem 4 aasta jooksul ei juhtunud. Parem on koha peale tardumine teadlikult katkestada ja end liigutada. Kui sa aga juba oled nende ravimite lõksus, siis neist lahtisaamine on väga raske – seda tuleb teha üli-üli aeglaselt. Näiteks kui sa jooksid päevas 4 tassi kohvi, siis see oleks võrdeline, et see võtab sul pool aastat, et end 4 tassist kohvist võõrutada. Erinevalt kohvist, ei saa sa ravimitest paari nädalaga loobuda, sest sind tabab suhteliselt valus tagasilangus.

Õnne ja heaolu taseme saavutamine on krooniliste haiguste puhul oluline faktor, et panustada taastumisprotsessi. Inimese elukvaliteeti ei muuda mitte mõni väline asjaolu, vaid inimese siseelu järk-järguline tugevamaks muutumine. Oma õnnetaseme tõstmine oleneb teadlikest igapäevastest tegevustest, mis võivad olla kognitiivsed (positiivne suhtumine), käitumuslikud (füüsiline aktiivsus, jooga) ja inspireerivad (isiklikud eesmärgid).

 

Kasutatud kirjandus:

Ali, MS., Osmany, M., Khan, W., Mishra, D. Fear of death, depression and coping among cancer patients. Indian Journal of Health & Wellbeing, 2014, 5(6), 681-686.

Dempster, M., McCorry, NK., Brennan, E., Donnelly, M., Murray, L., Johnston, BT. Psychological distress among survivors of esophageal cancer: the role of illness cognitions and coping. Diseases of the Esophagus, 2012, 25(3), 222-227.

Gettings, L. Psychological well-being in rheumatoid arthritis: a review of the literature. Musculoskeletal Care, 2010, 8(2), 99-106.

Nahlén Bose, C., Elfström, ML., Björling, G., Persson, H., Saboonchi, F. Patterns and the mediating role of avoidant coping style and illness perception on anxiety and depression in patients with chronic heart failure. Scandinavian Journal of Caring Sciences, 2016, 30(4), 704-713.

Neilson, K., Pollard, A., Boonzaier, A., Corry, J., Castle, D., Smith, D., Trauer, T., Couper, J. A longitudinal study of distress (depression and anxiety) up to 18 months after radiotherapy for head and neck cancer. Psycho-Oncology, 2013; 22(8): 1843-1848.

Quirk, GJ. Less fear, more diversity. PLoS Biology, 2017, 15(4), p1-3.

Sansom-Daly, UM., Bryant, RA., Cohn, RJ., Wakefield, CE. Imagining the future in health anxiety: the impact of rumination on the specificity of illness-related memory and future thinking. Anxiety, Stress & Coping, 2014, 27(5), 587-600.

Stenzel, NM., Vaske, I., Kühl, K., Kenn, K., Rief, W. Prediction of end-of-life fears in COPD – hoping for the best but preparing for the worst. Psychology & Health, 2015, 30(9), 1017-1034.

Telles, S., Pathak, S., Kumar, A., Mishra, P., Balkrishna, A. Influence of Intensity and Duration of Yoga on Anxiety and Depression Scores Associated with Chronic Illness. Annals of Medical & Health Sciences Research, 2015, 5(4), 260-265.

2 Comments Add yours

  1. Ärevushäire aastast 2005 :) says:

    Suur tänu järjekordse põhjaliku artkli eest! Uhh, oleks palju kommenteerimist…
    Aga ma tänan väga 20-sekundi-sörgi meetodikirjelduse eest! Seda pole küll veel proovinud 🙂

    1. Dominica says:

      Ma ise pole ka sellest meetodist varem kuulnud. Koolis õpetatakse meile ainult kognitiivset käitumisteraapiat, mis on mõistetav, sest nad saavadki meile õpetada ainult seda, mida on teaduslikult tõestatud ja ju siis antud teraapia annab võrreldes teistega parimaid tulemusi, mis siiski tähendab, et umbes pooltele patsientidele ei mõju.

      Ma ise jälgin Dr. Doug Lisle tegemisi ja olen tema raamatuid lugenud ning kuna tegu on inimesega, kes aktiivselt inimestega töötab ja kui ta väidab, et see on tema kogemusel parim lahendus paanikahoole, siis pole nagu põhjust kahelda. Ta isegi ütleb, et jooksmise ajal võib endale täiesti ette kujutada seda situatsiooni Aafrikas, kus jooksed lõvi eest ära – kui sa tegelikult oled oma turvalises kodus ja kujutad ette, et sa jooksed lõvi eest ära, siis see pilt iseenesest on juba nii naljakalt absurdne, et võib aidata 🙂 Ma hetkel ei tunne isiklikult kedagi, kes seda proovinud oleks ja seega kogemusest rääkida ei oska. Kui sul õnnestub ära katsetada, siis anna teada, kas aitas paremini kui kõik muu, mida sa oled proovinud!

      Aga tasub mõelda ka muude mõttemaailma puudutavate aspektide peale. Näiteks, kui sa tunned, et oled selline inimene, kes probleemide puhul pigem pea liiva alla peidab (vältimise strateegia) või asendustegevusi otsib, siis on teada, et see ei teeni sinu huve ja oleks vaja olla aktiivne, võtta vastutus ja kontroll olukordade eest endale ja mitte loota teistele. Isiklikust kogemusest tean, et oma mõtete kontrollimine ehk siis end negatiivsetelt mõtetelt tabamine ja nende katkestamine, aitab palju. Ja ka sellised väikesed igapäevased asjad nagu oma aja parem planeerimine – kõige enam tekitab inimestes ärevust see, et pole aega. Kui sul on mingid vastuvõtud, kohtumised vms kokku lepitud, siis säästa end ärevusest ja hakka varem toimetama ja kodust minema. Ma ise pean seda viimast veel harjutama 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *